Elupuu talus saab reesõitu ja saanisõitu. Värskes õhus oma aega veetnud, kuumutame glögi, või hõõgveini priimusel. Saab kaasa võtta termosel.

Miks mitte oma vaba aega sisustada hobuse, saaniga ja veel ilusama aastaajaga looduses.

Plitide autoriks on mu vanem tütar Aade.

Telefoni kõne politseilt.

Üllatus kõne politsei korrapidajalt ja mu abikaasale. Kes muidugi muutus rahulolematuks, et tema moblale helistati hobuste asjus. Kõnes mainiti, et meie hobused Raikkülas lahtiselt jooksmas. Teine pool ka mulle pahaselt selle teate edastas. Kuna oli selline kella 9-ne hommikune aeg, veetsin ma aega veel voodis. Teades, et mul on hobused kindlalt kinni, helistasin Rapla prefektuuri korrapidajale tagasi, et teavitada, kelle omad seal võivad olla.

Igaks juhuks eelnevalt kontrollisin kas on mu enda omad alles. Alles kõik ja uksed korralikult kinni.

Mõned aastad tagasi varastati keset ööd kolm hobust varju alt ja prooviti neid auto peale laadida - jäljed näitasid, et neid oli talutatud naabrinaise maa peale, kus siis hobused arvata võib olid ennast lahti tõmmanud ja jooksu pannud (noored hobused olid,kes polnud kordagi autoga sõitnud). Ühel ponidest oli veel selline komme, kui juhtus olema võõras inimene tema talutajaks, andis ootamatult kolki. Ponist võib saada omale hea valvuri õue.

Ja oma kadunud hobused sain alles järgmise päeva õhtul tagasi, kui helistas Külli Raikkülast ja küsis kas mul ei ole mõned kadunud. Teada andes, kust ma siis need leian. Omakorda oli temale helistatud sälgude pärast, arvates, et need kuuluvad Raikküla tallile, kes lumetuisus ja metsavarju hoides püüdsid otsida lume seest miskit toitvat.

Tegelikult olen alati tänulik inimestele, kes viivitamatult teavitavad, et mul on suksud lahti.

Tegelikult oli asjal teine varjatud pool.

Neljas advent.

Me pole jõudnud veel kaunistada oma kuuske. Ainus tegevus majas mis pidev; koristamine ja hobustele söödavedu. Kui ma nüüd järgmine nädal veel kaks rulli Kalju maa pealt

ära toon, siis pean teise maapeal asuvate silorullide juurde tee lahti laskma lükata. Muidu mu trakad lihtsalt minestavad.

Täna käis mu ühe hea sõbranna tütar harjutamas hobust ette, kuna valis koolis eksami teemaks hobuse ette rakendamise. Ja tunnistan, asi on enam vähem selge, eks peab ikka nata veel harjutama.

Käisime veel metsas, nii lahe oli. Otsisin metsas jälgi, tahtsin teada, kas mu metsakiisu on alles. Jah, ei leidnud neid jälgi, aga selle eest kitsede jälgi piisavalt.

Väike põige Kalju maja juurde, iga kord kui ma selle majavraki juurde saan. Muutub mu meel härdaks. Oli see Kalju mis oli, aga vahel seda sorti inimesega võis ka suhelda, kui ta kaine. Nüüd valitseb tühjus ja sügavad hanged ning maja kokku kukkumise moment ees.

Pean väikest kronoloogiat, millal miski laguneb.

Oo jõuluaeg.

Rõõmuaeg, rahuaeg, ootuse aeg.

Hea meel, et mul on millega tegeleda ja mul on töö.

Kuid mul on veel unistusi ja eesmärke.

...

Õhtune toimetus selja taga. Suhtlesin iga hobusega lähedaselt. Huvi on meil elanud 10 aastat ja seega juba 30 aastat vana ehk eakas vanaproua. Vahel mõtlen, kas hobused ka saavad aru, et neist tõeliselt hoolitakse. Leiba julgeb tulla võtma koos Teeba ja Teelega. Teeba ja Teele on väiksed ülbikud karjas. Kipuvad teisi eemale peletama oma taktikaga. Nii kui nad jälle oma kadeduse puhanguga kedagi kimbutama hakkavad ignoreerin neid täielikult. Pööran nendele hopsidele, kellele just rünnak või eemale peletamine tehti. See mõjub. Teele muutus leebeks.

Eile juhtus, et kui Teele oli ree ette rakendatud ja vaja teekaldest ülesse tõmmata, keeramise pealt murdus aisk. Teele jäi seisma, vaatas taha mis nüüd juhtus, siis jäi järsku õnnetuna seisma. Läksin Teele juurde ja ütlesin, lohutades, et see pole küll sinu süü. Teelele meeldib väga inimest teenida, ta usaldab ning ta soov on seda enam teenida inimest.

Ta on mul üks kelles pesitseb suur sugust mõistmist, ta on hobustest, kellele võib usaldada miskit saladust või mida iganes.

Hertaga on tekkinud eriline side, ta saab aru, et on väga vajalik ning samas on tekitanud suurt kadedust Teebas ja Teeles.

Pauliine käitus kuidagi mõistatuslikult kui ka anuvalt ( sooviga välja jääda).

Sügasin paulat kaela pealt, tahtsin teda ka nina pealt silitada, kuid ta tõstis pea ülesse....

Kaevan ja kaevan ja kaevan...

Reetan ja saanitan lisaks.

Tänaseid toimetusi homse varna ei lükata.

Oi küll on lund, eile õhtul hobuseid sisse tuues, nagu pehme vati sees, astu ja astu samas tunnen, kuidas iga jalalihas on väikes trennipinge all. Mõttes püüan sättida astumist nii, et see oleks juba trenni eest.

Üritasin eile õhtul oma blogisse pääseda, kuid tulutu tegevus. Net on juba kord selline, nagu vahelduv vool kord on teda ja kord ei ole.

Muidu eilse päevaga olen super rahul. Panin Hertat väiksema saani ette (kahe inimese oma- hiidlastele kuulunud). Tahtsin ka Teelet panna,kuid see isiksus oli natuke erutatud ja pinges. Viimati,kui ma hobustega tegelesin oli see rohkem kui nädal tagasi. Kuna mu treeningutesse tuleb kohe auk, kui käin Tartus. Lastel pole aega nädala sees, kuna koolist koju saavad nad poole nelja paiku.

Teelega tegin oma saanisõidu raja läbi. Oi jaa, kus Teelel oli sammu, üritas igal võimalusel galoppi tõusta. Panin teda lõdvestuma, pinge all olev hobune on ettearvamatu ja kui tal lasta oma tahtmist tegutseda, siis soovimatud tulemused ongi käes.

Täna pean minema sae ja labidaga, et kohad kus traktor on suured vallid ette lükanud, saani või reega läbitavaks muutma. Vastik on turnida üle valli reega, hobusel paha ja reel olijatel paha - tasakaal võib kergelt kaduda. Kohati metsas on raske lume tõttu puid langenud rajale, siis vaja rada jälle läbitavaks saagida.