Üks treeneri täiendkoolitus lükati määramata ajaks edasi, põhjus vähese huviliste arvu pärast. Päris hea koolitus oleks olnud. Muidu mul on iga aasta plaani võtta ennast täiendada ERL koolitustega. Kuigi ütlen, et paras bürokraatia on sellega. Kui ma taotlen endale oma piirkonnas tegutsemiseks treenerina. Siis oi missuguse kadalipu pean läbima. Eksamile jõuda. Nüüd need uuendused on mõeldud ma ei tea kellele kas tipp sportlastele. 

Kui kunagi tulid nõudmised treeneritele paberid omandada 2006. Siis algust tegi Eesti Matkaliit. Tegin tol korral läbi rattamatkajuhi treeneri paberi. Hakkasin taotlema ratsa treeneri koolitusele pääsemist...oi kui mitmed korrad mind ukse taha jäeti. Nüüd kui mu tütar alustas treeneri kutse taotlemist, eksamile jõudes paari komistuse järel, kasutades  teatud asendus sõna ja eksmi tulemust ei saanud. Pärast tütre ponnistusi treeneri kutse taotlemisel olen analüüsinud, siis tahetakse ikka, et vist oleksime tipp tegija omal alal. Õnneks tütar loobunud pole, aga ikkagi. Tekitab selline suhtumine natuke nõuka aja mentaliteedi kandumist treeneri kutse taotlemisel. Elame näeme...

Tänane päev läks täis laksuga. Hommikul mingi aeg läksin laia kühvliga teeradasid sisse. Siis käisin suurte pingutustega sain oma pisema saani kätte, kuhu rakendasin Alberti ette. Tegin tee otsa ja tagasi sõidu. Albert väga ise tahtis, et temaga tegeletakse. Ja pärast sai maiust. 12 oli mul trenniline. Ja pärast trennilist võtsin Asso, kes tegelikult hommikuse jootmise ajal lunis Vimbuga võidu tegelemist. Sain siis Asso välja ja käisime siis maastiku tripil. Paar kolli efekti oli ka, ratsutaja käis atvga ja see ikka natuke hirmutas. Ma ise võtan Assot kamraadina ja püüan olla kõige parimal moel hea eeskuju ja juht. On näha, et Alberti karja pääsemine on muutnud Asso usaldavamaks igasuguste tegemiste juures. Vimbu võtsin aiast välja, andsin nads mõnusat ürdi müslit ja tõstsin jalgu ülesse.

Detsembri kuus mitte ühtegi grupi ratsamatka ei toimunud. Õnneks lähtusin vanade aegade kogemusest. Pigem kokkuhoidlikult elada. Jõulud ja aastavahetus veetsime ühiselt suure perena. Ja nii me suutsime iga üks miskit laua peale soetada. 

Hobuste ja koerte nina esine oli niivõrd rikkalik, et lihtsalt nautisin südamega, hobuste häid olemisi. Ütleks nii, et hoonete ettevalmistamiseks kulus ikka mõned päevad. Suvel kukkus suure karja varjualuse uksepiit koos uksega eest (puit lihtsalt mädanes läbi, maapinna lähedalt). Poeg päris mitu päeva nokitses selle kallal. Vahetas välja uksehinged ise sepistatud tugevamate hingede vastu. 

Nüüd siis täna lõpuks saan ise trenni lainele.  

Õhtu hämaruses tehtud pildid.

Lõkkeplats, kiike meil hetkel pole. Plaani on võetud, ehitada uus küla kiik.

Head uut 2026 aastat!

Milline võrratu aastavahetuse öö. Saunast tulles lumi krudises kalosside all, veel kasvama jäetud pakane paukumas palgi puudes.

Kuna ilm väga pakaseliseks läks. Jätsin ära uue aasta hommikuks ratsamatka. Pole leidnud endale sobivat talvist varustust. Vana on juba nii palju aega saanud. Vaja uuendada. 

Hobused veetsid öö sees, v.a. Fryc kes jäi seekord vabatahtlikult välja. Panin talle leiba, käisin vaatamas nii 23 paiku jaa keskkööl kui rakette lasti. Ta tundis ennast väga hästi. Ei tea miks ta keeldus, kuid austasime hobuse soovi. Hea tahtmise juures ei soovinud ta ka kuidagi sisse minna.

Koerad olid sees, lühikarvalistele langenud temp on siiski liiga jahe. Ja nad eelistavad rohkem magada. 

Kaunist 2025 aasta lõppu. Meile oli edukas aasta. Ja seda enam, eilne üllatus meite loomadele lindudele oli ikka suur. Nii, et ootame jätkuvalt edukaid suuri muutusi oma tegemistele.

Toredat 2025/2026 aasta vahetust kõigile, kes te olete meie fännid, kaasa elajad!

 

Tormi hoiatust eilseks ja tänaseks anti juba mitu päeva tagasi. Oli näha ka paanika külvamist meedia kanalites. Ilma elu ilma sots meedias oma hoiakute teavitamata lihtsalt inimesed ei saa. 

Kuremaa veski, kui ma kunagi õppisin sealses tehnikumis, kord kuus toimusid antud veskis disko õhtud noortele. Iseenesest on Kuremaa mul üks meelepärasemaid ja mälestusi täis asula koht.

Eile vara hommikustel tundidel, käisin Laiuse surnuaial küünlaid põlema süütamas. Sadas peenikest uduvihma, kohati sõitmisel pidin kasutama täis tulesid. Lihtsalt ei näinud. Tegelikult kehvad ilmad veavad mind kodust välja kas kellegile külla või lihtsalt kusagil midagi muud teha. Seekord ülimalt sügav südamest tänu meel töö andjale, et võimaldas jõulud 100% täielikult kodus aega veeta.

 

Wauuu...yess päike. Täna kohe nagu energiat sajaga, kui sellise sombuse ilmaga. Õhtul pikem postitus, mul on see aasta väga eriline aasta lõpp koos jõuludega.  

Õuest läbides ei pea otsima enam kuiva kohta. Maha sai pandud kõnnitee plaadid. Varju alune suures koplis on aasta vahetuse ööks valmis. Veel jõuab heinad ka ette vedada. Teise kopli hobused-ponid tulevad maja otsas olevasse hoone osasse ehk maha jahutamise maja ossa.

Täna valisin vankri sõidu asemel maastiku Kelluka ja Assoga. Tunnikese veetsin ilma sadulata. Pool distantsi seljas ja teine pool kõrval jalutades tegelikult pigem kiir kõnni tempos. Ei mina saanud aru, miks Kelli kiirustas kodu poole. Asso soovis mõõdukalt kuid mis teha, leppisime lõpuks mõlemad Kelluka tempos samme seades.

Koertega käisin proovisin pildile saada kõiki kolme, ei saanud. Mäx hoiab eemale kiusavast Sannust. Kipub väheke rohmakalt mängima väheke haiget tegema. 

Noored kanad on kukkede südamed võitnud, vanemad kanad näitavad välja oma vaenulikkust. Muidugi uued noored kanad tulistavad igapäevaselt muneda.

Pardud jätkuvalt üllatavad igapäevaselt oma nõudliku hoiakuga tähelepanu püüda minult. Isegi mõni õhtu keeldudes oma jala peal willasse jalutamast. See on nii lahe haaran ühe tegelinski ühe kaenla alla ja teise kaenla alla...ja nii ma jalutan eriti häälekalt seletades pardi preili jutu saatel willasse.

Toa linnud esimene õhtu istusid diivani selja peal ja imestasid tuppa toodud ja ehitud kuuske. Elu on lahe loomade keskel...

Teine päev jõulupühadest, on tavaline argipäev loomapidajale. Esimesed käigud tiivulistest sõprade juurde. Minu haruldane tabamus partide puhul täiesti juhuslik. 

Pardud soovisid väga õue saada. Kuna tegemist on emaslinnu ja isaslinnuga, siis tabasin hetke kui nad ristasid nokad (emase poolt, kes siis lasi lahti oma hääleka laulunoodi). Ütleks nii, olen ära  nad hellitanud, viibivad palju minu läheduses kui ma kodus olen. Nad on mu erilised lemmikud.