Lõpuks vihm! Paar päeva tuuliseid ja jahedaid ilmadest oli märk  ilma muutusest. Ootan puhkust, lihtsalt olla kuhugi kella vaatamata. Ees seisab palju tööd, peame jõudma maja otsas oleva loomapidamise hoone seinad taastada. Vanad palgid üks aasta õgiti mingiti puuõgijate putukate poolt auklikuks ning mitu vooderdust seinale aitas nende elupaigale soosivalt. Kuidas need sattusid, sai kevadel niiksed puud varju alla tooodud. Värske puu lähedakle meelitav lõhn need tõi kohale. Väga huvitav oli see õgimise heli mis meenutas nagu kujuteldamtatut arvu puutoidulisi, kelle närimist seinas kosta oli. Hiljem aitasid kaasa paljuski juba hobused. Puul on oma eluiga ja eluiga sõltub ehituses ja millised on välismõju tegurid. Hiljem teadmisi saades sain aru, et endise omaniku poolt seina üle löömisel tõrvapapi kasutus ei olnud üldse hea mõte. Hoiab niiskust ning niiskusele tekib sinna oma elukeskkond. Nii need putukad-mutukad tegutsesid ja siis ma ei pööranud suurt tähelepanu, eks aastatega kogub tarkust ning muutun teadlikumaks, mis on hea mis mitte.
Mõtlesin, et ootan veel 8 ha niitmisega, kuna lubati vihma, loodan siis vahepeal karutaja korda saada. 
Laste ülesandeks on vaba aja sees rohimine ning väikeloomade eest hoolitsemine. Järgmine nädal on meile tulemas 8 papagoid koos puuriga. Kuidas meie lesestunud meessoost papagoi sellisele karjale reageerib. Ei tea.. Vähemalt meie ootame ning püüame papsile veel selgitada sellist uudist. Otsin veel kanakarja täienduseks munejaid kanu. Ja Larale plaanime mingi aiakese teha. Vaja on korralikult õpetada, et saaksime selle murdmise välja koolitada. Imestan puupäisuse üle. 
Täna võtan pea 50 lakajõhvi täkult, et lasta teha DNA põlvnemise jne. jaoks. Sellepärast pean külastama ka Raikküla talli, kus asub täku ema. 

Kõige raskem heinatöö päev on siis, kui ean seda tegema 24 tunnise valvele järgneval päeval. Mis teha annab kõigest üle olla. 12 tundi nii raske pole. Õnneks on saamas ka heinatöö ühele poole. Eile suutsime vedada 5 koormat, kokku praeguse hetkega üle 30 koorma heina ulualla veetud. Rohkem kui eelmine aasta. Eelmine aasta oli 28. 
Anete tegi vahepeal 2 tunnise matka.
Murutari tädi eelmine nädal saatis siis oma eeslitäku (meie külas udupasun) uude kodu ja seda me ei tea, kuidas siis kulges naabrimehe muulaprojekt. Seda teab endast ainult emake loodus. Olen natuke pahane, et Murutar kavalusega meelitas mind oma tööde tegemiste juurest eemale, et siis oma sõprus austust avaldada. Olen eelarvamustega sellise inimesega head sõprust looma. Imestasin siis, kui eesel meie külla jõudis, et Murutar on kõikuv ja mõtlematu inimene. Eelmine aasta sain aru, et eesel naabrimehe juurde ei jõua. Kuid nüüd jah, murutar küsis, et mis ma arvan, kas ponid võisid jääda tiineks. Teades ponikasvatusega seotud täku suguküpsuse saavutamise probleeme, oleneb täiesti suguküpsusest. Muidugi eks siis järgmine aasta ole näha. Ega mulle selline variant meeldi, et ristata eeslel ponidega. Kuigi mu mees sooviks kah eeslit majja, siis olen mina kindlalt ei öelnud. Isegi mitte nalja pärast ei soovi ma seda tegelast majapidamisse. Mulle lihtsalt ei meeldi eeslid.
Paar päeva dissipliini all Larat hoidnud oli näha tema olemusekle parimaks kooliks. Eile oli kohe parim sõber, mitte ei kartnud inimest. Hakkan aru saama, tasapisi tema psüühikast. Ta on alandlik, kuna ta on karjas neljas koer ja otsib siis karjajuhi ees oma kohta. Koerte omavahelisi mängimisi jälgides, olen aru saanud, et käitub alfa emase ees poolehoidu püüdes. Kuna Pipi on võtnud kasvatada Sohvist enesele järelkasv. Pipi on meil üks huvitav koer algusest peale.
Tegelikult hindan ma kõiki oma koeri vahvateks. Oleme selline pere kus tegeldakse koertega igapäevaselt. Meil on kujunenud dressuurikava igale koerale. Sass tahab esineda, siis peame seda temaga tegema. Sohvi ei mõika veel milline roll on tal veel pere ees. vahel tahab kaasa nihverdada, kuid kindla sõnaga oleme saanud temagi koju tagasi.  

Eeva-Lotta

Lara

Testu oma varsa Pentuga

Lihtsalt võrratud ilmad. Olles reedel siis avastanud, et niiduki lati probleemiks on tegelikult kepsu kulumine, mille tõttu pidevalt kanna neete vahetasin. Ja õnneks viimase kepsu koos sõrmega veel reede õhtul ära vahetasin.
Imestan vanu küla inimesi, kes arvavad, et ma magan. Nojah ega ma siis pidev külas viibija ole, pigem metsas tegevus mul toimub. 5 ha metsaheinamaad maha niidetud ja siis mõned tüübid julgevad öelda, et ma magan ilusa heinailma maha... leian, et mõned inimesed on väga lühinägelikud ja ei oska arvata, et tööd suvel jagub kuhjaga ja kui ma mõne tunni õhtu ajast ujumisele kulutan, et oma päevatööst väsimusele leevendust leida kosutust on õigustatud. Aus olla mind ei morjelda, mida keegi mõtleb. Elan selle nimel, et ma ise oleksin rahul ja peres elu sujuks. 
Mul on lapsed, loomad kes tahavad kõik tegelemist. Nüüd mil aeg selline, et kellel väheke tehnikat majapidamises tahetakse mõne inimese poolt orjastada ehk mõte seisneb selles, niita kust väheke saab ja siis kui ma veel ei ütlen pahandatakse ka ,,et mis see mulle ei oleks, hobused ju söövad palju, tee aga ära" mõtlikuks tegev arvamus. Kuid õnneks ei suuda keegi ennast ribadeks töötada ja peatselt saavad inimesed aru, et ikka suvi läbi heina ei tehta. Tuleb elada ka teistmoodi, mitte nii nagu vanasti, et elu käis ainult töö ümber. 
Hobulapsed kasvavad ja valmistavad ainult rõõmu. Koer Lara murdis maha mu kauni kuke ja mõtlen, mismoodi koolitada kanu mitte puutuma. Tekkis ka teine probleem, hakkas veel omapäi metsas käima, mulle ei meeldi omapead hulkuvad koerad. Nii hakkasime piirama vabadust, kontrollitult. Ja mis edasi eks näe, plaanin natuke uurida mitmeid variante koera koolitamisel kanu mitte puutuma. Märkasin metsas, et ka linnupojad, kes alles värskelt lendama õppinud on ka noorele koerale ohvrid. Tööd on temaga palju....

Lara hakkas minuga koostööle ja see annab päevale uue värvi. Isegi lapsed olid Lara edasiminekust üllatunud. Hommikul tervitati mind südamest nii nagu teised koerad, müksates ninaga ja soovides nii eneselegi tähelepanu ja paitust. Lihtsalt võrratu tunne valdas korraga mind. Muidugi eelmine päev käisime mere ääres Sassu ja Laraga, eks hirmu tekitasid võõrad inimesed, kes pilgu korraks tema suunas suunasid. Siis tõstsime iga kord teda autosse kuivama ja nii saigi ta kogeda midagi uut. Käia meres koos lastega ja möllata. Viimaste päevade suurim üllatus tema poolt on armastus hobuste vastu. On valinud magamiskoha hobuste juurde... täielik müstika ja omapära. Püüame ära kutsuda, kuid ei soovi. Isegi viibib meelsasti hobuste juures karjamaal ja kummaline, et hobusekari teda aktsepteerib.
Eks mul juba väike lootusetuse tunne valdas, et pidevalt kõikumine arguse ja juurde tulemise osas. Täna väljendati soovi traktori peale tulla.