Maikuu, see mõnus kevadekuu...

Viimased päevad on olnud väga võrratud ilmad. Lihtsalt tüdinud kandmast paksemaid talve vammusaid.

Kevad on nagu pääsemine mingist raskest orjusest.

Tõsilood elust enesest.

 Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on koorunud, et minu koerad on kõik elanud kõigest 8 aastani ...olen väga väga väga kuri, sellise arulageda ja läbi mõtlemata valetamise peale ülesse ehitada. Minu koerad on elanud kõik kõrge eani, kui võtta näit Lara, kel oli seletamatu sisemine verejooks läks praktiliselt jala pealt, ei suutnud ma isegi ah ega oh. Veel vähem vetile helistada. Ütlen nii, iga koer kelle olen võtnud oma majja on teadlikult võetud. Siis ma ei ole kunagi seda meelt olnud, et neid mingil seletamatul moel hakkaks paljundama. Aretusega tõesti ei jaksa, hobused võtavad oma osa. Koer on mulle pigem seltsiline sõber. Ja püüan seda kuni koerale elupäevi on antud...

Tagant järgi räägin ikka ja jälle Sassu lahkumist pisarad silmas (põrna kasvaja lõhkemise järel) see oli jube. Kuid ta elas 14 aastaseks (Pipi sama moodi 14 aastaselt). Kuid need aastad mil ta meil elas, oli ta tõeliselt huvitav koera isiksus. Iga tõug kellega kokku olen pidanud puutuma jääb mu elus eriliseks, kuni surmani. 

Ja ma ei suuda mõista inimest, kes väidab, et 9 aastane koer on vana ja peab magama panema...? 

Räägin, et Sassu võtsin veel mõni nädal enne ta surma Soomaale, et saaks koos veeta, et teab kui kauaks teda enam pole...kummaline ma tajusin ette ära, et Sassule pole antud elupäevi pikemaks ajaks. Ja nii oligi, et paar nädalat hiljem siis ..taas kord nentisin, et jubedus on siin maailmas, kui lõhkeb koera sisemuses põrna kasvaja. 

See selleks, nüüd hobuste maailma naases... teate kui raske mul vahepeal oli...? Põhjus lihtne, sain teada, et koht kuhu Pokker läks, on ta magama pandud. Tegelikult olid tal jalgadega tõsised probleemid. Ma lootsin, et kodu kuhu läks käituvad sama moodi temaga nagu mina. Tundsin, et teatud olukorrad lihtsalt üle jõu ja mõistuse hakkasid käima. Pokker vajas väiksemat hobukeskkonda, isegi Fryc oli sõjard Pokkeri vastu.

 Eelmise aasta põuane suvi andis tunda meie  kandis väga pahasti. Rohukasv oli täiesti olematu. Ja mina pole kerjaja tüüp. Lähtusin sellest mõttest, peame ise hakkama saama ehk siis varuma oma sööda.

Nüüd mil talv veel oma heitlikku palet näitab, ei heiduta mind see mitte üks teps. Hobused on söödetud joodetud kella ajaliselt. Sissetulekud on ratsutajate tõttu väiksemad kui varasematel aastatel...

Nii lapsevanemad...kes te soovisite, et tuleksin ära riigi töölt... Ja nüüd on hetkel näha, mis toimub teenuse või üldse eraettevõtluse maailmas... inimesed kaotavad töökohti. Pannakse kinni järjest söögikohti, ehitusfirmad kuulutavad pankrotte järjest välja. 

Loomapidamine pole kohustus, see on hobi, millise hinnaga oleme valmis oma hobi eest hoolt kandma.

Fryc on hetkel koos poni mära Amandaga, tal on tervis suurepärane (käisime võistlemas Hiiumaal ratsaorienteerumises). Nõuab trenni (meie trenn on kerge maastikul liikumine). Vähe on käinud platsi trenni tegemas mõne lapsega kel vähene kogemus. Suurteks edu elamusteks meil plaanis pole teda kasutada, pigem pakuks seltskonda hobusena maastikul liikudes... Meie hobustel oli viimane talv pikk puhkus. Ei teinud me trenni kui liiga külm oli või koplid üli libeda jääga kaetud. Isegi soovi avadlused trenni tulekuks lükkasime ettemääramatuks ajaks edasi. 

Viimane kord Amanda ja Katiga lasteaiast naastes, hõikas ikka korralikult. Olen tähele pannud, et enamus vanemad hobused tahavad tulla inimesele trenni kaaslaseks. Platsi trenni tehakse noorematega kellele tehakse siis ka hüppe trenni. 

Eks käib rõõmud ja mured käsi käes.

1.04.2024 karjalaske päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. Praegu lihtsalt pole aega eriti siia enne võistlust heietamas käia. 

 Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks oli see vanavanema surm emotsionaalselt raske). 

Hõljun väheke mälestustes. 

Väga oluline koht on lähedastel inimestel. On ka loomad olulised.

Lähen väheke aktuaalsemale teemale. Koerad...

Mäx läks seekord Nordicule kallale. Kolme inimese peale saime koerad lahutatud. Imestasin sakslase keha raskuse üle. Lihtsalt polnud jõudu üksi selja peale keerata.  Kaks koera seliti maha ja Nordicu haavad üle vaadatud. Analüüsisime, et miks selline asi juhtus. Minu viga,kiirustasin iga päev koertele kiirelt toidu ette andmisega. Ja Mäxis tuli esile aplus...Nordic istus oma peidetud tagavara otsas, Mäx ründas Nordicut tema selle positsiooni peal. 

Parandasin kohe oma tegevusi. Mäx on majas kõige noorem ja peab ootama kannatlikult oma toidu portsjoni viimasena. Millegi pärast on mulle sattunud linnukoerad päris õgardid. Olen paar aastat Mäxi eraldi söötnud. Nüüd mingi kuu aega olen koos teistega sööma harjutanud. Niikui midagi head söögis on lisatud, seda ahnemalt kugistab Mäx oma toidu, et kähku veel kellegi toitu haarata. Ega miskit, pean jälle selle keerulise toidukausi võtma kasutusele, millega peab vaeva nägema. Mis takistab koeral õgima ahnelt söögi sisse. Võib teha liiga, näit Nordicul oli noore koerana sama probleem. 

Hobustega teeme vaikselt ja mõnusalt trenni. Näha kui tänulik on Frück pärast trenni. 

Sajab lund...ja maa on valge.

Praegu saab trenni vaikselt tehtud. Järgmine nädal s.o. aprillikuu esimesel nädalavahetusel osaleme kahe hobusega Hiiumaal. Läheb kuidas läheb, aga plaanis võtta ikka rohkem kontrollpunkte, kui seda sai eelmisel aastal tulemuste näol kätte.

 

See nädal jääb vahele mu kirjutamisele. Kuidagi väsimus vaevab ja arvuti taha istumine tundub suur tegu. Samas ilusad ilmad kütkestavalt õue kutsusid.