Vauu ilmad on saabunud. Täna sai mitme hobusega tegelda. 
Tõin ka esmaspäeval täku koju Tihuselt, unistan vaikselt. Soov on saada isiklik treiku. Ei pea sõltuma teistest. 
Täna oli näha kahe mära sügavat huvi täku vastu. Tegin eelnevalt trenni, et täku üle saavutada kontroll. Proovisime ka paaritada, kuid sellest hetkest ei julge oletada, kas jäid tiineks. Enne peab oma süsteemi järgi paaritusi tegema.
Täku võttis ikka vesi märjaks, kuigi me ei teinud miskit rasket trenni.
Ka koerale pühendan ikka päevas mitmeid tunde, et saavutada side. Ainus mida pean iga kord meenutama on, et mina olen karjajuht, pidin otsima isegi ühe sobiva kirjanduse ülesse. Kuid koerte kooli tahan ikka minna. 
Täna sai esimene metsajooks selja taha jäetud.

Nii lõpuks leidsin mahti nüüd siia ka kribama. Kiire sõnnikuga tegelemise aeg röövib lihtsalt aega, kunagi ei tea, kui kärsitud kliendid võivad olla. Ja muidugi soov kutsika koolitamisega on ka suur. Nüüd kus uus noor kutsikas majas, vajab ka temagi igapäevaselt tegelemist. 
Kuid jah sõnnikut on ikka veel alles, on veel mõned kliendid kes veel vajavad. Kuid hea tunne, et terve pere osaleb sõnniku rallil. 
Kuid see selleks, kui koolivaheaeg, siis oleks juba sõnnik ära kodustatud klientidele ja oma tegemistega, aiasaaduste kasvatamis hooajale lähemale sõudnud. Tahaks nüüd mõnda kuue tunnist ratsamatka nädala lõpus korraldada, et saaks elada omas mullis. Ja natuke teist miljööd koos ekstreemsustega ehk siis mida hobused korraldavad. Sel nädalal saab taas metsaradadele jooksma.
Meil läks olukord Kelluka köhaga juba ikka muret tekitavaks. Sai tehtud tellimus kahele küüslaugu pangele, kuid õigel ajal need kohale ei jõudnud. Loodan, et sel nädalal ikka saan. tegin osadele hobustele ussitõrje. Kuid eks seda vajavad ka teised. Ikka köhimine paneb igasuguseid samme kaaluma. Nii võtsin eelmine nädal laupäev hoopis tükkis ette teekonna Kohilasse lemmiklooma poodi. Sealt sain küll 5 kg kaaluva küüslaugu maitselise soolakivi. Kuid täna taas kuulsin köhatamist. Peab jälgima ja mängima ravimisega. Vahel köhatab paar-kolm hobust. Tõsiselt võtab mõtlema, et kas tõesti peab ravimeid kasutama hakkama.
Täna sai siis kokkulepitud päeval Raks toodud Tihuselt, et paaritada mõned märad.
Nüüd pean alustama aktiivselt Pokkerile sobiva sadula otsimisega, sest ta nõuab endaga tegelemist. Tundub, et loomal on tüdimus elada hõlp elu karjamaal. Olengi talle maininud, et niikui leian sobiva sadula saab ta ka hakata matkadel osalema. Platsitrenni ma teda võtma ei hakka, las tiksub rahulikus tempos grupiga matkadel kaasas käia. Mingi mõnu mingist tegevusest inimesega. 
Elame näeme ja nüüd taas kriban jälle tihedamalt.

Kevad, kevad, kevad

... süda sees hõiskab ja eks endalgi vaikselt vasika vaimustus ja rännukihk südamesse pugemas. Ei teagi kohe mida teha... või millest kinni hakata. Kuid esimene kihk oleks midagi füüsiliselt rasket ja väljakutset pakkuva tegevusega ennast rikastada.
 Paar päeva sai kodusest elust välja tõmmata ja ennast elumste rohkete sündmustega rikastada. Kuid need sündmused mitte ei pidurda, pigem ajavad taas ikka midagi uut ja enesele eufooriat tõstma.
Millest täna siis alustan, kohe nagu ei oska.
Kuid vaatame mida päev alustuseks toob.

Esimene ratsalaager sai korraldatud. Kahju, et kõik kes alguses plaanisid ei jõudnud kohale. Tänusõnad ja kiitused nendele, kes siiski osalesid ja kaasa tegid nelja tunnise ratsamatka ja trotsisid laupäevast ilma. 
Ilm pühapäeval oli võrratu päikese paisteline, mis ikka kiskus maastikule. Ja nii see täituski, et saime üle pika aja pikema kui kaks tundi ratsutada. Võttes sisse koha kuhu ma pole veel kedagi viinud, peale ise enda suusatamise kui ka oma esimese hobusega kolamised.
Igal juhul on lisandunud hobuperre nüüdsest Lucky, Anne-Mai, Laoumurella (juba eelmisest aastast). Eks jätkuvalt tuleb tegeleda platsitrenni elementidega. Endal on plaan külastada ühte tugevat koolissõidu suunalist talli, kus natuke trenni võtmise plaan. 

Üks hetke vana turbakaevandusest mälestuseks mingi veekogu serval. Metsas liikudes oli öökülma tunnet veel pinnases tunda, mis kandis hobust koos ratsanikuga väga edukalt. Vahel endalgi väga põnev liikuda sellistes kohtades.

Üks väike apsakas ja sattusime jääkaanega kaanetatud heinamaa kohal laiuva vetevälja serva. Esmane plaan, et sellest läbi sulistada, olen varasematel aegadel ka läbinud, ise enesest pole tegu sügava kohaga, kuid jää kaan pani ringi otsustama. Kohast kus ei ole vaja hobusel ennast ületada ja jääd murdma hakata. Pöörasime ringi ja asusime siis paarisaja meetrise kivi aia juurest, saime õigele rajale. Kus siis paaripäeva tagused jäljed veel nähtavad, et oleme liikunud. 

Plaani on võetud vähemalt 10 hobust sadula alla saada ja teha suuremas koosseisus matku. 
Igal juhul oleme väga rahul, tublid lapsed ja osalised, kes tulid ja olid selles osalemas. Jätkame, igal juhul huvi on tekkinud. Me ei korralda küll suuremale koosseisule, aga leian, et 6-8 last on ka ok koosseis. 
Lähimal ajal hakkame taas ka Pokkerit sadula alla panema. Viimane kord kui lihtsalt jalgu kontrollida, et kusagil muda ja niiskusega poleks välja löönud mingeid prei laadseid korpasid sõrgatsi piirkonnas. Jalad olid puhtad ja taas Pokkeri karjamaale asustanud. Ohkas viimane ja viskas etteheitva pilgu, et miks mind ei võeta sadula alla. Igal juhul Pokker on hakanud avaldama suurt soovi trennis osalemiseks. Lähimatel aegadel on huvi, et saaks talle ka sobiva sadula. Kindlasti me ka selle sobiva leiame.

Kuidas kulgeme hobuste lainel. Aade, Laura on tublit tööd teinud noortega.

Elame üha rohkem aktiivsemalt, nädalavahetuste trenni lastega ja vahel nädala sees üksiku trenni lapsega. Aeg lendab ja mõtteid mis tehtud, rohkem nagu mudarallil. Pole kohta kuhu ma ei astuks ikka mudane. Ükskõik kui palju ma omas mõttes ei planeeri ja otsustavalt tegutsenud olen, ikka on teatud teerajad porised. Ka nödala sees tõuseme sadulasse, et teha maastiku retki ja uudistada, mis või kuidas talvega rajad on muutunud.
Eelmise nädala alguses korraks tuppa minnes jõudis meie uus kuts Conor jalutada pimedana (on pime koer) hobuste koplisse. Ja muidugi keegi ei näinud mis juhtus, kuid tütar kes toast väljas hoovis koera ei leidnud, pigem silmates, et hobused kummaliselt koplis servas ilmetega ühes suunas vaatamas.. 
Ja muidugi eest leidis lamavana Conori, kes ei näidanud elumärki. Oli tütrele ja mullegi suur shokk. Mõtlesin, et kas ta tuleb välja või mitte. Kuidas juhtus või mis juhtus ei näinud keegi. See oli ainult sekundite küsimus, kui ta sinna jõudis. Sellepärast ongi enamus ajast koer kinnises ruumis, et kui tegeleme muude asjadega. Ei saa me olla tema karjas. Tal löövad ikka jahikoera instinktid välja. Ta liigub lõhna peale. See mis alguses kohe arvasin, oli ka mu otsuses ka õige, et koera ei saa valveta jätta. Eks ka aastate pikkune koertega kooselu on andnud teadmisi, et kus ikka sõnnikulõhna või raipe lõhna on nendele karvastele tegelastele vastupandamatu mitte mööda minna. Ja koer võib olla nägija või mitte seda, liiguvad nad ikka haistmise meele järele. 
Esimesel korral peale hobuste koplist ära tuues, sai vett antud, eks ta oksendas kogu oma seedimises oleva hommikusöögi välja- selline olukord väljendas põrutust pea piirkonda... Sai vett anda, oli näha, et üks pool ei tahtnud järgi anda. Sees endal keeras, kui ma antud olukorras koera vaatasin. Kuid õnneks eelmise nädala lõpuks taastus. Üritame käskluste abil selgitada mis teda ees ootab, et õpiks toetuma inimesele, kaudselt et hoiaks kogu aeg kuulde kaugusele. Eile üllatas ta sellega, et hoidus toa ukse juurde, tegi üha ringjaid liikumisi. Ei julge teda enam üksi silmapiirilt uitama lubada. Õnneks on koer taastunud ja paar päeva tagasi andsin siis esimese ussirohu profülaktilises mõttes, plaan on ta veel ära vaktsineerida.

Alustan tänast blogimist väikse, kuid tähelepanu vääriva inimesele mälestus hüüdega...

Sa olid nagu päikene

ja paistsid südame –

ja kadusid kui päikene

öö musta hõlmasse.

https://xn--snumid-pxa.ee/2019/03/in-memoriam-juri-kusmin-1946-2019/

Nii see on, kui väärt inimesed lahkuvad meie kõrvalt. Imetlesin vaikselt, kui kärme ja tegus olid lõpuni. Ei kujuta ette, seda mõnusa maainimese muhedust Sillaotsal vastu tulemas... Lugesin öösel kõik kaastunde avaldused, mis olid antud inimese fb profiilil. Pidasin teda soojaks, lähedaseks, seda enam kui ma olen korra kaotanud oma lähedaste hulgas vanaisa ja vanaema, hakkad ju tahes tahtmata kedagi teist hoidma. Need kohtumised, või helistamised koostöö korras... Või Velise laadal kohtudes alati küsisid, et kuidas lastel läheb... Teda tundsid paljud... Ja kui paljudele oli ta eeskujuks... 

Elagem ja mõelgem, kuhu kuuluda tahame ja mis on meie eesmärgid... Olla mõne inimese jalajälgedes sammuja... 

Aitäh Jüri Kusmin ...