Täna siis taliharja päev...vanasti loeti, et pool talve selja taga. Siis peab ka loomadele jääma pool talve sööta. Mul on seda jätkumas ja üle vast jäämas. Tänavu aasta saavad nii palju kui süda lustib. 

 Siin pildil kõik poisid. Mõnus krõps ilm ja veel päike. Lasteaias käisin täna Albertiga. Kus ta tegi mulle sõitu. Täitsa üllatas mind. Tagasi tulin käe kõrval, et mitte lasta erutuda, saani jalaste helist. Mõnus hea tunne, et poni mind usaldas ja oli nõus käima mu kõrval. Lootsin, et jõuan tegeleda veel teiste hopadega. Kuna lasteaeda kulus üpris pea kolm tundi ära kui lisada juurde veel ettevalmistus aeg. Siis sain ikka külma käes olla. Tagasi jõudes jälle kogesin külma tunnet. Üritasin ennast ülesse soojendada, kas keha füüsilise soojendamises juba vanus loeb...ei oska öelda. Kui ma oma kolm neli tundi toimetan, siis kuidagi ei sas termorefulatsioon kiirelt paika. Või on see talve külma kestvus nii väike olnud. 

Kui toad soojad, siis saab ka keha võitu külmast. Mõtlengi, et märtsis minnakse Rootsi ühte rahvusparki kaheks nädalaks suusamatkale. Ööbimine telkides. Alguses mõtlesin osaleda, kuid teades milline sooja lembeline olen. Siis hakkasin kahtlema, kas suudan hakkama saada tuule ja külmas ööbimisega. Kõik ju toimuvad Põhja Rootsis. 

Nüüd treenin järk järgult oma organismi kõigest mugavusest üle saama. Mõtte osalemiseks lükkasin natuke tulevikku.

 

Laupäeva öösel tehtud läbi kaamera pilt sisse sõidu teest. Eile hommikul uksest väljumisel haarata käsi lumesahk ja lükkama hakata. Poiss magas, kuna noor inimene oli kaua üleval. Toimetades oma garaazis. 

See lume lükkamine oli mõnusalt paras füüsiline tegevus. Kuna kaks trennis käinud hobust olid sees, siis ma ei tahtnud oma kalossidega läbi maha sadanud lume jalutada. Rajad sisse saanud, tegelesin Lucky ja Renetiga. Andsin juua ja siis müsli kaerasegu, millele lisasin peoga veel lutserni. Mõlemad mul tiba pirtsakad. On olemas ka mineraali graanulid, kuid hetkel olen pidanud pausi selle lisamist söödale. Lucky on paras krokodill Renetisse suhtumisega. 

Siis natuke kodus toimetamist, läksin Rapla suusatama Vesiroosi rajale, kus pidi toimuma võistlus. Esimese soojendus ringi ajal vaatasin, et kuhu võistlus start tuleb. Enne rajale minekut määrisin suusa põhjadele värske lume määret. Ei tea kui vanad, aga laste suuskadele kui need koolis veel käisid sai ostetud. Igal juhil aitas libisemisele kaasa.

Ja teise soojendus ringi lõpus uurisin, et mismoodi see võistlus välja näeb. Tegemist ühisstardiga ja alles 13. Ma siis otsustasin, et ma ei osale..suusatasin ajaviiteks kolmanda ringi ka. Ja läksin koju, sest sooviks oli ka jõuda tegeleda noorte hobustega. 

Seekord võtsin esimeseks Vimbu, nii kui väravas hõikasin. Oli kohe suure galopiga kohal. Nii väga soovis kannatamatult tegelemist. Tegelikult kõik noored soovisid, et võtaksin kohe kellegi aiast välja. Teisena võtsin jälle Asso. Albertile lubasin, et tegelen temaga esmaspäeval. Nad olid nii mõnusad.

 

On vast ilm. Tegelikult mulle meeldib, käisin jällegi suusatamas Sakus. Homme lähen osalen võistlustel. 

Täna jätsin trenni ära, kuna lageda peal oleksid lapsed külmetanud. Ja ma ei lase hobuseid märjaks ajada eriti veel tuulises kohas. Tegelikult tugeva tuulega  on nii, et ükskõik kui soojalt riietuda. Jahutab tuul keha ruttu maha. Ma suusatasin hommikul ja pärast autosse istudes oli keha higistatud märjaks. Korra mõnest poest läbi põigates, tungis tuul liigestesse. Pole see nii kerge ühti, et väljas -6 tegelikult muutub -15. Ja teha trenni loomade ja lastega ei ole tegelikult soovi kedagi haigeks treenida. Hea küll, ise kui teen trenni ikka enesetunde järgi. Kui koju jõudes kanadele ja partidele söögipoolist ette jagasin. Sain aru, et tegin õige otsuse. 

Anete käis kahe kogenuma sõitjaga Rapla ratsakooli maneezis. Siis nendega tagasi jõudes. Kuuma teed keetnud ja noortele juua andnud, kurtsid nemadki, et rohkem täna trenni teha ei soovi. Tegelesin mina trennis käinud hobustega. Söödad, veed ette. Ja Luckyle teine tekk selga. Jäid ööseks sisse.

Kuigi ilm mulle meeldib, kuid kaua õues olla ei soovi. Noored mul vedasid mitmeks päevaks heinarullid koplitesse laiali. 

Nautigem tõelisi talve ilmasid, enda ja teiste tervist kahjustamata.

Vaatasin nädala lõpuni ilma prognoosi. Hetkel miinused üle kümmne ikka, siis me kellegile trenni ei tee. Ise tegeleme käime maastikul jalutamas, pole mõttes kedagi märjaks ajada. Pärast maastikku jäävad hobused sisse ei lase õue, kui alles järgmine päev. 

Soomes karmistusid hobuste ja eeslite pidamises sellised nõuded, kus hobust eeslit välja arvatud täkkusid (keda võib üksikult pidada) tuleb pidada liigi omaselt näit eesel eesliga ja hobune hobusega. See pidi olema vastu näidustatud, kui eeslit peetakse hobusega. Kui pika aja peale asjad toimuma peaksid, seda pole seadusesse kirjutatud. Mitmed talli omanikud on avaldanud uue looma heaolu seaduse osas nördimust. Loodan, et eestis seda ei tule.

Täna taas, peale 24 tunnist valvet suusatamas käia. Seekord valisin mööda minnes Saku terviseraja 1 km ja 2,7 km korduv ringidena suusatamiseks. Tänane distants oli 8,4. Muidugi külm hakkas tunda andma. See ei lugenud, et kihiline riietus. Vara hommikune temp -15. 8.04 istusin rooli taha, et koju sõita. Alguses ei saanud aru, et väga külm oleks olnud. Kuid juba mitu tundi hiljem hakkan aru saama, kui palju keha maha jahtus koju sõidul. 

Hommikune aeg oli võrratu, lumi sätendas igal pool. Tegemist küll üüber külma ilmaga. Ja eks füüsiline keha reageeris vaimustunult. Esimene 1km ring oli rohkem soojenduseks ja oma füüsilise keha kohastumiseks. Teisel ringil  tõstsin tempot, siis tekkis juba huvi suuremat ringi uudistama. Tegelikult juba mõttes on selline tahe suusatamiseks. Kunagi ma ei sunni ennast paljuks, pigem alustan alati vähemast ja kukkus ikka nii välja, et suusatasin rohkem kui ise plaanisin. Kokku tuli ringitades 8,4 km.

Mõtisklen kellega homme lasteaeda peaks minema ja millise saani ette kedagi rakendama.

Eile avasin ühtlasi ka suusa trenniga. Peale noorte hobustega tegelemist. Selle nädala lõpus esimene võistlus. Plaan tänavu aasta mitmel võistlusel osaleda. Hetkel kaalun kas mõnda maratoni mitte isegi ette võtta. Vaatame... 

Üks treeneri täiendkoolitus lükati määramata ajaks edasi, põhjus vähese huviliste arvu pärast. Päris hea koolitus oleks olnud. Muidu mul on iga aasta plaani võtta ennast täiendada ERL koolitustega. Kuigi ütlen, et paras bürokraatia on sellega. Kui ma taotlen endale oma piirkonnas tegutsemiseks treenerina. Siis oi missuguse kadalipu pean läbima. Eksamile jõuda. Nüüd need uuendused on mõeldud ma ei tea kellele kas tipp sportlastele. 

Kui kunagi tulid nõudmised treeneritele paberid omandada 2006. Siis algust tegi Eesti Matkaliit. Tegin tol korral läbi rattamatkajuhi treeneri paberi. Hakkasin taotlema ratsa treeneri koolitusele pääsemist...oi kui mitmed korrad mind ukse taha jäeti. Nüüd kui mu tütar alustas treeneri kutse taotlemist, eksamile jõudes paari komistuse järel, kasutades  teatud asendus sõna ja eksmi tulemust ei saanud. Pärast tütre ponnistusi treeneri kutse taotlemisel olen analüüsinud, siis tahetakse ikka, et vist oleksime tipp tegija omal alal. Õnneks tütar loobunud pole, aga ikkagi. Tekitab selline suhtumine natuke nõuka aja mentaliteedi kandumist treeneri kutse taotlemisel. Elame näeme...

Tänane päev läks täis laksuga. Hommikul mingi aeg läksin laia kühvliga teeradasid sisse. Siis käisin suurte pingutustega sain oma pisema saani kätte, kuhu rakendasin Alberti ette. Tegin tee otsa ja tagasi sõidu. Albert väga ise tahtis, et temaga tegeletakse. Ja pärast sai maiust. 12 oli mul trenniline. Ja pärast trennilist võtsin Asso, kes tegelikult hommikuse jootmise ajal lunis Vimbuga võidu tegelemist. Sain siis Asso välja ja käisime siis maastiku tripil. Paar kolli efekti oli ka, ratsutaja käis atvga ja see ikka natuke hirmutas. Ma ise võtan Assot kamraadina ja püüan olla kõige parimal moel hea eeskuju ja juht. On näha, et Alberti karja pääsemine on muutnud Asso usaldavamaks igasuguste tegemiste juures. Vimbu võtsin aiast välja, andsin nads mõnusat ürdi müslit ja tõstsin jalgu ülesse.