Jõuluöö.

Süütan küünla, hämaras toas,

Küünla leek nii hell ja soe, meenub mööduv aasta.

Ainult head mul meenub. Kõik on lõpuks läinud hästi.
Täna saanisõitu tehes, meenutasin inimesi, kes on andnud oma osa. Ei ole mina üksi selles sinases maailmas, kes teeb kõike, vaid olen loonud usaldava keskkonna, kelle poole võin alati pöörduda.

Mind ümbritsevad inimesed, kes alati appi tõttavad.

Alustan sellest, mis olid meie majas suurimad sündmused;

olla hobuse juures, kes lahkus minu enese silme all. Hoidsin pead süles ja silitasin ning püüdsin leida veel oma hinges mingeid lohutavaid sõnu. Eelmise aasta 28 dets. 2009.a.

24. veebruaril kukkus pimedas joogivee kaevu hobune Pauliine. Arvata on, et eks suuremad rivaalid teda taga ajasid, mis pani teda selle kaevu suunas põgenema. Muidu hobused on ettevaatlikud selliste tumedate aukude suhtes.

25. veebruar oli mul üks raskeid hommikuid, kus ma pidin otsustama, mis moodi hobune kaevust välja saada. Kuna meie tee hoovi oli veel tuisu vaaludega kinni, kuhu ei suutnud isegi mu enese avtomobiil sisse sõita. Tol hommikul olin ma veel rattaga töölt koju tulemas.

Kui ma vaatan Paulat, siis meenub kohe see lugu ja tänu meeles meenutan päästeameti kiiret tegutsemist hobuse kaevust päästmisele.

Tasemel värk, päästeametil oli see esimene kord selline tegutsemine ja võtsidki, kui väliõppust. Olles lugenud kommentaare netist, siis sain aru, et paljud jagasid pigem tänusõnu päästjatele.

Olen täna korduvalt mõelnud, mis asi on jõulurõõm.

Jõulurõõm on kõige lihtsam asi, vaid teisest hooliv ja lugupidav suhtumine.

Jõulu eelne päev.

Eile sai veetud heina. Teen seda tööd hobustega, siis saab neid nii trennis hoida. Kena ilm, aitas ikka kaasa paljuski. Kuna rikkis auto Raplas seisis, siis viisin õhtul lapsed veel saaniga kooli. Oh meie üllatuseks vastu tulijad autod veidi kiirust maha võtsid, et vaadata seda imepärast jõulueelset seltskonda. Samas lahe tunne, et sellisel videviku tunnil veel hobusega väljas olla. Teele on lahe olemusega hobune, kui ta peab üksi olema saani ees. Tahab ta ikka, et keegi oleks julgestuseks ees kõnniks. Nii ka lapsed tegid, kes siis jaksas jooksis, kes tahtis kõndis, vastavalt ka hobune tempot eesolijaga hoidis. Naeran südamest, et Teele käib meil alles teist talve saani ees. Eelmine aasta panime ilma raskuseta, siis see aasta oleme aktiivselt harjutanud raskemaid asju vedama järk järgult koormust tõstes. Ma ei tea miks ma nii teen, aga nähes kuidas ta mind usaldab ei taha ma talle ka liiga teha.

Täna käisin hobustega lihtsalt käe kõrval jalutamas metsas.

Jõulukell Heliseb õrnalt Jõulukell,
ta hinge soojust toob,
süda sellest rõõmus, hell
ja jõulutunde loob.
Taevast langeb valget lund
ja toas on küünlasära-
Jõulupühad saabuvad,
hing rõõmustab, silm särab!

Ka minu hing heliseb jõululiselt. Kõik me ümbrus valgeks muutunud. Siis ju pole probleeme, kuidas me oma igapäevaste toimetustega hakkama saame.

Kaunis päikse loojang.

Elupuu talus saab reesõitu ja saanisõitu. Värskes õhus oma aega veetnud, kuumutame glögi, või hõõgveini priimusel. Saab kaasa võtta termosel.

Miks mitte oma vaba aega sisustada hobuse, saaniga ja veel ilusama aastaajaga looduses.

Plitide autoriks on mu vanem tütar Aade.

Telefoni kõne politseilt.

Üllatus kõne politsei korrapidajalt ja mu abikaasale. Kes muidugi muutus rahulolematuks, et tema moblale helistati hobuste asjus. Kõnes mainiti, et meie hobused Raikkülas lahtiselt jooksmas. Teine pool ka mulle pahaselt selle teate edastas. Kuna oli selline kella 9-ne hommikune aeg, veetsin ma aega veel voodis. Teades, et mul on hobused kindlalt kinni, helistasin Rapla prefektuuri korrapidajale tagasi, et teavitada, kelle omad seal võivad olla.

Igaks juhuks eelnevalt kontrollisin kas on mu enda omad alles. Alles kõik ja uksed korralikult kinni.

Mõned aastad tagasi varastati keset ööd kolm hobust varju alt ja prooviti neid auto peale laadida - jäljed näitasid, et neid oli talutatud naabrinaise maa peale, kus siis hobused arvata võib olid ennast lahti tõmmanud ja jooksu pannud (noored hobused olid,kes polnud kordagi autoga sõitnud). Ühel ponidest oli veel selline komme, kui juhtus olema võõras inimene tema talutajaks, andis ootamatult kolki. Ponist võib saada omale hea valvuri õue.

Ja oma kadunud hobused sain alles järgmise päeva õhtul tagasi, kui helistas Külli Raikkülast ja küsis kas mul ei ole mõned kadunud. Teada andes, kust ma siis need leian. Omakorda oli temale helistatud sälgude pärast, arvates, et need kuuluvad Raikküla tallile, kes lumetuisus ja metsavarju hoides püüdsid otsida lume seest miskit toitvat.

Tegelikult olen alati tänulik inimestele, kes viivitamatult teavitavad, et mul on suksud lahti.

Tegelikult oli asjal teine varjatud pool.

Neljas advent.

Me pole jõudnud veel kaunistada oma kuuske. Ainus tegevus majas mis pidev; koristamine ja hobustele söödavedu. Kui ma nüüd järgmine nädal veel kaks rulli Kalju maa pealt

ära toon, siis pean teise maapeal asuvate silorullide juurde tee lahti laskma lükata. Muidu mu trakad lihtsalt minestavad.

Täna käis mu ühe hea sõbranna tütar harjutamas hobust ette, kuna valis koolis eksami teemaks hobuse ette rakendamise. Ja tunnistan, asi on enam vähem selge, eks peab ikka nata veel harjutama.

Käisime veel metsas, nii lahe oli. Otsisin metsas jälgi, tahtsin teada, kas mu metsakiisu on alles. Jah, ei leidnud neid jälgi, aga selle eest kitsede jälgi piisavalt.

Väike põige Kalju maja juurde, iga kord kui ma selle majavraki juurde saan. Muutub mu meel härdaks. Oli see Kalju mis oli, aga vahel seda sorti inimesega võis ka suhelda, kui ta kaine. Nüüd valitseb tühjus ja sügavad hanged ning maja kokku kukkumise moment ees.

Pean väikest kronoloogiat, millal miski laguneb.