Veel on jäänud loetud päevad laagri alguseni. Ühtlasi hoian silma peal ka mis toimub covide-19 rindel. Terviseameti leht on nii pähe kulunud. Eile sai nii mõnegi inimesege seda teemat arutletud ja päevas paar pilku tervise lehele visatud. See selleks, kuna nüüd täna-homme ööbimise ja väliköögi desinfitseerimine on plaanis ette võtta. Järgmine nädal veel graveerimise töökotta teekond ette võtta vaja. 
Hetkel pole veel hobuseid müüdud saanud, aga oleks väga vaja. Rahasid on vaja saada. Rahad lähevad kohe ringlusse. 
Plaanime ka jaanöö matka, hetkel neli osalejat olemas. Kaks võiks veel olla... Lahe ju. Kõige enam meeldib, kui on osalejaid. 
Eile oli Pokkeri sünna ja pesamuna sünna. Ei olnud kodus, olin töörindel. 
Igal juhul liigume ja liigutame, olen saanud talvisest pekist lahti. Kaks kuud corona karantiin pani mõtlema majanduslikult teistmoodi, tagasi tõmbama ja mitte tekitama liigseid kulutusi. Mõni teenimis võimalus kadus ja andis kohe tunda. Kuid kunagi pole väljapääsmatuid olukordasid, ikka leiab lahendusi. Autod ilma kütteta ei sõida, ning autol mõned vajalikud jupid vaja ära vahetada. 
Vaatame ja mõtleme, täna saabub majja täkk Vile, plaan paaritada mõned eestlased. Tori osas on mul ikka kurb meel, olen tohutu selle tõu austaja, aga siiani pole mul õnnestunud Hertalt ühte puhtatõulist järglast saada. Kui palju olen paaritustele rahasid panustanud, vähemalt viis aastat on täitsa tühja jooksnud. 
Hea meel, et meil nüüd oma ponitäkk Albert, kellelt loodan vähemalt, et Amanda tiineks jäi ja nüüd tema järglast imetleda saame. Eks nii nagu naabrisokk käis mu kitsekarja kosilaseks salaja. Käis korra mõttes, et ühe korra naabri ponitäkk meilegi jõudis. Hetkel ainus on võimalik teha kindlaks teha DNA testiga, kuid minu jaoks ei oma see probleemi, et kes siis varsa isa on. Kuna enamus ajast oli Amanda Albertiga koos karjamaal, siis nüüd ei saa koos pidada. On läinud täkumaks, eelmine aasta nii palju kui uudistamas sai kahe tagumise jalavahelt käidud sai, ei leidnud ma kordagi teist munandit  kotist. Muidugi uskudes vanemaid hobusekasvatajaid, kes on maininud, et ennegi märad tiineks jäänud. Kuid ebameeldiv ja kurb tagasi mõelda kollase valge kirju täku surmale, siis temalt ei saanud me ühtegi järglast. Oli sama moodi ühe munandiga, kuid kummaline oli tema iseloom, valis märasid. Vanemaealised märasid rünnati... oh jah mälestused
 Kuna meil endal sokku polnud, oli meil ootamatuid üllatusi mida ei osanud oodata. Üle möödunud talvel, siis sel suvel on meie kitsekari kõigest kolme pealine. 
 Kuid õnneks, eelmine aasta vist metsa naabrisokk ei jõudnud. 
Loe küla lambakarjamaal olevat külastanud mitmel ööl                               

hundid ja meie kodust linnu lennult tuleb sinna oma 4 km maad.

Ja muidugi Metskülas ringi jalutavad mõmmid. 
Loodusepoolest on elu taas põnevust külvanud.