Vihm ja esimene juuli.

Milline mõnus hommik, kus puudus igasugune leitsak. Mõte tiksub, et peab kõik heinamaad siloks kokku keerama. Vaatan nädala pärast. 

Käisin taas noori sälgusid söötmas, ja kõrval tühjas koplis mängisid väikesed metsjänese hakatised emaga. Milline mõnus vaatepilt. Tundus, et ka neile on vihmane ilm mõju avaldamud. Toonud lageda peale jooksma.

Enamus hobuseid sai eelmise nädala alguses metsakarjamaadele sööma saadetud. Kodu juures oli juba koppel nii madalalt ära pügatud nagu tõeline golfi väljak. 

Kuna vihmutab, siis pakin rattamatka kotid ja lähen teen ühe mõnusa puhkuse tripi rattaga. Ja järgmisest nädala teisipäevast võtan vastu matka huvilisi. 

Elame näeme ja tegutseme.  

 Päris pikk vahe tekkis viimasele kirjutisele. Põhjus lihtne. Kuivus ehk mis Eestit viimastel aastatel tabanud. Paneb mõtlikult analüüsima, mida või kuidas. Plaan hobuste arvu vähendamiseks võib ka läbi kukkuda. Heina tegemine on tänavu aasta raskendatud seisuses.  Ja kui vaadata pakutavate müügihobuste numbreid. Siis küll eriti usku müügiks pole. Ainus mõte kuidas hakkama saada, sel juhul läheks iga sent hobuste sööda ostuks. 

Meie kandi heinamaadel on ikka päris nutune seis. Kuid kõige huvitavam on metsakarjamaadel oleva rohukasvu suhtes nuriseda ei saa. 

Noortele eelmise aasta sälgudele ostsin lutserni graanuleid. Kuna nendel peab olema tugeva vooluga aed, siis tegeleme nende lisasöötmisega. Samas on see kasulik noorte hobustega tegelemisele kuluv aeg. 

Praegu on nii, et kodu lähedalt veel hetkel niidukiga peale ei lähe. Saan teha niimoodi, et karjatan. Karjus ümber ja loomad peale. Samas on seda söögikraami palju. Olen mõelnud igasuguseid variante. Kuid kaalukam otsus siiski teeme selle järgi kui palju me juulikuus sööta saame.

Naabrionu ,,pullid" viimane piisk karikasse oli mul siin kui minuga võttis ühendust saatejuht Taavi Libe maikuus, kes ründava hääletooniga küsimusega lajatas, et kas minu hobused on naabrimaade peal...järjekordne vale millega naaber juba lagedale jõudis.  Pärast naabri loomadest vabanemist on elu rahulikum. Kuid naabrionu hing seda võrd haigem... Mina pole põhjust andnud. Kuna olen korduvalt helistanud ja teada andnud, et soovin, et Midagi ette võtaks oma loomadega. Kuid ega mind selle mõtte järel eriti viisakalt ei kostitatud. Suust lendas minu suunas igat masti ,,sulelisi ja karvaseid".

Vaatan ja imestan Rapla RK tegemisi ja avalikkuse tähelepanu tõmbamist. Mis teha, tähelepanu puudus on nii suur, et hõisata teles ja kiidelda neti meedia lehel... Panebki imestama... Isegi oma treeneri kutset kiideldakse mega palju... Meil Eestis on mitmeid häid treenereid, kellelt miskit õppida... Õpin minagi juurde, vahel on hea kellegi teise käe all harjutada või teadmisi omandada. Nagu on teinud ka mu enda lapsed.  

Olen häppi oma väikese arvulise laste laagri korraldusega. Väike on mõnus ja jõuan kõikidele lastele piisavalt tähelepanu pöörata.  

Vihma ootus.

 Maapind on kuivamas. Pidin eile kanade pärast sibula peenra uuesti kaevama. Tegelased lihtsalt mõne päevaga siblinud laiali. Eile oli kahe tööpäeva vahel vaba päev ja suurt kodus peale hobuste jootmise, kasvuhoone kastmise, lillede istutamise, sees olevatele sälgudele sööda varumise, ponitäku Alberti küla peale viimise lihtsalt päev käest ära jooksis.  

Hobumäradel pead laiali otsas ja seetõttu väheke elavamad. Loodan, et täku mõneks ajaks eemale talust viimine loksutab elu tasaseks. Viimane pühapäeva hommik seda näitas. Läksin treikut autole taha panema, tõin koplist ära Alberti (alguses plaanisin sõidutamiseks Kelluka ja Alberti võtta). Kuid treileri peale laadima hakates selgus, et selline kombo ei lähe mitte läbi. Indleva mära kõrvale poni täkku panna ei riskinud. Siis selgus, et Pokker ja Fryc on armunud omakorda Kellukasse või on see vastupidi võta sa kinni...mis nende kabjaliste peas toimub.  Õhtul trenniks Tassa võttes selgus, et ka teise kopli märade hormoonid möllavad. See selleks, igal loomal avaldub siis tõeline iseloom. Ja muidugi inimese kontroll looma üle peab siis tunduvalt suurem olema. 

Tassa ka oma liigses erutuses ka kõike seda väljendas. 

Mind see ei sega, igasugune iseloomus kõrvale kalle on märgatav hobustel. See on siiski loomulik loomale kes on harjunud oma keskkonnas elama. Siin ongi lastevanematele mõtlemise aine: mis oleks hea kui täiskasvanu ema või isa sekkumisel laps saaks abi kaasa mõtlemisest ja suunavatest käitumis juhistest. 

Veel saaks mõne peenra teha, aga mõtlen sellele. 

Osalesin zuumi koolitusel ,,Käitumise kujundamine ratsaspordis"... suund oli parimatelt treeneritelt mõtete edasi andmine, kuidas paremini kas hüppamiseks ette valmistada või koolisõidus küljendamist õpetada hobusele. 

Plaan jätkata pooleli jäänud EKR 5 taseme treeneri kutse omandamist. Vaja läbida praktika...