Varbola puupäevad lõpetas võimas tule installatsioon. Ühtepidi natuke kurb, et ilus aeg otsa sai, aga eks siis jälle on mida oodata järgmisel aastal. Võib olla kuulun tuleval aastal nende hulka, kes midagi meisterdavad... eks näe...

Nii mõnus on ühiselt rännata ning suurem panus on koostööl. Matkamine eeldab üksteisega arvestamist, kui ka nõrgema aitamisega. Aeg Varbola linnuse ümbruses veedetud päevadega oli mõnus. Lapsed, kes osalesid sellel matkal olid tublid ja pidasid vapralt vastu kõigele. Ilmadega vedas, olgugi, et vaheklduseks ka ilmataat omi vallatuid tujusid mürgeldamisega taevalaotuses teada andis. Ei tekitanud kellegis hirmutundeid. Kõik oli super, isegi korraldajatele, kes Varbola puupäevadega hõivatud ainult kiiduõnu võib jagada. Järgmine aasta on neil juubeli aasta.

...või omakorda varemetele, mis rohtukasvanud õuega meenutamas ammuseid aegu. Ühtlasi meenub mulle laulusõnad laulust " Vana pildiraam".

Kui keerata juhuslikult ette tulevast sihist, siis võib oma teekonnaga sattuda jahimeete "paradiisi saarele".

Eelmise pildi juurde tagasi, kuhu viib tee...? Kas keerata vasakule või paremale. Metsatee näeb välja nagu teekond muinasmaale.

Telkimis ala ning kujud, mis silmailu pilku püüavad.