Väga põnev suvi...poeg ütles ühel õhtul. Homme on tihe päev...neljapäeval istusin traktori rooli taga. Ilma ennustuseks lubati hullu kuuma päeva. Tegelik kuumus saabus juba kella 11. Siis tegin kõik riided märjaks. Kuna puhus tuul, siis see kuivatas riideid korralikult. Olles saanud kodu lähedase tüki kaarutatud. Käisin kodus, haarasin jope. Vaatasin nuti seadmest, et ilm muutub pilvisemaks ja võib mõne piisa visata. Rendimaale jõudes, kaarutamist alustades, muutus tuul väga tuulisemaks. Kohati puhus mu heina üldse õhku tõstes piide otsast ära. Läks pilve, vaatamata mõne piisa kogust. Siis ma jätkasin oma tööd vaadates, et traktor kuivab kiiresti.  Kuni maatüki lõpuni. Ja kui lõpetasin, lõppes ka tibutamine. Mul oli siis jope seljas. Kõllasin poisile, et kaugel ta on. Sain teada, et niidutööga lõpetatud ja võtab õhtu oodet. Ja soovitas mul kaarutamise töö ka lõpetada.

 Muidugi olin lõpetanud 5 ha maast 2,5 ha. Jälle vigursõit kaarutajaga läbi metsa koju. Oluline on, et kaarutaja ketta külge kinnituvad piid puude taha kinni ei jääks. Ei ole see loomapidaja elu kerge rooli taga. Samas sellised olukorrad õpetavad olema täpne ükskõik kus ja millise tehnika roolis. Ma pole ükskõikne vene tehnikat kasutades, pigem tähelepanelikum ja üritades karjuste vahel sõita nii, et ma midagi ära ei lõhu või kaasa ei võta. Eks on juhtunud ka, aga elus õpitakse vahel vigadest või teiste kogemustest. 

Kõige huvitavam, kohe tekkisid huvilised, kes tahavad lasta oma kiviseid maid maha niita. Kunagi proovisin ühe talu metsa heinamaid teha...kui juba 10 korda terasid ja sõrgasid vahetada. Kiruda maa põhja maaomanikku (kes pole viitsinud koristada kive). Ja mainin, ma tüdinesin lõpuni tegemast. Ja see ainsaks korraks jäi. Kuid iga kord kui näen, et üks kindel inimene helistab. Siis mõistan miks. Muidu ei võta ta kunagi ühendust. 

Meil veel vaja heina teha 160 rulli.