28.02.2017 ja ongi vastlapäev käes ja muidugi juba mul tehtud, kohalikule lasteaiale, pildid tulevad hiljem.
Kuidas alustasin üldse, juba kell 04.00 hommikul kiikasin ettevaatlikult aknast õue, kas lund on või ei ole. Oli, natuke kerge oli, uinusin uuesti, kuni kella 07.35. Kindlasti huvitab, miks jälgin nii kindlalt kella, lihtsalt harjumuse asi kella vaadata.
Eile õhtul peale 22.00 koju sõites, kallas ikka oavarrest. Mõtlesin on alles ilm ja ennustused, kui lubati, et esmaspäev on ok ja mitte ühtegi sadu, siis poolest päevast hooti andis piisakesi ja hooti tugevamalt. Ja mõtlesin lastega õhtul, kas lund veel hommikuks jätkub. Õnneks ilmaga vedas ja isegi päike piilus tunnike pilve tagant välja.
Saani korda pannes ja hobuseid varustusega täiendamas hõivasid vahe peal korda säetud saani koerad ja tee mis hing tahad ei tahtnud keegi loobuda maha ronimisest. Päris suur maadlus läks lahti, kui veel hobune oli ette rakendatud ja ma pidin kiire hüppega saani kargama, kuid üks koer jäi mulle külje alla. Isegi piuksu ei tehtud, õnneks koerte kuulekus on ok ja koju jäid nad kenasti
Igal juhul saanisõit ei jäänud tegemata. Lasteaialapsed said oma vastlasõidu. Ja eks oleme ise ka õnnelikud ja tagasi teel meenutasime jälle vanu aegu.

Kodu lähedale jõudes selgus, et meie noored sälghobused olid väikse pahandusega hakkama saanud (ära lõhkunud aia) ja kappasid rõõmsal meelel meid tervitama. Ja muidugi kappasid meist mööda ja koerad tulid suure haukumisega vastu ja muidugi Hertale tuli suur särts sisse ja pani kappama aiste vahel, pöörasin ära paremale, et teha veel väike kiire ring koos noorte hobustega. Ja koerad proovisid ka kohe saanile hüpata, kuid kiirus jäid koerte reageerimisvõimele natuke alla. Ja nii uhkes traavis siis ring karjamaale tehtud saigi. Oo jaa hobused on ettearvamatud ja siis peab tavaliselt ette ja taha mõtlema.

Ja kuna Herta ja Kati olid kuivad läksid tagasi karjamaal ja koos nendega ka noored. Lõpp hea-kõik hea. Päev on tõeliselt seiklusrohke olnud... Mis teha...
Ja saanid reed said tagasi talvekorterisse pandud ning kui ilmad kenamaks, siis peab neid väheke restaureerima ning ilmeid värskendama.
Oleme õnnelikud, et käisime ja tegime...
Ja muidugi hommikul ootas ebameeldiv üllatus kitseemaga, tal oli udar paistes. Ja tegin esimesed tõmbed,  jube paistetanud oli. Ja ütlesin Aadele, et tagasi vastlasõidult naasnuna, teeme peale hobuste lahti rakendamist kohe ka kitse lüpsi ära. Ja saigi tehtud, oo jaa, esmakordselt poeginud kitse lüps nõuab juba teatud vilumust. Juba paistetanud udar on ebameeldiv loomale. Nii saigi mitme igasuguse kitse vigurdamise peale teist üle kavaldatud. Aade hoidis teist koha peal sarvedest, sügades viimast sarvede tagant ja ise hoidsin ühte jalga üleval, et udarale lähemale saada ning rohkem paigal hoida.
Alguses oli paigal seismine ikka paras tegu, masseerisin kergelt, õnneks nisad on head ja piimajuga ei pea eriti tugeva pigistamise teel välja pigistama. Olen lapsest saadik erinevaid lehmi käsitsi lüpsnud ja see, et vahepeal mõned aastad meil lüpsi loomi pole olnud. Ei tähenda, et oleks oskuseid unustanud. Kõik on meeles ja kuidas ning millised võtted on parimad esmapoeginud loomale. On olnud ka põrguliste lehmadega kokkupuuteid, kes esimese lüpsi ajal kasvõi mööda seina oleks üles roninud, kui poleks leidlikku vanaisat igasuguse mõtlemisega ideid lagedale toonud. Ja need on mul mälus sügavalt talletunud. Just keerulised situatsioonid seda enam...
Jee elagu vastlapäev, varsti siis ka koduseid vastlakukleid ja vast kas siis oa või hernesuppi.

Kuidas küll aeg lendab ja ongi kuu lõpp. Homsega saab aasta kõige lühem kuu läbi. Natuke kurb ja natuke rõõmustav. Homme on veel vastlapäev.
Eile oli meil titeuudiseid. Oo jaa üks kitsedest Ulla sai lõpuks oma esiklapsega maha. Veel nimetu, kuid tegemist kitsekesega. Kontrollima peab, kuidas emal piimaga on, muidu võib tekkida nii, et talleke ei jõua kõike piima ära imeda, siis peab hakkama välja lüpsi tegema. Jälgime ja kontrollime, et kõikidega kenasti läheb.

 Ja pärast toimetasin lootekestad ning muud sõnnikumaiseid tegemisi . Nautida pühapäevast päeva ilma igasuguse kiirustamiseta. Puhkepäeva võtsin sajaga, sai välja toodud saan. Selle läbi avastasin, et kui palju vaja jälle rehealust koristama hakata. Nojah hobuvarustuse nurka oli tekkinud enneolematu rauakolu ja muidugi velgedega rehve.
Panime siis kamba peale hobuse saani ette. Ja tegime tiiru küla vahel, oma lemmikrajal. Natuke sadas vihma, kuid see ei häirinud. Hobu püsis ees kenasti, kuna võtsin kasutusele uued rangid.

Õhtune ujumine saunaga võttis ikka võhmale, nii et koju naastes jah kustusin praktiliselt kohe.
Täna käisin mitme küla tagant kuiva silo vedamas. Ja peaks ütlema, väga šeff kraam. Lõhn imeline, maitse elamusi veel ei võtnud, aga teen seda, kui avama peab teise rulli. Mul enda silo sai kodu lähedalt otsa, siis pean kümmekond rulli juurde ostma, kuid kevad pole enam mägede taga. Ja see käik oli lihtsalt nauditav, ilm tuuletu, traktor põrises omas taktis vahepeal sai ka kiiremaid käike proovitud. Tagasi tee kulges mul juba tiba paremini, kuid jah rõõmustan koos hobustega. Nojah teist rulli maha laadides kadusid siis jälle käigud. Tänasin mõttes, et seda ei juhtunud, kui olin kodust kaugel metsas. Söök sai ette ja küll  nad näevad kaunikesed. Muidugi peab veel jõusööta juurde hankima, kuna karvavahetuse aeg, siis vajavad lisamineraale-vitamiine jne.
Kanad munevad aktiivselt ja saavad ka õues käia mõne tunni. Kõige enam naudivad pardid lumeolemasolu.
Anete käis ka kodus, rõõmustav, kui kogu pere ikka ühise katuse all koos veedavad.
 

25. veebruar

Meie paraad, jäin tiba hiljaks, kui suleliste paraad ikka tihedam ja pea akna all oli. Kuid pildistamise hetkeks aga juba suutsid kaugemale jalutada. Kanalised-pardilised kasutavad mu lumest puhtaks lükatud teeradasid, et siis ennast natuke liigutada, kuid lume tiheda saju poolest juba aknast piiludes kuuti ära pugenud. Pardid eelistavad pigem lumes suplemist ja lumesadu. Vaadata, mida ühed sulelised teevad on tegelikult väga põnev.

Vabariigi sünnipäeva õhtu peale kümmet, lund oli nii palju sadanud, et inimesed taludes, kes hämarikutundi pidamas ja mõnedel veel valla peost veel energiat ülegi, siis mitme pere peale ühises majapidamises lisapidu korraldamas. Möödudes nii mitmest talust, tekkis mul tunne, et sõidan autoga  lumekõrbes. Ei inimhinge, ei autojälge, ega aimatavaid teeääri. Ainus tee olemas olu tõestav talud tee ääres ja tee äärde jäänud lume alt turritavad heinakõrred. Sõitsin aeglaselt ning proovisin läbi auto esiklaasi teeolusid pildile saada.
Koju hoovi sõitsin juba kolmanda käiguga, kuna teevallide vahele olid tekkinud madalad tuisuvaalud.
Kodus selgus, et teine pool oli läinud ühe seltskonnaga Tallinna tõrviku rongkäigule. EKRE poolt korraldatud, pole veel suutnud selgust saada, mis mõte või ideelist suhtumist viimane kandis. Nii, et üritusi jagus eile mitmel rindel. Kui Estonia teater võttis vastu vabariigi sünnipäevalisi tavapärases tseremoonias presidendi kätlemisega ja edasi juba tantsupõrandal keerutamisega või kuidas keegi osalejatest seda soovis veeta. Oh jah unistan isegi, tahaks ka... kas seda ka kunagi juhtub, aga unistada võib ikkagi...

Head Vabariigi sünnipäeva juba 99 aastat. Kuigi vahepeal küll Nõukogude koosseisuses, kuid ikkagi eestluse nime all eksisteerinud.
Alustasin tavapärase kohvitassiringiga ja vaatasin, kuidas linnukesed akna taga oleval õunapuu otsas söögipoolist nokkisid. Panin neilegi, nii seemneid kui rasvapallikesi. Ja hetkeks peale sööda juurde panekut lisandus hulgim linde, enamuse moodustasid varblased. 
Proovisin midagi telkust vaadata, isegi mu lemmikseriaalis näidati kah jälle teab mitmendat korda ühte sama osa ja ei pakkunud vaatamishuvi. Ja nii võtsin ette kolme koeraga jalutuskäigu, enam häirib kile Sofi hääl, mis  ikka kohutav kõrvadele kuulda on. Eks olen väheke väsinud kõiksugustest lärmidest ja siis ei paku koerte üleliigne haukumine ka rõõmu. Mõtlesingi, et pean ikka ostma ära haukumisvastase kaelarihma, et natuke trenni teha, sest lihtsalt koerad lähevad juba liiale oma haukumisega. Mis puutub Ramsusse, siis teda ma ei kaasa ühtegi jalutuskäiku.. Las õpib ja ignoreerin jälle tema tähelepanu, mõned päevad pakkus ta mulle juba pulka loopimiseks, kuid seda ära tuua ta veel ei oska. 
Vett meil ikka pole, täna siis teine pool pidi kaevu minema, kuna pesukuhjad pere peale ikka kasvanud ja ootavad masinaga pesemist. Loodan, et täna saame vee majja ja vast siis seda keemiat ka enam sees pole, eks veeboileriga on probleem, see tuleb korraks lahti ühendada ja puhastus teha. Kuid see töö jääb siiski meestehnoloogidele.
Juba mitu päeva mil olen abiks olnud hobuste sisse laskmisel, vaatan kurvalt, kuidas Pentagon peab ennast kaitsma, et eksisteerida karjas. Ja hoiab oma sõbranna Anne-Mai selja taha varjudes. Vahel paneb mõtlema, et miks loomade maailm on julm, et omada kohta karjas peab läbima, kohastaatuse nimel võimu võitlus. Testemona oli karjajuht ja nüüd muidugi tahavad vanemad märad seda staatus omale saada, kuna mul neid mitu siis enamuses võimumängu juures omavad rolli ponimärad, kes väga aktiivselt siis kehakeeles vastavalt sõnumeid edastavad.

Täna siis lõpuks selline ilm, mis juba meelepärasem ja sademeteta, kuigi vabariigis teedele antud libeduse oht.
Nojah, meil ei ole eilse seisuga jälle vett üldse majapidamises. Veepump jälle kaevus ütles ülesse õigemini pumbarelee. Vesi mille siis kaevust pump majja tõi sisaldas väga suurelt keemilise vahendi tugevat lõhna. Probleemi juur peitub Nõuka aega, kui meie külas hetkel asuvas paekarjääris asus asfalditehas, kus siis olevat kohalike elanike teada mingit keemiat kas siis meelega või kogematta maha voolanud, seda otseselt faktidena kinnitada ei suuda tänini, aga keskkonnaameti poolt on see keemia pinnases täheldatud ning aeg ajalt jälle mingi ilmastikumuutustega silma torganud kohalike kaevuvee keemilise struktuuri muutustega.
Kõige kummalisem on see teema, et juba aastaid enne Vabariigi sünnipäeva siis mingi probleem veepumbaga või veega. Ja mõtisklen, et miks... kas miskit jääb endal tegemata  või on pumbale paigaldatud relee siiski nii tundlik niiskusele, et lihtsalt vastupidavus lõpeb läbi kõrbemisega.
Hetkel veame naaberkinnistult ja uurisin eile teiste lähedale jäävate naabrite kaevude olukorda. Kuid neil jah sügavamatesse kihtidesse puuritud. Ja meil jääb puuritud osa  6 m sügavusele...
Hobused said täna välja ja naudivad siis oma ,,konservi", eile õhtul sisse lastud hobuseid vaadates, nautisin nende väljanägemist ning uudishimu. Hindasin omi kitsi ja nende tiinuseid ning viskasin pilgu Hertale ja Teebale, kellelt ootame siis ka pisiperet mõne kuu pärast.
Loomad on lahedad ning hea meel, et pere töötab koosmeeles. Mida paljudes peredes ei osata märgata ning hinnata. Tihti tekivad konfliktid noorte ja vanemate vahel. Tean mitmeid perekondi, kus on märgatavad konfliktid just läbi saamise ja tegevuste ühildamise osas. Ja kuidas edastatakse tööle suunamise infot, et see kedagi jalust ei rabaks ja vastumeelseks ei tee.
Linnas lõppes mul siis ühe õppeveerandi ulatuses toimunud loodusringitöö. Lapsed olid kurvad teada saades, et rohkem ei toimu selliseid tunde. Olin imestunud ja tekkis küsimus, et miks? Lihtsalt kool tellis ja olen aru saanud, et minule näiteks sobib ideaalselt ühe õppeveerandi jooksul ringitöö andmine. Ja linnas käimine on lausa mõnus vaheldus igapäevasele tööle. Põhikoht, mida ma igakord külastasin olid raamatupoed. Oo jaa, nõrkused ja kiusatused...

 

Sajab ja sajab... Ja õue on libe ning vesi  majapidamises on omandanud kõrval maitse... Eile sai ostetud poest paar pudelit joogivett ja lapsed tõid suurte nõudega naaberkinnistult käsivinnaga kaevust. On elu, eks mõtteid tiirutas siia ja sinna. Veel on ikka tõeline keemia lõhn ja maitse juures. Küllap küsimus millest küll. Pole uurinud, kuidas teistel meie kandi inimestel. Maapind on külmunud. Varem on ka olnud, just siis kui maapind külmunud ja kallas vihma. Pikemalt mõtiskleda ja heietada, kes võiks süüdi olla, seda ma tegema ei hakka. Pigem homseks uurin, kuhu pean pöörduma, et viia vajalikud veeproovid, et teada saada, mis meie kaevuveele iseäraliku lõhna ja maitset tekitab. Niikaua, kui lõhn juures ei soovi isegi pesemas  käia.
Hobused on sees. Eile kui neid hommikul sisse lasime, jooksid kõik suure rõõmuga kimades nii palju kui jääs õue lubas.
Tütre kooli lõpetamine oli Järvamaa kutsehariduskeskuse korraldamisel tagasihoidliku mõõdu järgi. Miskit suurt ilusat või suurimat kontserti pakkuda polnud, kuigi toimumise koht Paide kultuurikeskuses. Nüüd siis vaja leida veel sobiv töökoht, kuid minu esmane soovitus on, et hakkaks mõtlema autojuhilubadele. Ilma nendeta siiski siin ilmas ja maal elades enam hakkama ei saa. Muidugi jama on, et kütuse aktsiisitõus on pannud veel viimaseid talupidajaid kaaluma, mis asi siin ilmas sobib teha. Kurb on lugeda selliseid mõtteid ajalehe veergudelt.

 

Pea varsti blogi lugejate ring saavutamas 90 tuhat. Uskumatu, kuid rõõmu valmistav.
Nii nagu lubasin, et tõusen ka sadulasse teisipäeval nii ka tegingi. Enne käisin kohalikus raamatukogus, viisin ühe teaviku, mil oli käes hoidmise tähtaeg kukkunud. Ja seekord pidin olema üksinda, kuid piiratud ajakasutuse tõttu kihutasin kohe koju ja hõikasin tütrele, et liitun temaga ratsutama. Ilm oli super, linnud laulsid, hobused oli sadula all tulised iga hetk valmis kimamist alustama. Muidugi sai mõnda lagedat heinmaad ka kappamiseks proovitud. Üha enam tulisust ja valmis edasiminekust näitasid hobused. Ja muidugi mõnus algus tööpäevale tehtud. Mis enam emotsionaalselt parimat saab olla.
Kui kolmapäeval silmasin Raplamaa Sõnumitest ühe sugulase surmakuulutust, siis veel kolmapäeva õhtul ma polnud otsustanud kas minna matustele. Kuna jagasin leitud infot oma lähedastele, onu ja tädi otsustasid kahekesi alul minna.  Muidugi peale väsitavat ujumisvõistlust kus ma midagi märkimisväärset ei saavutanud. Koht ja saavutatud aeg jäi samaks. Eks viga kah vähestest treeningutest. Ja muidugi füüsiline väsimus, mis oli tekkinud suurenenud treeningkoormusest. Käisin lihtsalt ujumas, et natuke tööelule väheke teistsugust liikumiskoormust saada.
Kolmapäeva öösel nähtud uni ei andnud ka korralikuks väljapuhkamiseks asu. Kell kaks ja nii hommikuni välja üleval. Püüdsin nii ja naa nähtud und eemale peletada, kuid olen varemgi maininud, et näen harva, aga ikka ennustusliku tähendusega und... Siia ma ei kirjuta, sest unenäo sisu lihtsalt õõvastav ja kohati ebameeldiva sisuga. Mis puutub täideminekusse, siis veel ei oska öelda, kuid tean miski lähimal ajal juhtub. Kuid kellegi lähedasega... Nähtud unenäo põhjal mainin, et tihti täide läinud unenägu annab kindlama vastuvõtmise ja ei tekita enam mingeid ebamugavusi. Lihtsalt ettenägemine annab kindlama tunde.
Eile hommikul kella 8 paiku polnud ma endas veel selgusele jõudnud, kas minna matustele või mitte. Otsus tuli pärast ema helistamist ja siis läksingi. Viimati selle suguseltsiga kohtusin 5 aastat tagasi, kui oli 12.02.2011 vanaema Milvi-Estri matused. Imestasin eile, kui võõraks olid jäänud inimesed, siis kui vanaema elas hoidis ta meid kõige ja kõigi eluoludega kursis. Kuid jah natuke kurvaks teeb, et elust nii palju võetakse kas siis tervise rikke või mingi muu tõsise haiguse tagajärjel. Või kellegi solvang võtab veel viimsegi tahte eluks. Kui habras on tegelikult inimese elu... mõelge enne, kui lausute kellegile oma irooniaga või naljaga pooleks mõne repliigi.
Mis puutub Ramsusse, siis pole veel mingit kodu kindlalt leidnud. Seisangi lõhkise küna ees...


 

Hääd sõbrapäeva.

Päevad on pikemaks veninud. Ja ilmad veebruarikuiselt kenamaks muutunud. Päikest on rohkem ja õhtused loojumised värvivad taevalaotuse mitmevärviliseks. Ja siis tekitab lihtsalt hämmastavalt kevadeigatsuse.
Mis teinud, mitte midagi erilist. Testemona läks siis oma õige perenaise juurde Jõgevamaale. Muidugi oli juba vanust kah loomal, 19 turjal. Mõtteid seinast seina, kuna meil üks poni sama vana ja hoidsid piisavalt kokku jah, aga siin ei olnud minu otsustada. Mõned hetked tõid ikka pisarad silma, kuid ma hoidsin ennast palju tagasi. Imestan isegi, et jube kui ruttu on aeg läinud, et loom kes meile kunagi toodi oli ju alla 10 ja nüüd nii kõrgesse ikka jõudnud. Kuidas küll aeg on kihutanud ja kuhu kadunud.
Kuid ütlen ikka, et aitäh Testu, olid meile väga super hobu.
Kuid eks meil vaja edasi liikuda ja koolitada noori hobuseid. Ja mis hämmastav, noorem pesamuna tütar ikka aega võtab ja nendega trenni tegemas käib. Esialgu käib koolitus käekõrval maast.
Laupäeval käisin sõbranna sünnipäeval, hilistel tundidel lahkudes. Leidsin autosse istudes, auto ukse lahtiselt ja pardadzoki lahtiselt. Kuid mulle tundus, et keegi oli käinud midagi otsimas ja arvata võib, et esimeste külaliste lahkudes siis kiirustades lahkunud. Muud ei midagi...
Ja eile linnas käies, auto seisis  Rapla raudtee parklas perrooni ääres, kus siis varastati ära bensupaagi kork. Mis muud üritati jälle paagist bensu kätte saada. Kuid meelega enne parklasse minekut ma paaki benssu ei võtnud ja kogus oli alla igasugust taset. Ja muidugi mängib palju paagi ehituskeerulisus... Ükskord prooviti ka varastada, kuid ei saadud. Muidugi jälle kork jalutas siis jälle kellegagi kaasa... Ja mul seisab jälle uue hankimine... On saadana silma munad... Paneb ikka vanduma ja igat masti sõnumeid peas veeretama.
Täna püüan siis ka sadulasse tõusta. Vanemal tüter läks vet. arsti abilise eile eksam hästi ja laupäeval lõpetamine. Ohh jah, nii palju sündmusi.
Veel miskit, leidsin fb lehelt linnukoerte koolituse lehelt, kus tekitas paljudes koerteomanikes paha meelt, viis kuidas jahikoera spanjelit õpetati. Ja kui ma ise seda vaatasin, oli tahtmine tollele omanikule koht kätte näidata. Mida ta teeb koeraga, koera koolitamiseks on teised meetodid. Mitte füüsiline ja maha surumise mõttel. Kõike saab arendada ikka mängu alusel. Kurb ja samas vihale ajav... Mis koer sellest saab, kes kardab juba omanikku, maad mööda roomates.... oh vastik...
http://www.iltasanomat.fi/kotimaa/art-2000005086944.html


Ja muidugi ei tohi ära unustada, et peab jälgima linnugripi teekonda... fb lehel jagatakse väga põhjalikku infot, kus leidub ja kus on juba ettevaatusmeetmeid tarvitusele võetud.


https://www.youtube.com/watch?v=8475nlRVbLA&feature=youtu.be


 http://www.vet.agri.ee/static/artiklid/46.Lindude%20gripi%20infovoldik.pdf

Loomad, kenad talve ilmad ja Kihnu Virve

Mu igapäeva kohustuste hulka kuulub jälgida koerte söögilauda, et see oleks rasvarikas ja energiakulutustega tasakaalus. Keedan igapäev putrusid, kuigi mõni suurem koerakasvataja lööb risti, kui kuuleb, et keedan teraviljajahudest putrusid ja lisan tapajääke, kalamaksaõlisid või vahel linaseemneõlisid. Olen aastate lõikes proovinud igasuguseid menüüsid, kuid see mida ma olen viimased paar aastat teinud, olen jäänud kindlaks, et see on parim. Vahel harva, kui väga kiire jagan koertele krõbinaid, kuid minu mentaliteet loomapidajana ei luba siiski seda pidevalt kasutada.
Hobuste söötmise osas on mul veel palju õppida, luua ja mõelda ning läheneda individuaalse ratsiooniga indiviiditi... Oo jaa on see päris hea väljakutse. Kuid midagi aeg näitab mis ühele on parim, teisele hobusele halvem variant, kuid õnneks on mul selgem pilt, mida üks või teine hobune eelistab.
Käisin tänagi ise hobuseid toimetamas ja koertele valmistasin jälle suure portsu putru, kuna külmad ilmad, siis vajavad koerad ja hobused välitingimustes rohkem tasakaalustatud söötasid.
Hetkel plaan veel otsida puhast kaera, eelistan mõnedele hobunatele kaera anda, muidugi uurin ja jälgin pidevalt tugevate, tegusate ja spordis (mõtlen kõik alasid hobustega tegelemisel) tuntust saavutanud inimeste kogemuste baasil. Ja muidugi enda kogemusi ühildades siis teiste inimeste läbi proovitud söötadega.



https://www.youtube.com/watch?v=WIvaGV9HCIE

Üks mu lemmiklauludest Virve repertuaaridest. Ja seda laulugi laulis Kihnu Pere. Hää meel, et sain olla ja käia.
 Sai siis käidud Kihnu Virve pereansambli kontserdil. Hämmastav, et kohalik Raikküla Farmeri kultuurikeskus rahvast täissaaliga vastu võtsid 89 aastat turjal kandva eaka ja väärika Daami. Vähe on neid inimesi, kes suudavad läbi elu marssida nalja ja lauluga. Teades, et ega ükski prohvet pole kuulus omal maal, et teatud kuulsusega ikka kaasas käib kohalikus elus kadedus ja kerge uss, kellel hästi läinud. Mis teha, kuid laul teeb rinnarõõmsaks ja inimesed esitledes veel rõõmuga seda teevad. Näha inimest, kes on aastaid olnud rahvalaulikute esireas just oma vitaalsuse ja huumoriga. On see ikka üks ütlemata vahva. Kui võtta aastaid tagasi sain ma Kihnu Virvet tänu oma abikaasale tundma, kel olid tol ajal suured unistused misjonärina ümber muuta usu läbi inimesed kristlasteks. Kuid jah nähes agasid ja minu missioon ei ühtinud, sest olen mitmendat põlve maakas ja nähes usu vastu või Jumalast ette jooksmise mõtlematusi ei andnud see mulle suuremat missiooni tunnet, pigem kahandas midagi kuhugile lõhkuma minna, ei ole minu mentaliteet. Kihnus tegutseb aastakümneid Vene Õigeusu kirik, mida kohalik rahvas austab ülekõige ja peavad seda pühamaks. Ja muidugi tegi teine pool koostööd ka teiste usukonfenssioonidega, et kaasata suuremad töövõimalused ja läbilöögi usulainel Kihnus, kuid täis saali ükski koosolek ei toonud ja Märt Vähi (2000. aasta novembris asutati Märt Vähi juhtimisel ning eestvedamisel MTÜ Lootuse Küla ning peagi alustati praktilist Lootuse Küla rajamist ning tööd alkoholi- ja narkosõltlastega. Märt Vähi juhib MTÜ Lootuse Küla juhatuse esimehena rehabilitatsioonikeskuse tegevust ning arengut ja EKNK piiskop-emeeritusena EKNK Lootuse Küla Kogudust; Märt Vähi on üks MTÜ Lootuse Küla Päästeseltsi asutajaid).

Märt Vähi töö on leidnud mitmeid tunnustusi sotsiaaltöö valdkonnas. 2014 aasta veebruaris tunnustas ka Eesti Vabariigi President piiskop Vähit Punase Risti III katergooria märgiga). Kes mainis tol korral, et tema ei näe, et sinna teine kogudus kõrvale rajada.

 Ja nii õnneks, et meie pere teekond Kihnu saarele suletuks jäi. Ja nüüd mil aastaid Raplamaal elanud, ei ole ma kahjuks sellest üldse  unistanud. Väärtused ja tõekspidamised kasvavad, kui tekib perekond ja elu raskused seisavad nagunii igalühel ees. Ja kuidas neid võita või läbi minna kahjuks keegi ette ei näe. Need tuleb igalühel endal kogeda.
Mingi märk siin elus maha jääb, kui ükskord lahkumise teekond ees. Väga südamlik õhtupoolik oli, kinkisin veel kimpu köidetud lilled, kuna 30.01 tähistas Virve oma 89 sünnipäeva.
 

Oo jaa, jälle -18, kena hommik päikese paistega. Mina põristan, kuna harjumatult külm on ja kipub isegi toa sisemust jahutama. Hommikuks jälle +18 sooja sees. Olen harjunud nati soojemakraadiga. Kuna välitingimustes kipub külm ikka naha vahele pugema ja eks palju asju mis ootamatult mõjuvad. Ja muidugi ei ole kunagi halba ilma vaid ikka halb valik riietumisel.
Hobused on öösiti sees, hea kui soojendavad oma kehaga veel kitsekesi ka. Kuigi ega nad külma ei karda.
Koertega jooksmas külmakraadidega ei käi. On vahel minu käest küsitud, et miks eelistan linnukoeri kelgukoertele, lihtsalt lühikarvaliste linnukoertega selline teema, kui ilmad jahedamatele kraadidele pöörduvad muutuvad nemadki rohkem sooja lembelisemaks,  külma ilmaga eelistavad rohkem magamist. Muidugi linnukoerte aktiivsus ületab kelgukoerte aktiivsuse muidugi ikka treenimises on päris palju ärategemisetööd. Nii, et inimestena kui valime mingit tõugu, siis peab tegema eeltööd.
Kuid muidugi Ramsu puhul magamissoovi märgata pole. Kui meil Lara oli, tema magas oma pesas kogu aja, kui ainult korraks käis väljas oma hädaringe toimetamas kiirelt ja kähku tagasi oma pessa. Mulle meeldivad, kuid antud tõug kas siis Siberi haski või alaska malamuut pole minu maitse, muidugi on mu mees korduvalt maininud, et võtaks malamuudi, kuid olen raiunud vastu, et see pole meie maja koer. Kuna neid tõuge lahtiselt pidada ei saa, siis mu eelistus jääb selliste tõugude peale, kes on kasvatatavad koos inimesega ning hiljem ei oleks probleeme.
Tegin täna tellimuse kanasöödale, hobustesöödale ja koertele. Kõik ühest kohast. Mulle meeldib, et saan need kätte sobivast kokkulepitud kohast.
Ongi argisele hommikule kirjatükiga algus tehtud, vanem tütar toimetab juba õues loomadega, pannes neid ükshaaval tegevuse mõttes karjamaale, kus siis hommikusöök ette pandud.
Muidugi on ka salajasi unistusi, ootan oma uut autot eks näe, millal viimane eestisse jõuab. Kuid igal juhul see kuu on kindel.

-18 külmakraadi.

Mõnus, kui päris tali on kohal. Muidu unustamegi ära, mis on temperatuuri langus alla 0. Paljudel on esimene küsimus, kas auto käivitub. Siiani mul see probleem on puudunud, vähemalt ühes asjas pole mind auto alt vedanud. 
Kuidas me elanud oleme, ikka parimas usus ja lootuses, et midagi muutub või läheb paremaks. Kuid tegelikult on nii, et kui me ise ikka eest ei vea ja ei käivita ei toimu ka muutused.
Ahjaa sain teada, et Lorenzo vahetas kodu. Uurisin, et miks? Selgus, et poni oli hakanud ülemvõimu taotlema. Kas see on põhjus looma edasi müümiseks no mitte nii kindlalt, aga lihtsalt. Ja just sellise inimese kätte, kelle puhul jah ma eriti ei poolda. Kuid ainus mida saab teha on jääda kaudseks jälgijaks. 
Tänu Lorenzo kodu vahetusele uurides natuke ESHKS asju, sain teada, et üks hobune on ikka maha kandmata, kes ammu surnud. Ja hämmastav vanuski oleks praegusel ajal 27. Kuid jah saatus Maiul oli kurb, tol ajal pidasime ühte kahevärvilist noort poni täkku kes ei sallinud vanemaid märasid ja korduvalt ründas. Pidasime vahelduva eduga üksi ja lasime karja, et oleks seltsis. Ja harjuks karjas olema. Kuid jah kumba eelistada, kas vanemad märad eraldi või täkk üksinda eraldi. Sai nii ja naa hoitud, kuid ükskord juhtuski, et noor aastane või kahe aastane kes enam mäletab, tean lastel on need asjad paremini meeles. Jah olles aga hommikul juba 24 tunnisesse valvesse naasenud jäid tol hommikul hobuste välja laskmine laste hooleks. Ja kui nad olid seda teinud leidis ülesannet sooritav laps juba Maiu pikali maast. Kutsus kodused appi (tol korral oli kodus teine pool ja Olav ) ja enda neli last. Kuid siis otsustati helistada mulle, töö juures rääkisin mis olukord kodus valitseb ja pean korraks ära käima. Ja nii ma tegin, kuna olen õppinud veterinaariat, siis pidin tegema otsuse mis edasi saab. Koju saanud läksin hobust vaatama, siis vahetasin riided, üritasime kamba peale teha massazi kuid mis mulle kõige rohkem ei meeldinud oli hobuse lihaste kangus. Kange liigeste pool nagu oleks kuskilt mingi närv läbi lõigatud. Võtsin mõnedele vetidele kõne, osasid vette ei saanud kätte ja mõnel oli visiit pooleli. Üritasime veel mitu tundi hobust ülesse saada, kuid mis tulutu see tulutu. Keerasime siis hobuse teise külje peale, et ei tekiks lamatisi. Kuna ühe abi osutaja sain küll kätte, aga selle inimese abi jäi kohale tulekuga juba hiljaks, sest hobune lahkus parimatele karjamaadele esmaspäeva hommikutundidel oli mu esimene visiit lamava hobuse juurde. Kust ma ei lahkunud enne... See oli õudne, praktiliselt istusin hobuse pea minu süles. Ja kui ta viimaseid hingetõmbeid tegi ... jah ei taha mäletada neid emotsioone mida mõtlesin... 
 Kuna üks laps kaugel koolis, siis ma sellepärast helistama, et midagi siia täpselt vanuseliselt kirja panna. Kuid teadu pärast ikka vigadest õpitakse. 
Noored kanad, kes meil viiekesi papagoi puuris elama pidid laksid nüüd taas jälle suuremate-vanemate kanade hulka tagasi.
Kuidas Ramsuga hetkel seisame, sest küla peale minek on täiega suur probleem ja lahtiselt hoovis teda pidada ei saa. Peame rohkem teda kinni hoidma. See töö on ära jäänud ühel perel, kes oleks pidanud piisavalt kontrollima, et koer kodus oleks. Kurb kui koersaatus on selline, et peab ühe probleemi pärast kodu vahetama. Ja siis kas saab hea kodu...? See on õnnemäng? Ja plaanida tema pärast oma elu ümber korraldama ka ei hakka. Ja ootame ikka sobivat kodu. 

Kas nüüd nutta, naerda või hoopis mingi hullema ja mõnusa lollusega hakkama saada. Ma ei suuda ära imestada poja tahtejõudu ning abivalmidust auto korda saamisel. Aitäh talle, ei olnudki paagi viga vaid paagis oleva bensu pumba juurde kuuluva filtri täielik ummistumine. Ja muidugi vahetas poeg siis vana bensupumba sootuks välja. Ja puhastas filtri ära.
Eile pidin siis juba väntama rattal 10 km. Kuna õhtul oli teine pool auto peale laadinud elektripliidi, siis ma oma kallist ,,väntorelit" ei raatsinud kitsastesse oludesse pakkima. Ja nii otsustasin loobuda autosoojusmugavusest hiliseõhtupimedajaheduse vastu. Ja ei ühtegi autot ei vastu ega möödumas. Tajusin, et vorm on kätte sõidetud ja koju jõudes ei enam nii hullult vesimärjana, kui kolm päeva tagasi. Jah nii see on, füüsiline organism hakkab kohe tööle, kui me muudame oma elus kasvõi ühe kraadi tegemistest. Ja nautida oma supervormi...
Kui muutume mugavateks, ei taga me endale piisavalt muutusi, saavutame tihti ülekaalu... 
Olen näinud inimesi, kes aduvad, et telku vaatamine on see ainus õige, aga mina olen leidnud endale parimaks, et tegutseda ja tegeleda vaheldusrikkalt, huvitavate inimeste keskel annab see ikka palju juurde. 
Üks asi veel, puutusin kokku kahel korral kahe erineva isiksusega, kes on mu vaenlased number 1 ja 2. Olin valmis kõige hullemateks, kuid tundus, et nood mehed, kellega pidin küll tööle ja keda jälle vastu kutsuma... Ei miskit, tundus, et nende inimeste mõtetes on ainult teatud probleemid, kellel pudel ja kellel raha. Ja kui seda saab, siis on valmis ükskõik mida tegema. 
Mulle meenub üks halenaljakas lugu kliendiga, kes arvas, kui lehvitab raha mu nina ees olen valmis kasvõi selle saamiseks roomama. Kuid nii see polnud. Kui mul on töökoht, siis ma eelistan elada ja kulgeda rahulikumat rada mööda. Teha siis kui on aega ja olen ise valmis.
Tänasin Olavit, kelleta on meie maja alati soe ja õhtuks toit valmis. Ja ka loomad kombes ja mul pole vaja õhtul palju pingutada, kuid tean, et teatud kohustused on siiski vajalikud. Muidu muutume laiskadeks. Suurt ma teleka taga ei istu, põhilise info ammutan internetist nii palju kui mu nuppudega telo lubab.

II veebruar juba, täna on selline rahvakalendripüha, kus naised peaksid hommikul vara mäele päikesetõusu tervitama minema ja kooke sööma ning punast värvi jooki jooma ei pea olema vein võib olla ka punane mahl jne., et siis naised oleksid aastaringi punapõsised ja tervisest pakatavad toimekad perenaised... 
Nojah kuidas kulges mul, magasin õndsalt sügavat und päris hommikuste tundideni. Oma pooltundi veeretasin pojaga auto teemal vestlust ja peas keerles ikka päris palju lahtiseid küsimusi. Kuid poja kogemustest ning leidsime koos ühise lahenduse, kuid jah kõige raskem saab olema minul, kes peab natuke kohanema uue olukorraga, sest auto omamise mugavus on ära söönud teatud aktiivsuse, kuid nüüd pean äratama talvistes tingimustes ülesse oma optimistliku poole ja sportliku vormi. 
Nojah siiani olen tegelenud aeroobse treeninguga, kuid nüüd igapäevaselt ette võtta teatud distants maad ja ratas parkida tuttava maja juurde ja juba edasi hääletades. Ei oska antud lugu enam kommenteerida, ega halamine midagi juurde anna, lähtun oma vormist mis muud, aga see aasta jäävad mul võistlustel osalemised ära. 
Kui saaks laenata kellegilt mõneks ajaks autot, kuni mu uus auto kohale jõuab... Sõbrannalt seekord seda võimalust pole, kuna tema auto ainus peres sõidu kõlbulik ja teine pool sellega siis liiklemas.
Mõtetesse on pugenud leida Ramsule parem hoiukodu, kuna juba meil on olnud kolm korda kahe isase vahel kokkupõrked. Just kohtade pärast ja asi on naljast väga kaugel. Viimased lahingud on toimunud kui mind ennast kodus pole. Jube, siiani kummitab mind nähtus, milline nägi välja vana-vanaema käsi, kes läks lahutama purelevaid koeri pimedas kojas (küll aastate tagune lugu). Ojaa, olen keelanud oma lähedastel koertele külje pealt lähenemast. Pigem haarama taha poole kaugele ulatuvatest kehaosadest (jalgadest või sabast) ja ära tirima ning kasutama ikka füüsilist karistust. Mina kasutan Nordiku puhul selja peale keeramist, see muudab ta rahulikumaks ja inimesele alluvamaks. 
Ramsu puhul on tegu veel ebakindla koeraga, kes inimesele näitab oma metsikut poolt, mis tegelikult on natuke ettevaatlikuks tegev. Kogesin täna jälle söögi etteandmisel, ma lasin mõned päevad  vabalt sööma, nõudmata talt mingeid käskluste täitmist ja kohe oli tagasilöök märgatav. Ja täna lõriseti ja näidati hambaid. Ehmatasin ja imestasin, et mis toimub ja kui peaks veel selline asi korduma, pean siiski kaaluma, kas mitte ei ole parim koerale magama panek. Sellise koera parandamine ja ümberkasvatamine nõuab juba 100% teistmoodi asjale lähenemist. Sel juhul ei tohiks olla mul  teisi koeri, kuid ma oma teistest koertest ei soovi mingi hinna eest loobuda. Nad on mulle südamesse kasvanud, kuid hetkel tunnen piiratud  tööl käimise tõttu koeraga tegelemise osas. 

Mõelda vaid ja täna esimene veebruar. Kui eilse seisuga riigi poolt allkirjastati ära RB tuleku otsus. Kurvaks teeb, meie kandis karjäär süvenemine-laienemine ja teise karjääri tekkimise oht. Metsade maha võtmine... 
Ma ei tea, kas tõesti on raha ja materjalism mis tiivustab ärilistel mõtetel maa ja metsadega nii mõtlematult ringi käima. Olles kuulnud ainult ohkeid, sest riigi poolset abi ei ole kuskilt tulemas.
Mu hinges tuhiseb üks sõnum, pean edasi liikuma. Kuid hetkel üks takistus vaja jälle ületada. Ma ei saa aru, juba viis aastat järjepanu ikka jaanuari lõpp või veebruari algus jamamas mul auto. Eelmine nädal just mõtlesin, et kas saan selle aasta nii, et auto ei jamaks. Ja eelmise nädala laupäeval massin ka selle korraldas. Ja ikka paraja mõtlemise. Ühtepidi tänasin mõttes auto probleemi, sest kuna ühed kliendid, kes ratsamatkale pidid tulema jäid hiljaks ja seega pidid leppima platsil ratsutamisega. Ja ma sain rahulikult tööle keskenduda. 
Ja muidugi kõige kurvemaks hetkeks on see, et Testemona lahkub see nädal meie hobuste keskelt ja läheb oma perenaise juurde tagasi. 
Muidugi hinges on kurbus, kuid tema järglane jääb meile meenutama, Anete suurepäraseid võistlustulemusi. Aitäh Testu ja aitäh Merike-Gerda, et andsite mu tütrele võimaluse proovida suurepäraste omadustega trakeeni märaga spordis. Kuid tean, mis suund meil on.
Kuidas kulgeb Ramsuga (koeral on uus nimi, kuid siin blogis jätkan selle nimega). Hetkel pole proovinud täieliku vabaduse andmisega, hetkel kontrollitud tegevus. Ignoreerin jätkuvalt koeraga suhtlemist, ta ei väljenda hetkel soovi inimest aktsepteerida 100%. Kuid mõtisklen igapäevaselt, kuidas pidurdada koera hulkumist, kas tõesti pean hankima elektroonilise piirde või mitte. Teades-tundes nende linnukoerte füüsili ja hingelisi seisuseid, siis ma ei poolda elektrilist vahendit koolitajana. 
Teine teema, mis mind isaste koerte puhul väga häirib on nende ohjeldamatu sirtsutamine eriti elupuudele ja okaspuudele. Ja seega pean täna hankima prooviks spray, et koerte-kasside pissimise peletamiseks.