21. märts 2019

Elame üha rohkem aktiivsemalt, nädalavahetuste trenni lastega ja vahel nädala sees üksiku trenni lapsega. Aeg lendab ja mõtteid mis tehtud, rohkem nagu mudarallil. Pole kohta kuhu ma ei astuks ikka mudane. Ükskõik kui palju ma omas mõttes ei planeeri ja otsustavalt tegutsenud olen, ikka on teatud teerajad porised. Ka nödala sees tõuseme sadulasse, et teha maastiku retki ja uudistada, mis või kuidas talvega rajad on muutunud.
Eelmise nädala alguses korraks tuppa minnes jõudis meie uus kuts Conor jalutada pimedana (on pime koer) hobuste koplisse. Ja muidugi keegi ei näinud mis juhtus, kuid tütar kes toast väljas hoovis koera ei leidnud, pigem silmates, et hobused kummaliselt koplis servas ilmetega ühes suunas vaatamas.. 
Ja muidugi eest leidis lamavana Conori, kes ei näidanud elumärki. Oli tütrele ja mullegi suur shokk. Mõtlesin, et kas ta tuleb välja või mitte. Kuidas juhtus või mis juhtus ei näinud keegi. See oli ainult sekundite küsimus, kui ta sinna jõudis. Sellepärast ongi enamus ajast koer kinnises ruumis, et kui tegeleme muude asjadega. Ei saa me olla tema karjas. Tal löövad ikka jahikoera instinktid välja. Ta liigub lõhna peale. See mis alguses kohe arvasin, oli ka mu otsuses ka õige, et koera ei saa valveta jätta. Eks ka aastate pikkune koertega kooselu on andnud teadmisi, et kus ikka sõnnikulõhna või raipe lõhna on nendele karvastele tegelastele vastupandamatu mitte mööda minna. Ja koer võib olla nägija või mitte seda, liiguvad nad ikka haistmise meele järele. 
Esimesel korral peale hobuste koplist ära tuues, sai vett antud, eks ta oksendas kogu oma seedimises oleva hommikusöögi välja- selline olukord väljendas põrutust pea piirkonda... Sai vett anda, oli näha, et üks pool ei tahtnud järgi anda. Sees endal keeras, kui ma antud olukorras koera vaatasin. Kuid õnneks eelmise nädala lõpuks taastus. Üritame käskluste abil selgitada mis teda ees ootab, et õpiks toetuma inimesele, kaudselt et hoiaks kogu aeg kuulde kaugusele. Eile üllatas ta sellega, et hoidus toa ukse juurde, tegi üha ringjaid liikumisi. Ei julge teda enam üksi silmapiirilt uitama lubada. Õnneks on koer taastunud ja paar päeva tagasi andsin siis esimese ussirohu profülaktilises mõttes, plaan on ta veel ära vaktsineerida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Sajab lund...ja maa on valge.