3.aprill.2013

Esimene varsake on siis ilmavalgust näinud. Eile mainisin lastele, et Tassa on esimene, kes siis varssub. Kuid enne veel üks story. Kolm aastat tagasi oli esimene mai, kui ootasime Kelli-Kellukalt teist varssa. Hommikul töölt tulles polnud midagi ja kuna pere tudus õndsat und läksin ma rahumeeli naabrinaisele külla. Naabrinaise laua taga istudes, Heldi korraga hüüatas, vaata kurg lendab sinu maja suunas...mina vastu,,ära nüüd mu elu ka ära sõna"... Olin juba ära unustanud, et tegelikult ootasime Kellukalt ponititat. Ja kui leidsin, et aeg selline, kus võiksin koju tagasi minna. Karjamaa kohale jõudes, märkasin hobuseid ringina hoidmas Kelluka ümber ja ninad kummaliselt ringi sisse uudihimuga suunatud. Mõtlesin, et lähen kaen kah, et mis hobustel siis põnevat. Lähemale jõudes selgus, siis ka hobuste uudishimu. Kelluka varss kappas rõõmust ümber emme niie, et Kellukas ärevusest ei suutnud temal enam tähelepanu hoida.

Miks kurejutt siia; eile õhtul minu pea kohalt nii kella 18 paiku lendas parves toonekured (5-e liikmeline).

Siin siis meie esimene kevadekuulutaja hobutita (puhtatõuline eestlane), seda ei oska öelda, mis värv tast tuleb, aga lauk on kaunis.
Tassa ja Liptoni suurest armastusest sündinud. Tassa ja Lipton on esimesest päevast olnud parimad sõbrad. Kuid hetkel täkk on eemal ei hoia märade juures. Kunagi ei tea, kuidas võib meessoost isend uut ilmakodanikku vastu võtta.

http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/loomakasvatus/hobuste-herpesviirus-noudis-esimese-ohvri.d?id=65910420

Kurb lugeda, mis toimub. Hobune vaktsineeritud, nii see on, et elus ei tea, millised haigused võivad ilmuda. Ja kuidas see kõik alguse sai. Teadmata... kurb lugu.

Imetlusväärsed loomad.

Ma ei saa mööda minna oma krantsist Pipist. Imetlen tema intelligentsi ja oskusi, millega ta püüab olla minu meele järgi. Kui nägin vaeva Colli koolitusel, siis nüüd mõned päevad on tekkinud koertel omavaheline koostöö. Kui Pipi vaatab, mida ma käega teen, Vaatab ka Sohfi minu poole. Enam ei kihuta arutult hobustele järgi... Kas tõesti koerad omavahel suhtlevad? Ja millist eeksuju  omab Pipi Sohfijele?
Kui Sassu püüab minu tähelepanuks trikkidega tähelepanu võita. Nii palju võin öelda, et Sassu on mu hingelähedane, kes ei ole selline, kes tahaks küll karja ajada, kuid mul pole see oluline. Hindan teda sellisena... täna hommikul tahtis ta minuga jagada oma sööki. Kükitasin maha ja vaatasin talle otsa, küsisin, et kas soovid oma toitu jagada. Teised koerad on õppinud, et kui ma kellegagi suhtlen ei sekkuta ja ei segata, selle käitumise omapära on omaks võtnud ka Sohfie. Ja nii me siis Sassuga kahekesi jagasime, teesklesin, et võtan ampsu ja siis sellest portsust andsin Sassule käest. Oii kui õrnalt ja ta võttis. Mul tekkis soe tunne koerast ja siis on alati soov, koerale midagi üllatavat pakkuda. Eks pean temaga kuhugile võõrasse metsa kolama minema. Et ta saaks ainu isikuliselt ennast minu koerana tunda. Hoiab ju kogu aeg mu lähedusse. 

Ühes asjas oleme jälle noore koera koolituses ühe sammu võrra edasi nihkunud, on see, et Sohfi tuleb käsklus ,,Siia" minu juurde. Nüüd kiidan, muidu eirasin, kui käitus valesti.

1. Aprill, Elagu karjalaskepäev.

Ei midagi. Tulevad millal tulevad. 

Need on mu väravaposti kujud. Eelmised collied armastasid ka palju posti ja värava taga olevate kivide otsas.

Sarvi aitavad metsas leida koerad.

Ülestõusmispüha

Täna ei midagi uudset uudist jagamiseks. Kuid nii see on, et varsa ootus on nagu naisel lapseootus. Kuid küll nad ükskord jõuavad. Kuid nüüd saan juba öelda, et Herta ei ole tiine. See on kindlalt silma hakkav ja ei mingit udarat ka pole tekkinud, aga selle eest miks tal suur kõtu all on. Lihtsalt hea sööma peal. 
Hommikul tööle minekut sättides, teadsin, et kella keeramine on toimunud ja võtsin hommikuse ringkõigu õue ette. Vaadata üle hobused ja toimetada ühe ja teise asjaga. Nojah, korra uuesti tuppa minnes, küsis abikaasa kes unesegane, et mis kell. Vaatasin ei tahtnud enam oma silmi uskuda, et kas tõesti kell juba 7.32 ei või olla. Selle kella uudistamisega ühinesid ka lapsed, kes ütlesid et leidsid sama. Oi, mul hakkas kiire ja terve tee mõistatasin, et kuhu kadus mu hommikune aeg, kuna ise arvasin, et ma ei kulutanud midagi kuhugile üle liia. 
Kuid varahommikul laulvad linnukesed olid tõelised kevade kuulutajad, mis ka minu südame helide maailma tõid. Muidugi olles vaadanud ka tiined märad üle ja igale tite ootajaga paar sõna mõttes vahetanud ning udarat katsunud. Kuid ei mingit märki eelootadavast poegimisest. Poegimine nihkub aprillikuusse.

Olen kahel päeval oodanud siis ratsutajaid, kuid jah.Mitte kedagi ja keegi ei helistanud ka, et miks ei tule. Ei oska ka oletada. Tegin hommikul karjaaeda, et saaks voolu sisse lasta, kuid mis ei jõudnud oli vool. Tiksuti tiksus ja tarasse jõudis, kuid kogu tarastus jäi vooluta. Homme vaatan uuesti. Hobused on ülemeelikuks läinud ja ei taha enam lihtsalt aias seista ja mulle väikseid vimkasid visata. Meeldib neile aia taha jäävad heinarullid. Eile siis ühele ka kambakas tehti. Nüüd homme uuesti voolu värki katsetama. 
Ohh, tuleks juba kevad. Täna tehti jälle traktorit, homme kindlalt silo vedama. Hobused nõuavad silo. Silo süüakse esimeseks ja alles siis minnakse heina nosima. Nii hetkel on alles toodud 17 heinarullist karjamaal 5 ja pool ja aia taga siis poolteist rulli heina. 

See pilt on tehtud Leedus ja bussi aknast. Kas ei ole mitte uskumatu. Võte siis 17.03.

Lumeolud Lätis, Poolas ja Saksamaal meenutasid väga meie maad. Leedu oli nagu müstiline maa.

Vaikne neljapäev

Juba neljas öö valvamist. Ei midagi, tundub, et märad on otsustanud kalju kindlalt aprillikuusse venitada. Kuid see mind ei häiri ja jätkame kaljukindlalt valvamist. 
Täna sai siis harjatud hobuseid, kuna on karvavahetus. Hertaga on probleem, ei luba kõhu alt harjata. Olen seda ammu tähele pannud. Ja ma ei suuda mõista miks.