Täna sai piiramatu aeg varsale pühendatud. Kuna pisike Teego vigastas  jalga, hankisin veti käest antibiootikumi. Haav vaja puhastada ja varsale antibiootikumi süstida.

Õnneks mõni päev tagasi sai ta isiklikud varsa päitsed. Hea on teist käe kõrval harjutada ja üldse näppimisega. Kipub millegi pärast kuidagi pelgama kõike. Kõige paremini saame teda kätte siseruumides. Ema Lily on muutunud vägagi inimesega koostöö nõudlikuks. Sai ta ju palju tähelepanu tiinuse ajal. 

Kahju jah, et mul jälle ei õnnestunud Akustika paaritus, seekord muutus asi ikka väga jõuliseks kakluseks, kus ,,Kusti`` lihtsalt põgenes ja lõhkus juba aedu. Nüüd seisabki ees postide vahetus ja mõte on suurendada aia pindala. 

Aeg mis kulub loomadele, on tegelikult vägagi teraapiline. Samas enesele puhkuseks. Näit...hetkel mu saksalamba koeral jooksukas. Siis koerad eraldatud ja saab neile segamatult korda mööda tähelepanu osutada ja väikest aju tööd anda. Peab tegelema, on hetkel kriitiline periood, õnneks kestab see 1-3 päeva, sõltub  aasta ajast. Talve perioodil on see kõigest üks päev. 

Pardid mõjuvad oma kambaga ikka nii mõnusalt, hea on jälgida nende kogu kondlikku kokku hoidmist ja koos ajaveetmist. Vees lobistamist...Hommikuti neid välja lastes, panen juba nende vanni varakult vee jooksma. Nad pooleldi lennates tormavad oma vee vanni juurde... nii mõnus on vaadata, kuidas nad suplevad. Näit...vahel noored unustavad puhta vee panna, siis lähevad hoovi pealt esimest inimest otsima, kes vahetaks puhta vee vastu välja.  Nii üks hommik minu poole tormati kaevu juurest, kohe mõistsin nende muret, keha keel ja häälitsus oli hoopis teine. Ja kui ma nende häälele reageerisin, siis mõistsid kõik hoovis olijad, mis mure parte vaevas...vahel imestan isegi, et kui hea, et mõistan looma tema raskes seisundis. 

Algas uus õppeaasta. Jätkuvalt on ikka hobused esimesel kohal koolitamises. Praegu on eelistatud kogemustega sõitjad. Noorte hobustega võõraid maastikule ei luba. 

Eakad hopad metsas chillimas. Aeg ajalt tuleb kontrollida aeda, kuna tugevad tuuled suudavad mõnegi puu tara peale kukutada. Õnneks jõudis kohale võimas (vähemalt kirjade järgi) aku ja voolu võrgus töötav karjuse generaator.

Matku viime läbi vanemate ja kogemustega hobustega. Hetkel saame kaasa võtta kolm neli inimest algaja taseme oskustega. Tegelen enda harimisega liikumis harrastuse treeneri oskuste omandamisel. Ja igapäevaselt teen ise lihastele toonust pakkuvaid treeninguid.

 Loomad ja linnud on mõnusad tegelased. Õhtuti parte oma kuuti pannes, lausa jooksevad kiirustades. Mul hea meel, et ikkagi on partide hulgas isaslind. Mida vanemaks saab, seda märgatavam on tema rõngasse tõmbunud saba suled. Samas nad on lahedad tegelased. Näit eile otsisid hoovi pealt ülesse ja andsid häälekalt teada, et vesi vajab vahetamist vannis. Ma mõistsin nende muret ja läksin seda tegema. Kui puhas vesi vannis, siis nad soovisid, et oleksin nende juures neid imetlemas. Mu eelmise aasta pardi emand tuli mulle soove edastama. 

Või varss oma jalga näitamas...tõstis ülesse ja lasi oma probleemset kohta katsuda. Imetlen ja imestan loomade arusaamisi inimeste tähelepanu võitmiseks. 

Üks päev sai suurest koplist hobused välja (aia peale kukkunud puu tegi pahandust). Õnneks oli vanem tütar kodus, kes kohe likvideeris probleemid.

Kui kunagi sai esimest noort hobust õpetama hakatud, siis ikka järk järgult nii kuidas hobuse taluvus (igasugused kollid) usaldus piiride kasvamine. Mul on siiani õnnestunud vähe märasid. Enamuse moodustab puhtatõuliste järglaskonnast täkk järglased.  

Vaatame mis meid ees ootab. Rebeka koolitamine käib iga päev. Mina tegelen siis kui kodus olen. Huvi on väga kõrge...muidugi ka Assoga käib tegelus. Näis millal keegi sadula alla jõuab, me ei kiirusta. Hetkel me ei tee ka näit 4-6 liikmelistele gruppidele ratsamatku. Hetkel noored ja tulised spordikad.
 

Naudin hetkel vabamaid hetki ja olen saanud rohkem pühenduda oma enese treenimisele. Nüüdsest mil on mul uus noor hobune õigemini mitu noort. Siis panustame kamba peale ka noorte hobuste arengusse. See kord areneme koos hobustega ja huvitavamalt.

See miks ma vahepeal ei kirjutanud, lihtsalt magamatus ja füüsiline jõuetus ei andnud energiat millegi läbi viimiseks...taas oli see hetk kus tundus läbi põlemine...kui ma sellise piiri peale jõuan...siis küsin, et mida ma tegelikult soovin. Lasen endal vastata küsimusele...ja tavaliselt kerkib sisemusest esile. Pooleli olevad tööd lõpetada. Ja see nädal olen olnud oma tegemistega vägagi viljakas. Juba niitsin viimase kahe päevaga piisavalt palju 4 ha kokku. Ja väsimus ehk siis kolm nädalat magamatus on taandunud. Elu taas normaalselt rööbastel.

 

Minu enda kasvatatud daalia. Järgmine aasta katsetan rohkema arvuliste õite kasvatusega.

Täna hommikul leidsin ühe nahkhiire noorukiga kes oli hobuste jootmisvanni vette jõudnud. Olles veest välja võtnud, tõstsin ta oma mütsi sisse ja keerasin õrnalt teise selle sisse. 

Ja kui hobustele vannis vett piisavalt, siis jalutasin koju. Endal peas mõtted, kuidas aidata nahkhiirt kes vette kukkunud. Tema õnn, et viimane öö jahe polnud (olen ise soojalembeline, tean mis on jahe ja mis piisav. 

Kuid toas toibus nahktiivaline lendlane päris kiiresti. Korraks toast väljudes ja tagasi jõudesma teda mütsi seest ei leidnud. Läksin teist lae alt kinni võtma, tõusis lendu ja lendas hääletult toas ringi nii kaua kui avasin akna ja sealt kaudu vabadusse naases. Siin kohal tundsin, et minu abi sellega piirdus, et sai veest välja. Toibuda ja uuesti vabadusse naasta. Selline lugu siis täna vara hommikul.

 

Hobused üllatavad jätkuvalt, mõni tahab seda privaatset olemist. Mõtlesin, et viin Lily varsaga metsa vanema generatsiooni juurde. Alguses oli kõik tore, aga Rebeka suur uudishimu pani põgenema ja tormaski aia puruks. 

Viimase avastasin, kui metsa koplisse vee pumpasin. Pesin vanni, et puhas vesi sisse pumbata.

Pärast neid toiminguid, vaatasin vanema generatsiooni üle...Frycil ilutses korralik hammustus puusa nukil. Katsusin, tundus et ei valmistanud probleemi. Rebeka on näha võtnud selle karja omaks. Igal juhul ei leidnud ühtegi kabja jälge ega hammustusi ei Kellukal ega Katal. Näha on, et hoitakse kokku.

Tagasi jõudnuna, lasin peast läbi, et kuhu Lily varsaga põgeneda võis. Mööda minnes remontisin aia ära. Kui kodu õue väravasse jõudsin nägin, et Lily ootas varsaga praeguse kopli väravas. Haarasin hoovist paar õuna ja läksin Lilyt aeda tagasi laskma. Ah las olla, küll jõuab ta tagasi karja juurde harjutada. Eks väike hirm kummitab, mõtlesin Lily uuesti ära paaritada ja panin Termika tema aeda...aga jah asi lõppes sellega, et Termikas nägi varsas rivaali asus seda murdma. Õnneks suutsin olukorra kiiresti lahendada. Tänasin mõttes, et meil eksisteerib koplite süsteem ja sain osapooled kiirelt  lahutada. Täkk kes on elanud täku karjas muutuvad aja pikku kas karja hoidvaks (kui saavad olla märadega ühises karjas või kui täkku peetakse suures täku karjas, siis jah kunagi ei tea milliseks kujuneb iseloom). Õnneks kõik korras, et hobune valib sellise olukorra, siis las olla. Hobutita ju alles beebi eas.

Vaikselt ühendan karja Rebekaga. Viin vaikselt juurde sobival ajal.

Muidu Termikas ilma varsata märadesse suhtub rahumeelselt. Ainus kellega suured lahingud ja aeda lõhkumised ette tulid oli Akustika. Kustile millegi pärast ei meeldi puhast verd täkud. Eelistab koplikaaslastest paari ruuna härrat Pentat ja Fryci. Vahel panevad ikka oma hormoonide mölluga ikka naerma või pead vangutama.

Huvitav aasta mul, kus ma ei jõudnud kasvuhoonesse midagi istutada. Ja iga päev õhtul küsin, et kuidas selle aasta kevad nii kiirelt mööda läks.