Eelmine kuu lõppes meil sellega, kus Aurora Luna läks uude koju. Sellega lõppes helekollaste ristand hobuste  aretus suund. Tegin ammu oma maitsetes selgeks, et minu eelistustes siiski tumedamad hobused. Mustad, kõrvid, hallid, norm kollased ja teatud värvid kimlitest. Otsast lõpuni tegeles mu noorem tütar. Teeba järglased kasvad kõik üle 150, ehk siis omandavad kasvus keskmise hobuse nimetusega mõõdu.

31.10.2026 käisin hobustega Lohu mõisas, kus teadsin. Mingi üritus käsitöö alane... hiljem selgus, et tütre pärast, kes on kapseldunud seinte vahele. Ja keeldub suhtlemast maailmaga. Muidugi kõiki nüansse ei jaga. Kui muhamed ei lähe mäe juurde, tuleb mägi ise kohale"... Olin veel kaasa kutsunud trennilise, kes viis kõnes oleva teismelise ratsamatkale. Olen ennegi Kohila kandis hobustega käinud. 

Oktoober möödus kiirelt, samas eelviimase nädala neljapäeval külastas vet, kes eemaldas Vimbul ,,kerakesed", kuigi ehs i hindajad soovisid täkuna teda tulevikus näha. Kuna mul puudub jõuline mees kes oskaks ühele sügamist armastavale jõupommile sobivat maja ehitada. Siis pean leppima ikkagi vähese hormooni mölludega hobustega. Nüüd on siis Teego joonistamise ja kiibistamise kord...Kulutused on päris suured ja jätkuvad. Muidugi mõned söödanõud vajasid täitmist, sai seekord jälle Eggersmannist tellitud mashi ja ürdi müsli nimetuse all, aga lõhna küll sellise nime alt ei õhku. Eile avastasin, et poiste koplis lakukivi otsas. 

Kuid olulised tegevused. Kui kellegil huvi, siis järgmine nädal teeks mõned matkad 2-3 tundi. Panen täna päevad ülesse.

Hakkabki oktoober läbi saama, polegi palju siia kirjutanud. Hetkel on palju tegemist olnud tulevase maneezi projekti ümber. Ja muidugi lasteaia tunnid ponidega. 

Metsast sai hobused koju toodud. 

Millest kirjutada, paari päeva tagune lugu papagoidega. Üks õhtu olid nad ikka särtsu täis ja vägagi häälekad. Ja korraga käis müts, läksin kohe vaatama mis juhtus. Leidsin oma eaka Woodie põrandalt ja hoopis teise häälega häälitsedes (lendas kuhugile vastu) lõi ära. Tema noorim sõber istus hetkel puuri avas ja nägi kõike toimuvat pealt. Läksin kinnast otsima, et püüan Woodie kinni ja tõstan puuri toibuma, aga hüppas mul eest ära. Mulle ei meeldi tegelikult püüda toalinde, kardan neile, et teen haiget. 

Ja siis märkasin huvitavat noorema sõbra käitumist Tuudi, kes mind mõistis ja hüppas puuri põhja, kus jalutas papagoidele mõeldud turnimis redelile. Mõistsin mida pean tegema, tänasin Tuudit abi osutamise eest. Tõstsin redeli puurist ja asetasin nii, et Woodie saab ise põrandalt redelit mööda puuri jalutada. Ja tõepoolest selle redeli mõte mul oligi ostmisega, et Woodie vanusega oleks abivahend puurist välja käimiseks või puuri minekuks.

Ja Woodie jälgis eemalt minu väikest tegevust ning mõistis sellise asjanduse abist. Ja nii oligi, et jalutas redeli juurde ja turnis noka ja jalgade abiga uksele ja sealt edasi puuri. Ja nägin milline oli tänulikkuse pilk mõlema linnu poolt. Ja jällegi imetlesin lindude arukust üksteise toetamisena. Ja mina olin selleks vahelüliks, kes lihtsalt aimas linnu mõtteid õiges suunas. Ja seega hoian alati oma meeled tähelepanelikuna, et aimata mida hetkel loom või lind vajab.

Üle eilse seisuga kolmel vanemal hobusel vihma tekid seljas. Rebeka on õppinud austama ka, et minul kui inimesel on õigus suhelda teiste hobustega. 

Hetkel mõtlen, et ühte tekki veel vaja.

10.10.2026 ajalooliselt esmakordne meie talus on korraldamisel orienteerumise õppepäev hobustega. Olen varem teinud lihtsustatud meetodil laagri lastele aga ilma hobusteta. Mõte on tulevikus jätkata sellega.  

Olen enne korraldanud orienteerumist erinevatele kooli ja ettevõtte gruppidele. Enda joonistatud kaartidega...vot see oli tase. Paberi leht ja metsa ala koos tähistatud kp ega. 

Tehtud, kuid väike enesekriitika käib endaga kaasas. Kaardi materjal osutus väheke viletsaks. Kuid nüüdseks on mulle eelmisel nädalal otsitut inimesed tagasi helistanud. Ning jaganud soovitust, et järgmiseks orienteerumist korraldades kaardid juba välja trükkima. Hea meel, et kõik kes kirja panid ka osalesid. Aitäh...

Õhtune loomade-lindude toimetamine on niivõrd mõnus. Pardid on esimesed, kes nõudlikult ja jooksevad häälekalt väljendades oma soove. Ja siis tormavad kohe sisse, kui olen neile kaussi kuiv toidu pannud. Muidugi panen iga õhtu neile veelindudele mõeldud kuiv toitu. Päev otsa toimetavad õue peal siis nad minust välja ei tee, aga nii kui kell 18 on saamas, siis nad juba ootavad oma kuudi juures. Varsti on see aeg, kus nad peavad kolima kanade juurde. Kanade uus maja sai katuse alla, seinteks on veel karkass, aga varsti tuleb soojustatud seintega majake. 

Õhtul hiljem kanu vaatama minnes, mismoodi nad kõik keerasid oma pead minu suunas õrrelt. Samas kõhutades oma õhtu unes. 

Käisin panin kõikidele hobustele heinu ette. Alustasime ka ühtlasi heinte andmist.

Käisin metsa hobuste juures, panin Kellukale vihma teki selga, homme uurin kus asub Fryci tekk, Katule on ka vaja ühte selga. Korra peast käis läbi, et järsku peab Lilyle ka ostma teki selga. Vaatame ja jälgime..

Homsest alustan taas lasteaias ponidega käimist. Selle nädala lõpus on mul plaanitud ratsaorienteerumine treeningvõistlus vormis. Osalejad saavad kõik diplomi, roseti, maiuse kotikese jne.. teeme ära vaatame kuidas läheb. Loodan iseenesest, et läheks hästi. Õpime ja saame kogemuse võrra rikkamaks. Saame nädala lõpus teada kuidas läks. Olen ise põnevil. 

Homme tullakse mõõtma tulevase maneezi pindala välja. See on mu üks südame unistus, vallast anti meie ehitisele roheline tuli.

Oli puhkus ja tirisin seekord enese huvitavatesse paikadesse rattaga seiklema. See selleks, koju jõudnud juba mitu päeva tagasi, uurisin kellele miskit loomasööta vaja juurde. 

Sai siis võetud otsus, et üritan koolitada Lily vankri ette, et on piisavalt rahulikum ja ei teki põgenemis reaktsiooni. Hetkel Asso on ebastabiilne ja seega vajab veel maa tööd ja hetkel otsin head oskajat sõitjat. Igale ühele teda ei paku.

Neljapäeva hommikul üllatas Vimbu aiast väljas oma olemisega. Eile s.o.reedel panin Vimbu 9 paiku välja ja samal ajal tegelesin Lily ja Teegoga. Teego on julgem ja asjalikum, igal pool ninaga juures. 

Taas oma lemmik paigas Velisel kahe poniga. Seekord autoga, väga hea oli kaamerast jälgida sõidu ajal nende käitumist või seisukorda. Oli see neile esmakordne enda autoga sõit. Oli näha, et tasakaal paigas, samas jälgin kõrvalt ka oma sõidu oskuseid loomi vedades. Tegelikult nad on võrratud. Kui loomad on söönud ja karja elu tagatud.

Ütleks nii, öö uni Velisel ei olnud nii sügav kui lootsin ise.  Ja juba keetsin 4.30 kohvi vee, et midagi kuuma juua. Laada rahvas kes müüma hakkavad käivad ringi ja ootavad platsile saamist. Kella 6 see ka võimaldatakse.

Korraldasin kahed hanked, maneezi ehitamiseks ja kämpingute ehitajaks. Vahe peal hangete kulgu jälgides, tekkis arusaam, et korraga kahele ehitusele ei jõua ennast jagada. Küsisin endalt, mida ma üle kõige tahaksin. Soovin sügavalt südamest maneezi trennide läbi viimiseks talvisel ja kehvemate ilmadega. Ja endalgi on mugavam kusagil hobustega tegeleda. Ei pea maakonna maneezide kasutus aegu jälgima.

Muidugi oleks ühte kämpingut kindlasti vaja, sest plaan majutust pakkuda vähesel määral suvisel ajal tegelikult laste laagrite korraldamiseks. Sellist suuremat sorti majutamist ma ei soovi. Jään esialgu sellise peremudeli süsteemi juurde. Eks peab enne analüüsima, mis on hea milline on risk majanduse bürokraatia sees.

Meie külla pandi lõpuks asfalt maha...jee üks hea uudis kõigile, ainus mure. Mul kaob ära talvisel ajal mõnus külavahe tee, mis sobis ideaalselt hobusega sõitmiseks (saaniga). Lihtsalt lükatakse lumest paljaks. 

Õhtul käisin metsa hobuseid vaatamas, remontisin ära värava posti. Mis tekitas hommikul läbi metsa sõites koju küsimusi...jälge vaadates, oli keegi kabjaline isegi ületanud korraks. Sättisin posti nii, et hobused vähemalt aimaksid, et asi on korras. Õhtul sai veel jootmis vanni käte rammu katsetatud ja üle poole vannist veega täidetud. See siukene pump, et enne kui pumpana hakkan, vaja vett peale kallata. Õhtul esimesena kes vastu hõikamise peale ilmus oli Fryc, siis Kellukas ja Kati, aga küsisin kolme käest, kus Beka on...läksime siis kõiks ühisel meelel varemete suunas... kanäe Rebeka krõmpsutas õunapuu all õunu. 

Ütleks nii, et nüüd mõneks ajaks on mugav elu läbi...trennilised leidsid tee meile. Eks paistab kauaks neid on... kuus korra 2-3 inimesele veel matka korraldada saaks oleks oki toki. Hetkel noorte ja tuliste hobustega ei taha teha ühtegi matka. 

Asso on näiteks ergu olemisega, praegu pole tihanud ette rakendamisega teda tülitada.