Päev on öö tundidesse laskunud, kui ma oma päeva meenutusi blogisse ridadesse püüan panna. Kui minu ettekujutusse on visualiseeritud ilus kuiv ilm, siis tavaliselt kipuvad asjad ikka vastupidiseks kujunema. Täna oli plaanitud Nelijärvele minek. Ühtepidi olin ma haaratud põnevusega, ikkagi rattaga minek. Hommik üllatas tugeva lumesajuga ja siis tekkis esimene mõte, et ma ei lähe, aga teine sisemine hääl udjas liikuma ikka raudtee jaama suunas. Miski sundis minu sisemisele võitlusele minema ikka Tallinna.
Alati kui ma lähen kassast rongile piletit ostma, võtab vastu naeruse näoga naisterahvas. Tänagi juhtus see, harjumusest küsisin ka rattale piletit, mis vastati, et üle aasta ei küsita enam ratta veo eest piletit, küsisin ka teist kordselt, seda mulle ka korrati. Olin üllatunud. Samas tegi selline teada saamine ka head meelt.
Tallinna jõudes ootas aga ebameeldiv teada saamine, et rong millele lootsin jõuda ei välju vaid 2 tundi hiljem. Oooh, oli mu esimene reaktsioon, sai helistatud erakonna kaaslasele ja arutletud mis edasi teha. Mul küpses momentselt plaan, et liigun mõne jaama võrra Aegviidule lähemale ehk siis kaks tundi veeta jalgrattal.
See oli lahe, vanalinnast läbi, Tartumaanteele, mitmed reguleeritud ristmikud ületatud ja Ülemiste tanklas kummi pumbatud. Suur-Sõjamäe teed mööda Lagedi rtj. siis kimatud. Sealt edasi Kulli ja siis Aruküla, kus ma siis pidin ootama rongi veel 30 minutit.
Aegviidus maha saanud, kihutasin kohe Nelijärve puhkebaasi ja pärast koosoleku lõppu tegin rongile aega parajaks Aegviidu ja Nelijärve metsades, oii mul meenus palju mälestusi, nendes kohtades,mitemed suusamaratonid, rattamatkad, suusamatkad, jalgsimatkad ja omapäi kolamised. Heldimus täitis südame, ühtepidi igatsesin ammu Aegviitu külastada. Täna oli mul see võimalus. Minu akud on nüüd pikemaks ajaks täidetud.

Kõrvalt vaatajale on ikka kena vaade küll, kui ühes rivis hobused liiguvad.
Pildi autor Jüri Kusmin Sillaotsa muuseumist.

See on ainulaadne pilt, kus saada hobuseid ühe joone peale rivistuma on suht raske. Enne kodu teele asumist Jüri Kusmin Sillaotsa talumuuseumist ka meid nii suutis jäädvusatada. Lihtsalt meeleolukas reisiseltskond. Hobused ülekõige, kes meiega pidid sel teekonnal olema meie kandjateks.

Mõned pildid Sillaotsa koduleheküljelt laada uudistest.

Matkasellid Sillaotsalt kodu poole suundumas.

Tegelikult ei olnud koolivaheaja ilmadel viga ühti. Ilmataat andis nii palju kuiva aega päeva jooksul,et paariks tunniks hobuseid sadula alla panna sai.
Täna hommikul enne tööle minekut hobuseid vaatama minnes ei leidnud ma neid kabjalisi mitte karjamaalt vaid üksmeelselt heina nosimas varju alt. Ainus mõistatus, kes pani ukse kinni, kujutelmas kerkis silme ette,et mõni suks on nii inteligentseks hakanud ja kabajaga ukse enese järel kinni tõmmanud. Muigama kisub. Kui ukse avanud esimene asi joosti kohe vee vanni juurde, kuhu siis vee lasin jooksma. Meil on nii, kes esimesena hommikul õue läheb toimetab ka loomad: teeb elementaarsed asjad, vesi, kui ilm on kehva olnud siis söödab ka.