11. juuli 2009

Hinges kripeldab jälle Tõrasoo looduskaitseala. Kohe kisub sinna ratsutama minek. Meeldib olla looduse keskel, mul ei ole probleeme, kui peaksin kuskil metsas öö veetma. Metsas olek kinnitab, et olen osa loodusest, kui palju olen kohtunud erinevate metsloomadega, kes tegelikult on varjatud eluviisiga. Seda enam tunnen siis ennast kohe loodusega ühes hingamises.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Tõsilood elust enesest.

  Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on k...