Täna hommikul sain ootamatult shoki. Läksin kanu vaatama ja süüa viima, kui minu selja taha oli ilmunud meie collie, kes mitte ei kõndinud enam normaalse koera kõnnakuga, vaid lausa taarus, komistas jne. Ehmusin sellist pilti nähes kohutavalt, esimeseks hakkasin analüüsima, millele pilt viitab ja mis haigusega tegu võiks olla. Ilma igasugugse põhjuse teadmata ravi teha ei tohi. Olles märganud saba ja tagumiste jalgade karvade ümbruses mingeid kuivanud olluse jääke. Oletasin, et kõht on võinud olla lahti. Analüüsisin, siis mis nad eile sõid. Meenus, siis korraks välgatas peas, et järsku koer on purjus. Kuid selle kahtluse hajutas loomaarstile tehtud mobiilikõne. Õnn, et kodus kapis leidus keefiri ja tehobakti, mida segasin mõõtelusikaga keefiri sisse ja Sofie maiustas 1 liitrise koguse keresse.
Mul jälle kergendus, samas teadmine, et pärmitaignast valmistatud tooteid ei mitte kunagi kutsikaohtu koerale. Täisealistel koertel pole häda kedagist. Igal juhul püüan olla uute toitudega ettevaatlikum, seda enam noorte koertega.

Kabala Lasteaed-Põhikooli loodusring

Loodusringi tundide sees on ka hobuseõpetus. Arvasin, et eelmine kord lubasin lastele, et täna tulen hobusega ja tundub, et sõna hobune toimib magnetina. Pean mõtlema, kuidas teha veidi suurem regi sõiduks, kus siis vähemalt 8-12 last peale ära mahub. Ja nüüd täna tundsin puudust teisest hobusest. Eks oli ka hiljaks jääjaid. Kolm last jõudsid kohale, kui meie tund oli läbi saamas. Ja nõuti, et pean nendega ekstra kohe sõitu minema.

Liiga palju päikse käes viibimine võib viia selleni, et võib jääda tõbiseks. Täna siis nohus, kergelt uimane, palavikku kraadinud pole, aga enesetunne sellegi poolest kiita. Pühapäevasest ratsutamisest on siis kõik võimalikud lihased k.a. valulikud. Selline tunne, nagu sant ülekere. Kuigi mu viimasest ratsutamisest pole teab mis pikk aeg tagasi, ainult nädal. Ja siis oli jah ainult tund aega. Käisin siis kahe hobusega, aga mis teha võrrelda, harjutustega või lihtsalt jalutussõiduga. Jalutussõidu järel ei kogenud ma miskit, aga pühapäev sai nii mõndagi harjutust enesele ja hobusele meelde tuletatud. näit. pikendatud traav sügavas lumes. Hobu jooksis meelsasti. Ja ise nautisin sama, kuid täna jah. ... võtan naljaga pooleks, kulub ära, siis tean mis asi on sportlik vaheldus ja eks muidugi 12 km suusatamist.
Tänane ilm on kahvatum ehk siis kui selline asi nagu päike hetkel puudub. Ja õues ka veidi vilum, õues läheb hingamine paremaks, kui toas. Kuid mis teha uimasena liigelda ja toimetada ka eriti palju ei taha. 
Õnneks eile sai palju silo veetud ja siis täna sellega hooletum. Hobused toimetatud, eks mingi aeg siis sisse.

Tänane päev oli sama, mis eilegi. Kaunis päike, mis lausa kutsus mind õue tegutsema. Plaanisin siis silovedu, olgugi, et karjamaal veel mõni kuhi, mõtlesin ,et teen siis alguse ära. Saigi siis see tehtud. Herta käitus täna super hästi, natuke nihverdamist, aga talutavas kontekstis. Kolm reetäit silo siis veetud. 
Eile käisin veel Teebaga maastikul ratsutamas, siis enne maastikule minekut, tallasin korraliku raja tänaseks siloveoks, et Hertal reega lihtsam oleks. 
Kahel sõidul kaasreisija rollis reisis kaasa Sassu, kes siis mängis kuulekat koera. Mainin, et tegelen lisaks hobusele veel koeraga, kuigi Sassu võib vahel tülikaks osutuda. Sellisel hetkel, kui mul vaja hobusele tähelepanu osutada, siis tema tuleb sülle istuma. Tegelikult on ta vahva tegelane, kellele meeldib akrobaatika ja oma jutt samamoodi. Kui ma läksin laupäeva hommikul vara kodunt välja, et tööle minna, siis ta püüdis mulle midagi oma vaiksel toonil jutustada ja need rippuvad mokad naljakalt kerkimas. Kujutage ette, hommikul naasta tööle ja meenutada kodust kaasa saanud koera emotsionaalset nägu, jääb ikka päevaks ajaks kummitama. Ja aus olla, siis ikka päev otsa saatis mind see emotsionaalne koera jutt.

Mis juhtus täna. 95 Vabariigi aastapäeva sünnipäeval...

Kui oma saanisõitu alustasin uue rangiga, siis pärast poole distantsi peal. Märkasin, et rangiroom vajab pingutamist. Oli vaja hobune pidama saada, kuid Herta kärsitus viis asja nii kaugele, et pani kimama ja mina, kes olin juba saani pealt maas. Ei olnud Hertal aega mõelda, et mida ma tegelikult tahan teha. Tema pani ümber minu tiirutama, kuni saaniaisad järgi andsid. Ühel siis murdus metalli juures puidu osa (aisk ise valmistatud pea 18 aastat tagasi-kohalikud lapsed, kes tol ajal ratsutamas käisid aitasid ära värvida). Tänane teema, et kui uusi asju proovida, peab olema hobuses kindel, et ei hakka tormama. Uue rangiroomad on pehmest materjalist ja hästi säilinud. Vanus on teadmata, kuid tean nende rangide saamise lugu. On need ühe inimese kingitud, kellele müüsin pea 26 aastat tagasi ühe nutriapaari.. Rangid pidin ära tooma toona rattaga, enese kaelas. Hertale neid täna kaela pannes, olid need lausa nagu valatud. Kuid jah, aisa purunemise järel, koju naastes vahetasin jälle vanade vastu. Otsisin ka vanema sedelga, kuna tänane sedelgas sai ka natuke kannatada (mõttes ohkan, et peab jälle remonditööd tegema), kuid õnneks varustust jätkub ja mu enese hool seisab alati selle taga, et hoian tagavara varustust korras. Tagasi tulles, selgus, et teise aisa metalliosa on ka kannatada saanud (vajab keevitamist), pidin kasutama aisa kinnitamist saani külge alumist sedelgarihma vabandan väga vanemate hobusekasvatajate ees, kuid minu õnneks olid hobusel peal leied, mis hoiavad rangid kenasti paigas. Nüüdsel ajal on mõndel väga suur kriitikameel, kes aravavad, et neil on paremad seisud. Tihti on nii, et ega arvustamine asju paremaks ei tee, pigem teeb ettevaatlikuks suhtumise sellesse inimesse, kes julgeb teist kritiseerida.

Eile proovisin uusi ohje ja leiesid siis Hertale. Täitsa mõnus, kohe teine olemine, natuke ohja kinnitus võiks olla teine, plaanin osta pöörisega karabiinid. Herta seisis tänu leiedele paremini paigal ja rangid ei vajunud ei siia, ega sinna. Uued leied on paremast materjalist, kui need vene omad. Iseenesest oli vene omi raske selga venitada. Kuna tehtud oli peenikesest seanahast, siis nüüd olen Rootsi firma toodanguga täitsa rahul. Loodan lähimal ajal ka sedelgarihmad uued saada, ka musta värvi. Rootsi leiedel veel see asi neid on võimalik reguleerida. Hetkel on mul tööohjad, aga kui aeg edasi läheb ja rakendit hakata tegema, siis rakendispordis jälle omad nõuded. Siis pean ostma asjad Poolast. Võistluskaariku tehas asub kah Poolas. Teada olevalt toodetakse Eestis  ponidele kaarikuid ja mõte on soetada Järlepa Manor Hausist üks sihuke, millal ei tea veel
Esialgne plaan on müüa üks hobune karjast. Eile vaatasin karja ühtsust ja panin tähele, et hetkel kõige suuremas tõrjutuses on Pauliine. Kuid kõige uskumatum on, et Testemona jagab kõiki asju söödast ja karjajuhi staatust Liptoniga, kellega ollakse parimad sõbrad (Testu on tiine ja ootab varssa Poisonilt). 
Pean kutsuma hobuste hambaarsti, Litponil on üks probleemne hammas. Eile vaatasin. Hobuseid jootes jälgin alati nende harjumuslikke käitumisi ja juba mitmendat päeva vaadates, et vee joomisel on kuidagi ettevaatlik ja söömisel sama. Ja avasin suu, pilt selline, et vahetuvad mõned piimahambad ... tean inimesi, kes kuulevad esimest korda, et hobustel toimuvad hammaste vahetused. Sellel ajal ei saa ka korralikku trenni teha, siis nad on tundlikud igale asjale. Kui mu mõni hobune on hambaid vahetanud, tavaliselt teen ma lihtsaid jalutuskäike, kui neid kuhugile rakendan.

Pean olema tähelepanelik koertega metsas käies. Ühte koera mõnda aega rihma otsas jalutama. Teades oma koerte võimeid ja lumiseid olusid metsloomadele. Pean arvestama, et oma koduloom ei tekita looduses pahandusi. Mis ajendas mind selline asi kirjutama. Mõni aeg tagasi pakuti mulle pea 2-e aastaseks saav emane teenistuskoer, kellel just murdmiskombed. Mainin, et kui koeral on koduloomade peale salajane murdmis mood, siis väljendab pererahva oskamatut tähelepanu kui ka vähest tegelust. Ja see sai selle koera puhul mulle vastuvõetamatuks. Kui me Sassu võtsime, siis endine omanik mainis, et kanad peaksid meil kinni olema. Kuid seda teed me ei läinud, et kanu oleks kinni pannud. Alul ta ei murdnud, kuid hiljem hakkas neid ajaviiteks murdma. Mis ma ette võtsin, analüüsisin, et miks linnukoer püüab kanu ja mida ma peaksin enda juures muutma. Et keegi kannatajaks ei jääks. Murtud kanadest alul ei näinud muud, kui sulgi. Hakkasin passima, et seda hetke, et tabada koer teolt ja karistada. Ja esimene kord mul õnnestus, kõik läks nii nagu püüdsin arvata. Kuid järgmine päev kordus sama teema, oli jälle kana kinni püüdnud ja karistasin veidi karmimalt. Kuid tundus, et selline karistus viis jättis ei avaldanud koerale mõistusesse, et ei tohi kodus elavaid loomi murda. Ja kolmas päev jälle kana... nüüd aus olla, sai mulle villand. Andsin vitsa ja jätsin koera murtud kanaga paariks tunniks ühele kohale istuma. Ja meil jäi siis 30 kanast-kukest jäi tol korral alles 3 kana ja kukk. Pidasin seda siiski suureks sammuks ja nüüd mil koer on meil juba elanud üle aasta. Pole enam ühtegi kana ja kukke läinud. Sügisel sai siis oma sügavkülma täidetud oma kukkedega, keda lihtsalt polnud kuhugi enam pakkuda ja kes tahaks kukke niisama iluks, kui asjal peab olema ka mingi mõte kasvatuses.

Mõtisklen siis mitmendat päeva, et miks inimene hakkab loobuma koerast ja viitsimatus tegeleda suutmatus pühenduda südamega võetud koerasse.  Natuke ajab pahaseks, ah ei saa hakkama, mis ikka annan ära... Mida..mida ja miks lastakse sellistel asjadel sündida.

http://www.apollo.ee/elust-koera-ja-kassiga.html
Soovitan lugeda.
http://www.apollo.ee/koera-parim-sober.html
Lugesin selle eilse ja tänase päevaga läbi, hästi lihtsa mõistetavusega ning hea teada tõde, mis tegelikult puudutab koeri.
Minu jaoks on koe sõber, saatja ning abiks teatud töödel.

Nii, kui mõne noore hobusega vähem tegelda, hakkab tema kohe leiutama ulakusi. Nii pisike Anett, mu sinnamaani viis, et teise karjast eraldasin ja talli ühe posti külge talutusnööri ja päitsetega kinnitasin. Kuna mul oli korraline sõnnikuvedu, siis ühtlasi oli tema mul silma all. Kunagi ei tohi jätta noort hobust üksi talutusnööriga kinnitatult. Sain nii mitu asja korraga teha.  Nii, kui maha rahunes, läksin ta juurde silitasin, tõstsin jalgu (tegelikult annab ta neid ise meelsasti-oleme karjamaal vabalt olles palju talle jala tõstmist harjutanud). Taandasin mõned sammud ja siis jälle viskasin kärutäie sõnnikut, kuni nii pea 20 korda. Ja iga kärutäie vahel käisin Anettiga tegelemas. Lõpuks, kui norm sõnniku kogus kärutatud aiamaale, siis panime õhtuks hobused sisse v.a. Herta, kellele meeldib vabadus, seda me talle ka lubame. Kuna tal on sissepääsu võimalus rehe alla, kus magada. Muidu jah jalutab õue peal. Kuna teda kiputakse pidevalt teiste hulgas närima, leidsin, et parim on hoida selliselt. Kuna hobune ei lahku kodunt üksi karja juurest kuhugi. Vahel öösel kuulen, kuidas käib jalutamas ning mainin, et maja ümbrus meenutab jalgradade vabrikut. Neid on tekkinud päris palju, kus siis Herta oma öö tunde veetmas käib, tema saatjateks on muidugi koerad. Koerad ei karda, ta ei ründa ning koerad pakuvad turvalisust.

See nädal on kirev nädal olnud, osaletud ujumis-ja suusavõistlustel, autoremondile on aega raisatud ehk siis saatsin auto mõneks tunniks teenindusse ja neljapäeva hommikul selle kätte saanud. Tunne jälle autoomanikuna suurepärane. 

Ja muidugi uus gripp jälle kohal, viimane öö siis ka palavikuga maadeldud. Eile käisin Hertaga Keo küla vastlapäeva tähistamas. Vahva üritus, hämmastav, et külarahvas üksmeelselt kokku hoiab. 

Ja nüüd mil auto korras, kipub Sass jälle kaasa tulema, pärast Vormsi saarel käiku. Hoian teist vägisi eemale autost. Õnneks üks jooksuaeg jälle möödas, aga jah, mõte tiksub mingil ajal enesele pikakarvalise saksalambakoera hankida.

http://www.youtube.com/watch?v=6fvX7amaBRQ&list=LLJ0CPCNurE0XeHdqrWKPRhQ

Kui isegi juhtub või tundub, 
et kogu maailm on su vastu ülekohtune ,
kuid su SÜDAMETUNNISTUS on PUHAS ,

EI JÄÄ SA IIAL SÕBRATA ..

Minu jaoks on ligimise hoolivus Ü L I M .
Kui keegi ei hooli minust ,
soovin ma pigem VALGUSESSE minna ..

SÕBRATUNDES SÕBRAPÄEVA TEILE KÕIGILE.

Hoolides ja Inglikaitset soovides ,
Inglikaitse Rita.

Inglikaitse esitleb fotot / pilti Viktoria Russu pildikogust.
Laenasin, leidsin häid mõtteid.

Tuhkapäev

Auto korras, homme vaja järgi minna, kuna mul täna ei olnud aega. Siis isegi sain ühe Pärnud puksiirabi juhilt Raplas puksiirteenust osutava juhi numbri ja ühendust võetud. Kiidan neid mehi, väga tublid. Aitasid mu hädast välja.  Auto sai ilusti treileri peale ja muigasin omaette, et külarahvas võis mõelda, et järsku saatsin auto romula teed. Ei seekord käis lihtsalt remondis. Hindan seda autoteenindust, kus olen antud hetkel hakanud käima. Tegelikult soovitas mu sõbranna abikaasa, et nii paljud pidid kiitma toda kohta. Tõesti mainin ise ka, et hea koht.

Täna silo vedada ei jõudnud. Mõtlesin hakata loodusringis käima hobusega ja hobustega. Mul on vaja veel hankida laste turvavest. 

Mainin vaikselt, et kui auto katki, siis kogu maailm variseks kokku. Kuna mul üks ainuke, siis tundub, et nagu kogu elu käiks ainult tehnika ümber. 
Nii see on, hobusega ikka 15 km talvel kodunt kaugele tööle ikka ei lähe...peab olema loomale soe tall, kus maha jahtuda, kus vaikselt järgmiseks päevaks välja puhata. 15 km distantsi arvestusega peab arvestama ka kaera porstud tee peale kaasa ning lisaks koresööt. Muidugi saaks kõik ju ree peale kaasa võtta, kui maad mida saab arvestuslikult lumega kaetuks on kõigest 6 km ulatuses, tuleb märkimisväärselt ainult asfaldi peal reega ei tee enam midagi, siis peab olema vanker.
Mis ikka fantaseerida.
Igal juhul eile meile teed lahti ei lükatud ja kui helistasin, et milles probleem, siis vastati, et kui vald käsib, siis sõidavad välja... kas ei ole mitte kummaline... Mõttesse tuli pöörduda vallas töötava majandusjuhataja poole, kelle sõna maksab ka nende põkaprintsidele.
Täna käisin kohaliku kooli lasteaias vastlasõitu tegemas Hertaga. Uskumatu loom... traavis nagu noor sälg, korraga 3 kilti kordagi sammule tahtmata. Imetlesin ja kiitsin Hertat tänase olemuse eest. Ja tänasin südamest, et hetke antud olukord, kus pean sööda vedama hobustele ainult hobusega. On andnud Hertale hea treenitavuse. Ja kõik kolm ringi lasteaia lastega tegi Herta piisavalt suure mõnu ja energiaga. Mis sellest, et see summa väike, aga see siiski midagi...
Jälle läksin mõtetes auto juurde, kahtlen, et järsku on mingis suurem viga, siis auto kaotus oleks hetkel suurem põnts mu majanduslikule seisule. Lisaks siduri onkelmale on ka nüüd käivituse probleem... Mõned asjad seetõttu kokku kuhjunud.

Täna sai siis pühapäeva veedetud... sõnniku jätsin teiseks päevaks. Kuna eilne saun õhtul ei leevendanud ka lihaspingeid õlgades. Söödaveo lükkasin ka homse peale, jätkus karjamaale veel tänasekski. Eks näe, kuidas homne päev kulgeb, pean juba hommikul viima auto remonditöökotta, tuleb ette võtta siduri vahetus. Õnneks seekord ma ei põe pikalt. Juba enne jõule kuulsin käike vahetades, et sidurisse on tekkinud vaevumärgatav pinin. Omal ajal, kui vanaisa tööautoks UAZ, siis sel massinal hakkas sidur käike vahetades kiledat häält tegema. Mille peale, alati vanaisa ütles, et aeg sidur ära vahetada. 
Käisin täna korra isegi metsas, Kati oli mul sadula all ja Lipton siis korde otsas järgi. Lipton käitus korralikult, igal juhul talle meeldib, kui talle pannakse asjad ümber. Käitub kohe korrektse hobuse moodi. Kasutasin täna valjaid ilma ratsmeteta (sellepärast, et kukuks maha ja ei keerduks ümber okste). Ja veel sedelgat, sadulat ei viitsinud selga panna. Olen teda aeg-ajalt kasutanud Hertaga, kui vean silo, et õpiks kõike nägema ja harjuks selle hobuse eluga rohkem.

Minu elu käib loodusrütmide järgi, nüüd mil, kellaaja järgi hommikud valgemaks läinud, siis mu uneajad lühenevad. Ei ole seda meeletut karuoti und. Pikemaks veninud päevad annavad juba õues toimetada rohkemgi, kui vaja. 

Eile plaanitud 20 käsikärutäit sõnnikut õue komposti kärutatud, siis täna lisan veel 25 käsikäru täit...yeee... lihtsalt super. Kokku sellel nädalal hetke seisuga 65. Plaanisin tänagi 20, aga olin nii hoos, et ei saanud pidama, kui lisasin veel 5 käru täit komposti. Nii, et komposti sõbrad, kel huvi on võimalus kevadel seda head kompostsõnnikut saada.
Täna silovedu ei teinud, sööta hetkel küllaga ees. Olen saanud hakkama ja seisab pidev järg ees. Nüüd tunnen tunduvalt enesekindlana, kui näiteks olin seda enne jõule. Siis seisin mitme probleemi ees. Füüsiline jõuetus ning mure traktori pärast, kuid olles saanud mitmetelt inimestelt tunnustust, selles osas, et vean sööda hobusega. Andes tegevust hobusele ja ühtlasi õppisin ise sealjuures mõtlema jälle ennast hobuseinimeseks ning tasapisi tekkis tarkus, kuidas lammutada nii, et ei pea ennast füüsiliselt kurnama.

Kurb hetk tekkis alles hiljuti, kui mu auto sidur lakkas lõplikult töötamast. Nüüd esmaspäeval siis uue sidurivahetuseks läheb.

Üks õhtu ehmatas Herta mind ikka kapitaalselt. Läksin aida alla, et sorteerida nati riideid, korraga kuulsin sellist häält, nagu oleks aidas kuskil ellu ärganud madu... ma ehmatasin südamest ja tardusin hetkeks soolasambaks... Hakkasin silmadega otsima, et kust see hääl tuli ja kui olin oma vaatega jõudnud aida ukse taha. Seisis Herta, kes hetkel elab meil vabapidamisel ja saab liikuda seal, kus meeldib. Kuna tegemist aida osaga, kus hoian ka kaera, siis oli see aida uks, mis kutsus hobuse kohale. Herta oli minu ehmatuse allikaks. Hakkasin naerma, Hertal endal oli tähenduslik pilk.

Aida uks ja kaerakirstukaane kriuks on hobustele tuttav, siis jätavad tavaliselt kõik oma toimingud ja tulevad teadmisega, kas ma hakkan jagama kaera.

Matkajuhi ajaveeb: Matkapoed Stockholmis. Kust ja mida?

Matkajuhi ajaveeb: Matkapoed Stockholmis. Kust ja mida?: Stockholm on üsna hea koht matkavarustuse ja eelkõige riietuse hankimiseks. Nagu kaubanduses kombeks, paiknevad ka Stockholmis kallimad (väi...

Vormsil käik

Veel miskit, ...kunagi sai uhked pulmad peetud.

Helgeid mälestusi.

Esimese pildi peal on lapsevankris poni varss, kellele oli kasuemast tori mära Huvi kogematta peale astunud. Ei tohtinud lasta oma jalgadel liikuda ja muidugi olid lapsevankri vedrud täis vinnas.

Teine pilt kajastab saiavormi tegu ja laua ääres saia jagamas Morrisega poeg Joel. Morrisega selline lugu, kes sai  koolitatud kasuema kitse alla imema.

Jätkan koerte teemadel.

Vastutustundetud koeraomanikud! 

Alustan kirjutamist piisava pahameelega, tahtes oma pahameele kõik rumalate koerapidajate peale valada. Milles probleem, kahel emasel jooksuaeg ja lähima küla kaks isast korda mööda meil käimas. Samas nende ülbe käitumine ümbruskonnas on äratanud ka lähedal olevate naabrite koerte tähelepanu ja seetõttu on tekkinud meil selline olukord, kus nende klähvimise tagajärjel on lähima 5 km raadiuses koerad öösiti rahutud. Pidev haukumine ja maja ümber kollitamine, on ikka häiriv faktor. Mina, kes hoolin tõukoertest ja soolisest eelistan emaseid, siis selline koerapidamine, kus pisike koer täis ülbust näitab koeraperemehe hoolimatut suhtumist. Koer on kasvanud üle pea... kas siin ei pea sekkuma mõni riigiametnik märkuse tegemisega...? Palusin lastel hoolega silma peal hoida liikuvatel penidel ja teha pilte. Need laeme ülesse valla fb kontole, et selgitamaks koeraomaniku ning alustada läbirääkimisi, koera edaspidise saatuse üle.

Hetkel ei suhtle ma naabritega, kuigi peaks. Kuid nad peavad ise aru saama, et see koer mis neil on, käib neile ülejõu pidamiseks (endine omanik lasi üle pea kasvada) ja peaksid kaaluma kastreerimist. Too koer ei hooli, siis millestki ja peremehe kutsele enam ei allu.  Mulle ei meeldi, kui öösiti toimub mingi action koerapüük ja mu magamistoa akna alt kappab mitu paari jalgu mööda, sellest piisab ja mu uni on läinud, seda tagasi saada... võimatu.
Mina eelistan isastele emaseid tõukoeri pidada  ja siis tahaks, et naabrid arvestaksid ka minu soovidega. Kas on mõtet pidada hormonaalselt ületöötavat isast koera isasena säilitada. Uurisin internetist, mida selle kohta kirjutatakse, piisav materjal. Palun lugeda ja guugeldada, leiab nii näitlike ja teoreetilise kirjeldusi kastreerimise kasuks.