Üks pildike, kus ATH laagrilised on läbinud vanematega orienteerumise raja. Lastele oli osavõtu nänn jagamiseks, seda ma ka hetkel teen.
Paneb pea vahel vangutama vahel ikka inimeste rumala sisuga jutte kuulates... Kui palju pean kuulama ühtesid samu rumala sisuga küsimusi...
Nii nagu paljud inimesed ei tea sõna tiine loomade kohta käivat. Ikka sõna rase... 
Või sõna paaritus on mõnel mingi muu sõnastusega asendatud. Eile kuulasin hobukasvatusest võhiku inimese ,,tarkust" kuidas ma peaksin endale järglasi soetama. Jäin lihtsalt vaikseks olen aru saanud ei ole mõtet oma tarkust liiga ,,tarkadele" võhikutele jagada... Selliseid tarkusi kuulates tekitab ohkamisi... 
Soomes on olukord kordades hullem, lugedes soome hobuinimeste päevakohaseid probleeme, siis üks valdkond puudutab loomakaitset, isegi loomakaitse saadetakse peale, kui hobuse omanik püüab paaritada mära, välja kutse loomakaitsele siis selline, et täkk ahistab suure karjumisega mära... ahaa ahaa ahaa... Või teine kuuldud teema, et miks naabril nii palju kasse on (kolm kassi kõigest). 
Ja kuna sain lõpuks oma soovitud heina. Kuigi sellist nagu jupike siit ja jupike sealt ei taha enam kuuldagi. Ikka korraga maha ja korraga kokku. Seekord siis mõned probleemid, kuid kordagi ei läinud teemadega teravaks. Eelistan rahulikku kulgemist
Tundub, et kui ma heinatööd tegema hakkan, ei edaspidi ühtegi sõna oma naiskolleegile,  suht väsitav on kuulata kellegi mitte mulle sobival teemal, praktiliselt hakkab elama minu elu, kuidas ma ikka valesti teen ja kuidas tema teeks. Saadan mõttes kuu peale, aga jutt muutub pika peale tüütuks ja enda rahulolu saab sellega rikutud. 

Tähelepanuks matkahuvilistele.

Kuna tegeleme kuigi palju ka matkamisega, siis eelistatud on mõningatele vahenditele mida pean oluliseks on esmalt magamiskott ja mati valikud... ning miks. Pigem hea artikkel ühest matkablogist, kus seletatkse asja väga lihtsalt ära. 
Siin on siis viide;
https://zombitrippers.wordpress.com/matkatarkusedjavarustus/magamiskotis-magamisest/

Lastevanematele tähelepanuks, aidake leida tee eneseanalüüsini lapsel...

Neljas laager sai läbi. Millest puudus ja mida veel väga vaja mille tegemisega peab nagu härjal sarvist hakata. 
Laagrid on huvitavad juba selle poolest, et lapsed kes osalevad laagrimelus on erinevatest peredest ja kasvatus taustaga peredest ja kunagi ei tea milliseks kujuneb laagri sisekliima. Kõige enam pooldan kollektiivset tegevust... et kui mu kõrval olev laagrikaaslane on hädas hobuse varustuse paigaldusega, aitan juba ise (aitajaks pean silmas laagrisosalejat) nagunii kontrollime alati kõikide hobustele paigaldatud varustust ... selliselt näen mina asja.
Kõige kurvemaks pean, kui laagri siseses kliimas toimub tõrjumine... Ja muidugi kaebamine, kes on sattunud tõrjutuse alla... Kogesin viimases laagris algusest peale, et kahe poisi närve hoida, eelistasin paigutada eraldi ööbima. Tundus, et neile oli see isegi parim. Kuid jah lapsevanemad panen teile südamele, jagage seda teavet, et miks toimuvad laagrid ja mis on meie eesmärk laagrikorraldamisega... Soov on näha, et laps kes on laagrisse tulnud, on arenenud mingisse punkti edasi. Ja sellepärast korraldame sellise iseseisvuse treeningvõistluse laagri lõpus. 
Mulle väga meeldis ühe poisi enese analüüs, kes mainis, et selles laagris õppis ära erinevate hobuste saduldamise ja valjastamise. Muudest  tehnilistest oskustest rääkimatta. Lapsevanematele panengi südamele aidake lastel leida tee eneseanalüüsini, sest see on alus enda võimete ja oskuste lihvimiseks. Mitte võrrelda, et miks mu sõbranna on veel minust parem jne... jah selliste asjadega seisan pidevalt silmitsi... võistlemine sõbrannaga oma oskuste osas ja kui ma näen, et mu sõbranna on mingi hobusega osavam siis solvun ja tõmbun endasse või valab pisaraid... lihtsalt mainin oma aastate pikkusest kogemusest kokkupuutudes erinevate laste tausta ja võimete pinnalt.
Muidugi laagri lõpus põdesin mitu päeva kolme venna arengus null seisu. Lapsed kes juba kolm aastat meil osalenud ei mingeid oskuseid ja kui võistlustreening üks poiss läks blokki. Kõik meie räägitud teemad, et emotsioonidega ei saa ratsutama tulla, seisangi dilemma ees, et järgmine kord kui tajun, et laps on blokeeritud, ei lasegi võistlema, sest tulemus lapse ootusele on suht suur läbikukkumine. Ja muidugi ikka kui laagris on laste arv väike, siis laagrisse ei võta lapsi sõbrannatama ikka otsima kollektiivset tööd. Kollektiivis peitub suur jõud, puutusime kokku laste hirmudega... Olla kohal igal hetkel oli ülim tunne, kuigi kokku puutuda kellegi hirmuga on esmane tunne kuidas ma pean käituma..? Ja kuidas lahendama... 
Kõige toredam on koostöö lastevanematega, kes tunnevad individuaalselt huvi, kuidas laps on arenenud ning otsesed vestlused aitavad lapsel edasi areneda. Ja meie poolt pole ühtegi kriitikat. Oleme alati kohal oma nõu ja jõuga. 
Paari kappi ning mõnusast tugitoolist tunnen puudust väliköögis. Kuid muidu on ok asi, eks veel on tehnilised puudused ehk siis ees seisab katuse paigaldus. Kahju millest väga ise puudust tunnen on ehitusteadmistest. Omal ajal kui vana vanemate juures elasin ei olnud see huvipakkuv teema, mis sellest vanaema töötas asfaldi-betoonivalmistavas ettevõttes, kus käisin ise teda aeg ajalt asendamas. Nii palju on teadmisi, et segu mida teha peab kivistuma.
Olgu siis kuidas on, heinatööga on meie kandis suht nutune. Heinamaade ära tegemine käib juba omanike teadmata. Ei hakka kriitiliseks enam ajama, sest asi leidis lahenduse, kuid kurvaks teeb, et peab selles ebavõrdses meestepoolse ülekaaluka jõuga taas silmitsi seisma. Mõned on sellised, et hoia ja keela, eelmine aasta, kaudsed kuuldused, kuidas oma küla heinategemise ärikas heinamaid taga ajas, et oli valmis igat marki väiksemaid tükke tegema. Ja jäi niivisi ühele omanikule isegi vahele, kui viimane oma tehnikaga võõrale maale ilmus. Õnneks sain mina tegema, minuga oli kokkulepe... 
Tõde selline, et kui elama asusime, et  abikaasa jutt 10 aasta pärast pole maadega probleemi, et leidub küll neid teha. Siis minu hetke olukord näitab taas seda, et mehe vingumisele järgi andsin, nüüd kurvastan, et teda kuulda võtsin... Pean leidma ka heina-põllumaade osas mingi lahenduse... Tahan kindlalt omada 50-60 ha ringis kindlalt maid, kust oleks mul kas siis põlluvilja või heina teha kindlalt. 
Võtan hetke olukorda teadmisega, et millekski on need õppetunnid vajalikud.

Igapäevaselt uurin sööda teemasid mida hankida ja katsetada Pokkeri ja Fryci peal. Suhtlen nendega pidevalt ja soov näha neid siledana nagu mu teised suksud on. Tean seda, et kindel siht silmade ees. Pokker on eriliselt võitnud mu südame. Lihtsalt fännan täiega neid kahte. 
Esitasin tellimuse kus oli söödas sees linaseemne jahu ja rohkelt muid õlisid. Ootan hetkel kättesaamist. 
Tellimus sai esitatud ka hobuvarustuse puhastuseks ja õlitamiseks. Ootame  nende kätte saamist. 
Tellimus uue katuse saamiseks sai esitatud, vaja oleks uutele majakestele korralik katus peale saada.
Elame näeme ja tegutseme, mis meil veel plaanis, saame seda edasi arutada, kui meil järgmine nädal laager läbi saab.
Kui mul siin vastu kevadet üks alatoitumuses setter oli, siis katsetasin ka igat masti õli lisandeid, kuid jah ikka nukruse tunne poeb südamesse, kui mõte tagasi setteri juurde pöördub. Ja ega eriliselt sellel teemal arutelusid jätkata ei soovi. Koeral pidi olema midagi juba seesmiselt viga, et koer oksendas ja kõike sööke talle pakkuda ei võinud. 

Hetkel on tekkinud taas tahe kirjutamiseks. Mu suurim nõrkus on jälgida kõrval seisjana palju inimesi. Miks? 
Mul on olnud lapsena paar sellist inimest, kes on aidanud mõelda ja pannud palju kaasa mõtlema, et miks me ikka nii käitume või tegelikult miks me siiski tegime nii.
 Miks me tunneme end solvatuna? Solvumistunne on suur ja põhjalik teema. Solvumine on seotud sügavate emotsioonidega, sageli sellega, kui meid ei mõisteta, kui meid ei kuulata, kui me tajume hoolimatut käitumist meie suhtes.

Lapsena kuuleme tihti, et ära tunne nii, ära mõtle nii, ja me lepime sellega ja surume oma tunde endasse maha. Või näiteks kui laps lööb põlve ära ja läheb nutuga ema juurde ning emal pole hetkel aega ja ta ei kuula, siis laps tõmbub eemale, tekib solvumistunne ja see võib jääda pikaks ajaks temasse. Tegelikult vajas laps armastust ja lohutamist. Täiskasvanud inimene reageerib sellistele keeldudele nagu ära tunne nii, ära mõtle nii, lepi sellega jms, solvumisega.

Solvunud inimene ei oska sageli oma tunnetega hakkama saada, ta ei tunne ennast hästi teiste seltskonnas ja eemaldub üksindusse. Sageli juhtub sedagi, et me võtame üle teiste emotsionaalse oleku - näiteks oli ehk su ema sügavalt solvunud ja nüüd sina samastud oma emaga, oled ajanud segamini, mis on sinu ja sinu lähedaste tunded ja solvumiste põhjused.

Mis mind pani juurdlema selle teema ümber. Olen kokku puutunud tahtmatult selliste inimestega, kes solvuvad ja esmaseks käitumise tulemusena kas siis vihastavad või solvuvad... 
Pidin eelmine kuu ühte noort inimest noomima, kes mitmel rindel alustas minu süüdistamisega, mõtlemata, et vahel võib teine inimene inimlikult eksida. 
Põhjus miks lihtsalt tekkis oli lihtne. Olla 24 tundi tööl ja pool ööst üleval olla ja jälgides ümbrust, tekivad vahel uitavad mõtted. Kui silm jääb mõnel müügikuulutusel peale ja tekib siis kohe ka ostu soov. Vahelduva eduga tekib neid müügikuulutusi juurde ja kõigil on oma hind juures. Kui juba tööpäeva lõpp saabub võib mõtte kujutlusse sattuda kolmas hind. Ja kui ikka ennast ei kontrolli, mida olen õppinud tegema, et olla kindel teatud kontole raha laekus jne. 
Küsimus, et mis juhtub, kui me kellegi ära unustame mingil põhjusel või oleme palju asju vaadanud ning öisel ajal võib inimmeeltes tekkida juba hommiku tundidel teine arusaam.
Ok hea küll, mis puudutab vihast keevate inimestega, lihtsalt tekib eemale hoidmise hoiak või üritan teadlikult juba suhtlemisel kasutada viha mitte ülesse õhutavaid suhtlemistoone. 
Toon näite ratsutamistrennist, mõni laps, kes on unistuste tippu jõudnud ehk siis saanud oma esimese ratsutamistrenni kogemuse. Peaksid lapsevanemad iga trenni korral olema tähelepanelikud ning aitama lapsel võtta suundasid. Kui toetus jääb pinna pealseks ei tule ka saavutusi ja kui suuremate treeningkoormuste juures veel hirmu süvendada, siis tekib eemale hoidmise hirm. 
Palju on küsitud, et miks just lapsed valivad hobused... olen toonud tähelepankuteks, et vaadake hobune on sümbol, samas kui hobust mõista, õpime loomaga paremini ringi käima. Mitte see vahvus, et saame kellegi seljas ratsutada pigem oskuste omandamise järel, kui oleme ise liikuvamad ja tunne mis sisemiselt tõuseb toob esile meie täiustumise mingi oskuse näol.
Ei ole mul ratsutamise teekond roosiline olnud, olen kukkunud hobuse seljast kordasid, kuid sellegi poolest olen endale teadvustanud, et risk kukkumiseks on alati olemas ja me ei tohi tegeleda oma hobiga kukkumise hirmus.

Juulikuu

Eilne õnnetunne, korda läinud ATH tugirühma peredele mõeldud laager sai möödaniku tiitli.
Väga tegevusrohke ja mitmekesine kollektiiv ehk tegevuste läbi viijad. Kiitus sõnad Raplamaa ATH tugirühma juhtidele, kellel nuppu, jaksu ning asjaga ikka sõrme pulsil hoides asjaga hakkama saada. Väliköök oma gaasipliidi ning poja poolse lahendusega vee sisse jooksuga, oli mulle üllatus rohke. 
Eks saan edaspidi oma telkismis ala välja rentida. Eks enne selle päeva kohale jõudmist oli veel väiksed hirmud, et mis juhtuma hakkab. Olen nii palju negatiivseid kommentaare kuulnud, kui mõnele lapsele kleebitud külge ATH... Sellise diagnoosi ei saa lapsevanem üksi panna, enne tuleb läbida pikk uuringute protsess. 

ATH diagnoosimine toimub lastepsühhiaatri pädevust omava või vastava ettevalmistuse ja kliinilise kogemusega psühhiaatri poolt. Diagnoosi kinnitamiseks ja kaasuvate psüühika- ja käitumishäirete esinemise hindamiseks on vajalik lapse/nooruki uurimine lastepsühhiaatrilise meeskonna poolt. Lastepsühhiaatrilisse meeskonda kuuluvad lastepsühhiaatri pädevust omav psühhiaater, kliiniline psühholoog ja logopeed-eripedagoog.

Häire diagnoosimine põhineb lapse ja tema vanemate küsitlemisel ning lapse käitumise jälgimisel.  Keskne roll on vanemate küsitlemisel lapse käitumise kohta erinevates olukordades ja keskkondades (kodu, kool, huvialaring). Kindlasti tuleb täpsustada lapse arengulugu, raseduse ja sünnitusega seotud riskitegurite esinemist, lapse varem põetud haigusi, ema ja lapse vahelise varase kiindumussuhte kujunemist, kasvatusviisi peres ning peresiseseid suhteid. Diagnoosi usaldusväärsuse tõstmiseks on soovitav küsida kokkuvõtet lapse käitumise ja toimetuleku kohta lasteaialt või koolilt, kuna vanemad ei oska alati piisava täpsusega sealseid lapsega seotud probleeme kirjeldada.

ATH diagnoosimine toimub tavaliselt ambulatoorse abi raames, kuid keerukamatel juhtudel, nagu väljendunud toimetulekuraskused lapsel või perel, kaasuvad häired, võib osutuda vajalikuks lapse suunamine (päeva)statsionaarsele ravile, kus on lapse käitumist võimalik vahetult hinnata.

Psühholoogilisi teste kasutatakse eelkõige lapse kognitiivse võimekuse ja ATHga sageli kaasnevate õpiraskuste hindamiseks. Antud testide läbiviimisel on võimalik kaudselt hinnata lapse võimet suunata ja hoida tähelepanu soovitud tegevusel, töövõime püsivust vaimse pingutuse korral. Vajadusel viiakse läbi logopeedilised uuringud, kuna ATHga lastel esineb sageli kõne ja keele arengu häired.
Hakata kellegi last diagnoosima on siiski vale suhtumine. Asjas peavad ikka selgusele jõudma lapse enda vanemad. 
Mina olen rohkem kes pakub teenusena hobuteraapia vormis kui ka trenni motiivis. Eks näe kuidas meil läheb.
Kaalumisel on ka, et millal taas niidukiga hein maha niita ja kokku panna saab. See on ainus hetkeline mure, et kuidas ja mismoodi...

Hetkel annan ülevaate, mis tehtud ja mis tulemas. Ees seisab veel juulikuu 5 päevane ratsalaager algajatele. Siis augusti alguspoolele jääv ratsamatkalaager eelistatud edasi jõudnud või siis paremini sõnastades, kellel kogemusi ning tasakaal sadulas püsimiseks. Tegemist siiski riski rohke ratsutamis alaga. Mul kogemus aastate pikkune, osalen ise ka sadulas. Mulle meeldib võtta aega maha  ja kulgeda hobuse tempos. 
Osa tegevusi tulevad lihtsalt jooksvalt pakkumiste teel. Augusti alguses tuleb veel Kuimetsa minna.

Praegu mil suvi ikka täishooga kihutab. On juba juulikuu, aga heina pole suurt saanud teha. Heina ilma seda hetkel pole olnud ja maha hakata niitma üheks päevaks ei ole mõtet. Õnneks 22 rulli silo mis annab ikka hea tunde. Kuid hetkel on ikka üle 10 ha heinaks vaja teha.
Selja taha on saanud kaks lastele korraldatud ratsalaagrit. Hetkel nokitsen taas oma väliköögi kallal. 
Hämmastav, kui on tegevusi, pole aega millegile muule mõelda, pigem silman pidevalt, et ise oma tegemistega ühele poole jõuaks.
Sai taas tellitud mõningad uued söödad, avastasin, et kevadel hankisin elektrolüütidega täiendatud sööta hobustele. Sai sedagi nüüd hobustele hakatud kasutama. Eriti Pokkerile ja Frycile. Ja tellimuse hulka sai ka maiusteks võetud linaseemne põhised maiused. Linaseeme on väga hea seedimisele ning õlisid sisaldavad. Vaja ju mingi peki kogus nahavahele saada. Endalgi kehva vaadata. Kui juba karjamaa väravasse Pokkerit hõikama minna, kui viimane kapakuga värava poole tõttab. Ja muidugi oma suure koguka südamliku hoiakuga kõike hindavalt kaemas. Ta ju jupp maad minust kõrge. Jube armas tegelane. 

Kuu lõpp ja uue kuu algus. Nüüd seisab ees kõige kiiremad tööd ja tegemised. 
Esimesest lausest kaugemale eile ei jõudnud, kuna elasin kaugvaates kaasa laste tegemistele. Osaleda Kirna tallis treeningvõistlustel. Mis juhtus oli Tassa peale laadimisel tema kummaline käitumine, mille tõttu venis sõit võistlusele. Kui lõpuks ühel tüdrukul tuli idee pähe, et katta Tassa silmad torusalliga. Torusall ümber silmad oligi jalutanud treikusse. Milles on probleem, eks saab lähimal ajal selgust. Sain dr. Ülle Kella mobiili numbri (tunnen teda T.Toometi) kliiniku aegadest, tegemist siis välja õppinud hobuste silma arstiga. 
Siis plaan teha täiendavad uuringud silmadele ja saada enda kahtlusele kinnitust. 
Vot mida peame teine kord hobuste juures arvestama. Hea teadmine, aga võib olla, peab hakkama mingit maski ereda päikese korral kasutama. Kevadel, kui käisin kahe poniga lapsi sõidutamas Turba lähistel, läks Tassa ilma pikema mõtlemiseta, kuid nüüd sellist jama ja veel kulutada mitu tundi. Kuid pärast polnud Tassa laadimisel enam probleeme, kui kasutusele tuli torusall.

Elagem, mõlegem ja võistelge... Lahe juunikuu...

Kaunist jaaniaega kõigile, ega minu elu ja tööd tegemised ainult laagripäevadega kohe vaik ellu ei jää. Mõni tund puhkust nautida, alustasin teekonda Keilasse turvama jaanituld... Ja juunikuu lõpp on juba tihendatud ajagraafikuga, loodan leida aega heinatööle pühendumiseks...
Vahel kiikan, et kas on ka kommentaare ja oligi isegi kolm tükki erinevate kuupäevade postistuste juurde lisatud. Ühe lugesin läbi ja vaatasin teised kaks ka üle ning mitte midagi väärtuslikku sealt leidmata saatsin rämpspostikausta. 
Sai ka nädal tagasi laupäeva ööl vastu pühapäeva  korda saadetud öö ratsamatk Jalase maastikukaitsealale. 
Oleme see kuu väga tegusad olnud.
Laager oli piisavalt tegevusrohke, eks me ise õpime ja oleme avatud uutele ideedele ning ikka valmistume siiski treenima lapsi ja noori, küllaltki kõrgele, kaugele ja suurtele võistlustele...
Ka väliköögiks planeeritud majake sai kokku pandud, veel on puudu katuse kate, pliit... jne.
Kukuks muljetama oma esimesest võistluskorraldusest. 
Mainin hirmu ei tundnud, aga sisemine paha meel karikate õigeaegsest valmimisest oli kasvavamas. Ja need siis ka kätte sain, kui oli avamise aeg. Natuke kurb, et ei saanud oma avamist ega esimesi starte näha. Hea meel, et kõik enda lapsed olid tegevusega hõivatud. Kui kõik oli läbi, andsime omakorda veel laagris osalenutele väiksed mälestused, kuid veel tõdesin, et kui ikka teha asju siis ikka täiuslikult.  
Muidugi hea meel Maie Kuke osalusest, kes meil kohtuniku rolli täitis ja pärast mõnusas vestluskeskkonnas muljeid vahetada, tõstis ikka enesetunnet vist taevani. See, et karikad teise talli võiduna läksid mind üldse ei kurvastanud. Võistlus sai korraldatud selle nimel, et tõsta lastel motivatsiooni rohkem treenida ning analüüsida, et kuidas selleni jõuda, et istakud, sääred ja käte töö paigas oleks... ühesõnaga mõelda, et mida me seekord valesti tegime või vedas meie parima võistlustulemuse saavutamisel võistlusnärv jne. 
Ülimalt suurima üllatuse osaliseks saime, tänamised lastevanemate poolt, kes olid ülimalt rahul, et laps kes ütles laagri alguses, et tema ei võistle ja et lapse võistlus ind ja soov ei raugeks olid mu enda lapsed Aade ja Anete kärmed takistuste ületamisel abiks iagtepidi. 
Suurimad tänud Kaisale, Marilenile, Isabelile mõelge millist eeskuju te andsite oma kohaloluga Damirile, Karolinile, Hanna-Marile, koostöös peitub alati suurim jõud. Juba omavahelises suhtlemises tekkis laste vahel soovid, eesmärgid jne. ning püüded edasi minekule. Ja see laager andis taas tõdemuse, et teeme õiget asja. 
Nüüd veel uurin, et milliseid lisa söötasid võiksin kasutada Pokkeril ja Frycil, et neil nähtavale tükkivad ribid kaoksid. Oleme aru saanud,  et hetkel kasutusel olevad söödad ei anna seda soovitud tulemust mida neile vaja oleks. Rohtu jagub, kuid üks mis silma on torganud, nad ei söö pidevalt. Leiame pidevalt kuskilt lemmik kohast tukkumas külg külje kõrvalt. Peame nende suhtes hakkama lisama täiendavaid söötmis aegu jõusööda portsjonite tõstmisega. Mind panebki analüüsima, et mida võiks nagu rohkem anda...  
Kuid üks mis mulle väga meeldib, et Pokker võtab saduldamist rahulikult ja naudib, kui saab seltskonnas kaasas käia ning tema närvikava on hoopis temperamentsemaks läinud. Liigub paremini. Olen Fryci ja Pokkeri olemas olu eest ülimalt tänulik.  Ja tahan pakkuda täisväärtulikku olemist nende vanaduses. 
Meie eestlased ja eakas tori mära on ka paksukesed. 

Saigi selle nädala alguses uuritud, kui palju lapsi laagrisse tulemas on. Selgus, et esimesse laagrisse on veel mõni vaba koht. 
Mida annab laagri korraldamine meile, valmistab meid ette vastutus rikkaks ülesandeks. Hetkel on valmimas väliköök... Kujutan ette, kuidas seal saab valmistada süüa laagrilastele. Esimese laagri eripära on see, et selles korraldame laagri lõpus veel võistluse takistus sõidus kolme talli noorratsanike vahel. Tellitud on karikad ja diplomid. Uurime, kes oleks ka kohtunik ehk siis kutsume kes on väljaspoolt talli. Meie oma talu esimene mitte ametlik võistlus. Juba vaimu silmas kujutame ette, kuidas olukord olema saab. Vahelduseks on vaja ka meil luua sidemeid teiste tallidega. 
Soov oleks, et aastaringselt käiksid ratsutajad, meil piisavalt trenni hobuseid. Bussiliiklus on selline, et Raplast meile saab pea 1 km kaugusele. Ja läbi metsa meile ei ole ju pikka maad. Trenni ajaks sobiv aeg kulub hobustega tegeldes 4 tundi olematuks mõnusaks ajaveetmiseks. Ja pärast neli tundi aega veetmist hobuste seltsis jõuab taas bussile. Hetkel kehtib veel kooliõpilastele tasuta sõit. Näit, mina ei saa, meie maakonnas kehtib teine seadus, et teatud vanus peab tasuma bussi sõidu eest ja need kes kooliõpilased kui ka pensionärid on siis tasuta sõidu õigus.
Paljusid asju korraldame suure innu ja kirega. Huvi on olemas... 

Üks minu lemmiktegevusi on ujumine. Nii palju kui võimalik ja nii kaua kui võimalik. Võin tunde vees liguneda ehk siis ujuda. Meeldib pikki distantse võtta ujumiseks. Tavaliselt ujulas alla 1000 m ma ei uju. 

Teine mu suurim kirg orienteerumine. Eile hommikul uurisin kus Eestimaa paigus toimuvad orienteerumised ning valik langes juba koertekrossi aegadest Rannametsa luitelooduskaitsealal korraldatav orienteerumine. Kõik algus oli kena, võtsime tütrega ette suure ampsu ehk plaani 21 punkti, kuna tegu oli valikrajaga ehk siis valida sai omale meelepärased punktid ja neid otsima minna, kuni 13 oli kõik kena, siis kui teisele poole teed saime, kadusid nagu nõiaväel punktid ja inimesed. Tütar oleks soovinud veel edasi minna, kuid pidasin juba targemaks, et jätaks sinna paika, kuna äike oli tulekul. Kuid see mind ei hirmutanud, pigem kuivav suu ja suur janu tunne. Suur palavus oli kurnav ja janu tekitav, mis ikka otsisin abi osutavaid taimi (orasheinad võilill või miskit veel mida oleks saanud kasutada suud niisutavana. Lõpuks leidsin lahenduse, et parimaks on rabataimestikule iseloomulik sammal, kui selle kihi alumise poole vastu nägu jahutamiseks ning niisutamiseks kasutasin taastus olemine. Ja proovisin ka leida rabasambla põhjast tilka vett, et organismile turgutamiseks anda. Päris rappa ka minna sellepärast ei soostunud. Kuna ühel hetkel kui otsus tagasi minekuks tuli, siis päästis veel olukorra äikesega kaasnev tugev vihma sadu. Puude lehtedelt korjates rohkem, sellises olukorras ei mõtle enam kas on hügieeniline või mitte. Ellu jäämise nimel tuleb teine kord teha seda mida loodus võib pakkuda. Olen joonud raba vett, kui ka allika vett..ei ole vahet. Ühe korra oma elus patustasin kuivanud mõgijõe vett juues. Seda teha ei tohi, olgu vesi alati mingis ringluses. Teada olevalt on rabad ja sood meie elukeskkonna puhta õhu reservuaar... nii et teadmised bioloogiast tulevad kasuks. Eilse orienteerumise jutuks, et lõpetasin sel ajal, kui kõik asjad olid pakitud ja inimesed lahkunud. Ainus kes meid ootas oli finishi kohtunik, et saaks tagasi oma si pulgad. 

Soovin teile kõigile julgeid tegemisi ja julgeid samme unistuste elluviimiseks.

Loodus on ikka võrratu. Täna lähen siis mõne tunnisele ratsamatkale. Kui keegi soovib ühineda on seda võimalik teha. Ja teate kui valged on ööd. Lihtsalt võrratud.

Uskumatul kombel läks kaduma meie kukeke Petka. Otsin oma kanakarjale uut kuningat.

Eelmise nädala lõpp kujunes piisavalt tegude rohkeks. Lõpetasin pühapäeval siis oma sünnipäevaga.Enamus tegevusi kujunes ikka hobustega. Lastekaitsepäeva üritus Lipal.

Viimane aeg on utsitama inimesi mugavast tsoonist välja astuma. Ööd on nii valged ja tahaks kappama grupiga minna. Midagi põnevat, midagi erilist... nii et kes te siia kiikate... võiks midagi ette võtta.
Kabjalised igatsevad põnevaid tegemisi...
Vaja on koorida maapind, siis tellida killustikku, et täita vundamendi pinnas, kuhu rajame tuleviku laagrite jaoks väliköögi. 

Tänusõnad, kes mõtlevad kaasa ja jagavad omi mõtteid. Tõesti, mu hinge vaevab ikka Teele lugu, mida ma ei saa kuidagi peast. 15 aastane hobune magama ja mille pärast ... jalgade pärast. 
Teele õde Teeba kes küll aasta noorem... imestan ja mõistus ei taha kuidagi omaks võtta teadmist, et kuidas võimalik saab olla, et jalad läbi 15 aastasel hobusel.
See selleks, elame edasi ja hetkel endale antud lubadus, et püüame elada nii paljuga kui neid on ja aretada nii palju kui on võimalusi. Hiljem kuulda looma kannatusi ning jäävad ära mõtlemised, et kas sai ikka hobune heasse talli või peresse. Teataval määral nii nagu ikka, kui neid rohkem, tõusevad ka kulutused ning ajakulu individuaalse lähenemisega suureneb. Kõik vajavad seda tähelepanu, ravimeid, mineraale-vitamiine jne. Loomapidamine on pidev protsess, kus ei tohi kaotada üheskis asjas oma jälgimist loomade tervisele jne.
Viimasel nädalavahetusel sai ka perepäev või siis avatud talupäev selja taha. Tütar Aade, kes siis meister kokk ja küpsetas avatud kohviku tarbeks päris mitmeid küpsetisi. Sai tänu oma pühendumisele kutse 31.05 välja minna oma küpsetistega. Väga hästi läbi mõeldud ja oskuslikult välja pandud küpsetised olid ühed päeva tõmbenumbrid külalistele... Eks see oli meile esimene kord.
Sassu näiteks põeb iga aastast allergiat. Peab igapäevaselt silma tilku panema, muidu on need mädase sekreediga kinni kleepunud. Puhastamine ja pesemine kuulub asja juurde. Imestan ka Sassu mokkade osas, ka needki on hästi tundlikud. Vahel saab talle määrida tõrva sisaldavat nahaprobleemide tökatit. Lõhn on hästi meeldiv.
Selja taha on jäänud talgu päev, unistamised seltskonnas, maha sai viimasel nädalavahetusel kartul. Sõnnikut suurt välja vedada ei jõudnud, aga eks vaatab, sügiseks teine hoone ka vaja tühjaks saada. 
Raks on lahe täku poiss, hoiame sees, kuna meil kaks ponimära, kes on valmis tiivad selga võtma ja salaja täku juures käima, siis juba ettenägelikkuse mõttes on poiss sees. Raks on oma eluoluga ära harjunud ja sarviliste sõbsidega sina peal. Kõike jagatakse ja koos tukutakse. Nii võrd armsad hetked. Isegi sõnnikut välja vedades, oli Raks oma moraalse füüsilise olemas oluga kohe kaasa elamas, küll proovis hargi vart või mind ninaga nügides. Kui palju ma ka teda ära ei ajanud, oli ta kohe tagasi ning valmis sõprust sobitama. Võrreldes mõne teise täkuga on ta hoopis leebe variant. Talutamisel alguses kui välja lähme on ta tiba pöörane, aga kui natuke lasta joosta korde peal muutub rahulikuks ja alluvaks. 
Taas kui mind jälle kodus polnud, lahkus merisigade vikerkaare maale meie kaua aegne sõber Mr Lola. Mõni aeg tagasi pakuti kahte emast merisea poega.Keeldusin võtmast, hetkel pidurid peal. Tahaks natuke kergemalt. Olen võtnud hetkel mõttesse, et las lähevad kõik oma aja ja eluga oma teed. Võtaksin väikse pausi toaloomadele. Eelistatud on hetkel toalinnud. 
On veel mitmeid vahendeid puudu mida vajan. Mõtlen vankrit, heinapressi, ehituste lõpetamisele kuluvat rahasummast... jne. Usun, et kindlalt saavad ka need olema... 

Suht ebamugav on kui harva mingit portaali kasutada ja sinna logimisel kipub parool ununema. Peaks hakkama tegema siia rohkem asja. Niisama tühja, ei viitsi ka kirja pilti panna. Kasvõi igapäevase elu juures, kes hetkel hobustele rohkem pühendunud. Hetkel ajas tagasi vaadates tundub, et aeg on lausa lennanud. 
Panen ka siia, et sai loetud taas uudist, et Teele kes Soome tallis Telma nime kandis lahkus vikerkaare taha... Teate kui kurb, kuulda... igat masti mõtteid jooksis peast läbi. Elus alati nii, et selle kõige suurema kiirustamise juures ei tohi me kunagi omaenese mõistust kaotada ehk siis laskuda kuhjunud mõtete virrvarri. Lõpuks kui tajusin, et mõtted peas ikka närivad, pöördusin otse omaniku poole. Ja mis tegelikult selgus... jalad olid olnud läbi. Elas valu vaigistite peal. Jube... meil eestis püütakse anda maksimum, kuid oletan, et eks leidsid, vaja uusi hobuseid ja eks see oli omanikule lahendus. Kurb ja eks selline suhtumine tekitab pessimismi edaspidi müüa hobuseid Soome. Eks sai siis vetidega arutlevas vormis suheldud, et mis tegelikult Soome tallides toimub. Jah nii see on, toon lihtsa näite...
Eelmine aasta saabusid kaks ruunapoissi meie majapidamisse. Kes naudivad vabadust ja on aru saanud, et see mida neile pakutakse on neile nüüd teenitud puhkus. Jube lahe on neid vaadata, kuidas nad kappavad ja tagant ülesse viskavad. Või kui Pokker kopli servas hirnatades jälgib teiste noorte trennitamisi. Ja siis mõelda, et mida ma tegelikult pakun võõrastele hobustele. Meil pole suurt koormust, enamus ajast läheb noortele. Ja kui kuulsin Teele jalaprobleemist, analüüsisin läbi oma suksude jalad kel vanust 15 ja  peale kauba. Võtan näiteks ette Herta kel täitumas pea 20 aastat. Ja ütleks ei saa aru, et nii palju vanust oleks. Või siis Katariina, kes meil juba 20 ja on käima oma 21 eluaastat. Kuid me ei rakenda tedagi enam nii sadula alla. On teeninud ära oma mõnusa puhkuse. Ei meenu kuskilt poolt ühegi hobuse puhul jalgade probleemist... 
Esitangi küsimuse, et kuidas tekib jalagades närvi põletik või lahtised luukillud? 
Kas tõesti on Soome mõnes tallis raha tähtsal kohal. Olles jälginud erinevate hobuste teekondasid Soome spordimaastikel siis oleme saanud aru, milline tall on hobuse sõbralik. Muidugi ükskord saavad kõik kord vanaks, eks siis ole näha millised tegurid neid tabavad.

Hüvasti Conor...

Alustan oma tänast postitust kurva sõnumiga. Conor lahkus oma parimatele jahimaadele, kus pole probleeme, kus pole vaja tunda, et silmist pime... eks endalgi tuli nutt kurku kui nägin esmakordselt Conorit (keda hüüti vanas kodus Titaks). Eks enda koera Pipi lahkumine koerte paradiisi ajendas võtma Conorit, et pakkuda ühele koerale väärtusliku kodu koos vajaliku hoolitsusega. Nii paljukest teda meile jagus, aga tal oli hea elu. 
Nägin, kuidas ta mõistis, et talle pakutakse parimat. Nädal aega ta tarbis võimsalt kõike mida ma talle ette andsin. Tundsin siiralt head meelt, et suudan oma teadmiste põhiselt koera sööta, kuid teine nädal algas juba koeral söömisest keeldumisega. Edasi kulges nii, otsisin juba parimaid söötasid, et tagada Conori elule piisav mineraalide-vitamiinidest kindlustatud elutegevus. Küll hankisin maksa ja peeneks hakitud lihamassi, et teise toidu sisse segatuna lisada väärtuslikku toitu, mis tagaks hea elutegevuse elunditele. Kuid jah, eile oli see päev, kui koer oma silma lõplikult kinni pani ja vikerkaaresilla taha loojus, et astuda koerte paradiisi, kus käpp on kerge ... 
Nii see on, võib olla, see oli talle kerge. Kuid üks hea teadmine, püüdsime mis oli meie võimuses, anda talle parimat... 

Sel aastal on siis ka meil plaanitud talgupäevake. Ei tahtnud korraldada, siis kui on ülemaailmselt see tehtav. Plaanis on algus teha väliköögile, kus saab suvel laagris olevatele lastele valmistada toit ja kohe ka süüa. Võib olla peab mõtlema ka kus oleks pesemise võimalus ka ... Siiani oleme kasutanud majas olevat pesuruumi...
Liigume ja mõtleme, et mis edasi, viimased päevad on kulgenud selles mõtlemise faasis, et saaks midagi uut majja ja millel oleks edaspidi pikemas perspetiivis kasutus. Oleks omanäoline ja ümbrusmiljööga kokku sulanduv. 
Millest peaks alustama...
vundament
ehitusmaterjalist puit+vundamendiks vajaminev materjal
rahaliselt siis päris suur kulu... 

Kevad, päike, rohelus...

Praegune aastaeg on lihtsalt võrratu. Elu on nii kiire ja särtsakas. Majas on nii palju teha ja tegemisi. Järgmine kuu on veel talgu tegemine. Kartuli mahapanek seisab ees, kui palju on kodu aias tegemisi.
Kuna eile saabus juba maikuu ette kalendrisse, siis eilane päev kujunes väga aktiivseks. Ületades igasugused väsimus astmed. Sai isegi paarik tunniks sadulasse tõustud. Muidugi päevasel ajal ikka kõrged sooja kraadid natuke hirmutavad, ei taha, sellist aastat nagu oli eelmine aasta, kus omakandist ei saanud heina üldse. Kehva heinaaasta kordust ei taha. Soov ikka enda kodus juurest heinad teha, on ikka mõeldavam. 
Kuid eks näe, tööd on majas palju, lisaks sai toodud ka täkk, kellega oleme juba paari mära proovinud paaritada, siis peab ka sellega tegelema. 
Vaja suvekarjamaad metsas korda seada, siis veel peab uurima, kust oleks veel võimalik 10-15 ha suurune karjamaa lapike kodu lähedusse.
Maikuu on eriline juba sellepärast, et nii palju aktiivseid tegevusi, kasvõi talgute näol... Miskit uut saab olema... 
Perepäeva korraldamine.

Vauu ilmad on saabunud. Täna sai mitme hobusega tegelda. 
Tõin ka esmaspäeval täku koju Tihuselt, unistan vaikselt. Soov on saada isiklik treiku. Ei pea sõltuma teistest. 
Täna oli näha kahe mära sügavat huvi täku vastu. Tegin eelnevalt trenni, et täku üle saavutada kontroll. Proovisime ka paaritada, kuid sellest hetkest ei julge oletada, kas jäid tiineks. Enne peab oma süsteemi järgi paaritusi tegema.
Täku võttis ikka vesi märjaks, kuigi me ei teinud miskit rasket trenni.
Ka koerale pühendan ikka päevas mitmeid tunde, et saavutada side. Ainus mida pean iga kord meenutama on, et mina olen karjajuht, pidin otsima isegi ühe sobiva kirjanduse ülesse. Kuid koerte kooli tahan ikka minna. 
Täna sai esimene metsajooks selja taha jäetud.

Nii lõpuks leidsin mahti nüüd siia ka kribama. Kiire sõnnikuga tegelemise aeg röövib lihtsalt aega, kunagi ei tea, kui kärsitud kliendid võivad olla. Ja muidugi soov kutsika koolitamisega on ka suur. Nüüd kus uus noor kutsikas majas, vajab ka temagi igapäevaselt tegelemist. 
Kuid jah sõnnikut on ikka veel alles, on veel mõned kliendid kes veel vajavad. Kuid hea tunne, et terve pere osaleb sõnniku rallil. 
Kuid see selleks, kui koolivaheaeg, siis oleks juba sõnnik ära kodustatud klientidele ja oma tegemistega, aiasaaduste kasvatamis hooajale lähemale sõudnud. Tahaks nüüd mõnda kuue tunnist ratsamatka nädala lõpus korraldada, et saaks elada omas mullis. Ja natuke teist miljööd koos ekstreemsustega ehk siis mida hobused korraldavad. Sel nädalal saab taas metsaradadele jooksma.
Meil läks olukord Kelluka köhaga juba ikka muret tekitavaks. Sai tehtud tellimus kahele küüslaugu pangele, kuid õigel ajal need kohale ei jõudnud. Loodan, et sel nädalal ikka saan. tegin osadele hobustele ussitõrje. Kuid eks seda vajavad ka teised. Ikka köhimine paneb igasuguseid samme kaaluma. Nii võtsin eelmine nädal laupäev hoopis tükkis ette teekonna Kohilasse lemmiklooma poodi. Sealt sain küll 5 kg kaaluva küüslaugu maitselise soolakivi. Kuid täna taas kuulsin köhatamist. Peab jälgima ja mängima ravimisega. Vahel köhatab paar-kolm hobust. Tõsiselt võtab mõtlema, et kas tõesti peab ravimeid kasutama hakkama.
Täna sai siis kokkulepitud päeval Raks toodud Tihuselt, et paaritada mõned märad.
Nüüd pean alustama aktiivselt Pokkerile sobiva sadula otsimisega, sest ta nõuab endaga tegelemist. Tundub, et loomal on tüdimus elada hõlp elu karjamaal. Olengi talle maininud, et niikui leian sobiva sadula saab ta ka hakata matkadel osalema. Platsitrenni ma teda võtma ei hakka, las tiksub rahulikus tempos grupiga matkadel kaasas käia. Mingi mõnu mingist tegevusest inimesega. 
Elame näeme ja nüüd taas kriban jälle tihedamalt.

Kevad, kevad, kevad

... süda sees hõiskab ja eks endalgi vaikselt vasika vaimustus ja rännukihk südamesse pugemas. Ei teagi kohe mida teha... või millest kinni hakata. Kuid esimene kihk oleks midagi füüsiliselt rasket ja väljakutset pakkuva tegevusega ennast rikastada.
 Paar päeva sai kodusest elust välja tõmmata ja ennast elumste rohkete sündmustega rikastada. Kuid need sündmused mitte ei pidurda, pigem ajavad taas ikka midagi uut ja enesele eufooriat tõstma.
Millest täna siis alustan, kohe nagu ei oska.
Kuid vaatame mida päev alustuseks toob.

Esimene ratsalaager sai korraldatud. Kahju, et kõik kes alguses plaanisid ei jõudnud kohale. Tänusõnad ja kiitused nendele, kes siiski osalesid ja kaasa tegid nelja tunnise ratsamatka ja trotsisid laupäevast ilma. 
Ilm pühapäeval oli võrratu päikese paisteline, mis ikka kiskus maastikule. Ja nii see täituski, et saime üle pika aja pikema kui kaks tundi ratsutada. Võttes sisse koha kuhu ma pole veel kedagi viinud, peale ise enda suusatamise kui ka oma esimese hobusega kolamised.
Igal juhul on lisandunud hobuperre nüüdsest Lucky, Anne-Mai, Laoumurella (juba eelmisest aastast). Eks jätkuvalt tuleb tegeleda platsitrenni elementidega. Endal on plaan külastada ühte tugevat koolissõidu suunalist talli, kus natuke trenni võtmise plaan. 

Üks hetke vana turbakaevandusest mälestuseks mingi veekogu serval. Metsas liikudes oli öökülma tunnet veel pinnases tunda, mis kandis hobust koos ratsanikuga väga edukalt. Vahel endalgi väga põnev liikuda sellistes kohtades.

Üks väike apsakas ja sattusime jääkaanega kaanetatud heinamaa kohal laiuva vetevälja serva. Esmane plaan, et sellest läbi sulistada, olen varasematel aegadel ka läbinud, ise enesest pole tegu sügava kohaga, kuid jää kaan pani ringi otsustama. Kohast kus ei ole vaja hobusel ennast ületada ja jääd murdma hakata. Pöörasime ringi ja asusime siis paarisaja meetrise kivi aia juurest, saime õigele rajale. Kus siis paaripäeva tagused jäljed veel nähtavad, et oleme liikunud. 

Plaani on võetud vähemalt 10 hobust sadula alla saada ja teha suuremas koosseisus matku. 
Igal juhul oleme väga rahul, tublid lapsed ja osalised, kes tulid ja olid selles osalemas. Jätkame, igal juhul huvi on tekkinud. Me ei korralda küll suuremale koosseisule, aga leian, et 6-8 last on ka ok koosseis. 
Lähimal ajal hakkame taas ka Pokkerit sadula alla panema. Viimane kord kui lihtsalt jalgu kontrollida, et kusagil muda ja niiskusega poleks välja löönud mingeid prei laadseid korpasid sõrgatsi piirkonnas. Jalad olid puhtad ja taas Pokkeri karjamaale asustanud. Ohkas viimane ja viskas etteheitva pilgu, et miks mind ei võeta sadula alla. Igal juhul Pokker on hakanud avaldama suurt soovi trennis osalemiseks. Lähimatel aegadel on huvi, et saaks talle ka sobiva sadula. Kindlasti me ka selle sobiva leiame.

Kuidas kulgeme hobuste lainel. Aade, Laura on tublit tööd teinud noortega.

Elame üha rohkem aktiivsemalt, nädalavahetuste trenni lastega ja vahel nädala sees üksiku trenni lapsega. Aeg lendab ja mõtteid mis tehtud, rohkem nagu mudarallil. Pole kohta kuhu ma ei astuks ikka mudane. Ükskõik kui palju ma omas mõttes ei planeeri ja otsustavalt tegutsenud olen, ikka on teatud teerajad porised. Ka nödala sees tõuseme sadulasse, et teha maastiku retki ja uudistada, mis või kuidas talvega rajad on muutunud.
Eelmise nädala alguses korraks tuppa minnes jõudis meie uus kuts Conor jalutada pimedana (on pime koer) hobuste koplisse. Ja muidugi keegi ei näinud mis juhtus, kuid tütar kes toast väljas hoovis koera ei leidnud, pigem silmates, et hobused kummaliselt koplis servas ilmetega ühes suunas vaatamas.. 
Ja muidugi eest leidis lamavana Conori, kes ei näidanud elumärki. Oli tütrele ja mullegi suur shokk. Mõtlesin, et kas ta tuleb välja või mitte. Kuidas juhtus või mis juhtus ei näinud keegi. See oli ainult sekundite küsimus, kui ta sinna jõudis. Sellepärast ongi enamus ajast koer kinnises ruumis, et kui tegeleme muude asjadega. Ei saa me olla tema karjas. Tal löövad ikka jahikoera instinktid välja. Ta liigub lõhna peale. See mis alguses kohe arvasin, oli ka mu otsuses ka õige, et koera ei saa valveta jätta. Eks ka aastate pikkune koertega kooselu on andnud teadmisi, et kus ikka sõnnikulõhna või raipe lõhna on nendele karvastele tegelastele vastupandamatu mitte mööda minna. Ja koer võib olla nägija või mitte seda, liiguvad nad ikka haistmise meele järele. 
Esimesel korral peale hobuste koplist ära tuues, sai vett antud, eks ta oksendas kogu oma seedimises oleva hommikusöögi välja- selline olukord väljendas põrutust pea piirkonda... Sai vett anda, oli näha, et üks pool ei tahtnud järgi anda. Sees endal keeras, kui ma antud olukorras koera vaatasin. Kuid õnneks eelmise nädala lõpuks taastus. Üritame käskluste abil selgitada mis teda ees ootab, et õpiks toetuma inimesele, kaudselt et hoiaks kogu aeg kuulde kaugusele. Eile üllatas ta sellega, et hoidus toa ukse juurde, tegi üha ringjaid liikumisi. Ei julge teda enam üksi silmapiirilt uitama lubada. Õnneks on koer taastunud ja paar päeva tagasi andsin siis esimese ussirohu profülaktilises mõttes, plaan on ta veel ära vaktsineerida.

Alustan tänast blogimist väikse, kuid tähelepanu vääriva inimesele mälestus hüüdega...

Sa olid nagu päikene

ja paistsid südame –

ja kadusid kui päikene

öö musta hõlmasse.

https://xn--snumid-pxa.ee/2019/03/in-memoriam-juri-kusmin-1946-2019/

Nii see on, kui väärt inimesed lahkuvad meie kõrvalt. Imetlesin vaikselt, kui kärme ja tegus olid lõpuni. Ei kujuta ette, seda mõnusa maainimese muhedust Sillaotsal vastu tulemas... Lugesin öösel kõik kaastunde avaldused, mis olid antud inimese fb profiilil. Pidasin teda soojaks, lähedaseks, seda enam kui ma olen korra kaotanud oma lähedaste hulgas vanaisa ja vanaema, hakkad ju tahes tahtmata kedagi teist hoidma. Need kohtumised, või helistamised koostöö korras... Või Velise laadal kohtudes alati küsisid, et kuidas lastel läheb... Teda tundsid paljud... Ja kui paljudele oli ta eeskujuks... 

Elagem ja mõelgem, kuhu kuuluda tahame ja mis on meie eesmärgid... Olla mõne inimese jalajälgedes sammuja... 

Aitäh Jüri Kusmin ... 

Pole siia miskit hetkel rohkem lisanud, küll valmistas head meelt esmaspäeva õhtul alanud lumesadu, mis teisipäevaseks vastlasõidule ikka boonuspunkte andis. Ja muidugi metsa ilu tõstis kõrgele tasemele. Ja vastlapäevale andis ikka kauni väärtuse.
Kui paljud kirusid lumiseid ja puhastamata teid linnaliikluses, siis ma hoidsin vagurat meelt, et vaikselt koju liigelda töölt. Hommikune teisipäevane 5.03.19 tipp tund oli ikka meeletu, kus auto oli autos kinni. 
Autol taas jama, tagumine parem laager läbi, ja miskit veel logiseb. Ja vaja veel õlivahetuse teave ka maha võtta. Tegemisi jätkub mitmel rindel.

Metsas saaniga sõites peab olema kutsar hästi liikuv, küll kallutama saani kas siis paremale või vasakule. Nagu omaette balleti tantsija. Kuid nii ma olen juba harjunud ja oskused ka maha langenud puudest üle liigelda. Saan vajab taas uuendus kuuri läbi viimist, eks selle ka saab.

Eile oli tuhkapäev ja sai käidud Purku lasteaiale sõitu tegemas. Teekond sinna sai olema meile põnev, alul mõtlesin, et mis siis juhtub, kui läbi metsa lähen, et järsku mõni puu on tee peal maas. Kõigepealt oli üks oksaraoke ja siis kui juba teepeale hakkasime jõudma.
Tahan jagada eilseid emotsioone mis ma kogesin veel metsast läbi sõites. Ja minu sabakont andis taas tunda, mis ma veebruari alguses suusa võistlus momendil kukkudes sain. 

Kasutasime liikumiseks otseteid üle heinamaade ja läbi metsade ... viib meid lõbus talvetee koos kuljuste kõlinaga jne.

 Jällegi mu meistersport kallutamises, metsas jätkus lund hobusetele põlveni. ja kuna oli uue lume all aimata veel vana lumeolemasolu (reetis koorik) ja hobuse läbivajumine ning jälje sügavus lumes. 

Tagasiteel kasutasime sama rada, kahjuks on see kõver nagu kreeka ee, sest vahepeal mõtlesin pilte moblast feissari laadida ja siin on näha, mis juhtub, kui rooli taga kõrvaliste asjadega tegeleda. Selline tunne on, et juht on küll kõvasti purjus olnud... aga tegelikult kõrval tegevused ohja taga... Ja nii kui tähelepanu hajub muudele tegevustele alustas Herta ise oma automaatpiloodil juba teises suunas liikumist... Tegelikult need ajad mis oleme hobustele kulutanud on meile võrratud hetked.
Lähme välja selleks, et miskit teha ja olla sellise rahvaga koos kes seda hindab. 
Eelmine nädal puutusin kahel korral kokku kahe erineva koeratõuga. Üks oli saksalambakoer kellele leidsin uue kodu üpris kohe, hea meel, et leidus uus pere kes oli valmis 9 kuuse sakslasega tegelema.
Ja teine koer siis iiri punane setter, kes mõlemast silmast pime ja veel alatoitumuses. Tundub, et koera vaevab veel miski, kõike toite anda ei või. Reedel saab juba nädal, koer ei võta kontidele nii palju kui vaja. Muidugi kaal on tõusnud ja liikumine on paranenud, aga silmad on põletikus ja neid peab ravima, et saaks mädavoolu pidama. Kummaline hais on koera juures... mis mind teeb väheke murelikuks ja üritan leida veti, kellega väheke teemat konsulteerida.

Hakkabki veebruar läbi saama. Tänavu aasta oli üllatus, et veebruar oodatust soojem tuli, kui tavaliselt veebruarikuu on olnud. Isegi Tartu suusmaraton toimus osalt juba sulanud lumega, kusjuures öised miinuskraadid tekitasid rajale korraliku jääkihi, mis tõttu oli sel aastal palju kukkumisi. Mis puutub see meie taluga, aasta alguses kaalusin, kuid nähes stardimaksu ei tahtnud sellist summat maratoni rajale kulutada. Kuigi eks unistus on, et kunagi tahaks selle pika otsa ikka ära suusatada. 
Täna koju naastes olin ma nagu tühjaks pigistatud sidrun emotsionaalselt. Mida ma ümbritsevast maailmast ainult loen, kui palju on negatiivsust... mis toimub ... hallo.. ärgake inimesed, kas te näete, et kevad on saabumas. Leidke midagi head... Tore, et mõned inimesed leiavad, et peavad päästma abitusse seisundisse jäänud metslooma, kuid leidub mõni kes vihkab metsakutsut ja hakkab külvama vastupidist alles aset leidnud sündmusele... Jah, kuid eks on ka teistsuguseid juhtumeid, kasvõi alles hiljaaegu tuli mulle ühe tõukoera pakkumine... mis pani mind ikka mõtlema, et milleks inimene võtab koera, kui ta ei viitsi puberteedi ikka jõudnud koeraga enam tegeleda. Ja kummaline asi, et siiani pole alles ühtegi koera, keda ta viimase viie aasta jooksul on võtnud... 
Miks võtab inimene kutsika, kas mõttega, et kutsikas on nunnu või lihtsalt teavitamaks oma ego tõstmiseks, et tal on tõukoera järglane... 
Mul on ka paar koera paberitega, kuid mul pole plaanis nendega eputada ja ega oma ego tõsta. Kuna olen aastaid omanud krants koeri, siis tõukoer on väljakutse ja suurem vastutus. Kuid mõte ja unistus on ikka oma kennel luua, mis mulle meeldib tõukoera poolest. Käia näitustel ja võistlustel ja teha katseid, et seista tasemel teiste tõuaretajatega...
Täna veidi väsinud, sest naasesin töölt, kuid väikse jalutuskäigu juba koertegega tegin ära. 

Õhtutuled! Elu on jätkunud ikka aktiivse inimese tegevuse külluses. Vahepeal peab tegema muid tegevusi. Nii ongi, et käigud Haanjasse Kaitseliidu karikavõistlustele suusatamises tõi mulle 26 osavõtja hulgas 23 koha. Olen osavõtuga rahul, sest tulemus oli parandatud silmaga. Nii, et ikka ettevalmistus radadel suusatamisest on ikka kasud sees. Muidugi rada oli raske, kuna ilm muutus tundidega plusskraadideks ja libisemine laskumisel oli täiesti olematu. 
Kuid jah on ka olnud jälle kurbi sündmusi, suri ootamatult meie emane nümfi emand. Kui loom või lind, kes ikka südamesse pugenud, on tema ootamatu lahkumine ehmatav ja ebamugav. Selle tagajärjel ikka tühja kohta tunda, kui puudus teine nümf. Meie Woodie iga päev kriiskas otsides kaduma läinud sõbratari. Endal puges nukker tunne, sest sai ju otsitud kuulutusi, kus oleks pakkumisi nümfi emandatele. Kuid siis sai helistatud Kika poe keti klienditeenindusse, kust tuldi vastu ja siis teada anti, kus poes leidub nümfilinde. Ja kuna esmaspäev mul linnas käimise päev. Ja saigi enne kooli tööle minnes kakaduu üle vaadatud Mustika keskuse Kika poes. Poes tundus linnuke kuidagi stressis... 
Kui pärast tunnikest siis taas poodi, et osta ära nümfkakaduu emane. Koju jõudnuna, kohe avaldas uudishimu ja meie uus emand mingit häält papp kastis tegi oli meie sõber Woodie juba kasti kohal tugitooli seljatoe peal häälekalt  uudistamas. Mulle meenus kohe jõulud, nagu tegu väikse lapsega, kes kannatamatult oma kingipaki lahti tegemist ootamas. 
Aade tegi kiirelt puuri puhtaks ja uus linnuke puuri, uks kinni. Ja sai lastud ka viirud uudistama, esialgu lendas meie papa puurikatusele. 
Puurikatusel osutas oma tantsuliste liigutustega meeldivust uuele emandale. Uus emand oli suht vaikne ja meelitatud isase tantsust. Ning isase igasugune liikumine teda nagu magnet kaasa kiskus. 
Lõpuks sai puuri uks lahti tehtud ning lasime asjal kulgeda oma ajasoodus. Ja eks vast minutitest kujunes selline olukord, kus Woodiel tuli nälg, kus läks puuri einet võtma. Ja potsti hüppas uus emand Woodiele külje alla ka sama liigutus sööma... Kuhu Woodie läks, seal uus tibu järel... Ja kui veel lendamise oskusi saime näha ning selle alusel tekkis meie arusaamisse, et linnuke on saanud elada täisväärtuslikku elu, kus ta on saanud vabadust tunda. Kuid see, et meie papa omaks uue linnu võttis oli meile ikka suurim õnn... 
Ilmataat keeras ikka korraliku vingerpussi, pannes ilma nutma ehk siis sadas alla taevalaotusest korraliku koguse vihmavett, vahele segades lumelörtsi... Suht libedad teed on kodus.
Ja nüüd üks õhtu elektririkke viis kaevus oleva veepumba täiesti rivist välja. Teab mitmendat aastat on meil jälle veepumba jama majas. Nüüd kus härra ainult naisterannas pesitseb, pole ju enam kes meil parandustöid teostab. Peab ennast juba harima hakkama...

Mõnus, tänane päev oli kah üks tegusamaid... Nii võimas tunne, et Laoumurellaga oleme astunud ikka sammu lähemale rakendamisele.

Nii me siis harjutame oma uueks tööks. Muidugi lume sees annab ikka sumbata.

Laoumurellat ei häirinud üldse, et nöörid vahel ta vastu kintse puutusid. Hämmastav ja milline õnne tunne valdab, kui enda kasvatatud hobust saab õpetada ja väga edukalt. Järgmine kord tulevad juba kasutusele trengid (puidust aisad) ja taas ikka rehvi vedu. 

Muidugi kolmapäeval taas lasteaeda minekul jälle ühes kindlas kohas Amanda oma lollust korraldama. Ja nii ta suutis taas ennast lahti tõmmata ohelikuga. Hertal selline komme, et tema ainuilt liiguks, ei taha seisma jääda nii kiirelt kui seda mina nõuan. Suht kõva peaga hobune, tüüpiline loom tori tõule. Sellegi poolest mis sellest korraldasid jama, mõlemad tahtsid korda mööda mu juurest koju tagasi tormata.

Nordikule sain siis uue jope, päris kallis, aga üks probleem. Kõik kinnitused ju plastikust ja rihmad pikad ja lahti libisevast materjalist.

Ei oska oma lugu pajatada, kui neid teemasid sajab siis ikka sajab. Kõige suurem probleem on ikka, kui isiklik transpordivahend otsad annab. Okei, auto nüüd korras, kuid on veel asju mis vajaksid vahetamist ning kontrollimist. Kui üks väidab, et laager võib olla läbi, siis diagnostikas käies sain teada, et parema ratta absi andur. Pigem ootan ära onuga kohtumise, kes jagab autodest rohkem, viimasel vaja ju õli vahetus teha. 
See selleks, mõtisklen, et miks meie Sohvil nüüd eelmise nädala lõpus jooksukas algas. Oli näha, et miskit on... ja muidugi koera käitumisse lisandub alati see mõttetu klähvimine, iga asja peale. Kui ma püüan mitte välja teha läheb asi ikka hullemaks. Kuid üks sõna käsklus kodu on kõige parem, kuid jooksuka ajal on raske koeral käsklustele alluda. Tekib valik kuulmine...
Sass kes ei kuule ega suurt näe midagi, oleks täna poni alla jäänud. Hõika koera kui palju tahes, lihtsalt ei kuule. Isegi ei jõudnud nii kiirelt reageerida, kui juba Albert üle tormas. 
Vaja veel osta normaalne koerajope Nordikule, kuna ta kipub sügama... avastasin, et meil ikka okaspuud altpoolt ära sügatud, õnneks hetkel elupuud on rahule jäetud. Ei meeldi  isaste koerte kombed, tõesti raske vorm, kaitsta ilupuid pideva sügamise pärast. Uskumatu kohe... Kunagi kui Lagedil elasin siis ka idaeuroopa tõugu isane koer armastas elupuu vastu sügada. Mitte ükskord, vaid ikka päevas mitu korda. Lõpuks vanaisa keris ümber elupuu okastraadi. Huvitav mida ma peaksin tegema. 
https://www.alunet.ee/?fbclid=IwAR3SYlnAH1tKlxckdO1Av02ynUq5glLSQgb3FfXUds3meikmxOehAtbH-j0
Mõte on endalegi siseruumidesse, eriti vajalik koera jooksuajal. Hetkel kolliristandil päris suur verejooks ja mitte eriti ei hoia siseruumides veel puhtust ka. Hea oleks sellises aedikus hoida ja kantseldada.

Kaunis see eestimaa loodus, olgu siis kuu taevavõlvil või päike taevalaotuses pakkumas lummavat soojust ...

Eile sai taas selgeks, kui oluline on ilmale vastav riietus. Kihiline, et saaks maha võtta või juurde lisada. Ilmale vastav riietus.

Pole tükil ajal pajatanud Pokkerist ega Frycist. Pokker elab mõnusa mugava härra elu. Üks päev nägin kuidas mängis väikeponi täku Albertiga. Kui mõnusalt näksiti lakast ja kui Albert oma täis pikkuses kahele jalale tõusis jäi ikka Pokkeri kõrval päkapiku mõõtu. Milline lust ja rõõm oli täitunud kahe erineva suurusega looma vahel. Nagistasid ja jooksid, vaatasin suure heldimusega, kuid suur looma nautis oma olemust ja oma väike noort täku hakatist oma suure sõbra tähelepanu.
Olemegi laste keskel juba arutlenud, et vasrti võib hakata Pokkerit sadula alla panema. Pokker jookseb õhtuti talli, on tekkinud väiksed krutskid. Tõstab kenasti jalgu, et mõte on hakata kevade poole natuke trennis kasutama. Muidugi mõtlen, kuidas sellist looma rohkem omi jalgu tõstma panna.  Fryc ja Pokker on võitnud meie südamed... 

Kaunid on need hetked, kui saab oma hinge helisema. Kuupaiste, võbelev küünlaleek...
Kõik hetked mida me ise siin maailmas loome, paneb helisema selle sisemise kui ka välise hingekella...
Eile õhtul tabas ülepika aja suuremat sorti jama autoga. Kõige pealt ninna tungis tosooli lõhn, järgmiseks süttis armatuurlaual paisupaagi märgutuli, olin Raikküla sissesõidu tee ääres,  keerasin kauplusega paralleel teele ja parkisin. Ja seisma jättes kapoti servade vahelt immitses suure joana kuuma õhu auru... Kaalusin, et millal avada kapoti kaan... Esimene ehmatus ületatud, suutsin juba mõtlemise suunata, et kuidas või mida edasi... Juba helistasin pojale ja tütrele... Hea kui on peres tublid lapsed...
Iseenesest taas hea tõdemus, et õige riietus tagab enesetunde ükskõik millises olukorras või juhtumis...
Kuna päev oli õhtutundides, kui ma autoga üksi kuskil Raikkülas konutasin... Oodates abi... eks olukordades ja juhtumites selgub iga kord mõned puudujäägid, mis tulevad kohe kindlalt esmaselt lahendada... Tunduski, et elu oli kuidagi mahlaselt rutiinis, soe auto, laitmatu sõit probleemi vabalt... ja nüüd see... eks esimese hooga tekib alati pidi nüüd küll see juhtuma...
Tänu oma lähedaselt kallitele lastele olen ma siiski nagu turvatud... Ühtepidi probleemid õpetavad, kuidas me tuleme toime... Ja mida me kelleski lõpuks hindame... 

Laupäev sai lisatud taas uus pang karjamaa mineraalidega, mis juba mõeldud mahetootjate loomapidamisse, katsetan ja siis näen ära, millised mineraali panged on mu kabjalistele vastuvõetavad.
Küüslaugu pang söödi ka tilgatumaks, tänagi märkasin kuidas nooliti ja lammutatud mentooli pangest ainult riismed järgi jäänud. Ükskõik mida ma ei püüa teha, et sinna pange ikka kapjadega sööma ei pääseks, kuid nagu näha olen mina oma mõtlemisega ei suuda hobuste jõule vastu seista. 
Muidugi oli nädala lõpp väga tegus.

Kui neid probleeme tuleb, siis ikka tuleb. Nordikul avastasime, et on korjanud endale kärntõve külge, kui see avastatud, siis sai juba vetiga kohe ühendust võetud. Tegemist spetsiifilise raviga ja mulle kohe mitte üks gramm kohe ei meeldi see teema. Alguses mõtlesin, et tegemist Pipi vastu nühkimisega selja pealt natuke verine, kuid laupäeval hakkas silma pigem kärnadega ja silma ümbruse karva kaotusega., kuid silma torkas vahetpidamata sügamine. Vet käis kodus, kes siis viis kohase menetluse koos kohaste protseduuridega. Ohkama võtab, kuid nüüd peab ootama kui ravim oma töö teeb. 

Viimaste nädalatega on saadud tegelda lisaks olemas olevatele   hobustele ka noortega. Olen võtnud oma südame asjaks, et saaks Anne-Mai ,,koll"i hirmu välja koolitamisega. Sai paar päeva, kuid tööle minek ja eks talvine lühike päev kipub panema ajalimiite. Ja muudki argised tegemised...
Vahelduseks ka muid tegemisi, küll koolis või lasteaias.
Pipi sai kenad matused ja tema haua kohake sai siis Lara kõrvale... Hetkel saavad ka teised koerad aru, et enam ühte sõpra pole. Olid nad väga kollektiivsed, kuid Pipi iseärasus oli see, et tema tahtis vahel ikka üksi magada, ei soovinud kellegagi oma pesakohta jagada. Kuid viimases lõpus isegi Nordikuga mõne päeva rahujalal pesa jaganud. 
Nojah, aga kui ma tegelesin sadula ruumi koristusega ja pärast tuppa läksin, mõtlesin aja poolest on hobuste toimetamisega veel vara. Jõudsin veel natuke isegi suikuda. Kui siis õue naasesin ja hobustele heina varjualusesse vedada. Imestasin, et miks hobused ei tule. Ja eks siis selgus tõde, et hobused olid maha vajunud karjuselindist lihtsalt üle astunud ning ilma elu kaema kapanud. Kui ma avastasin nende vabadusse pääsemise, käisin hõikasin endale abi ning otsima suundusime.
Kuna ilm oli eile ikka väga vesine, siis Pokkeri ja Fryci jätsin sisse. Õhtul kui lapsed koolist või teine töölt tuli, küsisid, et miks ma nii tegin. Kuna ma oma teist karja teisele karjamaale ei hakanud laskma, sest kallas ju vihma. Kuid õhtuks hakkas külmetama. Tee peale jäänud jälgi mööda liikudes leidsin suuna, kuid see koht mis pimedas enam ei andnud selgust, kuhu suunas tegelikult kari liikunud on? Tiirutasime tütrega ikka mitu tundi, kui asja katki jätsime. Ega mul otseselt hirmu, et midagi nüüd juhtub. Esimene asi teavitasin mõnda inimest. Öösel uni oli heitlik, käisin mitmeid kordi väljas kontrollimas, et järsku on tagasi jõudnud. Kuid mitte... Ja eks kui loomi ikka tagasi ei tule, hakkab mure sügavamalt närima... Mu öö uni oli suht katkendlik...
Hommikul niikui esimene valgus ikka otsimisele tagasi lubas, sai mindud sinna kus veel viimaseid jälgi taskulambi valgel nägime. Ja siis kuna õhtuse pinnatuisu tõttu olid jäljed lumes aimatavad. Kuid suuna sain teada ja sai autoga sõidetud siis Kabalasse ning siis nägime peaaegu jõeäärsel heinamaal hobuseid nõutult seismas. Aade läks ja hüppas Katile selga, enne muidugi pani pähe päitsed ohelikuga. Ja alustas siis sama teed tagasi, mina jõudsin täpselt sinna, kust siis hobused oma teekonda üldse Kabala taha alustasid. 
Kui Aade juhtponiga teepeale sai, kui kena mõnusa traaviga kodu poole sörgiti, keegi ei kihutanud ette, pigem hoiduti kummagile poole küljele. Kuna sai kohe varjualusesse pandud ja uksed ka kinni, et las olla sees päeva. Ei ole vaja uut jalutuskäiku. Pokker ja Fryc veetsid siis päeva väljas oma partneritest ponidega. 
Tütar Laura räägib pea iga päeva hommikul, kuidas Pokker või Fryc öösiti magab. Alati teravdan kuulmist ja olen tähelepanelik. Imestasin üks hommik kuulduse üle, et Pokker ja Fryc koos ühel ajal magasid, ponid olid siis nende und valvanud... 
Loomade jälgimine on vahva...

Hommik, ei tea kas on sünnis kohe oma blogimist kurbade uudistega alustada. 
Kuid meil on lahkunud väärikas matka abiline Pipi. Kuidagi ei taha sõnad tulla, kuid tunnen, et pean välja rääkima.
Viimane nädal keeldus söömast, tegemist taas innaperioodiga, kuid seekord enam vastu ei pidanud. Otsis varjatud kohti, kus magada ja lihtsalt magada. Isegi head meelt tegi, kui jõi vett, ikka hinges, et ehk veab välja. Sai proovitud tuppa tuua, ei suutnud rahulikult paigal olla, sisemine hirm (olgugi, et probleemne inimene majast üldse puudus). Sai teine sadula ruumi viia, kus tal ase paksu mõnusa madratsi peal ammu olnud, kui tal jooksuajad olid. Lisasin talle peale soojenduseks tekke,  ruumis oleks veel mõnusam sai veel soojenduski sisse pandud. 
Öösel paaril korral limpsis minu pakutud soolakat süldipuljongit Praktiliselt veetsingi koera jälgimisega. Viimane kell  00.06 oli koer veel elus, kus ta limpsis. Ütlesin võta nii palju kui soovid. Kella 2 paiku oli ta juba lahkunud. Kuid jah oli vast alles koer...
Meenutuseks mainin, et kui ma Pipi tõin olid lapsed veel väiksed, kuid koolis käisid juba. Sai ta toodud Tartust Kivilinna ja Annelinna vahele jäävast linnaosast. Mis mul juhtus, kui ma talle bussi sõidu ajal vett andsin... kus ta oksendas, mu kõrval olev härassmees aitas mul koristada... oli vast inimene, kes toetas oma abivalmidusega (mul oli see hirm, et mis ma siis teen kui mind 2 kuuse kutsikaga bussist välja visatakse... aitäh sulle tundmatu...
 Mäletan kuidas Anete alustas aktiivselt koera dressuuriga, mina uudistasin jahikoera õpetamisraamatuid. Oi oli ta alles tulesäde, mu unistus oli saada omale koer kes saadaks matkadel. Olin eelnevalt tööd teinud erinevate tõugude vahel. Kuid hinges kinnitust sai, et tuleks proovida linnukoeraga.
Ammu ilma hinges kriipis nähtud vene filmist koer nagu oli seda inglise setter. Pipil jooksid iiri setteri geen, kuid isa jäigi teadmata, aga see ei loe. Luges pigem see, et mida Pipi meile õpetas, vaatamata raskele piimanäärme ja põrnakasvajale oli ta rõõmus ja hakkaja koer lõpuni, v.a. see viimane nädal, kus ma teda nägin praktiliselt harva liikumas, ainult magamas... Nii harjumatu ...

Pipi oma ainsa pesakonna kutsikatega. 2015 aasta pilt. Suhtlen aeg ajalt nende kutsikate omanikega, kellele hoolega kodud valisin. Ainult ühel kutsikal tuli vahetada kodu, aga nüüd on ta suurepärases kodus.

Aitäh Pipi... ja head teed seal teisel pool vikerkaart...

Head uut ... veelkord, pilt võetud internetist. Kuna shampadest ei tea suurt miskit, aga vanadest aegadest, et ilma pudelita enam peale kolme kuninga päeva soovida ei tohi. Nii ett scall tervituseks ja kõll mõtteliselt kokku löömiseks.
Elu on nii mõnusalt rutiinis, et rohkemat ei taha. Pokker ja Fryc on elanud sisse ja teavad meie harjumusi ja kellaaegu. Oskavad tulla õhtul väravasse või hommikul koos välja viies ei ole ka probleemi. Mõnus...mõnus... mõnus...
Eile sai siis allapanu toomas käidud, olin jälle ära kaotanud saepuru omaniku numbri, kuna omaniku poolt roheline tuli tulla millal soovin. Kuid mul ikka harjumus ette teatada, kuid eilne natuke teistmoodi välja kukkus. Eks ma täna parandan ja otsin ning salvestan numbri mobiili.
Aasta lõpus sain siis lõpuks taga aetud e-seleeni mineraga pange kätte. Mainin hobusekarjale läheb peale küll. Uuel aastal hangitud aga teise firma küüslaugu pang ei maitse üldse. Ootan ära, kui e-seleeniga otsa saab ehk hakkab seegi maitsema. 
Pokker ja Fryc saavad kaera, vaatan mis siis toimub kui ma leotatult andma hakkan. Siiani kuivalt. 
On ka kurbi uudiseid, 5.01. koju naastes ootas mind kurb uudis, oli surnud meie nümfkakaduu Taadu. Esimese hooga võtab ikka hingest nukraks küll, nad olid kolmekesi nii vahvad seltskonna linnud. Hommikuti kohvi nautides, nad kohe juurde tulid ja kõike uudistasid, et mida joon või söön. Kuna ühtegi märki eelmisel päeval koduste poolt ei täheldatud, et miskit tervislikus seisundist kõrvale kaldumist oleks näha olnud. Kahju ikka, kuidagi nagu üks liige vähem. Mis sellest, et hetkel veel 7 lindu. Kuid nümfkakaduud on saanud mu erilisteks lemmikuteks. Nende ilme ja oskus kaasa suhelda on teinud nad mu lemmikuteks. 
Eile kui üle pika aja mõnus kompott kokku sai. Märgati taas, et koerad liiguvad igal pool kaasas, kuid minu jaoks ei ole probleem. Koerad on õpetatud mind jälgima ja omapäi kuhugile minna siiski ei tohi. Vahel kui mu kontroll on nõrgaks jäänud, kipub Nordik kohe oma jahikirele alla vanduma. Kuid ma aeg ajalt tugevdan oma kontroll-tähelepanu, siis koerad kogu aeg kodus.
Teab mitmendat õhtut näen vaeva partidega, kes ei taha kuidagi oma kuuti minna. Ja siis palusin kollist Sofil abi, kes aitas oma haukumisega pardid oma kodu poole liikuma. Koerad vahel aitavad siis, kui ma abi palu, vaid nad oskavad näha mu probleemi, kui mõni hobune keeldub karjaga kooskõlas liikumast. Siis abivägi kolme koera näol tagant poolt ajamas. Hindan oma neljajalgsete abi ja toetust.

Täna tabas mind ootamatu üllatus vana aasta sees tehtud blogi postistuse kommentaariumis. Kuigi olen kursis Niitvälja ratsakooli hobuste endiste ratsutajate tegemistega oma laste kaudu, kes uurisid väga põhjalikult interneti vahendusel Pokkeri ja Fryci tegemisi koos kaasosalistega nii ratsaspordimaailmas kui trennis õnnestumistest ja mitte õnnestumistest. Imetlesin vaikselt enne Niitvälja ratsude meile jõudmist tüdrukute aktiivset huvi nende eelneva käekäigu suhtes. Küll interneti maailm on imeline. Ja nüüd seda enam, kui veel siitki otsiti midagi tuttavlikku... 
Ahjaa, unustasin mainida, aastavahetuse eelsel õhtul said hobused käik porgandimaiust. Soovisin vana aasta lõppu, kuna teadsin, et varastel hommiku tundidel olen mina juba Tallinnasse minemas tööle. Siis soov oli uue aasta tuleku puhul kõiki loomi tervitada porganditega.
Tänane ilm kujunes suht tuisuseks, õhtune toimetuse kulges varakult ja kambas, kes vedas heina, kes jälle sisse ponisid. Pokker ja Fryc veedavad jätkuvalt kitsede ja väikeponide seltskonnas.  
Vaja oleks taas laua materjali. Nüüd mil ehituses käsi roheliseks tehtud, kibeleb juba meeltes pidevalt miskit korda saatma. 

HEAD UUT AASTAT

Ongi siis uus aasta käes. Pole midagi kirjutada, kuna mõte aasta viimasel päeval teha ratsamatk jäigi mõttesse. Kallas vihma ja lörtsi segunenult säherduse ilmaga ei hakanud üldse mingit matka korraldama ja selle asemel sai käidud spas tütrega. 
Uus aasta tuli siis nii, et 24 tundi tööl esimesel kuupäeval.  Kodus tegutsesid pereliikmed Aade ja Laura ning koduabiline Olav.

Aasta viimased päevad tunduvad ilma poolest suht vesise võitu. Nii vähe saigi saani ja rege proovitud.
Ja kaks päeva veel, siis aasta vahetub. Kuigi eks viimastel päevade sees on jagunud ka mõni matk ja platsi trenne. 
Kuid nüüd on uued tellimused esitatud ja otsitud uued kuljused kui ka shtelandi rakenduseks aisad. Loodame ja usume, et peatselt uus lumi meie maad katmas. Tahaks ikka mõnel talvel korralikult suusatada kui ka saani-reega sõita ja teisi sõidutada või sootuks mõnda noort ette õpetada. 

Muidu vaadates teiste lumiseid pilte, siis ainus koht Eestis kus lund leidub on Lõuna Eesti Haanja kant. Tiba kadedaks teeb kohe...
Kõige mõnusamad hetked on õhtused hobuste toimetamised. Kui hobuseid öömajale kutsudes ja avades karjamaade väravaid. Kuidas Pokker ja Fryc on omaks võtnud kella 21 paiku sisse saamised. Enam ei häiri neid miski, võivad tulla üksi kui ka kahekesi. Kui hästi on kohanenud. Fryc käib korra nädalas sadula all, aga Pokkerile oleme andnud üldse puhkuse. Laseme tal nautida mõnusat hobuse elu. Mis tähendab koos ühtse karjana kas teha siis vabalt valitud tempos, kui seda karjajuht ette näidatud olukorras nõuab, siis ka mõlemad seda ka teevad. 

Amanda oma väikseaaniga, lihtsalt võrratu. Mannule sai kunagi ostetud sori rakmed, ammu oleme mõelnud ka väiksele vankrile. Ja eks see ka uuel aastal on plaani võetud hankida. Igal juhul uude aastasse ikka uute unistustega... 
Toredat  uut aastat teile lugejad ja kohtume siis taas siin uute ridade ja uute juttudega enda tegemistest... Jätkame ikka suure rõõmuga...

Tänane hommikune söötmise ring tehtud ja ongi uuele päevale algus tehtud. Hetk hommikutundi kohvitassi ääres mõnuledes. Pidades plaane, et milline tegevus järgmiseks, et kas minna hobusega saepuru tooma või autoga. Plaan on oma tori mära Herta ette rakendada ja natuke koormust tekitada. Ja ühtlasi ka Laoumrellat kaasata emme tegemistesse. Üks päev kui kodus vaba päeva nautisin, tegime Aadega diili, kes tegeles Laoumrella ohjamistöö koolitusega. Ma ise nautisin Hertaga käe kõrval jalutamist. Parim kool noorele hobusele, kui ta enda lähedane kaasa tegemas.
Miks saepuru, kuna teen päeva valges õhtuseks hobuste sisse laskmiseks asemed valmis. Läheb õhtune toimetus niimoodi märkamatult, et muud ei olegi, kui uksed kinni ja viimane pilk uksepraost, kuidas hobused oma õhtueinet võtma asuvad. 
Eile torisesin Fryciga, kellel taas jälle säravad päevad tekkinud. Kahel märal taas ripsmeplaksutamine käsil. Muidugi Fryc unustab ennast siis ära, ta sööb siis väga nigelalt ja tähelepanu on koodunud tähelepanuga Katile ja Teebale. Kes siis üliaktiivselt Fryci ümber tiirlevad. 

Elu veereb ikka päris kiirelt, seda annab kohe tunda, kui ma 24 tunnises valves olen ja selle järel koju naasnuna, et oot, kuhu kadus üks päev. Kuid nii see on, kui töölt lahkun ühtegi probleemi ega poolikut ülesannet endaga koju kaasa ei too. Fun tunne, et selline oskus ja alati suur rõõm kui tööle saab minna. 
Ja mis uut, lõpuks sai vabapidamise tallile katus peale ja uued uksed ette. Mõned viimistlused veel, siis on hobuste paradiis valmis. Kuid nende pisikeste ehitus-tehniliste probleemidega saab juba hoonet edukalt kasutada. Olen häppi tundes... Ei pea öösiti mõtlema, et tahaks kõik hobused magamistuppa kaissu võtta. 
Lähimatel päevadel vaja Pokkeril ja Frycil rauad eemaldada siis saab näha milline on nende kabjastruktuur ehk siis edaspidiselt mõelda, milliseks ajaks neil raudu vaja kas üldse vaja on. Kuna meil pole koormus suur, siis just see annab eelise rautamise analüüsile.