Täna sai siis pühapäeva veedetud... sõnniku jätsin teiseks päevaks. Kuna eilne saun õhtul ei leevendanud ka lihaspingeid õlgades. Söödaveo lükkasin ka homse peale, jätkus karjamaale veel tänasekski. Eks näe, kuidas homne päev kulgeb, pean juba hommikul viima auto remonditöökotta, tuleb ette võtta siduri vahetus. Õnneks seekord ma ei põe pikalt. Juba enne jõule kuulsin käike vahetades, et sidurisse on tekkinud vaevumärgatav pinin. Omal ajal, kui vanaisa tööautoks UAZ, siis sel massinal hakkas sidur käike vahetades kiledat häält tegema. Mille peale, alati vanaisa ütles, et aeg sidur ära vahetada. 
Käisin täna korra isegi metsas, Kati oli mul sadula all ja Lipton siis korde otsas järgi. Lipton käitus korralikult, igal juhul talle meeldib, kui talle pannakse asjad ümber. Käitub kohe korrektse hobuse moodi. Kasutasin täna valjaid ilma ratsmeteta (sellepärast, et kukuks maha ja ei keerduks ümber okste). Ja veel sedelgat, sadulat ei viitsinud selga panna. Olen teda aeg-ajalt kasutanud Hertaga, kui vean silo, et õpiks kõike nägema ja harjuks selle hobuse eluga rohkem.

Minu elu käib loodusrütmide järgi, nüüd mil, kellaaja järgi hommikud valgemaks läinud, siis mu uneajad lühenevad. Ei ole seda meeletut karuoti und. Pikemaks veninud päevad annavad juba õues toimetada rohkemgi, kui vaja. 

Eile plaanitud 20 käsikärutäit sõnnikut õue komposti kärutatud, siis täna lisan veel 25 käsikäru täit...yeee... lihtsalt super. Kokku sellel nädalal hetke seisuga 65. Plaanisin tänagi 20, aga olin nii hoos, et ei saanud pidama, kui lisasin veel 5 käru täit komposti. Nii, et komposti sõbrad, kel huvi on võimalus kevadel seda head kompostsõnnikut saada.
Täna silovedu ei teinud, sööta hetkel küllaga ees. Olen saanud hakkama ja seisab pidev järg ees. Nüüd tunnen tunduvalt enesekindlana, kui näiteks olin seda enne jõule. Siis seisin mitme probleemi ees. Füüsiline jõuetus ning mure traktori pärast, kuid olles saanud mitmetelt inimestelt tunnustust, selles osas, et vean sööda hobusega. Andes tegevust hobusele ja ühtlasi õppisin ise sealjuures mõtlema jälle ennast hobuseinimeseks ning tasapisi tekkis tarkus, kuidas lammutada nii, et ei pea ennast füüsiliselt kurnama.

Kurb hetk tekkis alles hiljuti, kui mu auto sidur lakkas lõplikult töötamast. Nüüd esmaspäeval siis uue sidurivahetuseks läheb.

Üks õhtu ehmatas Herta mind ikka kapitaalselt. Läksin aida alla, et sorteerida nati riideid, korraga kuulsin sellist häält, nagu oleks aidas kuskil ellu ärganud madu... ma ehmatasin südamest ja tardusin hetkeks soolasambaks... Hakkasin silmadega otsima, et kust see hääl tuli ja kui olin oma vaatega jõudnud aida ukse taha. Seisis Herta, kes hetkel elab meil vabapidamisel ja saab liikuda seal, kus meeldib. Kuna tegemist aida osaga, kus hoian ka kaera, siis oli see aida uks, mis kutsus hobuse kohale. Herta oli minu ehmatuse allikaks. Hakkasin naerma, Hertal endal oli tähenduslik pilk.

Aida uks ja kaerakirstukaane kriuks on hobustele tuttav, siis jätavad tavaliselt kõik oma toimingud ja tulevad teadmisega, kas ma hakkan jagama kaera.

Matkajuhi ajaveeb: Matkapoed Stockholmis. Kust ja mida?

Matkajuhi ajaveeb: Matkapoed Stockholmis. Kust ja mida?: Stockholm on üsna hea koht matkavarustuse ja eelkõige riietuse hankimiseks. Nagu kaubanduses kombeks, paiknevad ka Stockholmis kallimad (väi...

Vormsil käik

Veel miskit, ...kunagi sai uhked pulmad peetud.

Helgeid mälestusi.

Esimese pildi peal on lapsevankris poni varss, kellele oli kasuemast tori mära Huvi kogematta peale astunud. Ei tohtinud lasta oma jalgadel liikuda ja muidugi olid lapsevankri vedrud täis vinnas.

Teine pilt kajastab saiavormi tegu ja laua ääres saia jagamas Morrisega poeg Joel. Morrisega selline lugu, kes sai  koolitatud kasuema kitse alla imema.

Jätkan koerte teemadel.

Vastutustundetud koeraomanikud! 

Alustan kirjutamist piisava pahameelega, tahtes oma pahameele kõik rumalate koerapidajate peale valada. Milles probleem, kahel emasel jooksuaeg ja lähima küla kaks isast korda mööda meil käimas. Samas nende ülbe käitumine ümbruskonnas on äratanud ka lähedal olevate naabrite koerte tähelepanu ja seetõttu on tekkinud meil selline olukord, kus nende klähvimise tagajärjel on lähima 5 km raadiuses koerad öösiti rahutud. Pidev haukumine ja maja ümber kollitamine, on ikka häiriv faktor. Mina, kes hoolin tõukoertest ja soolisest eelistan emaseid, siis selline koerapidamine, kus pisike koer täis ülbust näitab koeraperemehe hoolimatut suhtumist. Koer on kasvanud üle pea... kas siin ei pea sekkuma mõni riigiametnik märkuse tegemisega...? Palusin lastel hoolega silma peal hoida liikuvatel penidel ja teha pilte. Need laeme ülesse valla fb kontole, et selgitamaks koeraomaniku ning alustada läbirääkimisi, koera edaspidise saatuse üle.

Hetkel ei suhtle ma naabritega, kuigi peaks. Kuid nad peavad ise aru saama, et see koer mis neil on, käib neile ülejõu pidamiseks (endine omanik lasi üle pea kasvada) ja peaksid kaaluma kastreerimist. Too koer ei hooli, siis millestki ja peremehe kutsele enam ei allu.  Mulle ei meeldi, kui öösiti toimub mingi action koerapüük ja mu magamistoa akna alt kappab mitu paari jalgu mööda, sellest piisab ja mu uni on läinud, seda tagasi saada... võimatu.
Mina eelistan isastele emaseid tõukoeri pidada  ja siis tahaks, et naabrid arvestaksid ka minu soovidega. Kas on mõtet pidada hormonaalselt ületöötavat isast koera isasena säilitada. Uurisin internetist, mida selle kohta kirjutatakse, piisav materjal. Palun lugeda ja guugeldada, leiab nii näitlike ja teoreetilise kirjeldusi kastreerimise kasuks.