19. veebruar 2014

Meie uus asukas siil harrastab ronimist ning juba mitmendat ööd jalutab vabalt köögi peal ei rahulda enam temale mõeldud privaatnurgake. Samas lahe tegelane, kes siis tema avastuse korral muutub kivikujuks ja otsa vaatab mõtliku ilmega. Eks siis kohe uurin, et miks tegelane jalutamas. Selgus, et jooksuratas oli jälle rikkis, parandasin asja ära ja panin rändurile kaussi veel lisasööta.
Hiirtest oleme peaaegu lahti, mõned on veel alles. Ebamugavusi valmistavad tegelased. 
Eile sai käidud ujumisvõistlusel, ei läinud hästi ajas ühe sekundi isegi kaotasin eelmise aasta tulemusele. 
Eile sai puid oma metsast tehtud, vaja oleks veel teha, lähimal ajal teen tellimuse karjuselintidele, plaanin ühe võssa kasvava metsakinnistu karjuse alla panna. Loodan nii võsa pealetungi peatada. 
Sõbrannast ajakirjanik otsib materjali, et artikleid kirjutada, mul ei olnud kohe pakkuda, millest või kellest. 
Sellel nädalal on oodata siis sajuseid ja lörtsiseguseid ilmasid. Ega seda vett ja muda küll ei soovi, see et hetkel kerge külm aitas natuke veekogumid kaotada.
Eelmine nädal aitas Lara meid jälle seega üllatas millegi uue  käitumisega. Testul oli jälle tekk seljast kooritud ja siis läksime pimedas tekki otsima, vanem tütar Aade kutsus koerad ka kaasa. Tavaliselt Lara juba magab, kui pime on, siis tema ilmus ka jalutuskäigule ning siis selle seltskonnaga karjamaale suundusime. Natukese ajapärast kuulsime miskit imelikku sahinat ja taskulambi valgust suunates märkasime Larat, kel suus miskit suurt. Hakkasime kutsuma enda juurde, ning seda ta tegigi ja pani maha Testu teki, kiitsime teist taevani ning imetleme seda etteastet temas siiani. Hetkel mainin jahikirg on väga, väga, väga suur. Kanad on huviorbiidis ja nii ongi, et koer on toas, kui kanad õues. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sajab lund...ja maa on valge.