6. märts 2019

Pole siia miskit hetkel rohkem lisanud, küll valmistas head meelt esmaspäeva õhtul alanud lumesadu, mis teisipäevaseks vastlasõidule ikka boonuspunkte andis. Ja muidugi metsa ilu tõstis kõrgele tasemele. Ja vastlapäevale andis ikka kauni väärtuse.
Kui paljud kirusid lumiseid ja puhastamata teid linnaliikluses, siis ma hoidsin vagurat meelt, et vaikselt koju liigelda töölt. Hommikune teisipäevane 5.03.19 tipp tund oli ikka meeletu, kus auto oli autos kinni. 
Autol taas jama, tagumine parem laager läbi, ja miskit veel logiseb. Ja vaja veel õlivahetuse teave ka maha võtta. Tegemisi jätkub mitmel rindel.
Metsas saaniga sõites peab olema kutsar hästi liikuv, küll kallutama saani kas siis paremale või vasakule. Nagu omaette balleti tantsija. Kuid nii ma olen juba harjunud ja oskused ka maha langenud puudest üle liigelda. Saan vajab taas uuendus kuuri läbi viimist, eks selle ka saab.

Eile oli tuhkapäev ja sai käidud Purku lasteaiale sõitu tegemas. Teekond sinna sai olema meile põnev, alul mõtlesin, et mis siis juhtub, kui läbi metsa lähen, et järsku mõni puu on tee peal maas. Kõigepealt oli üks oksaraoke ja siis kui juba teepeale hakkasime jõudma.
Tahan jagada eilseid emotsioone mis ma kogesin veel metsast läbi sõites. Ja minu sabakont andis taas tunda, mis ma veebruari alguses suusa võistlus momendil kukkudes sain. 
Kasutasime liikumiseks otseteid üle heinamaade ja läbi metsade ... viib meid lõbus talvetee koos kuljuste kõlinaga jne.
 Jällegi mu meistersport kallutamises, metsas jätkus lund hobusetele põlveni. ja kuna oli uue lume all aimata veel vana lumeolemasolu (reetis koorik) ja hobuse läbivajumine ning jälje sügavus lumes. 

Tagasiteel kasutasime sama rada, kahjuks on see kõver nagu kreeka ee, sest vahepeal mõtlesin pilte moblast feissari laadida ja siin on näha, mis juhtub, kui rooli taga kõrvaliste asjadega tegeleda. Selline tunne on, et juht on küll kõvasti purjus olnud... aga tegelikult kõrval tegevused ohja taga... Ja nii kui tähelepanu hajub muudele tegevustele alustas Herta ise oma automaatpiloodil juba teises suunas liikumist... Tegelikult need ajad mis oleme hobustele kulutanud on meile võrratud hetked.
Lähme välja selleks, et miskit teha ja olla sellise rahvaga koos kes seda hindab. 

Eelmine nädal puutusin kahel korral kokku kahe erineva koeratõuga. Üks oli saksalambakoer kellele leidsin uue kodu üpris kohe, hea meel, et leidus uus pere kes oli valmis 9 kuuse sakslasega tegelema.
Ja teine koer siis iiri punane setter, kes mõlemast silmast pime ja veel alatoitumuses. Tundub, et koera vaevab veel miski, kõike toite anda ei või. Reedel saab juba nädal, koer ei võta kontidele nii palju kui vaja. Muidugi kaal on tõusnud ja liikumine on paranenud, aga silmad on põletikus ja neid peab ravima, et saaks mädavoolu pidama. Kummaline hais on koera juures... mis mind teeb väheke murelikuks ja üritan leida veti, kellega väheke teemat konsulteerida.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Igapäevaselt uurin sööda teemasid mida hankida ja katsetada Pokkeri ja Fryci peal. Suhtlen nendega pidevalt ja soov näha neid siledana nagu...