Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on koorunud, et minu koerad on kõik elanud kõigest 8 aastani ...olen väga väga väga kuri, sellise arulageda ja läbi mõtlemata valetamise peale ülesse ehitada. Minu koerad on elanud kõik kõrge eani, kui võtta näit Lara, kel oli seletamatu sisemine verejooks läks praktiliselt jala pealt, ei suutnud ma isegi ah ega oh. Veel vähem vetile helistada. Ütlen nii, iga koer kelle olen võtnud oma majja on teadlikult võetud. Siis ma ei ole kunagi seda meelt olnud, et neid mingil seletamatul moel hakkaks paljundama. Aretusega tõesti ei jaksa, hobused võtavad oma osa. Koer on mulle pigem seltsiline sõber. Ja püüan seda kuni koerale elupäevi on antud...
Tagant järgi räägin ikka ja jälle Sassu lahkumist pisarad silmas (põrna kasvaja lõhkemise järel) see oli jube. Kuid ta elas 14 aastaseks (Pipi sama moodi 14 aastaselt). Kuid need aastad mil ta meil elas, oli ta tõeliselt huvitav koera isiksus. Iga tõug kellega kokku olen pidanud puutuma jääb mu elus eriliseks, kuni surmani.
Ja ma ei suuda mõista inimest, kes väidab, et 9 aastane koer on vana ja peab magama panema...?
Räägin, et Sassu võtsin veel mõni nädal enne ta surma Soomaale, et saaks koos veeta, et teab kui kauaks teda enam pole...kummaline ma tajusin ette ära, et Sassule pole antud elupäevi pikemaks ajaks. Ja nii oligi, et paar nädalat hiljem siis ..taas kord nentisin, et jubedus on siin maailmas, kui lõhkeb koera sisemuses põrna kasvaja.
See selleks, nüüd hobuste maailma naases... teate kui raske mul vahepeal oli...? Põhjus lihtne, sain teada, et koht kuhu Pokker läks, on ta magama pandud. Tegelikult olid tal jalgadega tõsised probleemid. Ma lootsin, et kodu kuhu läks käituvad sama moodi temaga nagu mina. Tundsin, et teatud olukorrad lihtsalt üle jõu ja mõistuse hakkasid käima. Pokker vajas väiksemat hobukeskkonda, isegi Fryc oli sõjard Pokkeri vastu.
Eelmise aasta põuane suvi andis tunda meie kandis väga pahasti. Rohukasv oli täiesti olematu. Ja mina pole kerjaja tüüp. Lähtusin sellest mõttest, peame ise hakkama saama ehk siis varuma oma sööda.
Nüüd mil talv veel oma heitlikku palet näitab, ei heiduta mind see mitte üks teps. Hobused on söödetud joodetud kella ajaliselt. Sissetulekud on ratsutajate tõttu väiksemad kui varasematel aastatel...
Nii lapsevanemad...kes te soovisite, et tuleksin ära riigi töölt... Ja nüüd on hetkel näha, mis toimub teenuse või üldse eraettevõtluse maailmas... inimesed kaotavad töökohti. Pannakse kinni järjest söögikohti, ehitusfirmad kuulutavad pankrotte järjest välja.
Loomapidamine pole kohustus, see on hobi, millise hinnaga oleme valmis oma hobi eest hoolt kandma.
Fryc on hetkel koos poni mära Amandaga, tal on tervis suurepärane (käisime võistlemas Hiiumaal ratsaorienteerumises). Nõuab trenni (meie trenn on kerge maastikul liikumine). Vähe on käinud platsi trenni tegemas mõne lapsega kel vähene kogemus. Suurteks edu elamusteks meil plaanis pole teda kasutada, pigem pakuks seltskonda hobusena maastikul liikudes... Meie hobustel oli viimane talv pikk puhkus. Ei teinud me trenni kui liiga külm oli või koplid üli libeda jääga kaetud. Isegi soovi avadlused trenni tulekuks lükkasime ettemääramatuks ajaks edasi.
Viimane kord Amanda ja Katiga lasteaiast naastes, hõikas ikka korralikult. Olen tähele pannud, et enamus vanemad hobused tahavad tulla inimesele trenni kaaslaseks. Platsi trenni tehakse noorematega kellele tehakse siis ka hüppe trenni.
Eks käib rõõmud ja mured käsi käes.
