Midagi veel suvest.

Dirhamis muinastulede ööd veetmas.

Jänkupisipere, kellest nüüd juba kolm on leidnud uue kodu. Kahju on, et ükskord kasvavad kõik suureks. Nimetame veel jänkuperet koerte 3D kinoks. Millegi pärast meeldib üksisilmi neid jälgida samas keelega üle nina tõmmates...arvata võib mida mõtleb üks koer... tegelikult lahedad tegelased.

Papagoid, kelle sädin annab teada, et majas on elu.

                                              Merisea pere pesamuna veel nimetu, ootame kui kasvab veidi suuremaks ja saab määrata sugu.

Isane merisea notsu nimega Mr Lola. Eks selle merisea nimega oli väike onkelma.

Õnneks hobused püsivad jälle koplis, aga millegi pärast kippus asi juba kontrolli alt väljuma. Ostsin jällegi karjamaa mineraale kausiga ning lakukive. Mineraalikausi viisin metsa, aga kivid unustasin autosse, kuigi suuremal karjamaal jätkub veel. 
Lara muutused on silmnähtavad, tänasel ööl, mil ma lastega aidas magasin mainin seda, et koeradki meie seltsis, siis paar peni ikka sügavalt norskasid. Omakeskis mõeldes, et inimeste maailmas inimesed tülitsevad omavahelistes suhetes, kui keegi norskab, aga koerad ei tee numbrit ja magavad vat veel sügavamalt. Ärgates ainult selleks, et kui keegi kas liigutab või keerab külge. Olen harjunud, et koerad panevad inimest tähele. Laraga on veel see teema, et käib omapead hiire jahil, kuid ühes asjas sain teda veel tundma, et võõrasse aeda ta ikka nii julgelt ei lähe ja kui trepi ees istuvad kolm kassi, siis nende ees roomatakse, et jõuda ohutusse paika.

Vahel liigne helluse jagamine võib lõppeda sellega, et hobused arvavadki, et iga kord kui nad kamba peale aia lõhuvad ning putket teevad saavad nad maiuseks leiva.  Eks ma eile nii talitasin, aga viimane piisk karikasse, kui nad juba õhtul kolmandat korda voolu all oleva karjuse lõhkusid. Ja neid juba mööda metsa taga ajama pidin sain aru, et olen vea teinud. Proovisin isegi korra Eti omanikule helistada, et see oma märale järgi tuleb. Pean nentima, et too mära sel aastal siiski ei tiinestunud. Esiteks täkk ei võtnud omaks ning ind oli väga nõrk mille tõttu täkk erilist huvi ei tundnud... võib olla oleks pidanud nad varem kevade poole tooma.
Täna hommikune 4 tundi kulus aedade parandamiseks ning vahetasin välja plastpostid. Minu karjakopli postideks sobivad väga hästi ise tehtud metsakuivast meisterdatud karjusepostid. Katsetan nüüd kas jäävad karjusesse püsima, kui neid karjamaal vähem. Kallasin veel vett maandusvaiale ning mulle tundus, et isegi plõksumine muutus tugevamaks.
Kõik need kopli lõhkumised võivad olla ka tingitud liiga suurest puhkusest.Kui T.Toomet vet-i blogis avaldas mõtte, et koerad muutuvad  Kuna viimase augustipäevani käidi usinalt trennis ning nüüd mil ise ei jõua kõigi hobustega ratsutada. ...võib olla tunnevad ka hobused ahastust.
 Isegi olen mõelnud korraldada tasuta trenne, kuid jah iga kord põrkun oma mõistuses minevikus kogetud laste poolt oma arusaamade ning valetamiste läbi tekitatud probleeme. ... üks näide, kuulsin ühe täiskasvanud inimese käest, et mis ajast ma võõrastel lastel lasen oma pere pesu pesta. Mainisin, et kas see, et kui laps veab mõne käru täie sõnnikut ning värvib hoburiistu või olles pannud hooldama nahkvarustust... on see siis pesu pesemine. Eks on veel hullemaid juttegi. Juttude tegijateks on ikka need, kelle kodune kasvatus jääb lonkama.
Panen siia Veti blogi ühe artikli lingi... kus kirjutatakse puhkuse lõppedes koera ahastusest.
http://www.maaleht.ee/news/misc/loomaarstiblogi/tiina-toomet-puhkus-labi-koertel-ahastus-kaes.d?id=66686249

Meie merisea laps kasvab, täna lasime isa ka uuesti pere juurde. Mainin, et lahe vaadata, kumbki osapool otsis enesele sobiva koha heinte sees. Kuid seda ärevust enam polnud, mis isasel oli pärast emaslooma poegimise. 
Püüdsime läbi raskuste Lara kinni, et lasta korra kanad õuele jalutama ning näha parti Piilut, kuidas ta seltskonnas hakkama saab. Tundub, et meeldib tatsas oma töntsakal sammul tagumikku õõtsutades kanakarja järel. Ise vahepeal omasel häälitsusega suheldes kanade-kukkedega. Püüdsin Laraga kanade keskel olla, nii kaua kui ta on rihmas on okei. Sõna ,,ei tohi" on kapitaalselt selge, kuid siinnamaani. Täna käisin Lara seltsis naabrinaise juures õunu korjamas ning pidin mööduma kolmest kassist, kes kõhutasid mõnusalt esikutrepi ees asetseval puitlaual. Nii kui nad nägid koera, kerkisid küürud kui ka karvad, kuid Lara lömitas maadligi, ka minul oli tahtmine nii Lara kõrvale heita ja temaga koos roomata. Imestasin tema argust kasside ees. 
Sellel nädalal püüan veel koerte asemed talveks korda seada. Mingi aeg vedasin kõik õue ehk siis pesin, et talveks kõik puhtaks saaks. Sel suvel tuli ette nii palju puuke, lootsin ühele pihustatavale pudelitäiele, kuid jah... ei aita. Nii mõneks nädalaks, ainus hea näitaja, et olles vahendit selga pihustanud ja selle karvadesse hõõrunud, kukkusid  sinna peitunud puugid pots ja pots maha.  Puukidele mõjus koheselt hästi, kuid pikalt kaua küll peal ei olnud. Mõne aja pärast selgus jälle, et puugid on jälle olemas. Leidsin, et mida rohkem seda teatud aja tagant pihustan, seda tõhusam on selle abi. Kuid mõni aeg tagasi avastati, et kus Soomes üks koer suri kirbukaelarihma tagajärjel.
Varsti kiibistatakse, siis kastreerimine oh jah, sügis käes. Mul veel vaja üht-teist teha. Täkk sadula alla panna ning teha üks pikk matk temaga. 
Kõigele muule püüan aega leida veel oma ninaesise varude täiendamisele. Sai moosi keedetud ja kurgid hapnema pandud. Igal marinaad tuli suurepärane. Peaks homme veel leidma aega Tõrasoosse minekuks otsima pohli kui ka jõhvikaid. Saaks homme ka kanu välja lasta, õnneks viimane kana, kes Lara hammaste ette jäi taastub edukalt. Praegu hoiame kinni ning enda juures toas, kui kanad õues. Kuigi mainin, teda on raske toas hoida, kipub ikka õue minema. Loodan, kui ilmad jahedaks lähevad tahab rohkem sees olla. Nii see on...

Juba septembrikuu.

Juba september, ohkama võtab, kuid üllatus momente jätkub meilgi. Nüüd on siis merisea paarikesel ühine lapsuke - täna sündis. Korraks sai isane mr Lola eemale tõstetud, et merisea emme saaks rahus poegida ning lapsukesega puhata. Nii nummi on see lapsuke juba silmad peas ja puuris jookseb.

Kanakarja täienduseks lisandus pardipoiss, kellel lihtsalt polnud talveks ruumi ning kes pakkus oma kohaloluga ühele koerale seltskonda. Ja nüüd siis meie kanakari muidugi ehmatusest hoiavad teistest igaks juhuks eemale.

Suvi oli erakordselt suvine ja töine ning meeleolukas. Ei saa kurta millegi üle. Nüüd ei jää muud üle, kui hobuvarssadele kiibid ja passid korda. Järgmiseks siis halvem osa, mõned täkupoisid vaja lasta ruunata. Eks töid ja tegemis jagub kuhjaga, kuna täna hommikul leidisin hobuse karja lähedal olevalt heinamaalt, siis sai karjakoppel kiiremas korras edasi tõstetud. Jamaks osutus see, et Raplast koju sõidul purunes esirehv paraja pauguga. Õnneks poeg kes hetkel kaasas aitas purunenud rehvi tagavara rehvi vastu. Järgmine nädal, aga uued esirehvid vaatama, saab siis selle tagavara rehvi koos veljega jälle tagavaraks panna.