28. aprill 2016

Jälle unustasin telefoni hääletuks panna ja nii mind hommikul vara ülesse aeti. Kui vaikselt mainida, siis tegelikult olen öösiti telefoni valves. Turvan öösiti ühte memme, kellel vererõhk vahel jamamas, siis eriti vajab kellegi valvsat silma. Vahel veedan ka öid koha peal, aga ainult siis kui ma suudan öö üleval veeta. Võõras kohas ma ei uinu üldse ja nii ongi, et loen minuteid ja tunde, millal hommik saabub.
Tegelik põhjus oli võõras ratas, mis paar nädalat meil rehe all seisnud... Ajasin võõra ratta värava posti najale ning suhtlesin oma nelja koeraga, kes arvasid, et olen nendega valmis metsa minema. Kuid valmistasin koheselt pettumuse karvastele sabakeerutajatele. Ja lõpuks tütar õue läks, kes kutsus koerad enda juurde. Hea meel, et võõras asi omanikule tagasi jõudis.
Kohvitamised tehtud, korra küla peale tiir ning mõningad nõuanded jagatud inimtervise teemadel.
Metsa raiesmikele võililli korjama, mida siis ise ka mööda minnes näksisin. Pärast paraja portsu korjamist koju tagasi naasesin ning närilistele ette jagasin. Ja nüüd kõik nagu pontšikud puurides uinakuid tegemas.
Võtsin Nordiku ja käisime temaga jooksmas, et oskaks pühapäevasel võistlusel Nordiku jooksule kaasa elada ning raskemates kohtades kaasa joosta, kui tüdruk hätta jääb. Eks jõuab tee peal üht teist ette mõelda strateegiaid. Olen treener, kes mõtleb mitu sammu ettepoole arvestades koera võimeid ning tema füüsilist vormi ja vahelduva eduga veel kiikse, mis aeg ajalt välja löövad, kuidas nendest mööda hiilida, nii et kõrval vaatajad ei saaks aru, et jooksjal on probleeme. Eks meil on veel palju tööd Nordikuga, kuid hea meel kuulekuskoolituse omandamisega.
Muidugi teisipäevasest rattasõidust veel lihased väsinud. Hetkel annab igapäevane koormusetõus tunda, õnneks ma ise ei jookse pühapäeval. Eelistan enda hobiks kodus teha trenni koera järel, aga venitab ikka täie jõuga, kuid ma tagasi ka ei hoia.
Mingi aeg vaatasin hobused üle. Veel ratsutamagi jõutud. Mõnus ilm, tiba tuuline, kuid see ei loe. Ja käisin kitsedega õues jalutamas nii lahedad tegelased, kes järgnevad nagu koerad. Hõikasin kitsu-kitsu ja juba kepseldes ja rõõmu tundes lippasid mulle järele. Kas mitte ei tee sellised asjad õnnelikuks. Olla oma loomade keskel.
Kanad munevad jõudsalt, järgmiseks nädalaks jälle tellimuse andma kanade jõusöödale. Viisin juba küla peale, kuna oma pere ei jõua ära süüa.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sajab lund...ja maa on valge.