Huvitav kuidas hobused taluvad tulnukaid? Jäime vihma kätte, käisin piima toomas Papli talust.

Täna ei jõudnud trenni teha. Käisin korra Raplas kütet ja õli toomas, et traktor käivitada ja järgmise nädala jagu sööt koju vedada.
Traktori käivitamise korral hobused koheselt elavnevad, hakkavad kappama ja tulevad kopli väravassa vaatama mis teoksil. See on neil selge, et söödavedu tuleb. Ega nad enne ei lahku, kui ma silo rulliga tagasi. Siis kapatakse ja liikumise pealt hammastaega haaratakse kilest, et sellesse parajat auku teha söömiseks. Jube kärsitud. Mulle meeldib, et nad niimoodi harjuvad tehnikaga ning matkade ajal ei teki probleeme.
Mõte käis korra peast, et käia korra trakaga Suure-Tõnise heinamaalt heinarulli tooma. Kuid aeg hakkas hiliseks jääma, pidin ju tööle jõudma. Siis lükkasin homse peale.

Vahel tuleb ka selliseid looduspilte mööda minnes taluda. Noored metsanotsud oleksid võinud elada, kurb vaadata. Jätsin need sinna nagu nad olid, kuid mõte seda paika kiiremas korras lähimal ajal uuesti külastada. Leitud asukoha lähedalt jooksu pannud siga võib põrssaid oodata. Järsku leiab midagi ning siis plaan ka midagi kodunt kaasa võtta, mis notsule kindlalt meeldib.

Rabasaarte varjatud elu.

Jäljed mis kuuluvad võsavillemitele = nimi meest ei riku.
Oma elus olen isegi korra hundiga kohtunud looduses. Ma ise tegin korralist trenni hobusele matkarajal. See oli üks suvine varahommik juunikuus, aga juba mitu aastat tagasi.

Põdra söödud ja lumeraskuse all murdunud mänd.

Teisipäevased pildid Kose rabas nähtust. Lagendiku servale jõudes nägin veel kolme siga minema jooksmas. Selline songermaa ulatus oli piisavalt suur. Vahel naljatamisi olen mõelnud, kutsuks sellise metsapõssade karja oma aiiamaale, siis saab rutem aed kaevatud ...?

Plirts, plärts ja lörts...
Kui hommikul kella 7 paiku kena päikse kuma ja väljas külma kraadid, mis lubasid suusatada lumel. Siis tõotas super hommik. Kaasa võtsin seekord poja Joeli, kellega siis suusatasime väikse ringi Tõrasoo looduskaitse alale jääval Kose rabas.
Alustasime kunagise Tiitso metsavahi talu teeotsast umbes kilomeetri jagu Karitsa suunas. Esimeseks huviorbiididks oli mul võetud metsloomade söötmis koht. Kuid jah, seda ei leidnud ja jälgi mis oleks reetnud, et seda söötmis kohta aktiivselt oleks kasutatud (nii inimeste kui loomade jäljed reedavad kohe selle koha = minu jaoks võlu objektid). Edasi liikumiseks võtsin lihtsalt endale meelepärase sihi. Kuni jõudsime ühe lagendiku serva, kus siis kolm metsanotsut ennast kibe kähku minekule sättisid. Üks asi pani imestama,et nende samm ei olnud eriti kiire vaid traavides läksid ära. Rohkem neid tülitama ei kippunud. Jätkasin edasi...
Umbes 300 või 500 meetrit saanud suusatatud, kui silma torkas karjas liikunud huntide jäljed (oletan et 5 looma). Liikusin pikalt huntide jälgi mööda kuni jõudsin Kose raba keskele (leidsin oma suusajäljed, mille jätsin 13.märtsil laupäevasel päeval).
Need jäljed siis orientiiriiks siis suund endale meelepäraseks. Läbisime ka mõned rabasaared (põnevad) mitmel saarel eksisteerisid jäljed sigade ööbimisest ning põtrade magamisest.
Varsti sai jõutud Tamme talu lähedal asuvasse rabaserva. Kus meie silma all jooksis magamise pealt ehmunud emis kiirelt minema. Nata kohta ning ümbrust silmitsedes, tundus, et seal kandis oleks nagu suurem kari olnud, kuid jah ühe puu alt leidsime kolme kesiku (umbes 20 kg suuruses) surnud põrsad.
Seekord vältisin Väiksele Nõmmele minekut = mõtlesin,et nii palju on seal pool juba liigutud. Tuntud Tõrasoo talukoha samuti jätsin seekord välja.
Liikusin piki esimest sihti seajägedes, tundus, et oli palju tuhnimist ,aga varasemast ajast. Enamus sea´linnakud olid maha jäetud.
Väga palju oli rebase ja kähriku jälgi ning mõningas kohas torkas ilvese nii värskeid kui vanu jälgi.
Homme laen arvutisse uued pildid, siis on näha uusi pilte loodusest. Lõpu teest liiklesime vanat tuttavat sihti mööda,kus ma ikka suvel ja sügisel hobustega kappan, kas siis Tiitso poolt või siis vastupidi.