No nii, täna metsas käidud ja kapatud... Kodu lähedases metsas (kuulub RMK-le) on jube. Isegi hobusel oli ebamugav astuda. Vaatasin ühe teeraja üle (lapsed käivad õieti käisid, seda mööda koolis). Metsa väljaveoga on sõidetud suured sügavad roopad, kus kohati savisegune sopp, kuhu võib parema tahtmist mööda kinni jääda ja välja tirimisega raskusi tekkida.
Trennitasin ja kontrollisin maastikul käimisega osade hobuste sammusid maastikutüüpidel.
Homme panen korra Teelet vankri ette, eks näe kas hakkab vankri ees trianglit tegema.
Oh unekas vaevab...

Kui mul vaja ära käia. Alati on kohal meie juures Olav, kes on juba aastaid käinud.
Tihti juhtub nii, kus me tema kutsumisega oleme hiljaks jäänud, tuleb ta ise. Meie maja ei ole kunagi tühi, keegi on alati kodus. Kui ei ole Olavit, on enda lastest keegi kodus. Peab ju olema, et kui miskit peaks juhtuma, saab kohe abi anda.
Tänane plaan on korra metsa saagi müristama minna ja siis korraks hobusega metsa kolama minna. Väljas küll päeva ajal videvikuline meeleolu. Homme peaks korra Tallinna minema ja veel rattaga.

Mardipäev ja teine lumi. Hommikul ärgates esimene samm oli kohe akna juurde, muidugi mu ehmatuseks õues tuiskas, samas oli ikka hea, et lume paksus ei ulatunud rohukõrrest kõrgemale. Esimene mõte sel päeval oli, kuidas ma saan traktori käima ja kuhu tankla julgen sõita. Kujutelma kerkis kohe teelibedus. Võttes kogu julguse ja siis aegalase sõiduga käisin ära Kehtna tanklas.
Kütte kanistrisse tankinud ja kodu vuranud.
Kanistrist kütte traktori paaki kallanud ja lisa aku välja tarinud ning pliidi kõhu alt välja lülitanud julgesin lõpuks ka traka käima panna.
Esimeseks vedasin kohale silorulli ja siis kaks heinarulli. Kuna mul veel kodu juures kuhjas nati lahtist heina, siis soov on see kuhi ikka enne suurema lume tulekut ära sööta.
Väheke ka ilmaennustust: kui vanasti ennustati mardipäeva ilma järgi jõuluilma kui ka suve heinailma. Eks näe, missugused need siis ka tulevad.

Üle pika aja, siis lasi mu kari kodust jalga. Õnneks olin ise väljas, kui ära jooksmine toimus. Sai selgeks, et peab jälle mõnda hobust sees hoidma. Karjast eemal hoidmine tekitab nendes arusaamise, et parem on hoida karja hulka.

Päev on öö tundidesse laskunud, kui ma oma päeva meenutusi blogisse ridadesse püüan panna. Kui minu ettekujutusse on visualiseeritud ilus kuiv ilm, siis tavaliselt kipuvad asjad ikka vastupidiseks kujunema. Täna oli plaanitud Nelijärvele minek. Ühtepidi olin ma haaratud põnevusega, ikkagi rattaga minek. Hommik üllatas tugeva lumesajuga ja siis tekkis esimene mõte, et ma ei lähe, aga teine sisemine hääl udjas liikuma ikka raudtee jaama suunas. Miski sundis minu sisemisele võitlusele minema ikka Tallinna.
Alati kui ma lähen kassast rongile piletit ostma, võtab vastu naeruse näoga naisterahvas. Tänagi juhtus see, harjumusest küsisin ka rattale piletit, mis vastati, et üle aasta ei küsita enam ratta veo eest piletit, küsisin ka teist kordselt, seda mulle ka korrati. Olin üllatunud. Samas tegi selline teada saamine ka head meelt.
Tallinna jõudes ootas aga ebameeldiv teada saamine, et rong millele lootsin jõuda ei välju vaid 2 tundi hiljem. Oooh, oli mu esimene reaktsioon, sai helistatud erakonna kaaslasele ja arutletud mis edasi teha. Mul küpses momentselt plaan, et liigun mõne jaama võrra Aegviidule lähemale ehk siis kaks tundi veeta jalgrattal.
See oli lahe, vanalinnast läbi, Tartumaanteele, mitmed reguleeritud ristmikud ületatud ja Ülemiste tanklas kummi pumbatud. Suur-Sõjamäe teed mööda Lagedi rtj. siis kimatud. Sealt edasi Kulli ja siis Aruküla, kus ma siis pidin ootama rongi veel 30 minutit.
Aegviidus maha saanud, kihutasin kohe Nelijärve puhkebaasi ja pärast koosoleku lõppu tegin rongile aega parajaks Aegviidu ja Nelijärve metsades, oii mul meenus palju mälestusi, nendes kohtades,mitemed suusamaratonid, rattamatkad, suusamatkad, jalgsimatkad ja omapäi kolamised. Heldimus täitis südame, ühtepidi igatsesin ammu Aegviitu külastada. Täna oli mul see võimalus. Minu akud on nüüd pikemaks ajaks täidetud.

Kõrvalt vaatajale on ikka kena vaade küll, kui ühes rivis hobused liiguvad.
Pildi autor Jüri Kusmin Sillaotsa muuseumist.

See on ainulaadne pilt, kus saada hobuseid ühe joone peale rivistuma on suht raske. Enne kodu teele asumist Jüri Kusmin Sillaotsa talumuuseumist ka meid nii suutis jäädvusatada. Lihtsalt meeleolukas reisiseltskond. Hobused ülekõige, kes meiega pidid sel teekonnal olema meie kandjateks.