Mu 5 vaba päeva on möödunud päris kiirelt ja juba on käes 19. juuni. Täna siis Aade lõpetamine, kuhu me muidugi ei lähe. Aadel siis paistetus alanenud. Muidugi silmaümbrused lillad. Ja nüüd olen aru saanud, et löögi on saanud, kui hobune maast õhku tõusis (alt-ülesse). Muidugi ninaluu on puru, ja järgmine nädal tuleb minna uuesti linna, et nina paika panna. On muidugi lõpetamisele mitte jõudmise pärast klassikaaslased kurvad. Kuid ühte nad pakkusid, et kui nina korras, tulevad meile, et Aade saaks koos klassiga ühtse pildi lõpuriietes teha. Milline vastutulek. Olin liigutatud klassikaaslaste vestlust kuuldes. 
Aitasime hankida veel puuduoleva varustuse. Jürist kõrvikud, mööda minnes Lagedile kanatibusid ostma minnes. Täiendasin kanakarja uue tõuga. Musta värvi maransid ja cotšini suure kana ja kääbuskukega. Hetkel veedavad aega toas papagoi puuris. Hästi inimsõbralikud linnud on. 
Anete, aga minu moodi Pärnumaal Reiu tallis valtrapi, pinded jalgrattaga sõites. Eks enne teeleminekut ikka ema mure-hool, et laps koju tagasi jõuaks. Sõnade peale lugemine. Minule ei loetud sõnu kunagi, pigem sain kodus kogu aeg sõimata. Mida ma sõidan rattaga ringi...
Kuid vahepeal on nii palju avastatud ja jälile jõutud. Teeba probleem maha viskamisel on leitud. Tahtsin eile hobust sadula alla panna ja leidsin parajalt kahe peopesa suuruse hematoomi. Esmasel vaatlusel jääb märkamatuks, kuid tavalise nahapinnaga hea tähelepanemisega ikka mügarik selja peal, kus käib sadula tagumine osa. 
Harjaga kergelt puudutades, pööras juba hobune pilgu minu suunas. Katsetasin lihtsalt sõrmeotsa vajutusega... jälle pööras vaatama. Katsetasin veidi tugevamat vajutust ja siis oli näha ka valuaistingut hobuse keha keelest. Tõin toast geeli, mida määritakse igasugustele paistetustele ja hematoomile. Määrisin korralikult koha sisse ja viisin hobuse tagasi koplisse taastuma igat masti vigastusest. Sula selge vastus hematoomi tekkele on ainult üks, Liptoni hammustus. Teeba ja Liptoni vahel eksisteerib vahel ikka päris korralikke koha näitamise selgitamisi. Kapjade ja hammastega. Teeba ei salli teda sellest ajast, kui ta meile tuli. Ja kui Lips oli suguküps täkk, inna ajal kihutas ta Teeba minema. Teeba võis omi pikki kauneid ripsmeid aia ääres plaksutada, kuid sellega ta täku südant ei võitnud. 
Lipton on hetkel karjast eraldatud, peab jälle veetma üksi sisereziimil ja heinatoidul.  Olen ise ka kurb ja olen uurinud siit ja sealt sellise käitumise tagamaid. Kuid ainus mis mulle ikka ette jäämas on, et oleme leebed olnud. 
Hundihambaid ei olnud ja kihvad ei valmista ratsutamisel probleeme. 
Igal juhul alustan otsast. Teise hobuse eeskuju kaasates.