Hakkabki juulikuu selja taha jääma. Ja on nii mõndagi tehtud. Eelmine nädal käisin Tiina Toometi kliiniku juubelit tähistamas. Hästi palju rahvast oli ja hästi põnevas kohas korraldati Mustjõe Kõrtsitalus. Esimese asjana võtsime Aadega kohale jõudes ette matkaraja ja siis avastasime, et mustikad on valmis.
Meil siis sinna mineku soodustas jällegi ilm. Olin häälestunud, et teen mingi kellani heina, kuid peale heina kokku riisumist hakkas sadama. Ja ma enam ei jäänud ootama suuremat käsku, et mine. Ja minek sai kohe kiirelt ette võetud. Kõige kummalisem oli see, et just meie taluheinamaade kohal sadas, mujal Eestimaa paigus oli täiesti kuiv. Igal pool tehti heina ja muidugi mul südames jälle mure, et järsku saaks, kuid mõneks hetkeks suutsin ennast heinatöö mõtetest välja rebida, kui tekkis hetk, kus olime ära eksinud ja tegime tiire. Lõpuks kahe peale ka mobiilist gps plaanide abil kohale sõidetud. Oli vast pärapõrgu, aga samas väga põnev koht ja huvitava planeeringuga. Ja palkmajad oii. Pühapäeva hommikul Mustjõelt lahkusime vara, meil oli vaja Lagedilt üks hobuseveo treila taha haakida autole.
Ooo jaa, pühapäeval toimus Avatud talude päev ja meil oli vaja paar poni laste sõidutamiseks Vastja külla viia.
Ja nii mu plaanide kohaselt ka läks. Koju saime 10.38 ponnud peale ja Vastja külla. Ponud maha, treila tagant ja ise koju heinatööle. Ehh mis puhkepäev vahepeal vahetati lapsi, kui üks läks toodi teine.
Ja kui õige aeg käes jälle treilale ja ponnudele järgi. Ja Vastjas olles tuli jälle kutse üritusele. Nii et jätkame täis rauaga suvest. Ega puhkust pole, kuid ma puhkan aktiivselt, tahaks enne lastelaagrit veel mustikal käia.
Augustis on veel üritusi, kuhu on kutsutud välja nendele üritustele on jälle treilerit vaja. Nüüd juba tunnen, et viimane aeg hakata midagi mõtlema.
Ja muidugi selle heinatööga olen ikka oma niidukit ikka kapitaalselt lõhkunud, et poeg juba juba jõudis nuriseda. Kuid mis teha, mina ennast süüdlaseks ei pea.
Mis vahetatud, niiduki alumise rihmaratta laager sai vahetatud, eile vahetasin ise kepsu laagri ja ostsin uue kepsu, kuna vana oleks saanud ka korda teha, aga ma ei viitsinud aega kaotada siis ostsin uue ja ühendasin siis kõik nii nagu olema peab. Kuna mul üks probleem, pole jõudu nagu meestel, siis pean mõistust asjade juures kasutama. Poeg vahetas üks päev lati ära, kuna üks tera nii lolli koha pealt katki, et seda ei saanud ka parima tahtmise juures vahetada.
Muidugi otsisin rullakat, et siis teha esimene samm tehnika maailmas, kuid selgus tõde, et harjad kutud ja kasutuskõlbmatu.

Meie uus nümfipapa Woodie, muidu eelmises kodus oli ta Oskar ja Ossuks kutsuti, kuid meile on see liig mis liig, üks Oskar on merisiga. Nii Ossust sai nüüd meie Woodie. Lahe poiss. Õppis lendama toa peal ja muidugi enam nii kuri pole nagu alguses. Nüüd juba uudistab ja kõige lahedam, kui ta mööda toa põrandat siis oma puuri juurde jalutab, kui ta jälle kuhugile ära eksinud majas on.

Märgatud, et Pipil algab peatselt jooksukas, hetkel veel algusfaasis, kuid üks lastest märkas, et tehti loomategevusi, kuid mis ikka. Nordik on viljatu, ei tema enam millekski võimeline pole. Kuid kummaline on ikka loodus küll, et mis sellest kastraat see ei loe, aga tegusid tehakse. Veel mõned päevad silma all, siis siseruumidesse kinni. Koeral juba nii palju vanust, mis sellest et ümbruses enam selliseid suuri kolle ei ole, aga ma lihtsalt ei usalda. Mõned aastad tagasi käis üks väiksema mõõtmeline kosilane, kes siiski ulatus oma kasvule paaritama... Nali naljaks, aga paaritas ta ära koera enda kuudis. See oli Pipi esimene pesakond, kus polnud rohkem õnneks kui kaks kutsikat, üks oli surnud ja teine elus. Sellele leidsime kuhugile Kiisale uue kodu. Lapsed kiindusid, küll nad lunisid seda endale jätma, aga keeldusin kategooriliselt. Pakkusin lastele alternatiivi ja lubasin, et hangin neile kolli. Sai kutsikas uude koju, kui leidsin kollikutsika müügi kuulutuse. Ja nii saime endale Sofie. Kes on tõeliselt ära nunnutatud, hoitakse süles ja on nagu lapse eest.
Eile sai mitmeid kordi kodu vahet käidud, eks niiduk jamas. Ja muidugi poeg oli ka ikka väga väisnud olemisega. Kuid õnneks mitme inimese peale sai ka kaotatud terad vahetatud ja loksuma hakanud lülid korralikult kinni monteeritud.
Ja õhtul pea 22 paiku oma töötulemust kastemärjal heinamaal nautida. Kui juba viimaseid siile niitsin, siis hakkas juba vaikselt inimese tunne taastuma.
Hobused said uuele karjamaale metsa, kitsed panin välja, kuna vanem tütar käib koolitusel, siis aega selliseks tööks pole. Ja muidugi mainin olen ju vaba. 
Ja selle nädala lõpus on mitmeid üritusi. Nii et peame mõtlema kaugemasse tulevikku ja kuidas rohkem ära majandada ning heinavarumisega mitte nii pikalt tegelda. 

Üks vale klahvi liigutus ja pool teksti pani ajama.
Kuidas kulgeb...?
Minul vabalt ja püüan leida ühte ratsastajat, kes tuleks  mu ponisid ratsastama. Kuid ega ma igat ühte ka võta. Selleks ikka mingid kriteeriumid paigas. Aeg on teinud oma töö ja olen suht läbinägija, keda võtta või keda mitte võtta. Peab tekkima mõnus side ja kokkusobivus inimesega.
Eelistan sellist sõitjat, kes omab kindlaid oskuseid, mitte ,,maha murdmist" loomal. Ja poni kuhugile kodunt välja andma ei hakka. Eelistan ise kontrollida ja jälgida, kuidas minu enda loomaga ringi käiakse.
Kuidas meil siis uus nümfipapa on kohanenud. Lennuringid on üha pikemaks ja samas tema uudishimulik omadus on see, mis on aidanud ka emaslinnul omaks võtta omavahelist suhet. Kõige meeldivamad hetked on õrnusehetked ja neid vaadata lihtsalt on ikka nauditav tegevus. Unustades hetkeks ikka ümbritseva maailma ja võib olla ka hinge näriva mure.
Ilmad on nagu nad on, leian ennast ikka ja jälle lohutamast, et küll jõuab ka kenad ilmad kohale.
Muidugi ei leia sobivat treilerit hetkel, kes oleks nõus kahel päeval transama meie ponnusid üritusele ja tagasi. Hetkel ju iga minut ja tund suvisel ajal arvel ja mis veel, ega kaugele kui 15 km enam ikka oma jala peal paariks tunniks kohale ei lähe.
Ja muidugi ikka kirun ennast, et mõnes asjas ikka nati lohendust olen jätkanud. Kuid mõni aasta tagasi lubasin osta treilku, aga siis jälle ei olnud kutseid erinevatele üritustele. Ja siis sai jkah raha mujale kulutatud.
Eile sai siis Katile uus sadul hangitud, sest vana kapitaalselt juba iganenud, mainin poole suuga, et tegu india sadulaga ikka, mille iga juba pea 20 aastaseks osutus. Meil oli see olnud 15 aastat.
 

Olen hetkel vaba inimene igasugustest töökohustustest, kui kauaks ei oska öelda. Eks näe...
Tean, et ilma tööta ei saa ja kindlalt selles suunas ka tegutsen.
Vajasin natuke tagasi tõmbamist, kellast kellani ja kella passimine tüütas lihtsalt ära. Ja muidugi pidevat tööstaaži ka piisavalt. Tahan  natuke aega lihtsalt kulgeda. Kuna mul üks kodune töö on ja eks laste palvetele andsin ka järgi.
Korra isegi peast käis läbi, et kui aasta kodus tegutseda, aga jah vaatame mõtleme.
Muidugi, keegi peab ka kodus olema. Nüüd vaja mõelda lastelaagrite korraldamisele ja mõelda tulevikule, et mida edasi ja kuidas edasi...
Mõned alustatud plaanid tuleb lõpetada sügiseks jne. Millised need on, peavad jääma siseinfo saladuseks. Kui asjad lõpule viidud,  siis jagan mõtteid ja tundeid.
Viimase nädalavahetusega lõpetasin ühtlasi siis maasolevad heinamaa tükid. Juba küla peale jäävate heinamaadega.
Ja täna alustan juba uute heinamaade niitmisega, et siis kuulõpuks kõik millel taotletud pria toetused tehtud ajalises mõttes saaksid.
 

Hetkel kallab nagu oavarrest. Ja heinatöö on mingiks ettemääramatuks ajaks edasi lükatud. Ja eks näe, mis ilm meil homme taas.
Praegusel hetkel võib öelda, heinatöö on nagu õnnemäng. Kas saab kätte või ei saa, või jõuab sadu enne kaela... Nii, et elu on hetkel maal nati keeruline. Kuid ükskord peab saabuma ka tehniline lahendus meie heinatöös.. Loodame ja unistame...

Teine heinaaja vihmapüha. Kell 9.49 ja ilm pilves pool tundi tagasi õues käies, ühte hobust teise aeda viies, sadas peenikest uduvihma. Igal juhul heinatöö plaanid tänaseks maha kantud ja peab ootama ning lootma nädala lõpule.
Tänane päev läheb siis juba trenniplaanide ja paberimajanduse korda seadmisega. Eile sai hinnakiri üle vaadatud ja viimase korrastamisega tegeles Anete. Kuna meil on tekkinud klientidega selline teema, et panevad aja kirja ja siis aeg venib. Oleme arvestanud nende ajaliselt kohale tulekuga. Nagu see nädal meil juhtus, pandi aeg kinni kella 13, kuid natukese aja pärast selgus, et saadetud oli sõnum fb, et veel läheb aega. Meil oli kiire heinamaale minekuga. Nojah, üsna varsti selgus, et ka kaks tundi oli möödunud kohale tuleku ajast. Ja siis tühistasin kokkuleppe... kuid me ei saa pidevalt olla hobustega stardi valmis. Hobused olid meil kella 13 valmis pandud, kuid keda kohale ei jõudnud olid inimesed. Ja kuna meil mobiili ajastu, isegi ei suudetud helistada, et mida ette võtta. Imestasin, et lähedale jäävad küll, aga ette teatamisega oli raskusi. 
See selleks, see on aastaid kestnud teatud tüüpi klienthilinejatega. Kuid nüüd püüame rakendada teatud lähenemisi, sest teeme pool tööd ära, kuid keda kohale ei ilmu õigel ajal on kliendid. Ma saan aru, kui helistatakse ja vabandatakse mingi aja hilinemise peale. See ok, aga kui ei helistata ja peame ootama ning mõtlema, et kas tulevad või mitte. 
Nii see on oma mõtete virr varrist olulist välja tuues...
Edasi liigume jälle täiskiirusel...

Tänane ilm annab meile puhkepäeva. Sai korra Raplas käidud ja kütet trakale hangitud. Eks kanged liikmed saab lõõgvele lasta. Kuidas seda keegi teeb on igaühe teha. Muidugi koostöös teiste väikemaa omanikega oleks meil kindlasti veoks läinud. Kuna kodu lähedal hetkel ühtegi maha niidetud tükki pole, aga mõtlesin teha väikse reidi veel Ranga talumaadele, kaeda perra, kuis rohukasv sealsetel tükkidel avaneb. Ja millist taktikat kasutada.
Muidugi homme veel juppe hankima niidukile, kuna alumise rihmaratta laager omadega õhtal, siis vaja see 15 aasta kasutamise järel uuendamist nõuab. Jah 15 aastat tagasi ostsin omale isikliku lattniiduki kutseka ajast sõbranna käest, kes talupidamisele kriipsu peale tõmbas ja üle lahe Soomemaale kolis.
Hea tunne saavutatu üle. Muidugi enda sees sisemine kurbus vajab ju tahaplaanile tõrjumist. Ja igasugune tegevus siis aitab kõigest üle saada. Olen seda sisemist kurbust ka lastega jaganud... Kunagi hiljem jagan seda avalikult, kui kõik on möödas.
 

Esimene selle aastane hein siis ulu alla saanud. Mul hea meel ja veel ilma vihmata. Kui soov on esimesed heinamaad maha niita, siis ma enam muule ei mõtle, kõik muud asjad on minu jaoks teise järgulised.
Ühe asja unustasin ära ja alles niitmise käigus jõudsin sellele järeldusele, et enne uue tüki kallale minna ei saa, kui niidukil on ära vahetatud alumise rihmaratta laager, see on omadega õhtal. Latti ei saa liigutada, kui päris suure jõuga. Isegi korra põlema süttis, sai viimane probleem kustutatud traktori peal oleva joogiveega. Kuid õnneks esimesed heinamaad prooviks maha niidetud ja ka nüüd siis tänaseks ulu all.
Eile siis tähistasime selle aasta esmase heinatöö algust. Väheke raskendatud olukord, kuid püüame arvestada ja tegutseda nii nagu jaksame ja suudame. Näis kas see aasta jääb meil viimaseks lahtise heina tegemiseks jne....
Hetkel on paar probleemi lahtist mis vajavad ka jooksvalt lahendamist. Kuid teadmine, et pole lahendamatuid olukordi ja peab lihtsalt kannatlik olema ... elame näeme...

Oeh heinatöö aeg käes ja muidugi see tehnika ikka vastu peaks on igakord mu peas ainus mõte tagumas.
Esimese heinamaa tüki maha saanud, oli ilm ikka nii vilu, et õhtutundideks juba kodunt talvejope selga lunisin. Ja õnneks üks tükk sai edukalt lõpetatud, siis teise tükiga juba nii enam mul ei läinud. Üheksanda niiduvaalu järel purunes eelmise aasta keevituse koha pealt keps, siis oli tekkinud lõtk vikatikanna olulise kinnituse kohalt. Oeh jälle ohkama võtab ja põllult lahkumise hetkel veel käigud ära kadusid ning tagasisõit teosammul kulges. Kuid eks vaja ikka miskit kiigata telosse, siis jalad roolile ja juba juhtimine käis jalgadega. Kuna liikumine on suht väga aeglane, isegi jala kõndides saab kiiremini kui traktor oma ratastel. Kuid siiani nõuka aegsele tehnikale lisavidinaid külge pole aretatud, et nad iseliikumisega hakkama saaksid nii oligi mul mugavam teine asend võtta kui mitmetunnise niitmise järel.

Kuidas kulgeb Pipi tervisega? Paraneb ja tegin täna veel antibiootikumi süsti, kaks päeva veel, siis on lõpp biotsi süstimisele. Hea meel, et õigel ajal jaole sai. Eks ikka looma tervis paneb muretsema kiirelt reageerima, et kiirelt jaole saada, et mitte lasta hullemaks minna. Ega mulle need kärnased elukad mitte üks gramm ei meeldi, aga mis teha, kui metsloomadel see haigus olemas. Ja koer kellel jahikoera verd soontes voolamas peremehe heaks nii mõnegi väikekiskja maha murrab ja  näitamiseks toob.
Lõplikult korras koeraga, hea seegi, et õigeaegne märkamine kiirelt ka tegutsema pani. Natuke veel märgatavaid korpasid suunurkades ja kerget paistetust, kuid muus osas okei. Ei sügelust ega haavaveritsust.
Suhtlesin eile vetiga koera teemal ja ka temapoolne arvamus jäi sellele poolele.
See nädal sai Mann täku juurest ära toodud. Oh jah, on inimesi, kellest lihtsalt vaataks üle ja ümber, eelkõige suitsetamise pärast ja suuvärgi poolest. Õnneks talusin piisavalt, kuid teatud respektiga. Isu polnud suheldagi
Ootasime Herta poegimist, kuid jah nüüd tunnen ennast tobedana... Ei Herta ega Teeba ei olnud tiined... Kurb, tited jäid olematuks. Tahaks ühe hoone ümberehitusega algust teha.
Mitmete asjade kokkulangevus on tekitanud segadust ja blokeeringuid teatud inimeste suhtes. 
Osa probleeme olen jooksvalt lahendanud. Osa probleeme seisavad paigal ja ootavad oma lõpliku aega selgusega mis edasi juhtuma hakkab. 
Klassikalist heinatöö algust raskendavad ilmaolud ja minu loodetud puhkus olematuks nulliti. Tahan alati startimis hetkel kodus olla, muidugi oleks mõnel mehel närv ammu otsa lõppenud. Kuna koduses majapidamises on palju asju teha, siis nagu kuhugile kaugemale ei taha minna.
Tahaks tänase päevaga ühe heinamaaga ühele poole saada, siis saaks hakata normaalselt elama.

Uus kuu juulikuu.

Nädal tagasi ja mõned päevad lisaks s.o. 21.06 murdis meie Pipi ühe kärntõves nugise. Koer tassis viimase koju, pererahvale näitamiseks. Sai kohe vetile kõllatud ja ravi peale. Kuid täna avastasin, et suunurk paistes, veritsev (pidevast sügamisest), panin antibiootikum salvi ja tegin ära teise süsti ivermectiiniga. Ja uurisin, et mida ma veel peaksin tegema. Kuna mul kodus süstelahusena antibiootikumi võtta, siis veel seda viis päeva süstima. Oh jah, uus mure kaelas...

Veelkord kärntõvest,

http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=925