Hobune lendab läbi akna.

Mõni mõtleb, et nali, aga mul ei ole see esmakordne. Ma juba aastaid ei kasuta hoonetel klaasist aknaid vaid katteid, et hobustel oleks võimalust välja vaadata ja ei teki niiskust. e Oleks rohkem õhku. Kuna maja otsas olev laut on madala laega, siis peab olema vastava arvuga hobustel värsket õhku ja ei tohi tekkida niiskust. Ma muid loomi ei pea, siis kõik on reguleeritud hobuste järgi. Tegelikult maja otsas laudas pean ma ponisid. Need väiksed ja vähenõudlikud loomad sobivad sinna ideaalselt.

Heina tooma minnes, trügis aiast välja Eeva-Lota, kelle siis puksisime kamba peale ta lauta. Ema oli tal, aga karjamaal, kes siis otsis last. Eks siis kui olime kodust lahkunud, see nooruke Eeva oma kangelasteo korda saatis. Lennates läbi akna ava, mida kattis vineeritahvel. Mis küll tekitab hämara ruumi, aga abiline, kes hetkel hoovis tegutses riidas olevate puudega. Olav siis ka märkaski, et Eevakene akna kaudu õue lendas, maandus ta pehmesse lumme. Mis moodustab ikka päris korraliku kuhja. Loomad on vahel ettearvamatud.

Täna panime Teele ree ja Kelluka saani ette. Tõime siis viimase osa rullist heintest koju. Kõik sujus hästi, arvan, et Kelluka rangidel vaja veel rangi roomasid lühemaks teha.

Kuulsin, et nädalavahetuseks lubatakse sajust ja sula ilma. Ooo, jee, super lahe. Lõpuks ometi, arvasin, et ilmataadul on kottidel põhjad alt ära. Ja annab kevadeni lund halastamatult. Nii arvasin mina.

Pühapäeval oleks vaja vedada silo.

Koolivaheaeg ja lapsed.

Eile saabus meie päiksekiir. Ja elu majas muutus kohe säravaks ning toimekaks. Gerli on selline aktiivne ja teotahteline näitsik. Isegi meie lapsed hakkavad tema kohal olekus lausa välja mõtlema tegevusi hobustega. Eile korrastati ja katsetati sobivat varustust Kelli-Kellukale. Terve eilse õhtu oli maja saginat täis. Tuppa veeti sobivad rangid, sedelgad, otsiti ohjade jaoks materjali, millest siis Kellukale sobivad ohjad meisterdada. Ma ise teises toas kuulasin ja vahele hõigates nõuannetega, mida nad teeksid.

Ma ei sunni kunagi lapsi, vaid ma nakatun laste ideedest.
Kahju, et päeva valgust nii väheks jääb. Meil siis ka katsetus Kelli-Kellukas saani ette pannes jäi pimeda peale, uute kogemuste saamiseks täienes. Tänase päeva motoks sai meil nüüd, et kõik hobused saani ette.

Tegime trenni ehk siis rajasime minu jaoks, naabrinaise juures käimiseks hobustega rada.

Sadula all olid meil Teele, Teeba, Herta, Kellukas, Mooramamees Moorits, kaasas vabalt silkasid alla aasta vana Eeva-Lota ja Amanda. Vahe peal noorte hobuste vimkasid visates. Küll kahe jala peal keksides ja üks teist hammastega naksides. Meiega kaasas lippas koer Pipi, kellel siis koera asjatamised.

Vahe peal saatsin oma auto, romulasse. Ebameeldivused jätkusid ja otsustasin nendest loobuda. Kuna euro tulek tahab harjumist, tahaks natuke rahulikumalt elada. Ei pea mõtlema, kuhu pargin auto või mis jälle puruneb.

Viimane osa meie päevast jäi aga pimeduse tundidele. Kelluka saani ette panek ja heina toomine Lipa külast. Õieti käisime saani ja reega. Kellukas (väike poni) saani ette siis suuremat vedamas oli Herta (tori). Kellukas vedas esmakordselt saani, eks asjad mis ümber pandi tekitasid väikse erutuse. Kuid käitus super ideaalselt nii nagu oleks ta seda kogu aeg teinud. Kutsari teenistust Kellukal pidas Anete.

Olles siis rajanud labidaga tee heinarullide juurde, kinnitasime hobused ja lammutasime ühisel jõul ühe rulli. Laadisime siis lahtiselt peale. Kõige naljakam on selle loo juures, Joel kes sai jõulukingituseks õlilambi valgustas kõik see aeg meie tegemisi.

Tagasi teel ei tahtnud kuidagi Kellukas aiste vahel püsida, eks pimedas sai poni pahasti ette rakendatud. Küll püüdsime lisada, lisa keeruga rangiroomasid nati pingumale tõmmata, et look mitte maha ei vajuks. Oma neli korda sai seda kohendatud. Kellukas seisis vapralt aiste vahel, nagu oleks seda aastaid teinud.

Kui siis hoovi keerasime naersime südamest, kuna Kellukal tuli vahe peal kiirus peale ja kimas meie reest mööda ja läks juhtima. Joel oli siis selle väikse saani peal. Naerma ajas see, et nad olid nagu päkapikud, latern mis valgustamas ja väiksed lapsed ning ees olev hobune oli ka väiksemates mõõtmetes.

Kujutage ette lapsed panid 8 aastase poni mära esmakordselt ette. Natuke aitasin lapsi. Muus osas, millega nad hakkama said tegid ise ära.

Meil on koolivaheajal hästi aktiivne tegevus. Täna ja eile käisid ratsutams Anna ja Kristiina. Kristiina oli täna teist korda ja läks juba paremini. Kiirelt omandab oskuseid hobusega ratsutamise. Eile oli tal raske leida tasakaalu, siis täna läks paremini. Sai esmase kogemuse kergendamisel ja üldse parema ette kujutuse, kuidas peab oskama hobust juhtida. Anna on meie perele kasulaps olnud ja peab ennast seda siiani. Samas hea tunne, et meil ka üks laps suur ja täiskasvanu on. Vahel harva käib siis ka oma oskusi hobustega meelde tuletamas.

Super, super, super lahe koolivaheaeg on seekord.

Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on aastavahetus öö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
Head vana aasta lõppu ja õnnerikast uut aastat.

Kõikidele, kes on kaua aegsed tuttavad ja kes ikka siia kiikavad

Aktiivne lõõgastumine.

Mõnus tunne, olen täna saanud teha seda, mis mulle meeldib, kahju on see, et ei ole isiklikku sauna. Hommik algas ikka oma rutiinse tegevusega hobuste õue laskmisega ja kanadele tule süütamisega.

Siis külastasin naabrinaist, kes tegi lastele väike jõulukingituse. Olen selle eest väga tänulik, tänavu aasta jäigi meie majas päkapikkudel käimata (eks olemas olevate ressursside arvestamine - kuhu kulutada, mis on olulised). Eks küttehinna tõus ikka paneb kukalt sügama ja mõtlema, kuhu ma võin sõita kuhu mitte. Isegi reesõite olen suht vähe saanud teha, mis ei kompeneseeri kulutatud rahasid söödaveole.

... jätkan sealt, kus pooleli. Oeh sain jälle sadulasse istuda. Kui mul söödavedu, siis olen 100% pühendunud sellele. Eilne päev möödus traktori ja silorullidega maadeldes. Mitmes kohas viskasin labidaga veel lund, lihtsalt valmistasin autole parkimis kohta. Traktori lume alt välja jne.

Täna käisin ratsutamas, kui homme päris hullult ei tuiska, siis liiklen saaniga. Vaja hobuseid trennitada. Saani ees on mõnus hobuseid liigutada. Praegu on häid radasid, kus nendega liigelda.

Muidugi metsas on lund piisavalt, aga hobustega pääseb igale poole. Tavaliselt ees peab olema tugev loom astuma, kes rajab hea tee järgmistele suksudele.

Kõige raskem on ületada tee servas olevat lumevalli, mis võib peenete jalgadega suksudele ohtlikuks osutuda.

Käisin veel õhtul suusatmas umbes 12 kilti uhasin ära.

Tänane päev on asja ette läinud.

Oo ilmake.

Eks näe, mis veebruar toob. Kui jõulud tuiskas, siis on lootus, et veebruar lisab veel nendele olemas olevatele hangedele lisa. Vahele jääb jaanuarikuu. Eks on oodata pakast, tuisku, kas sula... ei tea?

Homme on sööda vedu, eel tegevus on tehtud. Lasin raha eest tee silorullide juurde tee lükata. Muidu ju jube, mu põka, lumi lihtsalt tõstab ülesse. Selle pärast siis lasin tee ette ajada. Peab veel ühe rulli heina koju tooma.

Homme pean ilm tingimatta sadula alla mõne hobuse panema. Vaja trenni teha.

Ilmataadu, Ilmataadu...

Kotist alla puistab lund... Kõik on valge, puhas valge, härma puile lükkind pärle.

Mets on mattund lume unne. Talvest saanud õige tunne.

Hanged siin ja hanged seal, läbi sõiduautoga me ei saa.

Täna on mul luuleline tunne... Eile, kui ma hommikul töö öö lõpetasin ja Kabala kaudu koju ruttasin, siis esimene mõte, kuhu parkida auto?... Hea küss. Lahendus ka tuli. Auto parkisin siis Sihi sauna tee servas olevasse valli. Plaanisin, et lähen käin enne kodus ja magan une täis, siis vaatan, kuhu auto pärast pargin. Lipa kooli juurde ei julgenud minna, kartsin et puhkepäev ja keegi pole kooli parklat lahti lükanud.

Hommikused otsused olid super õiged. Pärast kui ma autot lume alt välja kaevasin ja siis külavahele ringsõitu tegema läksin. Osutus mu ettenägelikkus tõeseks. Hea meel sellest sise tundest, mul ei jäänud muud üle kui auto tagasi viia Sihi alla. Sealt on mul kõigest 800 m kodu. Sihi sauna alt mineva tee ristisin eelmise aasta suvel Kati Murutari teeks... Miks...?

Murutari mutt külastas mu hobukasvatust oma uudishimust, eks tal vajadus uute ainete järgi, millest *Horsemarketisse* kirjutada.

Millest siis see külatänava nimi, Kati meie talu väravas kinni pidas ja tahtis küsida, et kas see on ... teada mida ( talu nime). Ma ennetasin, hõikasin hoovi pealt nagu vana tuttavale *Tere Kati*, Kati oli ühe hetke sõnatu. Küsis kuidas ma ta ära tundsin. Miks ma ei peaks, sa meedias väga tuntud; mina mainisin. Siis hakkas oma hädaldamisega pihta, kui vilets tee meile tuleb, et ma pean vallalt rahad taotlema tee parandamiseks. Ma täpsustasin, et tegelikult on see eratee ja see on meie mure, mis me sellega teeme. Meie ise oleme rahul ja ei vaja liigset luksust, et see peab euro nõuetele vastama. Muidu kõrval tee tekitab tiheda liikluse ja veel selliste hulgas, kes vast ei oma juhilubegi. Ehk siis liigseid kihutajaid võib tekkida.

Probleem, miks Kati hädaldas, tal lagunes auto juppideks. Soovitasin teine kord mitte kihutada, siis jääb massin terveks.

Jõuluöö.

Süütan küünla, hämaras toas,

Küünla leek nii hell ja soe, meenub mööduv aasta.

Ainult head mul meenub. Kõik on lõpuks läinud hästi.
Täna saanisõitu tehes, meenutasin inimesi, kes on andnud oma osa. Ei ole mina üksi selles sinases maailmas, kes teeb kõike, vaid olen loonud usaldava keskkonna, kelle poole võin alati pöörduda.

Mind ümbritsevad inimesed, kes alati appi tõttavad.

Alustan sellest, mis olid meie majas suurimad sündmused;

olla hobuse juures, kes lahkus minu enese silme all. Hoidsin pead süles ja silitasin ning püüdsin leida veel oma hinges mingeid lohutavaid sõnu. Eelmise aasta 28 dets. 2009.a.

24. veebruaril kukkus pimedas joogivee kaevu hobune Pauliine. Arvata on, et eks suuremad rivaalid teda taga ajasid, mis pani teda selle kaevu suunas põgenema. Muidu hobused on ettevaatlikud selliste tumedate aukude suhtes.

25. veebruar oli mul üks raskeid hommikuid, kus ma pidin otsustama, mis moodi hobune kaevust välja saada. Kuna meie tee hoovi oli veel tuisu vaaludega kinni, kuhu ei suutnud isegi mu enese avtomobiil sisse sõita. Tol hommikul olin ma veel rattaga töölt koju tulemas.

Kui ma vaatan Paulat, siis meenub kohe see lugu ja tänu meeles meenutan päästeameti kiiret tegutsemist hobuse kaevust päästmisele.

Tasemel värk, päästeametil oli see esimene kord selline tegutsemine ja võtsidki, kui väliõppust. Olles lugenud kommentaare netist, siis sain aru, et paljud jagasid pigem tänusõnu päästjatele.

Olen täna korduvalt mõelnud, mis asi on jõulurõõm.

Jõulurõõm on kõige lihtsam asi, vaid teisest hooliv ja lugupidav suhtumine.