Kui eilset hommikut alustasin tavapäraselt ikka kohviringiga ning ilmaprognooside täpsustamisega. Kuna oli vaja sõita autoga, viia 6 km kaugusele talli, kus kaks mära paarituses. Tüdrukud viidud ja täku omanikuga natuke hobusekasvatuse teemadel mõtteid vahetatud. Jäi kokkulepe, et jätkan Hertaga nende poisi külastamist. Kas ma sinna jätan ei oska hetkel öelda. Plaanin Herta puhtatõulise torikaga paaritada.

Tagasi jõudnud tüdrukute veost jõudnud, viskasin mureliku pilgu arvutisse ilmaprognoose piiluma... Küsimus mida teha...? Eelmine päev sai ju kõik hein vaalu tõmmatud ja vajas ära vedamist. Ja kella 12 jõudsid tüdrukud koju hobustega, kuid me polnud veel heinamaale jõudnud. Vahepeal kontrollimas käies selgus, et hein altpoolt kasteniiske. Juba 12.30 esimesed vihmapiisad umbes 10 min. Mingi vahe, kostus Kabala ja Rapla pool küljel taevalaotusest kõuekõminat... No ikka ei tihanud veel minna. Veelkord uudistasin ilmaprognoose. Kuid lõpliku otsuse võtsin vastu, et okei lähme ja kell oli siis juba 14.30. Palju polnud vedada, aga kaks korralikku koormat sai ära veetud mõne piisakese ja kord läheneva või kaugeneva kõuekõmina saatel. Kui ka teine koorem hangutud lakka sai. Hingasime kõik kergendatult. Ja muidugi vallandus heameel. Lubasime endale väikse puhkus-lõõgastuse saunamõnudega sugulaste juures.

Kes koju jäid tegelesid noorte hobustega. 

Tänase päeva suhtes tegin uue tüki niitmise alguse jaoks tee sisse. Ja otsustasin, et teen väikse puhkuse. Homme võtan siis uue tüki ja seekord juba suurema tüki niitmisega alguse tegemist. Kuiva ilma lubatakse alles järgmise nädala lõpuks. Nii see on maaelu võlud ja kannatused...