Detsembri kuus mitte ühtegi grupi ratsamatka ei toimunud. Õnneks lähtusin vanade aegade kogemusest. Pigem kokkuhoidlikult elada. Jõulud ja aastavahetus veetsime ühiselt suure perena. Ja nii me suutsime iga üks miskit laua peale soetada. 

Hobuste ja koerte nina esine oli niivõrd rikkalik, et lihtsalt nautisin südamega, hobuste häid olemisi. Ütleks nii, et hoonete ettevalmistamiseks kulus ikka mõned päevad. Suvel kukkus suure karja varjualuse uksepiit koos uksega eest (puit lihtsalt mädanes läbi, maapinna lähedalt). Poeg päris mitu päeva nokitses selle kallal. Vahetas välja uksehinged ise sepistatud tugevamate hingede vastu. 

Nüüd siis täna lõpuks saan ise trenni lainele.  

Õhtu hämaruses tehtud pildid.

Lõkkeplats, kiike meil hetkel pole. Plaani on võetud, ehitada uus küla kiik.