Head vana aasta lõppu kõigile. Ilm oli hommikul pool talvine ja teed libedad, veedan oma aasta lõpu tööd tehes. Ei mingit pidu ega püha, täitsa tavaline hall argipäev.

Aeg ruttab ja aasta viimased päevad on veel kiiremad läbi toimetuste käest vupsama, nii et aru ei saa. Viimasel ajal kurdan unepuudust, praktiliselt öid magamata üleval olles. Kindlasti esimene, mida mõeldakse, et mured... ei.. ei.. ja veelkord...ei lihtsalt ei oska öelda, mis toimub. Eile oli hull ilm õues, tulin hommikul töölt. Lasime lastega hobused Lepatriinu kinnistule. Viimane öö muretsesin tõesti, kas hobused on kenasti ja kas oskavad ikka metsa alla varju pugeda. Koht, kus neil on tõeline paradiisi aiake. Öö läbi mõtted nende ümber keerlesidki, väheke valgemaks hommikul läinud, riided selga ja metsa minek. See kuhu olin jätnud silo rulli, ei ühtegi kabjalist. Esimesele lagendikule naasnud märkasin suurte kadakate vahel juba hobuseid. Kes siis kohe tõstsid pead, et oiiii perenaine nii tore, et sa meid vaatama tulid. Mõni suks puges mu südamerahustuseks kuuse alla peitu puhkama. Kuused sellel karjamaal on käharad ja moodustavad grupid. Need on nii armsad oma hiilguses, kõrguses ja käharuses. Hobused olid õnnelikud, et nad said olla kuivema pinnasega karjamaal. Seda karjamaad kasutasin sel suvel vähe, pärast Mooritsa surma ei lasknud ma ühtegi hobust sinna. Tagasi mõeldes olen endamisi ja lastega arutlenud, et mis temaga siis juhtus. Alateadlikult tekib hirm, kui peab hakkama uuesti hobuseid mõttes sellele alale laskma. Kurvastus tekib alati,kui mõtlen, et miks pidi surema noor loom.

Häid pühi. Täna siis jõulu esimene püha. Hommikul kella 6 paiku õue minnes, ootas ees karge -kraadides ilmake. Selline, et fliisiga kõndida aitas. Kuna õhtu oli juba selline mõnus ei hakanud vaeva nägema hobuste sisse laskmisega. Kehvemate ilmadega lasen nad maja otsas olevasse lauta. Mahuvad kõik ilusti ära. Kuulatasin hommikul mida räägivad küla koerad, kostus vähemalt minuni 10 talu koera igavlevat haukumist (suheldakse omavahel, mõned koerad ei viitsinud sedagi teha). Kahe naabrikoerad olid sootuks vait, oletasin, et Tamme talu koer Tommi on ka jõulude puhuks tuppa lastud ja tema haukumist ei kostnud. Koidu sauna koer kes ööd kui päevad keti ostas ei ühtegi haugatust. Treiri sauna klähvitsatest-pesunuustikud klähvida igasuguse liikumise peale. Ka isegi minu liikumise peale, kui ma teen oma koerte seltsis ringkäikku uurimaks, kas on midagi uut. Hobused üle vaadatud ja mõnegagi veel suheldud pöördun tagasi majasisemusse. Lihtsalt rõõmsa tuju loos mulle hommikune kargus ja tuulevaikus. Meeldib kuulata loodust ja jõulutuledega valgustatud talude kumasid taevalaotuses.

Paar päeva tagasi, hommikul koju saabudes töölt, mõtlesin,et enne kui kodust uuesti lahkun söödan koerad ja lasen hobused karjamaale. Koertele söök jagatud alustasin hobuste laskmist karjamaale. Enne avasin kahed väravad. Oh mu õnnetust, kui hobused enne karjamaa väravat otsa ringi keerasid Testu eeskujul ja panid teist teed ajama galoppis, nii et soppa lendas kapjade alt. Mõtlesin, huvitav naabrimaja taga veel silorulle ka on. Selgus et ei ole, õnneks OÜ Farmer on ära vedanud, eks teadmisega, et hobustele on alati need rullid kiusatuseks ja kui nad veel teada saavad, et need veel seal olemas on, siis ka sinna kipuvad trügima. Sassu tõestab iga päevaselt oma olemas oluga, et on vajalik koer meie majas. Öösel teeb korralikku häält igal juhul iga haukumise peale ma ka õues käin.

Mõni päev on jälle möödunud, kui viimati siia rea kribasin. Hobuseid käivad öösiti sees, sest päevasel ajal ikka sajud on nagu õudus unenägu ja ma ei kujuta ette, et peaks jätma loodusjõudude meelevalda oma karja. Kuid loomad tahavad ka sisse. Isegi naudivad lõhnavat heina päevasel ajal söödud silole.
Hetkel hakkab meil vesi uputama, kus kevadeti uputab maja vastas heinamaal. Igal juhul õhtul autoga läbisin ettevaatlikult, kartsin, et põhjast pritsib vett ülesse ja nii võin kogu autoga keset vett seisma jääda.
Kui sellised ilmad jätkuvad, siis mul ei ole enam hobustel korralikku kuiva maad. Kolime nad ajutiselt Lepatriinu kinnistule, kuhu olen plaaninud korraliku varjualuse ka teha, et sadude eest siiski kuiv koht oleks võtta. Muidu sealne mets pakub oma laiaharuliste kuuskedega veel paremat varju.
Tuleks natuke külma, mis tekitaks ühe kindlama pinnase. Hetkel iga päevasel läbi lörtsi ja vihma saju on tunne, et suusatame mudal. Ja libisemiseks on oht nii inimesel, kui hobusel.
Leidsin ajakirja lingi...http://www.riista.fi/data/yhteiset/attachments/koirat.pdf

Tõeline jõulusügis.

Metsade aluspinnas on läbi vettind ja igasugune tehniline tegevus sellisele pinnasele jätab ikka tohutu ja märgatava jälje, pikad läbi viljaka mulla pinna rööbastesse sõidetud heinamaa + raisemiku. Vahel mõtlen, kas siis enam ei mõelda kõige parema metsamajandamise peale, aga jah see vist ei pea olema minu mure, aga lõppvälja nägemine... kelle mure see on?

Meie majas on loomaperes täiendust. Jänkumamma Tutt-Saba tõi viimasel nädalavahetusel ilmale siis neli kenat paljast jänku last. Ilmad on lubanud sadulasse istumist,kuid kohta, kus liigelda, peab ikka valima. Mitte väga kabja jälgedega ära sõtkuma.

Ühel hobusel täheldasin väikest köha, eile ostsin igaks juhuks köharohu, kui peaks jälle avalduma. Kuid mulle tundus, et sisereziimile üle viimine ja natuke soojemate jookide manustamine tõmbas tagasi. Kõige rohkem häirivad mind köhivad hobused. Kuid mis teha, mõnede hobuste kopsuseinad on loodud teistsuguse koestruktuuriga, siis peab sellele ka tähelepanu pöörama. Kuigi, seda ise oma silmaga näha ei saa on siiski hobustel avalduv köhale tähelepanu pöörata.

Igal juhul Testule meeldib käia sees, alul protestis, aga kui ta nägi, et on ainus väljas olija. Siis soostus ikka sisse minemast.

Ostsin selle nädala alguses diiselkütust (eriotstarbelist, hind oli kerkinud 1.o4 euroni. Siis veel diislile lisandit, mis nojah, kas aitab või ei aita. Hetkel ei oska öelda. Vähemalt esmaspäeval selle kütteseguga vedada, tundus küll, et traktoril oli minekut.

Bioneer - Saksamaa looduskaitseameti töökohtumisel kiideti Eesti pühapaikade kaitsmist

Bioneer - Saksamaa looduskaitseameti töökohtumisel kiideti Eesti pühapaikade kaitsmist

Eilne ilm oli parajalt pöörane ja õhtul uudiseid vaadates sai tehtud päeva üld analüüs. Kui palju oli autosid kraavis ja kokkupõrkeid. Kuigi alul oli mul plaanitud Rapla sõita, siis eelistasin kodus olemisele. Kuna erilist vajadust ka ei olnud, siis ei hakanud ilma pärast pingutama.

Panin hobused sisse ja visakasin lakas oleva augu kaudu hobustele heina ette. Õhtul veel enne magaminekut käisin hobuseid vaatamas. Imetlesin nende magamist ja rahuolu. Tundus, et nemad tundsid head meelt sees olemisest.

Eile korra kiikasin naabrimehe tegemisetele ja siis muidugi mul olid koerad kaasas. Esimene asi, mis mind imestama pani, Pipi rünnak onkli suunas, sain veel viimasel hetkel öelda tagasi. Ja siis mu naabrimees Raamat tahtis maast haarata kaika. Kuid Pipi muutus veel kurjemaks, et kui ma poleks hõiganud tagasi oleks vist asi lõppenud hammustusega.

Mul on väike kahtlus, et miks järsku suri meil kolli (kumbki naaber ei sallinud teda-eks jah olid saanud hammustada, kummaline oli see, et mu koerad ei kannatanud mõlemat). Olen varemalt oma teadmises kindel olnud, et tihti on põhjuseks inimese tegelik taust (alkoholi mõjul muutub inimene kurjaks). Kui ma olen märganud, kuidas mu koerad tahavad rünnata neid inimesi minu juures olekul, siis on see seotud mingi teemaga. Tunnistan, koer ei ole loll. Mina suhtlen oma koertega iga päev ja saab ka tegeldud.

Igal juhul on mul paar sellist inimest, kes kasutavad meie hoovi sisenemiseks täiesti vääraid võtteid.

Tunnistan, ma ei kada koeri, olen saanud oma elus kolmel korral ainult nende käest hammustada. Ja miks, ei hakka põhjuseid siia tooma.

,,Uuringute järgi on enim levinud pőhjus agressiivsuseks valu. Koer vőib seostada valu teatud olukorra vői inimesega ning seetőttu ründab.,, Leidsin artikli, mis valgustab tegelikku põhjust.

Uskumatu, kuidas aeg jookseb, jõudsin täna naabrinaisele Heldi ohata.

Tänane päev algas mul jälle ettevalmistusega traktori käivitamiseks. Kolmas katse siis ka õnnestus. Lapsedki kodus juba teavad, et kui see visa kangekaelne lõpuks käima hakkab, siis peab ka kohe tegutsema. Kaks rulli silo ka ette veetud. Hommikul said hobused heina, Testu ja Paula olid paar päeva sees.

Eesti tõugu hobused on mõnusalt karvaseks muutunud nagu traatkarvad oleks selga kasvanud.

Koerad rõõmustasid mind paljuskis. Sassu soostus lõpuks Pipile saakloomaks hakkama, küll oli vast tagaajamine ja näksimine. Pärast pikka jooksu väsis Sassu lõpuks, siis istus maha, Pipi vaatas talle uurivalt otsa, et miks ta enam mängida ei taha.

Uus nädala algus on ilma poolest vesine ja pooleks lumega. Hommikul lõpetasin töö ja koju sõites hoiatas raadio, et igal pool kontrollitaks üle Eestiliselt talverehvide olemasolu. Hommikul oli tee libe.

Koju saanud, poolele teele sabaliputajat vastu jooksnud. Nakatun koerte südamlikku tervituskoorist. Ikkagi kahe häälne. Enne tuppa minekut jagasin neile kahele head paremat. Enne panen mõlemad koerad istuma, Pipi ja Sassu vaatavad pealt, kuidas ma jagan neile toitu. Ise vahel juurde mõeldes,nagu kontrollides järsku teine saab temast paremad palad.

Hobustel on lausa lust ja lillepidu vaatasin, et üks silorull oli siis otsakorral. Homme panen lakast lahtist heina veel lisaks. Trenni teha ei jõudnud, ei tea kuhu kaob aeg.

2. advent.

Piparkoogi lõhn heljumas terves majas, eile värskelt veel piparkoogi taigna kokku seganud. Maitselt tuli üpris hea, võrreldes varasemate aastatega. Teen pea iga aasta oma taina. Tavaliselt jätkub uude aastasse. Küpsetame mõne plaadi ja sellega piirdume.

Eile siis sai trenni tehtud hobusega ja rattaga. Igal juhul puusas enam mingit märki pole, et oleks pea kaks nädalat tagasi kukkunud. Ratsutamise ajal polnud ka miskit tunda.

Reedel osalesin ühel ekskursioonil, käisime RK. Sai ronitud Pika Hermanni torni.

1.Detsember.

Oeh, juba detsember, kahju, et suvi meil ikka nii lühike. Peab rõõmustama, et sügis on soe.

Muidugi ütlen hurra traktorile (käivitus kohe), vedasin suurtele krokodillidele silo ette. Miks nimetan oma hobuseid krokodille. Oi kui te näeksite missuguse pilguga nad juba kaugelt silo rulli vedu silmasid. Ja kohe taipasid, et traktori käivitus tähendab nendele sööda vedu. Hommikul said heina, hetkel on mul käimas ülemineku periood, siis kasutan rohkem heinasööta. Silo annan alguses vähem, kui heina. Täna sadulasse ei jõudnud.

Nalja kah, olles toonud karjamaale veel teise rulli silo ja tagumisest väravast välja sõites, hüppasin traktori pealt maha ja siis leidsin ehmatusega mõtlemast, oot, kas tervis on selline, et kannatab kõrgustest alla hüppamist.

Käin iga päev Sassu ja Pipiga metsas jalutamas. Sassu nõudis täna lausa ennast rihma otsa panemist. Mängisin koertega peitust ja siis viisin läbi mõlemale koerale ülddressuuri. Mu sooviks on võimalikult palju tegeleda uue koeraga, samas ei taha ka Pipit kõrvale jätta.