EX VIRTUTE NOBILITAS COEPIT

...Voorusest algab õilsus... Dio Cassius.
On inimesi, kes leiavad, et peab kedagi maha tegema ning süüdistama inimesi avalikult ebainimliku väljendusfraasidega... mina nimetan seda paadialuste sõnavaraks. Mõned lausa kasutavad manipulatsioon lauslollusi.  Kuid kõigele saabub ükskord omahind...
Viimane öö mingit tuult, kuid päris sügishullutormi veel pole näidanud. Igal juhul metsast läbi sõites ei olnud märgata, et puid massiliselt maas oleks olnud. Super lahe, pean tunnistama, eelmise nädala kuldiga kohtumist natuke hirmutavaks. Nordik ehmatas kuldi kuskil raiesmikult ülesse. Ja muidugi koer tulistvalu minu suunas jooksma ning puges suure hirmuga mu selja taha, märkasin suurt röhkivat siga 1,5 m kaugusel endast rajal. Päästsin rihma otsast Pipi, kes õnneks ei rünnanud, kuid haukumise saatel pani sea korraks seisma ning mõtlema. Ja siis alustasin mina oma korda koerte julgustamisega ehk siis hassetasin koeri seale peale jooksma. Kuid õnneks koerte kisa ja lisaks minu hääl vist kohutasid tolle isendi põgenema, kuulsin veel temast, kui ta eemaldus koerte kisa kannul ise valjult oma arvamust röhkimisega avaldades. Olles siis seaga kohtumisest toibunud, kutsusin koerad enda juurde ning jätkasime jalutamisteekonda. Tol õhtul sai oma 5 km maha kõmbitud. Mõnna ja päris julge tunne on olla saadetud nelja koera poolt. 
Yess saan oma pisikesele kitsetüdrukule veel seltsilise, nii et saan poisi oma emale ära transada. Ja ongi pandud algus jälle kitsekasvatusele.... Olen vist häppy tundes...

Nüüd mil aasta 2015 hakkab lõpusirgele jõudma, tuli mõte jagada väheke oma mälestustest oma lähedaste helgemaid-põnevaid tegemisi. 

Lugu ise leidis aset aastal 1989 ja muidugi novembrikuus. Kell 2 öösel mina ärkvel, tuba valgustas Lasnamäe tänavalgustuse kuma (3km kauguselt), tulekuma asetses uksepiidast üleval pool. Kuid korraga märkasin huvitavaid vilkuvaid taskulambile omase ringikujulise valguslaike uksele langemas. Imestasin ning uudishimu ajas ülesse ja aknast välja vaatama. Tundus olukord kahtlane ja neid tulukesi vilkumas põõsa taga päris mitmeid. Äratasin vana-vanaema, kes pobises läbi une, et kobigu ma magama, et näen viirastusi. Kuid mu süda ei andnud rahu, läksin ajasin omakorda vanaisa ülesse ja kutsusin vaatama. Kes tegi sama järelduse, milles minagi oletusi jõudsin teha. Kauguse, kus need tulukesed liikusid ei olnud majast kaugemal, kui 100 m kaugusel lauavirna taga. Vanaisa ajas onu A. ülesse ,vanaisa ei lubanud koeri õue lasta. Kuna viimane haaras tulirelva. Niikui lülitati suur õuetuli, kostus jõepoolt postkasti suunas sõitva suure masina häält. Ja onu A. käivitas juba Fillist ning hetkel teadmata marki massin tuledeta tegi korraks peatuse postkasti juures ja sõit jätkus edasi. Seni kuni kodused mehed oma fillisega hoovist välja manööverdasid oli auto koos tundmatutega kadunud. Kuid onu vilumused (kiirabis töötamisest) autoga kiirendust tehes jõuti ka jälitavale, millele siis vanaisa paar lasku jahirelvast tagumisse paremasse rehvi lasti. Mille tõttu auto juhitavuse kaotas ja täiskäigul kraavi kaldus. Kuid lõpp-pilt, juhikabiinist oli välja hüpanud sõjaväe riietuses oma 8 meest ning lippasid, kuis jaksasid kuhu keegi oskas. Rohkemaks tagaajamiseks vanaisa enam ei viitsinud, kirjutas autonumbri ülesse ning sama päeva hommikul sõit päälinna ja kõrgemasse ministeeriumi, mis tegeles sõjaväe korraldamisega.      

 Anda ülesse noorsõdurite toimetused tema talu ümbruses. Tol hommikul ei uurinud, keegi kas miskit varastatud oli. See selgus aga mõni päev hiljem.

Nädal hiljem ilmus hoovi sõjaväe värvides kongiga masin ei mäleta marki (tean, et mingi vene oma). Kõige pealt astus kabiinist hoovi kõrgemat auastet omav sõjaväe boss, kes siis jagas käskluse sohvrile, kes  läks kongi taha ja avas ukse ning sealt vupsas hoovile 8 tavalist rohelist noort vene sõjaväe mundrit kandvad paguniteta sõdurid. Major rivistas poisid ülesse ning vene keelsete käskluste saatel palusid poisid vanaisa käest vabandust. Pärast sellist tseremooniaalset vabanduse palumist, jooksis üks noortest sõduritest auto taha veelkord ning siis tõsteti maha juba neli suurt velgedel rehvid. Mille üle oli meil muidugi kõigil üllatus. Vanaisa mainis pärast varguse avalikuks tulemist, et selle oli hoopis ära unustanud, et kontrollida, et mida need noblikud tegid. 

Miks selline asi juhtus, lihtsalt tol aastal 1989 aasta kevadel toodi tööbati sõdurid ehitama Ülemiste-Muuga ja Muuga-Lagedi kaubarongide raudteed. Ja loodi Lagedi raudtee jaama lähedusse Sommerlingi sohvoosi kasutuses olevale põllumaale sõjaväe osa. Ja kuhu siis paigutati üle liiduvabariigi kokku korjatud erirahvustest noorsõdurite tööbati väeosa. Oi nende kohaolu tekitas palju paksu pahandusi, kuna kiputi palju eirama kontrolli ja korraldusi, siis öösiti käidi vargil ja eks oli ka muid pahandusi. 
 Ja ühtlasi ehitatid teine viadukt, eraldamaks ja muuta võimatuks pikaks järjekorraks ülesõidule. Viadukt asub enne Leningradi mnt. peale sõitmist. Kõige pealt on Lagedi viadukt.

 Olen selle raudtee ehitust näinud ja nii mõneskis olukorras käe rusikasse keeranud ja mõttes lugenud 10, et kas virutan või kaob...       
Kogu mu lapsepõlv on elatud Lagedi ja Lasnamäe piirkonnas. Muidugi on veel huvitavaid seikasid, kirjutan neid mis hetkel meenuvad ja aeg-ajalt jälle ennast meelde tuletavad.

Homo locum ornat, non homien locus.

..selgitus pealkirjale, ,,Inimene kaunistab kohta, mitte koht inimest, s.t. tugev inimene saab hakkama igal pool", võrratu mõttetera ja ladina keeleski ei kostu kehvemini.

Millest alustada kohe raske, kui täna hommikul ärkasin, täitis hinge positiivsuse mägi kõigi varjude ja takistustega. Asusin purema tütrele probleeme valmistanud kodutöö kallale. Tundus sisukas ja mind huvitava valdkonnaga õppeaine olema. Kuid oleks tahtnud rohkem süveneda ja aidata koolitöö lõpuni teha, kuid aeg surus peale ning miskit pidi kooli minema.

Mida tahan öelda selle mõtteteraga, tihti, kui mõttesse tulevad allaandmise plaanid, tuleks rääkida kellegile ... rääkida... ja veelkord rääkida... leidub siis ka inimene, kes aitab. 

Minu minek aastal 1991 Kuremaa ST (siis veel oli sohvoostehnikum ja kui ma kooli lõpetasin 1993 aasta juunis, kandis kool nimetust Põllumajandustehnikum). Esimesed 6 kuud oli mu õpingutes ikka päris suured kukkumised. Kaalusin koolist isegi lahkumist, kuid direktor ja klassijuhatajaga vestlused aitasid ära hoida hullema. (direktoriks oli tol ajal Andrus Kompus ja klassijuhatajaks Mare Kolberg) klassijuhatajaga olen suhelnud nii mõnedki korrad telefonitsi.

 Läksin direktorilt pabereid küsima, et lahkuda koolist, kuid tema kategooriline ei ehmatas mind ikka päris hullult ära. Kutsus teine veel klassijuhataja veel vestlusse, et teada saada minu sees peituvatest probleemijuurtest. Ja mis ime pärast seda vestlust muutus ka mu õpingute tulemused positiivsemaks. Ja olen siiani tänulik nendele inimestele, kes tol korral takistasid asja pooleli jätma. Ja muidugi on veel neid inimesi, kellele olen tänulik, kelle abil olen elus palju korda saatnud. 

Tean, et ees ootab veel mitmeid häid aastaid, kus midagi saavutada. Kasvõi see, et tehtud nüüd RK eksam. 

Ja ongi novembri viimane kuupäev. Yeeh 30. november. Ja homme on algamas detsember ehk siis aasta viimane kuu. Lõplikult annan aru aasta viimasel päeval  aasta rahulolust ja puudustest. 

Täna on raske alustada, kui sisemine hing rõkkab ja hõiskab rõõmust ja õnnest, siis mõttetes mõlgutan häid sõpru ja tegijaid muremõtetega. Kui ühel inimesele sai teatavaks, et omab kaugele arenenud rasketüvevormiga vähkkasvajat, mis eeldab selle nimetuse nimetamisel, et inimesel pole enam kaua elada jäänud. Sellise mõtte mõlgutusel aga kurbus hinge pugemas.Üsna töökas mitte suitsetaja inimene..lihtsalt sõnatuks võtab. Kuigi ma ei tohiks teise inimese muret oma hinge võtta, aga ma ei saa jääda ükskõikseks. 

Või võtan järgmiseks inimese, keda tunnen juba aastaid ning on vallas ja kaugemal tuntud koduloolane... kes kaotas oma eaka ema... Mõistan tema olukorda...  Kuid kurbus mõeldes hetkel inimesele, keda tean valdab abituse, samas soov, millegagi aidata. Kuid peale surutud abi ei ole, vaid see kui tullakse küsima. Vahel peab ka ise pakkuma...

Eilne ilm oli vahelduseks super. Linnas käik oli nagu lepase reega. Liiklesin jällegi rattal ehk siis ajasin omi asju rattaga. Valmistusin väga põhjalikult, igat masti erkkollases toonis vestid ja kotikaitsed peale tõmmatud ning helkurlindid säärte ümber. Tiheda liiklusega tänavatel andis kinnitust, et olen vägagi märgatav. Seda lõiku oli vähe, kus kasutasin liikumiseks autoteed. Enamusest liigun ma väheke ohutumatel radadel, haljasaladel ja õuealadel. Tunnen linna päris hästi ja ei valmista probleeme liikumisega.     Ülekäiguradade ületamisel veendusin kindlalt, kas auto laseb mind enne või pean laskma autol oma sõiduteekonna lõpetama.
Otsisin ühte ametiasutust, kust pidin saama ühed olulised raamatud kätte. Olin imestunud, et Audentese spordikeskusel puuduvad tänavanumbrid, mille alusel kindlaks teha, kas otsitav koht on leitud või mitte.
Koerad korraldavad minu kodus oldud päevadel ikka korralikke haukumis tseremooniaid, kuid ma ei lase nende haukumisel ennast häirida. Ma ei saa lasta koertel dikteerida, et mida nemad tahavad. Nemad tahaksid vedada mind metsa, kui sellise äreva seltskonnaga metsa minek oleks kontroll ja juhtimine nende kasuks. Ja sellisel juhtimisel kaotan oma juhipositsiooni koerte silmis. Kõige pealt peavad neljajalgsed maha rahunema ja kannatlikuks jääma. Üle kõige lärmakas on Sofi, kes arvab, et tema lärmakus viib sihile. Vahel ikka väsitab tema pidev klähvimine ikka ära.

Lasin täna jällegi kaks isast merisiga ja ühe isase jänkupoisi kööki lahti. Milliseid rõõmuhüppeid ja nuhkimis operatsioone toaloomad korraldasid. Kui käisin kohvi endale valmistamas, siis iga kord kohe kõpsti juures ja kahe jala peale tõusmisega oma uudishimust teada andsid.

Uute asukate kohanemisest.

Eelmine nädal sai toodud uued sarvedega tegelased, kes esimesed päevad sõna tõsises mõttes said trauma koduvahetusest. Tekkis peitu pugemise soov, mida nad ka tegid. Pidin sokk-looma emale pühapäeval viima, kuid jätsin selle sõidu ära. Ei tahtnud kitsekesele  teist kohest traumat tekitada, kuna siis oleks usalduse võitmine veel raskemini ületatav olnud. Seks puhuks oleks kitsekene üksi jäänud, tegelik mõte on selline, et kitseke harjuks ära kabjalistega ja kabjalised jälle kitsekesega. Olles hobused ööseks veel sisse lasknud, siis see veel rohkem ehmatas. Lausa šokk oli niisugune, et ei juletud isegi sööma hakata. Täna oli juba lugu selline, et kitseke Tuti tunneb juba suurt huvi kabjaliste vastu. Oli isegi oma pea sulust välja upitanud ning mökitas teavitamiseks, et tema tahab vett.
Hetkel ongi nii, et mil lumi ja külm saabus. Nüüd rohkem tööd ka kodus. Söödavedu, voolikute sulatamine ning toasoojas hoidmine. Pool hommikut kulub loomade söötmise-toimetamisele. Üle poole kuu oleme heinasöödal hobuseid hoidnud, see nädal lisasime heinasöödale silo, mis sai toodud viimane pühapäev lahtisena traktori kärus. Vedada ei riski tervet rulli korraga mööda maad.    
Õnneks Testu sai juba esimeste kehvade ilmadega teki selga ja nüüd on selline peategelane söödaplatsi üle, et keegi peale tema lihase poja ei tohi keegi söödakuhjast nosida.
Tervet rullli  kohe neile hobutegelastele ette anda ei soovi. Hoiaks esialgu seda teed, tiba kokkuhoidlikumalt, kuna loomad ei oska korrektselt süüa. Olen ka mõelnud söödavõrku osta, et pakkida võrkudesse ja ülesse riputada või rajada varjualused, kus siis traktoriga alt läbi sõita ja panna võrk ümber. Mõtteid on palju ja paljuski hoiab mõtteid teoks tegemast tagasi piiratud ressursid ja meessoo abiväe vähesus.
 

Milleks on elus vajalikud katsumused või probleemid?

Jällegi tabas üks ebameeldiv teema... Küsisin ja teab mitmendat korda endalt... miks just nüüd jälle ja ühe sama lapsega...
Laskudes probleemi põhjusesse... kui hakkaks kõike selle aasta jamasid siia kirja panema. Ma ei tee seda... Püüan leida mingi lahenduse hetkeprobleemile... Iga teema mis kajastub nuti telefoni pärast, siis minu usk sellisesse leiutisse on null. Ise kasutan nuppudega lihtsa variandiga mobiili. Ei mingit puutetundlikust ega pole ka probleemi, et mingi lisa äpi kuskilt alla peaks laadima. Naljakas nagu mingi tulnukate maailm täiega. Muidugi nuti telefon annab teatud mugavusi, kes kasutab gps-i seadmena või veel politsei asukoha määrajana või veel teab mis veel. Muidugi mugavus maksab  ja sellega kaasneb ka teatud vastutus, et seade tehniliselt töötaks jne.
Olgu, kuidas on mure närimas, kuid õnneks kolm vaba päeva annab võimaluse ka sellele probleemile lahenduse leidma. See ju aktiivsete emmede teema, kellele antud elus üsna mitmeid rolle kanda... Muigan juba endamisi... Lohutan ennast selle teadmisega, et saame hakkama ja hetkel mil noor inimene koolis ametit õppimas on. Ei tahaks, et koolitee ka pooleli jääks. Elus ei saa jääda probleemidesse kinni. Kui hetkel tundub, et kuidagi ei saa, siis peab asjal natuke laagerduda laskma. Tihti tulevad asjadele  lahendused, kui olen jaganud või suhelnud inimestega. Ja neilt siis vastavad suunad ning juhised kelle poole pöörduda. 
Olgu see selleks, olen siin omi muremõtteid keerutanud, peab edasi minema, mitte probleemidega maadlema.   

Millest alustada... Hea meel, et pere terviklikult koos. Sajab lörtsi, jehh kurb, et selline mudamöll ümber valitsemas oleks võinud pinnaski tiba külmunud olla. Mis teha, kas kliimasoojenemine või teab mis ilmatont seda ilmaga susserdab-vusserdab. Järgmise aasta kevadel jälle võimaluste piirides killustikku tellima. 
Käisime tegime ära Rohelise Kaardi eksami... mõte on tulevikus siduda rohkem ratsaspordiga, loomateraapiaga jne. Tänusõnad Maiele, hea meel, et ilmaga vedas. Kuid see on esimene samm, ratsutamistreeneri kutse omandamiseks. 
Viimastel päevadel on suhtlemist olnud Eesti Matkaliidu tegevjuhiga, kuna olen läbinud mitmeid täiendkoolitusi, et tõsta taset matkajuht-treeneri kutses. Viimati pettusin kevadel, kui olin registreerinud mai lõpus eksamile ja saada nädal enne eksamikuupäeva, et sobivat arvu inimesi kokku ei saadud ja eksam jäetakse ära. Juba teine aasta... Täna ja homme toimub Tuksis Matkajuhtide iga aastane aastalõpu kokkutulek. Alguses plaanisin ka, kuid tekkis teine plaan, mõte ära teha Roheline kaart. 
Nüüd võtan plaani ära vahetada aretusühigu kuulumise. EHS-ist üle kolida teise, kus miskit toimub ja arvestatakse võrdselt. Ja ei tülitseta.
Hämmastav, et nümfkakaduud meil nii vaiksed linnud, võrreldes viirpapagoidega. 
Tänagi viisin koerad pikale jalutuskäigule. Hobustel lebo aeg. 
Majapidamine täienes kahe sarvilise olendiga. Ühe kitse ja tema vennast sokuga. Tulevikus plaan jälle, kui ükskord püsivalt koduseks jään, siis ühte koma teist teha. Lahe tunne saatmas...

Kallab ja kallab... Täna miskit õues tehtud, vedasin Nordiku territooriumile väheke liiva ja eelmise nädala lõpus sai valmis kuut Joeli kätetööna. Yesss... koerad nautisid värske heina peal olemist öösel. Ka Nordik teadis, et kuut on tema jaoks. Soojustatud seinad, viimane talv lammutas ta ikka korralikult. Augustiks oli kuudist ainult varemed järgi.
Olen hämmingus, kui palju oli sellel koeral  jaksu lammutada. Kui me ta tõime jaanuaris ja proovisime esimest ööd toas veeta, siis osutus lootusetuks. Nordiku arusaamine oli selline, et kui inimene on lähedal siis peab temaga tegelema. Pool ööd suutsin temaga olla, siis tahe ikka und silmale saada. Pidasin targemaks koer hoopis õue saata, teiste juurde. Las otsib ise tegevust ning õpib rahunema. Nojah läks alles mürgliks... arvasin, et ega hommikuks maja enam meie ümber pole. Igalt poolt prooviti hambaid sisse lüüa.
Hommikul ootas lõbusa-rõõmsa ilmeline  Nordik ukse taga teiste koertega. Ja kohe karglemine lahti. Kõige rohkem said kannatada tema kohmakast karglemisest teised koerad. Ta ei ole nii osav akrobaat, kui Lara oli. Nimetus konn vorsti vabrikus...
Õues avanes siis tõeline pilt Nordiku kangelastegudest... Ta oli vedanud kõik hoovi peale laiali ja teritanud korralikult hambaid. Kohati oli mõned esemed nii hekseldatud, et isegi tükke andis koristada. Selline käitumine on probleem. Kuid andsime andeks ja kuna tegu veel pubekaeas isase linnukoeraga. Arvestasime tema  pahedega ja alustasime ümber korrigeerimisi kasvatuse läbi.
Kuid nüüd mil ta oskab rahuneda ja oskab oodata ja vaadata otsa, et olla valmis inimesega koostööks. Tänagi imestasin, kui andsin täna talle esimesena söögi ette, milline tänu koerast pärast voolas. Pärast oli suuteline vaatama, kui teised koerad kordamööda toidukaussi jagasid. Pidev tegelus koeraga valmistab hiljem rahulolu ja soov edasi koolitada.
Eile õhtul lasime siis naissoost närilised toa peale vabadusse. Ooo jaa naissoost merisead on tsipake paksukesed ja vaatlemisel ka natuke lotti lõua alla kasvatanud.
Auto valmistab muret, avastasin eile ühe probleemi kapoti alla kiigates, eks järgmine kuu jälle kindel sõit teenindusse. Tundub, et pean hakkama kaaluma uue massina soetamisele. Liiga tihti käib see teeninduse külastamine ja alla 200 euro enam kulutused ei piirdu. Eile jättis süütepooli viperuse tõttu mind jällegi rumalasse olukorda... jama kohe... Endal on ebamugav kuskil seista ja oodata, millal auto soostub käivituda.

Tänane päev on möödunud piisavalt tegevuses, pole  vaba aega nautida olnud. Ajasin need asjad korda, mis ma olin reedel unustanud. Muidugi mu valvelolekut ning tähelepanu teravaks tõmbas üks kahtlane valge kaubik reedel  naabrimehe lambaaia ääres. Helistasin enne, kas naaber ise on oma karjaaia juures. Selgus kõnest, et teda ennast kodus polegi. Võtsin koerad ja alustasin sammumist tolle kaubiku suunas. Kuid nii ta liikvele läks ja suund võeti ,,Leningradi maanteele". Lootsin ning jätkasin tegevust õues, et järsku on uudishimu nii suur, et see tagasi tuleb. Kuid kahe tunni jooksul massinat tagasi ei ilmunud. Teavitasin koduseid ja lähedal olevaid naabreid, kes liigub ja tähelepanu erksana hoidmas. Praegusel ajal igasuguseid kelme liikvel.
Täna olin vihast läbi-lõhki keemas... üks inimene ajab päevast päeva oma laisklemisega ikka hinge täis, pidevalt leida teine nutika tagant voodist.  Teisel väga muretu elu, ei mingit vastutust mitte millegi ega kellegi ees. Kuidas saab olla üks täiskristlasest meesoo esindaja muretu...?
Ostsin diiselõli, diiselkütet, uue sisekummi 9,00 traka esirehvile + 16 eurot sisekummi paigaldus rehvitöökojas. Võtab sõnatuks...
Valmistun siloveoks, kuna täna vedama ei saa, koorem puid läbi vaja saagida ja ratas traktorile alla panna vaja. Pool koormast saagisin ära, kuna nahk märjaks sai, siis lõpetasin. 
Eelmine nädal ju kolmpäevast reedeni pisut haige olnud, siis veel üle pingutada ka ei saa. Mõned päevad veel käheda häälega ehk siis igapäev ise häälega olnud.
Eelmise nädala reede vara hommikul kraadisin temperatuuri, siis sain 37,5. Katsetasin kolme kruusi täie mustasõstramahlaga, kuid higistama ei ajanud isegi üks lahustatud tablett kruusitäie veega.
Kõige paremini higi voolama võttis hobuseid karjamaale lastes ja neid taga ajades. Kuna nad keeldusid aeda minemast. Ajamisel koerte abile lootmine on ka väike, sest hobused lihtsalt ei tee haukuvatest koertest välja. Püüa ajada neid kuidas tahad, on  nagu kabjalistele lust ja lillepidu.

Mõnus novembrikuu... Tegin eile väikse selektsiooni, mida vaja osta loomadele-lindudele ja mida võib veel kulutusteks nimetada. Vaja on tagavara lakukivide portsjon. Lisa vilja ei tee paha, saab jõulud ja uue aasta kenasti vastu võtta. Mõned ussikuurid hobustele... loetelu päris pikk. Kui rahasse kõik kulutused ümber arvestada, saab kenake summa. Isase koera kastreerimine ... ehh on asju ja mõtted rahaasjade ümber tõstab piisavalt karvad turri. Õnneks on seda nigelat aega, mil sissetulekud piirduvad mõne rahatähega. Peab olema tänulik kõige eest, et oleme siiani hästi hakkama saanud. Heinakvaliteet tänavu on minu meelest mitte eriti hea tolmab palju. Eelnevalt peame hobustele heina tuulutama ja siis veega üle piserdama. Silo pole veel proovinud, kuna ilmad hetkel soojad, ei ole veel katsetanud silokvaliteeti.
Eile maadlesin enda mugavuse mahasurumisega. Üks osa minust soovis väga minna kohalikku raamatukokku autoga, kuid teine osa minust oli valmis rattal liiklema. Ja surusin läbi hammaste oma olukorras siiski ratta teema. Mõtlesin, et katsetan lühemat otseteed, millest osa RMK tänavu suvel parandas killustikkattega teeks. Harjumatu tee massiivi näha väiksema metsaala kvartraatides, kuid mis teha, kui Euro nõuded metsamajanduskavaga selliselt ette nähtud.
Täna olin täiega valmis rattasadulasse istuma tegema pikema ringi kohalikku valla raamatukokku. Jee võit enda üle on kõige magusam.
Eile õhtul keeldus üks nümfidest puuri minemast. Proovisin teist meelitades hea paremaga, tema aga kallutas pead ja avas noka nii nagu inimesena liigutame suud. Tema omakorda matkis kõike minu liigutusi. Muidugi see on armas, kuid tudile tema ei soovinud kuidagi moodi minna. Mitmeid kordi lendas viirude puurile. Ja kohe tagasi... Ja iga kord kui suhtlesin turritas pealael oma tutti ning liigutas nokka. Suhtlesime vastastikku läbi mitmete märkide-kehakeeles. Tundus, et jutt kummagini siiski ei jõudnud. Kui toa pimedaks ja taskulampi kasutades aitasime nümfil ka selle õige tee puuri leida.
Öösel tegid koerad korralikult lärmi, korra kiikasin õue. Kuid mis ma ikka oletada oskasin, et naabrimees jälle purjune ning jalutab öises metsas. Koerad panid tähele ja millegi pärast ei kannata nad teda mitte üks teps.

Teadasaamine või tahtmatu kohtumine mingi probleemi ilmsiks tulemiseks. Olles käinud Soome reisul septembri keskpaigas. Kohtusin laeval ühe inimesega, kes tutvustas mulle vabas vormis oma seltskonda ning eelnevaid ,,seiku läbi politseikontrolli" laevale pääsemiseks. Kuid see selleks, imestasin tema sõpruskonnale pilguheitmisest ning ,,sõnum-kehakeel, väljendusilme jne." mida lugesin oli rohkem kui müstiline. Kuid ma ei kiirustanud teada andma oma ühele tuttavale, mida nägin. Jätsin selle asja nii nagu oli... teadmine, et ükskord salajastele asjadele jälile saan. Kuidas ... Tegelikult mul pole soovi kellegi ellu sekkuda, millegi pärast juhtuvad asjad nii, et need tulevad ise ja viivad kokku, kuid olukorrad ja juhtumid millesse segatud olen seeläbi panevad kaaluma teadlikult igat sammu kaalutletult.
Olukorras pani i-le täpi peale, eilne telefonikõne... hmmm... tahtmine ,,Hallooo, kus on teie mõistus"... aeg oleks roosad prillid eest ära võtta, iga ,,karvane isane" ei muutu üleöö parimaks kaaslaseks, kui selleks eelnevalt ei tehta siiski tausta uuringut. Imestangi, mitmes ämber sisseastumiseks ühel inimesel võib olla...?
Eilse telefoni vestluse lõpulauseks oli, kõigepealt peab iseseisvaks saama. Niikaua, kui sõltutakse kellestki-millestki ei ole edasiminekut. Ja eks probleemijuured peituvad ühes samas komistusmustris, ei taheta aru saada, et miks minuga see juhtub...
See mõtete väljendus oli ühele eilsele helistajale, kes tahtis teada minu ausat arvamust oma elukaaslase kohta. Olin valmis selleks teadasaamiseks... mitte selgeltnägemise võime vaid elukogemused ja hea inimeste tundjana olen aru saanud, et keda võib usaldada ja keda mitte. Teada värk, et see isaste maailm ehk siis meessoo maailmas läbi nähtav. Olles aastaid omanud erinevaid koostööpartnereid ja häid sõpru, siis teadmine, et keegi pole siin ideaal. On selgemast-selge, kuid kooskõla tekib, kui me ise oleme teadlikud ning suudame kehtestada omi reegleid ja saavutada seeläbi aktsepteeritavaid suhteid.

Reedel 6.11.2015 peale tööpäeva lõppu, keerasin auto nina tavapärasest teeristist hoopis Märjamaa peale. Võtsin suuna Kullamaale. Jälgides bensupaagi olukorda tuli mõte enne Märjamaa sissesõitu võtta Olerexsi tanklast lisakütust. Tanklasse sisse keerates üllatas autoderohkus ja olles paaki sobiva koguse kütust lasknud ning müügisaali sisenedes pani imestama noorte rohkuse üle. Natuke tekitas pahameelt selline noorte kogunemine. Kas siis tõesti pole kuskil mujal oma aega surnuks lüüa, kui tanklas, mis siis nagu läbi sõitvatele masinatele ka lisaks küteostu soovile veel tiba kõhutäidet pakub.
Kütte eest tasutud, jätkasin sõitu Koluvere suunal, siis selles ristis pööre vasakule ning mõni kilt ja peatselt jälle paremale. Veel üks pööre ja olingi Kullamaa kiriku parklas.
Oi olen palju kordi seal käinud, mõnedel haudadel kumasid põlema süüdatud küünlad. Leidsin üsna ruttu vanaisa-vanaema hauad. Korjasin kokku tühjaks põlenud küünlakestad ning panin uued enda toodud põlema. Läksin otsima vana-vanaema kalmu, et sinnagi läita küünal.
Läksin tagasi vanaisa-vanaema hauale ning seisatasin mõttes ja meenusid koos elatud aastatest päris palju mälestusi. Nautisin üksi olemist, pühalikku vaikust. Tahtsin hetkelist eemal olekut ning puhastust. Olin peaaegu kaks viimast ööd magamata. Isegi joogale pühendumine ei toonud sisemist rahu. Õnneks üks kõne päeval ühele inimesele andis tagasi usu endasse ja tegutsemistahte. Kui miski ikka närib või tunne on selline, et kõik asjad olen valesti teinud ei anna mitte kuidagi moodi rahu. Ja mõtted vägisi kipuvad uitama ja neid korrale kutsuda on juba päris suur tegu. Kuid nüüd on okei ja elu kulgeb oma mahlas edasi.

Kaks päeva vihmasadu ei takistanud midagi põnevat tegemast. Üks tegu oli käia kahe koeraga katsetamas Tagadi koerte treeningplatsi, kuid mida ma ei leidnud oli trenniplats. Olin lootuse kaotamas, kuid sellega mu väljas käik ei lõppenud. Küpses plaan jälle külastada Paljassaare poolsaart. Ja nii saigi tehtud. Tegime Lauraga poolsaarele ringi peale, sinna sisse mahtus kõrgekasvulisi kõrkjaid, kus me ei näinud mitte midagi, märgasid jalatseid, igal juhul kui kõrkjatest välja saime olime lisaks märgadele jalavarjudele ka mudased. Kuid ühe koerajuhi töö pole mõelda, kas on soo või raba või hoopistükkis mereäärne kõrkjaluht. Koerad liikusid kas ees või taga, kuidas nad ise hetkel arvasid. Kuid jälgida nende liikumist uues olukorras ja teha igakord omad järeldused on tegelikult kaif.
Katsetasime koerte trepist käimise julgust-oskuseid. Sass oli kõige julgem-osavam. Muidugi broilerikaelad olid ahvatlevaks suutäieks. Nordiku saime ka pika meelitamise ning kahe peale vaateplatvormi kõige ülemisele korrusele. Muidugi Nordiku erutus tõusis ikka päris kõrgele. Kuid lasin hetkeks rahuneda ning allaminekul aitas juba Sass oma eeskujuga. Üsna mitu korda katsetasime Nordiku otsimisoskuseid, peab tunnistama, liikus kiirelt ja suurte hüpetega ning leidis lapse ülesse. Mängisime palju palliga, nii kui jälle jõuliseks ja hambad käiku tulid sai mäng palliga lõpetatud. Vaja oli koeral rahuneda lasta. Nordik fännab vees käimist.
Isadepäev kulges meil igasuguse pidulikkuseta. Teine pool tõttas oma argise pühapäeva meeleolus kuhu ikka jumalakotta oma hingekosutust nautima, kuhu ta kadus üsna mitmeks tunniks. Kuna vahepeal küpsetasin ahjuparti, sai tehtud kõrvitsasalatit, vanem tütar aga tordi küpsetas. Mida muidugi enam pühapäeval tarbida ei suutnud.
Hommikul ja õhtul käisin metsas koertega, seekord siis rahulikumat ringi tegemas. Iga treeningkorraga tundub, et Nordik hoiab inimese lähedusse. Innustunud koeraandekusse ning tema kergelt erutuvasse ja käristusse loomusse. Osalt nagu kattuksid meie iseloomud, ise ma samasugune kärsitu, kuid põnevil uutest ettevõtmistest.
Inimesed jätkuvalt küsivad, kuidas on võimalik jagada oma eluaset loomade-lindudega. Ma ise ei tunne, et nad mul üleliigsed oleksid. Iga nende liikumine ja häälitsus on omal kohal, juba see, et hommikul teada antakse, et oodatakse tähelepanu ning süüa. Ja kohe ka paitus järgneb või kõrvataguste sügamine. Jälgimine, et kõikidel ikka vesi oleks on esmatähtis.

                                                                               Soffar      

Meie maja uued linnud.

                                                               Kari sügispäikest nautimas    

                            Ma ei tea mis nimega see linnuke nüüd küll oli, kas Leila või Laila.

Minna laulma või mitte, vahel on raske neid otsuseid kaalukamalt teoks teha. Mulle meeldib laulmine, aga ei meeldi laulmise lõpus pidude pidamine.. Kõik jääb ju hilisele kellaajale...Muidu seltskonnas meeldib olla, kuid jah kõik tekitab kõhklemise-mõtlemise-kaalumise variandiga...

Olen käinud ka koera koolitamas, eelkõige ikka Nordikut. Kutsuti reserpäästerühmaga liituma, et saada veel lisakoolitust koerale ja endale. Mõtlen tõsiselt, et liituda selle rühmaga. Saada üheks otsingukoera tiimiga. Olla valmis aitamaks oma kogemustega maastiku otsingul kaduma läinud inimesele.
Mõtted liiguvad, nümfid ja viirud lepivad ideaalselt, merisead teevad mulle tantsulisi-laulisi etteasteid. Jänksid kulgevad oma elu-olus nii nagu neile sobib. Hobused naudivad sügisesi ilmu ning kehvade ilmade-oludega ka sees olemist. Kõige ägedam on hõigata kopliväravas ...Hopsid tulgeee kojuuu.... Ja ühel hetkel kostubki kabjamüdin ja kõik 14 kabjalist suured-väiksed-noored-vanad sisse kablutamas. Muusika minu kõrvadele...
Olles viimastel päevadel jaganud oma tubaseid elamusi lindude-loomade kõrval. Olen kuulnud ainult negatiivset tagasi sidet. Kurb tunne, minu jaoks on nad pereliikmed ja ma ei kujuta ette, et neid ei oleks ja vaikus elaks majas. Ma ei kannata vaikust, vaid naudin loodust enda ümber.

Veel üks lugu, 10 aastat tagasi, kõik sai alguse naabrionu surmaga. Kuu jääb samaks, novembrikuu. Ise mõtlen, et uskumatu, kuidas küll aeg kihutab. Olles ise 2005 aasta septembris alustanud kohalikus vallas noortetoa juhina. Oli see töökoht mõneti huvipakkuv ja raske, kui septembris töökohal alustasin. Ei teadnud, mis mind kahe kuu pärast ootab.
Novembrikuu esimese nädala lõpu laupäeva õhtul kell 21.30 peatus must volksvagen passat meie talu väravas. Välja astus minu jaoks võõras tundmatu mees, kes tutvustas ennast ning teatas kurva teate, et naabrionu Kalju lahkunud. Seda sõnumit kuuldes jäin sõnatuks ja esimese hooga ei osanud isegi sugulasele kaastunnet avaldada... esiteks valdas kohmetus, ehmatus ning teadmata, kuidas ma peaksin kaastunnet avaldama. Ja kas mul on sobilik avaldada... nii palju küsimusi korraga peas pöörlemas. Kuulasin Kalju sugulase veel mõned murekohad ära. Selgus, et lehm oli õue jäänud ja koer majas. Mis neist saab, pakkudes mulle lehmavõtmist jne. Ja koera samamoodi. Mainisin, et ma ei oska kohe midagi kosta, et pean asja üle aru pidama.
Öö möödas oli järgmise päeva hommik ju isadepäev, olin oma abikaasale miskit küpsetanud. Ja tähistasime kodus vaikselt pere keskel. Pärast pidusöömingut läksin siis naabrionu lehma lauta panema ning koerale süüa andma. Mulle jäeti maja võti,  koha kust leian ning saan sisse minna.
Lehma lauta saanud, koerale söögi pannud, kiirustasin koju, sest tuli mulgi naasta töökohustusi täitma.
Suhtlesin uuel nädalal sugulasega, et mida arvan lehmast ja mida koerast. Lehm läks lihakombinaati ja koer veel jäi. Kuna koerale algatati uue kodu otsinguid. Kuid ümbruskonnas ja sugulased keeldusid koera omale võtmast. Siis lähedase otsus oli karm ning mõistetav, et koer peab jääma elama. Muidugi oli lisanud mulle üks lisakohustus, võtsin selle vabatahtlikult. Mõtlesin aitan nii palju, kui saan. Sinnamaani, kui matused selja taha sai ning naabrionu kirikuõpetaja pühaliku kõne saatel  surnuaeda mulda maetud sai. Pärast peielauda tahtis sugulane mulle tehtud töö eest midagi tasuda. Kuid mul polnud aega ja ütlesin konkreetselt, et ma ei taha midagi. Ja lahkusin naabritega Kalfidega. Ja praktiliselt iga päev kaks korda päevas käisin koera toimetamas.
Vahepeal tekkisid väiksed lahkhelid ning arusaamatused just koera tasandil. Tõmbusin eemale ja läks vist paar päeva, kui onkel ise helistas ja küsis, et kas ma tean, et selles ja selles kapis on toiduaineid koerale midagi teha. Küsisin, et kas koer on alles veel... mainiti jah, et on ja tema arvas, et mina olen kindlasti käinud... Ehh, aga kui mulle öeldakse arusaamatult ja pahase meelega mõtteid, siis mida ma pean tegema. Ohkasin läksin jälle koera toimetama, kes majas üksi. Lasin nüüd koera toa peale lahti, kes praktiliselt keeldus söömas peale oma peremehe surma. Praktiliselt oli koer stressis ja kontakteerumis võimeta. Alustasin tegevust sellega, et koer oli vaja tuua stressist välja. Oma koju võtta ei tahtnud, koeral olid kirbud ja samas tegu aktiivse isaskoeraga, kellel mõned käitumishäired.  Mul endal kaks emast kollit ja väiksed lapsed. Eelistasin tegeleda koeraga tema enda koduses miljöös. Kaks nädalat eksisteeris olukord stabiilsena 1:0 koera kasuks. Tundsin, et ei suuda kuidagi koera leina murda mitte millegagi... Iga kord kui läksin süüa viima, puges oma peremehe tuppa, kust alustas minu suunas rünnakuid. Istusin köögis ja murdsin pead, et mida veel pean tegema, et koera võluda. Olles lootuse koera suhtes kaotanud, tegi koer üks päev minu jaoks üllatuse ehk siis toodud söök söödi ühe hoobiga ja vaadati, et kas annan veel lisa. Tundus, et koer sai aru, et mida ma tegelikult kavatsesin. Ühel hetkel, kui olin järjekordselt teist söötmas, haarasin teise sülle. Olin mõelnud teraapilise plaani tema jaoks välja. Süllevõetuna hakkas ta mind purema, lasin tal seda teha, kuni väsis. Ma ei teinud numbrit ega pahandanud temaga. Ja pärast esimest puremist maha lasknud tormas ta jälle oma peremehe tuppa, alustas ta minu suunas rünnakuid. Mainisin, et ründa-ründa. Iga rünnak lõppes tema poolse puremisega. Iga puremise korraga tajusin koera sisemistes pingetes langust. Ja ühel hetkel, kui koer viimast korda mind purema hakkas ja selle lõpetas jäi ta korraga minu ette seisma ning andes märku, et ta alistub mulle. Olin tema keha keelest sõnatu ja sellest hetkest hakkas minu ja koera vahel tekkima suhtlemis-side.
Kõike seda siia kirja pannes tol korral koera aidates stressist välja tuua, üsna mitmed inimesed külast, mainisid, et onupoeg võiks ju koera magama panna. Mõned korrad proovisin seda mõtet serveerida, kuid too sugulane jäi endale kindlaks. Mis siis ikka, mulle oli see üle pika aja jällegi väljakutse ning tõi välja mu tugevad küljed ja õppisin midagi uut ja tänu sellele koerale leidsin endale uue toreda naabri kellest ma ei loobu mitte mingi hinna eest.
Koera teemal jätkates, uue kodu otsingutesse kaasasin Eestis telesaadetest ,,Sõber koer" tuntud Jaan Rõõmusaare. Mitmeid kordi temaga suhelnud, hakkas miskit nagu selgima, kuid midagi kindlat ka ei selgunud. Tegin veel ühe pingutava sammu, panin ,,Kuldsesse Börssi" kuulutuse koos pildiga, et koer otsib uut kodu.
Esimene helistaja koerale oli kes kohe pildi järgi pani koera kinni, nende südamesse oli tekkinud soov talle kodu pakkuda. Ja kui nad siis nädala lõpus koera vaatama tulid. Olin liigutatud esimesest silmapilgust, koer kes polnud oma eluaja sules käinud. Puges lausa suure nutuga nende sülle, olin sügavalt liigutatud sellest pildist. Mainisin, et koer ei ole rihma otsas käinud, et koolitan koera veel rihma otsas käima ja selleks kulus kõigest nädala jagu päevi. Mainin miks sellel perel tekkis koera Tipaga side oli sügav lein, kuna kaks kuud tagasi kaotasid oma perelemmiku, kes sarnases minu praeguse loo Tipaga. Ja see oligi põhjus, mis tekitas väga liigutava hetke, kuidas koer selle perenaise ja peremehe sülle kordamööda puges. Lahe oli see, kuidas Tipa õppis nädala ajaga rihmas käima oli ka vahva. Iga kord rihma otsa kinnitamiseks oli vaja koera veenda, et see on selleks, et tema viib pererahvast jalutama, et need tema juurest ära ei kaoks. Ja nii saigi, et juba neljas päev tuli juba suure rõõmuga rihma otsa. ....
Mis sellest koerast hiljem sai, mainin, et kaks aastat tagasi oma suure ego tõttu tahtis peremehele tõestada, et tema on suur ja võimas ning on võimeline kaukaaslasega rinda pistma. Kuid see oli ebavõrdne võitlus, kus siis kaotajaks jäi Tipa ning kaks aastat tagasi siis pere mulle sellest kurvast lõpust ka teada andsid. Iga aasta nad andsid mulle teada, kuidas koeral läheb. Nii jaanipäeva, kui jõulude ajal.... Mõnes mõttes kurb lugu, et koer ei saanud väärikalt oma elu lõpuni elada.
   Veel jätkuks... Muidugi oli veel neli huvilist, kes kuulutusele reageerisid, kuid kaks käisid koha peal ei meeldinud need inimesed ei mulle ega koerale... Ja nii jäigi, et esimene pere, kes koera kohe kinni pani need ka ta endale said.
Koer koolitatud rihmas käima tuli pere ja viisid ta uude koju....
Ja mis edasi saama hakkas läks juba asi kriminaalsemaks... Muidugi koera majas hoidmise ajal, pidasin parimaks, et sugulast teavitada, et siis oluliselt väärtusliku ajalooga mööbel ära viia. Kuid nendele vihjetele ei reageeritud, kuid hasardist ning vist ka kangekaelsus hoidis mind sellel majal salaja silma peal hoidmas. Tegin ebareeglipäraseid reide maja juurde ja nii ükskord tabasin samal ajal, kui ma järjekordset ringkäiku tegemas olin kolme meest majja tungimas. Pidasin neid kaks tundi majas kinni... kuid mida ei tulnud oli politsei. Politsei poolt selline küsimus, et kas panin poisid kinni ja ega ma ka vastust võlgu jätnud ,,tohoh, kas mul peab olema kartser ratastel järgi" mis sisaldas pettumust, teadmatust ning muutes mu olukorra ebakindlaks. Pärast konstaabliga vestlust tekkis väike vimka tunne, et hoian mehi paar tundi kinni ja siis kamandan välja...Millega ma neid üllatasin ... Korraldasin jõulu jumalateenistuse, et  ma neile  eluks ajaks meelde jääks. Ise olin oma tulemus-tööga väga rahul. Kamandasin veel mehed majast välja, küsides igaks juhuks nimed, kuid mille suhtes nad valetasid. Imestasin, et mehed alistusid vaikselt, keegi ei sõimanud siiani küsin, et miks...?  Ise pidin minema kooli Lipale lapse jõulupeole.
Hiljem küla pealt kuulsin, et tol korral oli lausa maja juures olnud neli meest, kõige noorim neist siis 15 aastane pesamuna... Ja üks mees redutas põõsas, kes siis oli jalga lasknud, kui ma mehi kinni pidasin.
Nädal enne jõule s.o. siis kolmapäeva õhtune aeg, kui kell oli 17.00 saamas. Küsis kohaliku raamatukogu juhataja, et ega ma Treilman, Tiitust näinud pole, tal olevat aeg  kinni pandud arvutisse. Ja mul käis ajudest korraga klõps läbi, täna on see õhtu, kus varastatakse see maja tühjaks... Kui mu tööpäev õhtul läbi hakkas saama kella 21 paiku. Kaalusin kas lähen pikemat teed koju või liiklen lühemat distantsi mööda. Kuid korraga käis peast läbi, et mis ma siis teen, kui metsateel on pätid. Ja nii otsustavaks saigi lühem tee läbi metsa. ... Ja õieti tegin...
Järgmine päev maja juurde visiteerima minnes, juba eemalt leidsin võõraid jalajälgi suures mõõdus pikemat kasvu meesterahvale kuuluvat (vähemalt oletasin leitud jälje järgi). Läksin majale nii palju lähedale, kui mu sisetunne lubas. Helistasin politseisse, kust siis küsiti, et miks ma ei sekkunud , küsisin ,, mina kes ma naisterahvas, veel rattaga olen, pean pidama kinni külmrelvadega relvastatud 6 meest," avaldasin omapoolse arvamuse. Ja leppisime kokku, et saame uuesti kokku, kui politsei uurijad koha peal.
Olin löödud omaniku leige suhtumise ees, politsei kuulmatus ning toetamatus leida tuge raskema kuriteo avastamisel või sekkumisel varaste tabamiseks... Mul tekkis usaldamatus ja raske tunne, rääkimaks majaomaniku endale, et mis siis eelmise päeva õhtul kella 21 paiku toime pandi. Mainisin uurijatele, et ma ei julge rääkida omanikule endale. Tunne oli väga raske juba lõhutuid uksi nähes ja maja sisemusest rääkimata, hoidsin ennast tagasi šokki langemast.
Mainin veel seda, et sain selle majavaral silma peal hoidmise eest veel korralikke peapesusid nii vallavanemalt, kui sotstöötajalt ja valda teenindava politseikonstaablilt... jäin endaks ja pool pahurana ka õigustasin enda tegu. Mainides ülal loetletud ametioskustega inimestele, et kui teie majja sisse murtakse, lähen kauges kaares mööda ja ei pööra tähelepanu.
Järgmine nädal algatati mingi juurdlus, kuhu siis mind mitmel korral politsei autoga kodunt kohale veeti. Mõneks ajaks mõned mehed trellide taha pandi, kui kauaks ei tea ja polnud asjasse nagu suurt huvi panustanud. Kuid aastaid hiljem jälle ühe majja sissetungijaga jälle taas kohtumine, küll kaudne, aga siiski ... miks see nii on ...
 

Olen mõtetes lähedastega, kes lahkunud. Ja muidugi meenub teise novembriga ikka ja jälle vanaisa. Kes on, oli ja jääb ikka mu elu suurimaks alustalaks, kellest ikka ja jälle vahel puudust tunnen. Vahel, kui tunnen raskusi, mõtlen jälle, et millist nõu oleks andnud vanaisa. Temaga jagatud mõtted olid äärmiselt edasi viivad ning alati leidus mingi iva edasi minekuks.
Meenutuseks toon ühe aastate taguse seiga, vanaisa oli alati abivalmis...
Olin 1992 novembris koolist koju jõudnud ning kell tiksus juba keskköö tundi. Enamus perest istus teleka taga, kus siis üks film jooksis. Korra vanaisa tõusis ja lahkus õue, kuid tuppa naases juba ämbriga ning täitis pliidil oleva kuuma veega ja jalutas õue. Olles märganud vanaisa sõnatud tegevust, läksin õue vaatama miks vanaisa ämbriga jalutab. Küsimuse peale, et mida teed, pööras vanaisa korraks pilgu Eestleo talu suunas ning ütles, et läheb appi, et tuletõrje autod on kinni põllule sõitnud. Pilgu keeranud Eestleo talu suunas ja suurt tulekuma ning lähedale jäävaid sinisevilkurite vilkumise kuma silma paistis. Mõistsin napisõnalist tegevust-käitumist sõnatult. Ja käivitanud suurema linttraktori ning öösse kaduski. Ainus mida kuulda oli traktori müra, tule praksumist ja tuletõrje autode sireene.  
Ma ise ei suutnud tuppa tagasi minna, olin kaasaelaja, lootes, et miskit suudetakse päästa.
Ainult üks päästeauto komando oli teadlik õigest teest ja jõudsid sündmuspaigale, aga siiski hilja. Juba oli kõrvalhoone üleni leekides. Ainus mida nad tegid, et tuli ei leviks elumajale. Vanaisa, aga sel ajal, kui üks päästeauto kastmisega tegeles. Vedas teisi päästemasinaid tee peale, kuna mehed abitusest ning välja pääsemiseks mudast olid lasknud vee paakidest põllule joosta. Kergendada autode kaalu. Keegi selle peale ei tulnud, et kuskilt lähedalt abi otsida. Vanaisa vedas oma uhke-suure lint-traktoriga kõik kinni jäänud masinad tee peale. Ja jõudis peale keskkööd koju. Vanaema ja vana-vanaema ei teadnud, kus vanaisa vahepeal käis. Nemad arvasid, et mina ja vanaisa oleme magama kobinud. Kuid mina jälgisin kõike kodust pooleli oleva elumaja korruselt kogu sündmust.
Vanaisa andis kogu sündmusest siis ülevaate, mis juhtus ja kuidas juhtus. Nii palju andis mõista, et saunast oli tuli lahti läinud. Kuna pererahvas oli veel nokastanud, siis polnud ka võimelised mingit selget juttu tookord rääkima. Nädal hiljem, ilmus Linnuvabriku Loo tuletõrjedepoo komando pealik koju, koos teise abilisega. Tahtsid vanaisaga kohtuda, muidugi kohtumine osutus nende poolseks tänamiseks ning andsid üle vaaditäie (200l) diiselkütet. See polnud vanaisal esimene kord, kus ta oma tehnikaga osutas abi päästjatele. Mu vanaisa oli üks imetlusväärne ja lugupeetud inimene ümbruskonnas, kui ka kaugemal.