Ja hakkabki jaanuar läbi saama. On olnud külma, lund, jääd jne. Ja muidugi tiba tormi, mis muidugi meil ei tekitanud mingeid probleeme. Oleme siis uue valla koosseisus ja kutsutakse juba talimängudele osalema.
See selleks, vahepeal täiendasin toalindude ridu. Ühe nümfi ja kahe viirukaga. Üks viirukas osutus isaseks, kes ründab meie pesitsevat Bikut. Muidugi uute lindudega tekkis ka uus koolitus kohustus. Kuna vanas kodus ei läinud hästi puuri, siis meil see rutiinne tegevus. Meie enda linnud lähevad hästi puuri, siis uuel nümfipapal on juba oskused käes. Mida ta peab tegema, kui hästi nad kokku hoiavad.
Koertega käin korralist trenni tegemas, mööda teed. 
Hobustega saab ka mingil määral tegeldud.
Õhtusel hobusetoimetamise ajal oli mul suur üllatus. Järsku ei tea kust ilmusid heinarulli veerde neli sarvedega mökitaja emandat. Ma millegi pärast ei ehmatanud, nägin naguni juba mingeid kummitsulikke liikumisi õuetule valgel müüride vahel. Olles oma tegevusega pigem pühendunud hoostele, kui ühel hetkel mulle nina müks selja tagant anti. Ja kui ma vaatama keerasin, siis minu oletus, et koer annab märku, siis sellel korral hoopistükkis vanem kitseemand. Toimetasin hobused ja kutsusin vastavalt kitsekarja enesele järgnema ja nii me siis jalutasime ulualla tagasi. On tüübid kirusin mõttes, samas hea meel, et vahelduseks ikka millegagi üllatavad.