Nädal, nädala järel kihutab aeg, enam mitte sekunditega, lihtsalt jooksvalt.
Hea meel, et olen saanud käia ratsa orienteerumise võistlusel. Tulemuseks saavutasime Aadega võistkondlikult 8 koha. Vaikselt mainin, kordagi pole duutnud kokku võtta, et teha mõni trenn maastikul hobustega. Muidugi ratsaorienteerumise juures on see põnev, et mõnus on olla hobuinimeste keskel. Ja nüüd on mõte, et soov hakata ka osalema pidulikemal üritustel. Kuigi ma pole suurt saanud panustada tõugude aretusele. Ja mul seega palju toodetud ristandeid. Mis sellest, et ristand on ta mu enda looming ning südamesse kinnitunud tugevalt.
Teeba-Milagros üks õnnestunumaid ristandeid, mõnus ümarik. Oma kiiksudega.
Frück kes Niitvälja ratsakoolist, on jätkuvalt populaarne. Samas ta ise nõuab, et temaga tegeletaks.
Eile käisin Tabivere laskevõistlustel (olen kunagi tegelenud laskespordiga, tahan endas võitu saada nüüd võistlus ärevusega). Otsin võimalusi erinevatel võistlustel osalemiseks. Eilne tulemus polnud see, mis mul laskmis trennis tiirus sooritatud. Ratsaorienteerumisel mul selline asi nagu võistlusnärv puudub, kuid olles nüüd mitmel võistlusel osalenud laskmise alal, siis nüüd otsin võimalusi. Kuidas ennast laskespordis paremaks saada.
Praegu teeb head meelt, et olen leidnud lõpuks üld füüsilise trenni (saabus ju kurjakuulutav üleminekuiga), mille abil olen saanud kõhupeki taanduma.
Aastaid tagasi, kui lapsed väiksed olid. Ei jätkunud raha võistlustel käimiseks. Kuna laste isa läbi lõhki usklik, siis paljuski üritas kiilu minu ja laste hobidele lüüa. Koostöö laste isaga oli olematu, pidev kodunt ära põgenemine. Kogu vastutus langes minu ja laste õlgadele. Ja ütleks lõpp kokkuvõttes, kui puudub tulevase kaasaga ühiseid mõtte jooni, ei tasu koos elu üldse edasi arendada, et küll ma mehe-naise ümber kasvatan. Mina eelistan suhtes turvalisust. Kuid seda ma ei saanud seda tundma kunagi...olen aru saanud, et praeguses elus tuleb osata oma elu ise võidelda.