Elu on huvitav, kui neid sisustavad mingid põnevad tegevused. 

Juba teab mitu aastat on meilt küsitud hobuseid renti. Isegi sai vastu võetud raske südamega see otsus. Ja kui lähenes kuupäev hobuse ära viimiseks. Ei kiirustanud mina veel lepinguid täielikult lõpetama. Imestasime, kui kiirelt saime Lucky-Liisu treileri peale. Ja õhtune tagasi side oli ka meeldiv talli omaniku poolt. 

Saabus reede kusagil kella 14 paiku kõne talli omanikult, et seda poni nad ei võta. Selgitati, et hobune oli tõusnud küünlasse, kui nad olid ta pannud koos ratsanikust lapsega korde peale... seda kuuldes võttis ohkama... mida... Esimene mõte oli nii kiiresti kui võimalik, Lucky ära tuua. Ja sai sama hetk kohe helistatud tütrele, et teada anda. Mis tõttu sai ka otsus vastu võetud, et pikemaks kui laupäevani Lucky saab jääda, aga mitte ära oodata esmaspäeva. 

Eile läks kohe kergemaks, kui oma hobune tagasi koju jõudis.  Kahju, et lastega niimoodi juhtus, siis lihtsalt on asju mida ei kajasta. Jääb meie endi teada. 

Nii palju mainin, meil on treenitud hobused ikka veidi selliselt kellel ka eluvaimu sees ning nõuavad tiba rohkem oskuseid nii treeneri kui õpilaste näol. Igal juhul enam RENTI EI ANNA MITTE ÜHTEGI HOBUST... Mõelge enne 100 korda läbi, kui võõrast hobust võtma hakkate. Nüüd on nii, et tegeleme saavutuste esile toomisega. Püüame panna saavutama parimaid tulemusi. Siis vaatame edasi. Meil pole hobused trööbatud, neil mõnus eluvaim sees. 

Keda me siiski peame lõpuks mõistma, aga mitte sinna selga istudes mõtlema omi mõtteid.