Septembri lõpp. Ühtepidi tundub sügiskuu aeglaselt liikunud, kuid kes hetkel oskab öelda. 
eile hommikul pärast esmast kutsika söötmist ehmatasin ära. Tegin esmase vaatluse, et kindlaks teha, millest võib kutsika nägu paistes olla. Oletasin selle vaatluse põhjal (uurisin hambaid, igemeid), kuid mis ebamugavust tekitas oli üks põse pool, mille peale Blue kiunatas. 
Kaks asja, kas teine koer on väheke hammustanud kõvasti või on saanud sutsaka mesilaselt (maja taga üks mesitaru). Kuna mõne tunni pärast oli nägu paras pirakas, silmad ei ulatunud enam nägema. Kuid söögiisu on teisel väga hea. Tänasel hommikul esmane kontroll, kuidas paistetusega on lood. Natuke on alanenud. Minu kogemused hobustega, kui mesilane sutsab. On kah pea piirkond ikka päris suureks paisunud. Õnneks on need kah tasahaaval alanenud. Kuid mesilasmürgi baasil püsib pasites nägu päris mõned päevad. Üks hobune on allergiline mesilasmürgile, siis tavaliselt olen pannud sisetingimustesse ja juba mõne tunni jooksul alaneb nögeslööve hobuse kehalt.
Eelmine aasta tahtis abikaasa oma mesitarude arvu suurendada, kuid laitsin mõtte maha. Mina ise olen mesilasmürgile tundlik. Ja nii peab ka kodus sellega arvestama. Igaks juhuks on olemas ravimid, mida kohe süstida, kui olen kodumesilaselt sutsaka saanud.

Pean väga koertest lugu, mis sellest, et pime ja midagi näha pole, aga kui mõni hobune ringi kappab. Antakse kohe teada, peab ju veenduma, milles asi, miks koerad ikka hauguvad. Ja kui naabri omad ei haugu, siis on probleem ikka oma majapidamises. Hästi kasvanud inimesega kokku, koerad oskavad suhelda. Niisama koerad mul juba ei haugu.
Ja mis siis toimus, Lips oli enese vabaks saanud ja mängis jälle inglit (lihtsalt üle aia lennanud, nii et see terveks jäi). Ja karjamaal märade keskel mängis täkku. Õnneks seekord leivakott (koos sisuga) aitas mul siis tolle poisikese lõpuks kätte saada. Panin sisse, mine võta kinni, millega  võib hakkama saada.

Sõnnik veetud. Kahe kliendi tellimus täidetud. Pidin paar päev mg ja ca tarbima. Muidu lihtsalt enam väsimusest jagu ei oleks saanud. Keha probleeme tuleb jälgida, ehk siis osata kuulata, mida keha räägib. 

Imestasin, et peale viskamiseks kulub 3 tundi ja maha laadimiseks kõigest pool tundi. Miks see nii on, kuigi sõnnik ise on peenike ja kerge. Raske on seda hargiga peale loopida, kasutasin kärru vedamiseks ämbrit.

Metsa heinamaal lepavõsaga sõda pidamas, kuid enamus veel alles ning see tähendab, et ees seisab tõeline töö. Võsa on nii tihe ja peenike, et tegelikult natuke tüütu. Vajan kiini peenikese võsa maha võtmiseks. 

Täna sai ka trenni tehtud, tegelikult lastele. Novembris - detsembris olen osalemas treenerite psühholoogia alasel koolitusel. Ootan seda.

Sain teada, et saan osavõtta koerateraapia eksamist.

                                                                       Siilionu Feliks.

                                                                     Pekingi part Piilu.

                                                                 Aade ja Teeba hüppetrenn.

                                                             Esimene öökülm. Sügis saabus.

                                                               Minu õiteilu selleks aastaks läbi.

                                                                       Meie metsahobused.

Nüüd siis poiss rõõmudeta ja muidugi meil rahu majas. Kui olin eelnevalt tööd teinud, pakkunud täkuna teda nii siia kui sinna. Keegi ei tundnud tema kui täku vastu huvi. Ja nüüd johaidii, oleks pidanud täkuks jätma. Ühes kohas öeldi, et jah nemad nii kõrgeid loomi aretuses ei kasuta. Ja üsna mitmed hobusekasvatajad soovitasid ruunata. Ja nüüd jah, mul eriti suuri plaane, karja suurendamiseks pole. Eelkõige maade kasutus piirab hobuste arvu suurendamist ning ma ise pole veel ,,hobuhullusele" maad andmas.