Mina ja Teele hüppamas, see aasta on tehtud palju platsil trenni.

Metsas on pihlakad värvunud punaseks ja okstel alla rippuvad kobarad meenutavad meie koduseid "viinamarju".
Varsti on koolialgus ja lastel seisab ees kooliminek. Oli plaanitud selleks nädalaks Palukülla ratsamatk, ilm ei püsi küll eriti enam sooja pügalate kõrgusel ja ilmataadul jätjub vihma üllatusi. Eriti nagu vihmaga oma retke ei plaani ette võtta, aga sinna korra lähme.
Puhkus hakkab ka läbi saamas, et väga edukas ja aktiivne puhkus on olnud. On jätkunud kõike. Ekstreemsusi ja põnevust ning huvitavaid kohtumisi uute inimestega. Selja taga Varbola puupäevad.

Varbola puupäevad lõpetas võimas tule installatsioon. Ühtepidi natuke kurb, et ilus aeg otsa sai, aga eks siis jälle on mida oodata järgmisel aastal. Võib olla kuulun tuleval aastal nende hulka, kes midagi meisterdavad... eks näe...

Nii mõnus on ühiselt rännata ning suurem panus on koostööl. Matkamine eeldab üksteisega arvestamist, kui ka nõrgema aitamisega. Aeg Varbola linnuse ümbruses veedetud päevadega oli mõnus. Lapsed, kes osalesid sellel matkal olid tublid ja pidasid vapralt vastu kõigele. Ilmadega vedas, olgugi, et vaheklduseks ka ilmataat omi vallatuid tujusid mürgeldamisega taevalaotuses teada andis. Ei tekitanud kellegis hirmutundeid. Kõik oli super, isegi korraldajatele, kes Varbola puupäevadega hõivatud ainult kiiduõnu võib jagada. Järgmine aasta on neil juubeli aasta.

...või omakorda varemetele, mis rohtukasvanud õuega meenutamas ammuseid aegu. Ühtlasi meenub mulle laulusõnad laulust " Vana pildiraam".

Kui keerata juhuslikult ette tulevast sihist, siis võib oma teekonnaga sattuda jahimeete "paradiisi saarele".