15. juuli 2019

Hetkel on tekkinud taas tahe kirjutamiseks. Mu suurim nõrkus on jälgida kõrval seisjana palju inimesi. Miks? 
Mul on olnud lapsena paar sellist inimest, kes on aidanud mõelda ja pannud palju kaasa mõtlema, et miks me ikka nii käitume või tegelikult miks me siiski tegime nii.
 Miks me tunneme end solvatuna? Solvumistunne on suur ja põhjalik teema. Solvumine on seotud sügavate emotsioonidega, sageli sellega, kui meid ei mõisteta, kui meid ei kuulata, kui me tajume hoolimatut käitumist meie suhtes.

Lapsena kuuleme tihti, et ära tunne nii, ära mõtle nii, ja me lepime sellega ja surume oma tunde endasse maha. Või näiteks kui laps lööb põlve ära ja läheb nutuga ema juurde ning emal pole hetkel aega ja ta ei kuula, siis laps tõmbub eemale, tekib solvumistunne ja see võib jääda pikaks ajaks temasse. Tegelikult vajas laps armastust ja lohutamist. Täiskasvanud inimene reageerib sellistele keeldudele nagu ära tunne nii, ära mõtle nii, lepi sellega jms, solvumisega.
Solvunud inimene ei oska sageli oma tunnetega hakkama saada, ta ei tunne ennast hästi teiste seltskonnas ja eemaldub üksindusse. Sageli juhtub sedagi, et me võtame üle teiste emotsionaalse oleku - näiteks oli ehk su ema sügavalt solvunud ja nüüd sina samastud oma emaga, oled ajanud segamini, mis on sinu ja sinu lähedaste tunded ja solvumiste põhjused.

Mis mind pani juurdlema selle teema ümber. Olen kokku puutunud tahtmatult selliste inimestega, kes solvuvad ja esmaseks käitumise tulemusena kas siis vihastavad või solvuvad... 
Pidin eelmine kuu ühte noort inimest noomima, kes mitmel rindel alustas minu süüdistamisega, mõtlemata, et vahel võib teine inimene inimlikult eksida. 
Põhjus miks lihtsalt tekkis oli lihtne. Olla 24 tundi tööl ja pool ööst üleval olla ja jälgides ümbrust, tekivad vahel uitavad mõtted. Kui silm jääb mõnel müügikuulutusel peale ja tekib siis kohe ka ostu soov. Vahelduva eduga tekib neid müügikuulutusi juurde ja kõigil on oma hind juures. Kui juba tööpäeva lõpp saabub võib mõtte kujutlusse sattuda kolmas hind. Ja kui ikka ennast ei kontrolli, mida olen õppinud tegema, et olla kindel teatud kontole raha laekus jne. 
Küsimus, et mis juhtub, kui me kellegi ära unustame mingil põhjusel või oleme palju asju vaadanud ning öisel ajal võib inimmeeltes tekkida juba hommiku tundidel teine arusaam.
Ok hea küll, mis puudutab vihast keevate inimestega, lihtsalt tekib eemale hoidmise hoiak või üritan teadlikult juba suhtlemisel kasutada viha mitte ülesse õhutavaid suhtlemistoone. 
Toon näite ratsutamistrennist, mõni laps, kes on unistuste tippu jõudnud ehk siis saanud oma esimese ratsutamistrenni kogemuse. Peaksid lapsevanemad iga trenni korral olema tähelepanelikud ning aitama lapsel võtta suundasid. Kui toetus jääb pinna pealseks ei tule ka saavutusi ja kui suuremate treeningkoormuste juures veel hirmu süvendada, siis tekib eemale hoidmise hirm. 
Palju on küsitud, et miks just lapsed valivad hobused... olen toonud tähelepankuteks, et vaadake hobune on sümbol, samas kui hobust mõista, õpime loomaga paremini ringi käima. Mitte see vahvus, et saame kellegi seljas ratsutada pigem oskuste omandamise järel, kui oleme ise liikuvamad ja tunne mis sisemiselt tõuseb toob esile meie täiustumise mingi oskuse näol.
Ei ole mul ratsutamise teekond roosiline olnud, olen kukkunud hobuse seljast kordasid, kuid sellegi poolest olen endale teadvustanud, et risk kukkumiseks on alati olemas ja me ei tohi tegeleda oma hobiga kukkumise hirmus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...