Inimest aitab kõige enam ravida hobuse kõnnak (6) 01.08.2008 09:27Grete Naaber, Pärnu Postimees -->
Ere Raudsepp (36) on seni teadaolevalt ainus diplomeeritud terapeut Pärnumaal, kes valdab hobuteraapia saladusi ja ravib praegu 20 last.


Ratsutamisteraapia on täiendav teraapiavorm füsio-, tegevus-, kõne- või psühhoteraapiale. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees
p {line-height: 15px;}
VIIMASED KOMMENTAARID
Veel rangis jalgadestRangis jalgade müüt on tekkinud väga lihtsalt. Tavaelus ei kasuta inimene reite sisemisi lihaseid ja...Pealkirion väga eksitav "Inimest aitab kõige enam ravida hobuse kõnnak". Kas tõesti on hobune kõigist kõige...
Teised kommentaarid
Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna füsioterapeudina lõpetanud Ere töötab SA Pärnu Haigla statsionaaris taastusravis, 2006. aastal sai ta ratsutamisterapeudi paberid, kirjutab Pärnu Postimees.
Tartu ülikool koostöös Türi tehnika- ja maamajanduskooli ning Eesti ratsaspordiliiduga on kaks aastat koolitanud ratsutamisterapeute ja -instruktoreid. Terapeudiks pürgijal peab eelnevalt olema tervishoiualane kõrgharidus.
Kes on muidu hobuinimene, saab kursustelt ratsutamisteraapia instruktori kutsetunnistuse. Kokku koolitati 2005. ja 2006. aastal 33 terapeuti. Instruktoreid on peaaegu poole rohkem.
Ere ja ta elukaaslane Taavi Saarnak peavad Jõulumäel Värava talus hobuseid selle aasta kevadest. Mõlema jutu järgi on tänavu neil esimene tõsine raviaasta. Taavi abistab ses ürituses Eret hobuse talutajana.
Viiene Grete naudib sõitu
Esimene väike patsient sel päeval, kui Erele külla läheme, on viieaastane Grete. Ta tuleb ratsutama juba viiendat korda, saatjaks nagu ikka ema Egle. Gretel ei kuula üks kehapool sõna ja ema üritab arstide soovitusel katsetada ratsutamisteraapiat.
Ere ja Taavi oma lapsed Ethel ja Evert uudistavad hoovil toimuvat pealt, väiksed silmad pärani. Hoovil nosib rohtu pisike shetlandi poni, kellel Ere ütlust mööda ratsutavad kõige väiksemad. «Aga teeme ka vahetust – väiksemad ratsutavad suurel ja suuremad väiksel hobusel,» lisab ta.
Ere suunab nüüd pisut häbeliku Grete loomale vajaminevat varustust võtma. Samal ajal tegeleb talutaja Taavi liivakarvalise eesti tõugu hobuse Repsi nii-öelda soojendusega – jalutab piirde-aiaga alal ringi, enne kui teraapia algab.
Et Grete saaks hõlpsalt hobusele selga istuda, on ehitatud puidust kõrgendus, mille juurde Taavi Repsi toob.
Varustus toodud, küsib Ere, mis järgmiseks teha. Grete võtab puhastusharja ja hakkab looma külge nühkima – kord ühe, siis teise ja lõpuks mõlema käega. Niimoodi järk-järgult tutvuvad laps ja hobusest ravija, kuni tuleb aeg, mil Grete tohib tuua sedelga (spetsiaalne sangadega teraapiavöö sadula asemel) ja selga istuda.
Ere korrigeerib hobuse seljas lapse istumisasendit. Siis kõlab lapse suust maagiline sõna: «Sammu!» Reps hakkabki astuma, Taavi talutusnöörist kinni hoidmas ja Ere lapse selga toetamas.
Grete nägu väljendab rõõmu ja uhkust: tema käsu peale hakkab suur loom liikuma!
Ere ütleb selle momendi lapse enesetunde jaoks väga olulise olevat, et just tema käskluse peale niisugune suur loom nagu hobune astuma hakkab. Mõistagi aitab Taavi talutusnöörist pisut kaasa.
Väike Grete kõigub hobusammu taktis, paneb end siis kõhuli kõikuma, seejärel keerab hoopis ringi, seljaga Repsi pea poole. Ka selline tegevus ja asendi muutmine on ravis vajalikud. Kokku kestab teraapiaseanss ligi tunni, mille jooksul saab laps hobuselt palju positiivset energiat.
Võib sündida uus uurimustöö
«Kõige rohkem mõjutab inimest hobuse kõnnak. Hobuse astumisest talletab ratsutaja sellise liikumise mustri, mis on sarnane inimese kõnniga. Ratsutaja vaagen liigub ette ja taha, küljelt küljele, see mõjub omakorda ülakehasse ja inimene, kes pole kunagi kõndinud (näiteks liikumispuudega inimene), saab hobuse seljas teada, mismoodi on kõndida,» rääkis Ere. Nii mõnigi laps on Erele pärast hobuse seljas olemist öelnud: «Noh, nüüd ma tean, mismoodi kõnnitakse.»
Ka need, kel esineb traumajärgne alakeha halvatus, saavad õige tunnetuse kätte.
«Kui tavaliselt on nii, et aju õpetab alakeha, hakkab ratsutamise puhul alakeha õpetama aju. Impulss, mis tuleb jäsemetest, vaagnast, keha liikumine hobuse seljas – kõik see jõuab ajju,» selgitab Ere.
Tegemist ei ole imeraviga, aga kindlasti parandab ratsutamine tasakaalu. Kehaasendi korrektsioon kergendab kõnni energeetikat – inimesel on kergem uuesti kõndima hakata, ta teeb seda õigema liikumismustriga. Ses valdkonnas on tehtud mitu teaduslikku uurimistööd. Ere enda uurimistöö oli ratsutamisteraapia mõjust traumaatilise ajukahjustusega patsiendile.
«Uurimistöö tõi välja selle, et sammu pikkus läheneb pärast ratsutamisteraapiat normile. Üldjuhul, kui on tegemist tasakaaluprobleemidega, kõnnivad patsiendid nii-öelda väga laial baasil ehk harkis jalgade ja lühikeste sammudega – märk ebakindlusest, kui ei tunta end kõndides turvaliselt. Pärast ratsutamisteraapiat suureneb sammu pikkus, kõnnirütm paraneb ja kõnd ise muutub kiiremaks ning sujuvamaks,» tutvustab Ere.
Ere paneb kirja kõik muutused, mida ta ravialuste arengus märkab. Kes teab, ehk sünnib sellest uus uurimus, aga praegu ta sellekohast vekslit välja anda ei taha. Vara veel!
«Panen muutused kirja suure huviga. Põnev on vaadata, kui midagi paremuse poole läheb,» põhjendab Ere.
Erel on tiivustav kogemus ühe täiskasvanud noormehega, kellega ta tegi oma esimese uurimistöö ja kes eelmisel aastal taas ravile tuli. Erele teatas ta: «Oh, ma saan juba trepist üles käsipuust kinni hoidmata. Ka ei kuku ma enam nii palju.» Noormehe jaoks oli see suur saavutus. Niisama suur oli nii tema kui Ere rõõm sellestki, kui õnnestus kümme sammu joosta.
«Ta demonstreeris mulle, lennufaas oli täiesti olemas,» avaldab terapeut.
Noormehe raviteraapiat tegi Ere oma hobuste puudumisel kõrvalasuva talli suksudega.
Teraapia ei ole üksi hobuse seljas istumine, vaid näiteks lapse tegevuski – toob valjad, ulatab sedelga, puhastab hobust. Laps õpib ratsutades tunnetama oma keha ja käelise aistinguga hobuse karva, lakka, soojust. Mõni näeb esimest korda elus hobust ja õpib üle saama hirmust suure looma ees.
«Selle raviga on täheldatud muutusi isegi kõnes – liikumine on rütmiline ja kõnegi on ju rütmiline. Paljudele on siin toimuv eduelamus ja eneseületamine, mis annab enesekindlust,» jutustab Ere.
Ratsutamisteraapia on täiendav teraapiavorm füsio-, tegevus-, kõne- või psühhoteraapiale. Terapeutilist ratsutamist soovitatakse ka inimestele, kes on jõudnud eluga ummikusse ja kellel on probleeme iseendaga hakkama saamisega.
Vana-Kreekas taastusid sõdurid
Esimesed dokumendid ratsutamisteraapiast või ratsutamise kasulikust mõjust inimesele pärinevad 5. sajandist enne Kristust. Hobuse ravitoimet kasutati Vana-Kreekas ja Vana-Roomas haavatud sõdurite taastamiseks – nad pandi hobuse selga kas lamama või istuma. Avastati, et see aitab kaasa tervenemisprotsessile ja mõjub emotsionaalselt hästi.
Tõsisemalt hakati raviviisi kasutama 1775. aastal, kui ilmusid juba sellealased esimesed teaduslikud uurimused.
«Praegu viljeldakse ratsutamisteraapiat enam kui 30 riigis,» teab Ere. «Paraku ei ole see ravi Eesti haigekassa hinnakirjas, isegi mitte rehabilitatsiooniteenuste hinnakirjas. Lubatud on küll, et aastaks 2008 saab teenus hinnakirja, kuid siiani seda pole.»
Et puuetega laste vanemail napib raha – tuleb ju lapsega kogu aeg igasugustel protseduuridel käia –, saadakse rahalist abi projektide toel. Nii on väikese Grete ema väga tänulik telesaatele «Tantsud tähtedega», mille poole lapsevanemad omaalgatuslikult pöördusid. Nüüd võivad nende silmarõõmud saatega kogutud toetusraha eest ratsutamisteraapias käia.
Ere nimetab teisigi toetusprojekte, üks neist on näiteks hasartmängumaksu nõukogu. «Tänu projektidele kulutavad puuetega laste vanemad vaid niipalju, kuipalju läheb siiasõidule,» ütleb ta.
Kuidas pääseb ravivajaja ratsutamisteraapiasse? Ere selgitab, et koos taastusraviosakonna juhataja Kaja Elsteiniga vaatavad nad haiguslood läbi ja nende põhjal otsustavad, kellele võib seda soovitada. Iga puude ja haiguse puhul ei ole ratsutamisteraapia soovitatav, mistõttu on eelnev nõupidamine teiste arstidega lausa hädavajalik, et ei tekiks hilisemaid komplikatsioone.
«Kõige targem on tulla ravile arsti soovitusel,» kinnitab Ere.
Meie lahkudes lehvitab väike Grete hüvastijätuks hoogsalt käega, ise Repsi seljas edasi-tagasi kõikudes. Laps naerab.