Eile kui vedasin silo hobustele vaatasin,et paksuke Teeba norutab omaette. Mõtlesin jama, kas on kellegi käest jalaga saanud (see hobune on tiine). Viisin siis sisse ja ei andnud pool päeva midagi söödavat.
Käisin vaatamas mida teeb, muidu kui selline loom karjast üksi jääb on ta hästi temperamentne. On ta võimeline ennast lahti nokitsema, kuid eile oli ta ustavalt laudas. Õhtul võtsin välja ja jooksutasin nads kordel, siis pääses välja gaaside laviin. Oh mul hakkas kergem.
Gaasid ning ülekaal loomal on pärssivaks teguriks ainevahetuse normaalseks tegevuseks.
Täna ei lasknud karjaga kokku vaid panin õe Teelega ühele karjamaale, kus Teele ajas oma jonniga Teebat mingi teadmisega taga. Jälgisin seda jooksmist sinna maani, kuni hobused sööma hakkasid.
Vaatasin, et see mida ma eile kahtlustasin (liigseid gaase)olid täna kadunud.
Kõige rohkem meeldib mulle hobuste juures nende tahe teha inimesega koostööd. Imetlen selle noore täku soovi suhelda ning koostööd teha. Õpetasin tagasi astumist, siis õrnale tõmbele kontakteeruma. Kõrval kõndima ehk oskama olla seltsiline inimesele. Täna oli ta valmis kõigeks. Valisin sellise raja, kus ma ronisin ees ja ta pidi mulle järgnema. Sellel rajal oli piisavalt raskusi.

Jehuu, esimene lumi...
Möllasin hobustega lumes... lahe juuuu...
ihaahaaa...

Elupuu Talu Ratsamatkad

Elupuu Talu Ratsamatkad
http://www.hobune.ee/articles/hobuseid-on-voimatu-petta

Sajab lund, esimene lumi...
Loodan, et mu pilt ei aja kedagi segadusse. Leidsin,et see sobib sügissesse novembrkuusse väga ideaalselt. Usun, et päris mõmmikud juba unele ennast sättinud. Kuid suve meenutused Varbola puupäevadest tekitavad ikka ja jälle nii sooje mälestusi.
Väike nalja vahepala ka...
..."tõstsin traktori pliidi peale" tehke järgi... aku laadima...
Mul täna korraline sööda vedu hoostele, vaja veel heinarull küla pealt ära tuua.

Silorull ja hobuparaad...
See on lahe pilt olles karjamaale sisenenud silorulliga on hobud karjamaa ääres ootamas. Hakkates koha poole liikuma on nad jagunenud hanerivvi, kes siis kõige ees üritab ikka mõne hamba täie naksata. Kui siloga lõplikult kohale jõudnud, kus siis on rüselemist, püüan kiirelt eemaldada kile. Samas jälgin, et keegi hobustest liigse agarusega oma peaga vehkides ei tekita mulle vigastusi.
Nad on nii kannatamatud nagu väiksed lapsed jõulukuuse all. Muidu kui silo lõplikult lahti pakitud on karigi maha rahunenud.

Koolivaheaeg möödus kiirelt ja iga päev trenni tehes, kusjuures ma kogesin üle pika aja hobusega koos kukkumist. See kord ainult üks suur sinikas põlve sise küljel (jäi hobuse külje alla), eriti hullu midagi. Õnneks ei juhtunud midagi hullu, lihtsalt juurikas oli vale koha peal.
Oh jah, koolivaheaeg läbi ning lastel homsest jälle kooli tee jalge all. Kui lapsed koolis, siis mul kohtumine kohaliku valla loomaarstiga. Mõned protseduurid hobustele ja koertele. Koertega jah säärane lugu, nädal tagasi võtsid kahe peale kähriku rajalt maha. Kiitsin koeri, et sellise töö ära tegid. Avastasin mõned nädalad tagasi, et kanaread on hõrenenud...
Küsimus oli juba päeva korda kerkinud kuhu kadunud või kes on varastanud (ei mõelnud kahe jalgseid). See selleks, kuid üks kaotas küll elu, aga nüüd ilmus nugis silma piirile. Juba mõned päevad tagasi hakkasin uurima millist koera juurde võtta, kes oleks hea väike kiskjate eemale peletajaks. Ise ei jõua ju kogu aeg passida nurga taga, kes või mis kusagilt välja ilmub. Kui kord maitse suus, ega siis rahu anta. Sellepärast siis koer võtta, kes oskab kiskjalistele jahti pidada.