Hobused, hobused ja veelkord hobused...

Mõni päev blogisse rida ei teki, ei ole enam õhtuse arvuti avamise järel mõtteid siia kirja panna, sest uni kipub maad võtma. Siis juba, kui vastav lehekülg on avanenud ei jaksa enam lihtsalt silmi avatuna hoida.

Täna keerasid hobused kogu mu päeva plaani nurja, kui pidin teekonna ette võtma Tallinna. Tahtsin osaleda ühel koolitusel, kuid sinna ei jõudnud. Pidin esiti tooma karja koju ja parandama aia. Mille teismeline titt Eeva-Lota ära lõhkus.
Suuremaks kurja juureks oli ketist lahti pääsenud Moorits, kes siis jooksis aeda sisse ja muidugi pael katki. Õnneks ei olnud hopsid eriti kaugel ja tagasi toomine kujunes lihtsamatest lihtsamaks. Leivakott kaenla ja paarpäitseid ohelikuga näppu ja hobuste juurde. Nii kerge oli neid koju meelitada, lausa trügisid, et saada leivapala mokkade vahele.

Eile siis ajasin Herta paberid korda, kuid üks aga on mul veel ees. Kas endine omanik taotles ta pealt toetust ja kui taotles, siis oleks tema käest pidanud ka toetus kohustuse ülevõtmise paberi saama. Kuid ma ei näinud teda, kui Herta passi käisin toomas.

Tahan teha uuesti hobustele ussitõrje. Uurisingi rohtude hindu ja kuulasin maad teiste kasvatajate käest, mida nad annavad. Mida nad hindavad. Rohu valik on suur ja hinnad ka vastavad.

Jälle traktor.

Täna jälle ei vedanud, ega mulle ka asi ei meeldinud mitte üks teps. Tekkis ikka korralik emotsionaalne olukord, kus mõtlesin mida tegema pean. Eks siis võtsin mootorsae ja käisin korra küla peal, et kett lasta ära teritada.

Pärast seda kohe katsetasin kreegivõsas, ossa kui hästi töötas ja mõtlesin tänusõnadega Ants Niidu peale, kes leidis aega ja mu saeketi teritas. Võsa saagides ja jupitades sai ikka plats ilusamaks. Ma ei viitsi talguid omal teha, lähen ise kellegi juurde talgutele. Püüan nüüd ära teha, kui õige talgupäev tuleb. Maal tuleb ju tuliselt tööle valu anda, muidu jäävad suvetööd jalgu kevadistele.

Hobused on ilusti karjamaal, mõte oli homme Torisse minna, kuid see, et ma ei saanud oma heinavedu teha, lükkasin Torisse sõidu edasi. Mul on kohusetunne, et pean heinarullid ära koristama. Ja lahtise heina samamoodi kas siis koha peal põletama, kuskil heinamaa servas, koos mõne oksaga.

Ega mul täna kerge päev ei olnud.

Traktor on korras.

Sai täna ka ühe rulli silo veetud. Rohkemaks ei jätkunud kütet. Ma ei hakanud oma kallist päeva rattasõidule kulutama, et tuua diislit trakale, eelistasin pigem vedada aiamaale sõnnikut. Mida mõnus ilm lausa kutsuvalt tegema kutsus. See üks kiirem töö, kohe kohe aiapidaja tööd kaelas. Kui ilus ilm, ega eriti kuhugi kodust minna soov ka ei ole, eile sai nati rohkem liigutud kui tavaliselt. Vahe peal istusin karjamaa ääres ja vaatasin üle kohvi tassi serva hobuseid. Nii armas on neid vaadata.

Vool on sees ja nad ei pahandagi sellepärast. On aru saanud, et nüüd on vabadus piiratud ehk siis ulakused ja pahad mõtted takistatud.

Teadmiseks.

Lapsed käisid laadal ja tekkis väike intsident. Keegi astus ligi ja tegi kriitilise märkus ponide aadressil. Nojah milles probleem, et ponid sitased. Sõltub mida sita all mõelda. Kas sellest et karv mis kõhu alla pusańa rippus ei ole veel sõnnik. Eks ma olen ise sama moodi kriitiline. Eks ma hoiatasin lapsi eelnevalt, et ponid peavad olema puhtad. Nüüd ei tea, kuna või keegi astub ligi ja võib hakata sõimama. Nii ka lastega juhtus, et keegi mutt (minu jaoks sõimavad tädid kannavad sellist nime) astus ligi ja sõimas lapsi. Mina ise olin tööl. Läksin korraks vaatama ja juhtusin ainult nägema tädi selga, kui see minema jalutas. Ega mul endal ka kerge ole. Oleksid mu ponid kõhna olemisega olnud, aga jah. See probleem, et mul praegu seisab üks töö mehe pärast. Heinavedu 2 km kauguselt heinamaalt.

Lähenevad toetuste taotlemine.

Mind vaevab üks küsimus juba eelmisest aastast, millele pole miskit moodi selgust saanud. Olles toetusi taotlenud, nõuannetest kajastus, et jah, kui pole nii palju maad, ei pea seda ka näitama ohustatud loomade puhul. Ja mis selgus talvel, et mul oli pooleli olev taotlus ehk siis ma polnud näidanud, millise maa peal ma seda hobust karjatan. Hämmastav jutt, ja seadused on segased. Mis siis õige on ja mida mina kui taotleja jälle valesti tegin.

Herta ja Pauliine.

Olen täna hobustele väga paha inimene. Panin voolu aeda. Eilse päeva õhtuks siis sain tagasi trafo (elektrijuht karjusesse). Kus sai hobustega täna jamatud, kogu aeg mingi jooksmine, Lipton avastas, et osast aiast puudus vool sealt tema lausa lendas üle ilma igasuguse pingutuseta.

Müüsin Teele, nüüd pean hakkama koolitama nooremaid hobuseid Tassat ja Moormaameest Mooritsat. Suveks rändamiseks peaksid need olema sobivad lastele.

Lipton ja Eeva-Lota.

Eile sai mööda minnes Lipsul (hüüame teda nii), jalgu tõsta korda mööda, kallistada. Iga päev puudutan, et harjuks kinni hoidmisega, siis jäävad ära hilisemad päitsete lõhkumised. Kui üks kord kanntab, siis hakkan koos Eevaga kinni siduma. Esialgu jätkan nii nagu on.

Naabrimehel on pahad päevad tulnud... siis kui tal pole lapsed pikka aega külas käinud muutub ta oma käitumiselt kuidagi kurjaks ja ettearvamatuks. Tõstsin karjaaia naabrimehe aia tagant oma kodule nati lähemale. Eile oli pool aiast maha jõudnud tõmmata ja postid maa seest välja tirida. Hobused lahti lasta jõudnud. Politseiga ei hakka ma tema suhtes asju õiendama. Kannatan ära, pigem otsin jälle kontakti, et helistada ta mõnele lähedasele. Kui inimene on vana ei anna ta aru, millega ta hakkama saanud.

Teine probleem, koer on tiine, mida ma eriti ei oleks tahtnud, tean ka millise isasega. Eks mul juba otsus tehtud, ei jäta ühtegi ja hiljem koer plaanis steriliseerida.

Kolmas on traktoriga.

Ilusat palmipuude püha.

Ehh, juba palmipuudepüha; http://www.folklore.ee/rl/folkte/sugri/mordva/rk/urbe.htm

Mind sellised rahvuslikud tavad huvitavad, kasvõi hiied ja nendega seonduv. Praegu on päeva korral Maardu hiis, kus RMK raidurist traktor oma tegemisi täidab. Kui vaatasin kaarti kaardistatud hiie ala, siis kohutav, kui väike on inventeeritud kultuuripärandi objekti suurus ala nimistusse kantud. Tegelik suurus oli veel suurem, kus praegu RMK on maha võtnud puid. Olen lugenud palju, mis on juhtunud, kes on hiies käitunud vanade tavade kohaselt, aga kas see praegu ka kehtib. Ei tea. Ei räägita, samas meenub mulle 80 aastatel, kus oli veel linte puude okstesse ja tüvele seotud. Korra küsisin oma sõbranna Maiu käest, kes hiiele ainult 1 km kaugusel elas. Nii, et hiljem, kui alati möödusin sellest paigast, pöörasin ikka pilgu, et tähele panna, kas on mingeid märke kohalike käimistest. Kuid jah viimastel aastatel pole ma sinna kanti enam saanud, kuigi ma oma mõtetes olen olnud ikka selle paiga austaja. Mind seob palju selle kohaga mälestusi. Mul lasid nutriad jalga, siis sain selle koha kohta palju teada. Elas selle läheduses mu üks parimaid sõbrannasid. Mõned aastad eksisteeris Maardu mõisa tall, kus siis peatreeneriks Ain Unt. Nati sai seal ratsutamise trenni eest käia tööd tegemas. Enne seda, kui hobused Maardu mõisa talli kolisid, asusid nad Kostiveres.

...

Mõtted keerlevad selle va mammona ümber. Mõtisklen päevast päeva, kuidas saavad teised hobusekasvatajad hakkama. Kui alustan kasvõi lihtsamatest asjadest. Hobustele allapanu ostmisest, kaera mina ei kasvata vaid pean selle ostma, siis söödategu (kui on omal maad, siis oma maa pealt varutud söödal on odavam hind). Eelkõige kui olla majandav ettevõtja peaks ka ümbrus ehk siis keskkond milles oma toodet - teenust pakutakse, olema vastav. Kuhu klient tahaks tulla ka edaspidi. Ega ma ise oma teenuse pakkumisega hetkel rahul pole. Eks mul endal on soove kuhjaga, kuid asjad jäävad kuhugi taha seisma.

Kahju on sellest, et abikaasal pole ehitus inimese soont ning sel juhul peaksime ostma ehitaja, kes ehitaks. Meil on hetkel pooleli hoonete renoveerimine, materjal on olemas.

Lihtsalt võrratu päev.

Kena ilm meelitas juba vara hommiku mind õue piiluma, kas hobused aias. Ehh jah, ei olnud nad miskit. Testu oli juba magamistoa akna taga ja piilus korra siia ja sinna aknasse, et kas on liikumist. Ainult, kes õues liikumist kisaga teavitas oli lakas pesitsev kukk, kes siis kires kriiskavalt ja kaja tekitavalt. Jätsmine viimane öö prooviks ka Liptoni õue, tahtsin näha, kuidas ta ennast üleval peab.

Korra päeva ajal lasin Mooritsa ka lahti, et ta saaks vabalt joosta, aga ta hakkas hoopis Liptonit piirama, siis ma ei saanud teda lahti jätta, pidin jälle kinni panema. See aasta suvi, kus ma veel jälgin, kas Moorits on võimeline järglasi tootma või mitte, siis läheb oma koju tagasi. Ei ole mõtet pidada pool suguvõimetut poni= peitmunandiga täkud lähevad esimesel võimalusel kastreerimisele, nendest ei saa asja. Peitmunandiga kipuvad kurjaks minema. See miks ma ei julge Mooritsat lahtiselt karjamaal hoida koos uue täkuga, kardan et võib maha murda. Korra ühe vanema hobuse maha murdnud, siis pigem olen tähelepanelikum ja ise juures, kui ma neid lahtiselt hoian. Ennemini eelistan juures olla, kui neid omapäi jätta. Siis on süda rahul, kui oma silm kontrollimas.

Lipton laseb rahlikult päitseid pähe panna, harjutan jalgu tõstma, samas hakkas meeldima kallistamine. Vaikselt harjutan kallistamise läbi, paigale jääma, et ehk kinni hoidma, et mitte lasta tal põgeneda. Lapsed käivad ja tegelevad temaga. Eks hetkel raske päitsetest talutamine, loodan, et suveks on see ka selgeks õpetatud. Selline tugev ja aastane täkk sälg peab juba päitseid kandma ja oskama järgneda inimesele. Vigu teha ei tohi. Muidu jääb märk külge.

Täna sai siis hoovi riisutud ja heinaprahti oksterisuga koos põletatud. Eelmine aasta sai palju maha saetud, siis üks päev proovisin üle pika aja oma saagi jälle, tükeldasin siis tüvesid parajateks juppideks, et saaks lõkkes ära põletada.

Edusammud.

Lipton teeb tõeliselt edusamme. Eile lasi juba omale päitseid pähe panna, nii et ta ei läinud endast välja. Mulle ei meeldi, kui hobune hakkab vastu päitsete pähe panemisel. Viisime sisse juba talutades. Naljakas oli see, et suht raske astumisega oli ta. Kuna ta ei suutnud mõista, kuhu teda talutatakse. Mina siis tagant ja laps ees. Vahe peal vastupidi. Päevad on nii mõnusad õues tegutsemiseks. Kui ma vean oksi ja tegelen viimaste põletamisega. On hobuse kari minu lähedal ja nokitsevad söömisega. Ja siis ei taha keegi aiast välja murda, aga nii kui mind pole, kohe tehakse seda mis neile meeldib. Pahurad tüübid on Eeva-Lota, Herta, Amandast ei räägi ma.

Paberimajandus.

Passid, registrid jne. Kui hakata uurima millised registrid meil eestis eksisteerivad hobustele ja ponidele. Hetkel eksisteerivad EHS ja ESHKS kust siis antakse välja võrdväärsed välisilmas aktsepteeritavad passid hobustele, kui ponidele. Eelmine aasta arvati Eeva-Lota mitte kui tõule vastav hobuse järglane kummalisse registrisse... tõuta hobune. Kas ei ole kummaline, olen jälginud, et saaksin tagasi aretada eestlase. Alustan sellest, 9 aastat tagasi kingiti mulle hobune nimega Maiu (tõug teadmata, Andres Trei oli selle kuskilt toonud), kelle aasta hiljem paaritasin Temberiga (eesti tõugu-Taru liini jätkaja). Esimesest paaritusest sündis kollane mära nimega Teele. Paaritasin Maiu uuesti ära Temberiga sündis järgmisel aastal kollane Teeba-Milagros. Hetke seisuga on mul kolm kollast ja üks kollase-valge kirjut hobust-poni. Heledate hobuste nuhtlus on nende kergelt määrduv karvkate.

Nüüd, kus mul on tulevane täkk Lipton (vara on ennustada, tema tõuväärtusi, kuid unistada võib). Lipton põlvneb Lari liinist, vanaisaks on Laasik, isaks Lemmik. Uurisin Liptoni põlvnemist ja mis mulle avanes, et vanatüübiline sellise suure kondiga sugupuu. Mulle üldse meeldivad suurema kondiga hobused. Taru liinis eksisteerib jämekael, aga peened jalad.

Olen need liinid enam vähem selgeks teinud. Eelmine aasta paaritasin Teele ja Teeba Euroga sain tulemuseks ainult ühe varsa. Kuna olen Teelet varem ka paaritanud, siis kurvastus missugune, et ma ei saanud temalt varssa. Teelel on tohutult suur süda. Mõistev, hell, piisavalt energiline. Olen otsustanud ta müüa. Tahaks osta asemele uue puhtatõulise eestlase. Kuid ma säilitan ka ristandite olemasolu... miks. Nad on tugevad tervise poolest. Olen rahul oma ristandite aretusega. Ühtepidi pakuvad nad silmailu, kui ka hingele.

Mida teha teisiti selle aasta söödavarumisel.

Arvan, et silo tegemisel arvestan aega ja kõrre valmimist. Lasen teha varem ja mitte enam nii palju. Heina tahaks see aasta rohkem. Püüan rohkem panustada ka saepuru hankimisele.Viimased aastad on olnud suht jamad. Kus on kallis ja kus veab kohalik majand kokkuleppeliselt.

Mõtlen ikka Liptoni saamis loole. Käisin täna pabereid vormistamas. Ümber registreerimas. Mul seisab ees, veel Herta paberite ümber vormistamine.

Kasuvanema staatus.

Lipton on enesele leidnud kasuema, kelle seltsis ta nüüd oma aega veedab. Selle taktika olen õppinud vanematelt kasvatajatelt. Tuleb lasta noorel hobusel enesele leida see kaaslane, kelle usaldus on hetkel karja sisse elamisel oluliseks sammuks. Nüüd on saanud selleks usalduse teerajajaks Herta. Eile sügati ja koos käidi külg külje kõrval vett joomas. Lapsed käivad Liptonile aeg ajalt söömise juures seltsi pakkumas. Olen märganud, et selline istumine looma läheduses mõjutab looma arengus psühholoogiliselt palju. Näeb, et ta ei ole üksi ja teab, et inimene pakub kaitset kui karjast, kes uut looma pole veel omaks võtnud teise hobuse rünnaku eemale tõrjub. Kuigi selleks pole vaja inimese sekkumist. ... aga minu meelest on see hea taktika, kokku kasvada noore hobusega.

Mulle endale meeldib ka käis nende seltsis istumas, eks siis iga hobune omamoodi ka uurides, et miks pereinimene karjamaal istub. Hobused on väga uudishimulikud, eriti kui miskit uut on tekkinud.

Kahtlus on Kelli-Kellukas on tiine. Märgata on, et täkku ei lase ligi ja pole ammu märganud, et oleks innelnud. Kas tõesti, on meie majapidamises hobusetitat oodata...? Lahe oleks, aga millal täielik teadmatus. Siis ei tea me millal saab tähtaeg. Kuidas ja kui palju võime kasutada Kellukat trennis...?

Mõnus ilm...

Lipton teeb edusamme. Püüan võita usaldust. Kallistada ta ei luba veel. Kui juba noor hobune seiab paigal ja naudib lõdvestunud olekus inimese puudutusi ja kallistamisi, siis on edusammud. Täna oli ta veel pinges, kui ma puudutasin, ma ei ründa ega hakka talle ennast liialt peale suruma. Imestan, et noorhobustega olen ma hästi enesekindlam, kui ma oma esimest hobust õpetasin olin ma rohkem ebakindel.

Juba teist päeva valmistab Lipsu (Lipton) mulle head meelt, et tuleb ise lauta, kui tal isu õues olemisest täis saab. Vaatab aknast välja ja sööb maitsvat silo. Tal on huvitav silmavaade. Nüüd on juba ära harjunud, et kui ta nina välja pistab aknast, läheme alati talle pai tegema.

Pori, muda, vihm ja kas ka uputus...

Praeguse hetke seisuga heinamaad üle ei ujuta, aga hobused naudivad täie rinnaga kevadet. Ehk siis kari on muutunud väga ulakaks, et mul on tegu, hoidmaks karja karjamaal. Nüüd hopsid avastasid, et kõige uhkem ja vingem on õue murulappi rünnata. Täna hommikuks jälle üks kolmandik aiast maha joostud. Kõige suuremateks lõhkujateks on Herta, Eeva-Lota, Tassa ja kes üle püüab jalutada on Pauliine. Uut hobust hoian sees, seda veel teistega kokku nii pea ei pane. Enne kui nad saavad kahe aia vahelt üksteist näha. Eile oli Liptonil sünnipäev ja täitus üks aasta ring. Õnnitlesime poissi sel tähtsal päeval.

Küll oli hobuste püüdmisega tegu, ei anna teised üldse kätte ja Moorits oli miskit moodu vabadusse smuugeldanud ja püüdsin sellegi uuesti kinni. Kuna mulle aitab järgi jooksmisest, siis pigem ennetan hobuste ära jooksmis plaane. Eks näe millal trafo korda saab, muidu mul on ka teine, mida kasutan metsas aku pealt. Kuid enne pean saama korralikult postid maasse, kuid maapind on selle koha pealt külmetanud, kuhu tahaksin uusi poste maasse panna.

Lahe päev.

Käisin Nancy ja kahe hobusega väikse metsaringi. Vanadel radadel, trehvasime palju põtrade jälgi, ilvese jälgi, koer leidis kuskilt veel kitsejala ja seda siis aeg ajalt natuke ragistades. Kuidas kulges mul päev uue neljajalgse seltsis, väga edukalt. Lasin ta korra õue teistega tutvuma, et saaks natuke süüa jne. Kuid jah kari hakkas teda taga ajama. Täku jätsin iagks juhuks kinni, mine võta kinni, mida ta arvab ja võib liiga teha. Mõned korrad suutsin isegi käruga sõnnikut laudast välja vedada, kuid uni vaevas hirmsal kombel. Siis tuppa sai tuldud ja pikali visatud. Pärast tunni ajast pikali olekut ehk siis unega magamist läksin hobuseid vaatama. Poiss oli ise lauta läinud. Ta on natuke kurb, tunneb emast puudust. Püüdsin loomakurbust oma inimese mõistusega lohutada. Pakkusin pidevat lähedust, et meie omavaheline kokku kasvamine saaks täiuslik. Olen õnnelik, et mul on nüüd isiklik eesti tõugu täkk. Loodan sellest, et saab tõu täkk. Eks Liptonist saab paari aasta pärast mulle uus ratsahobune. Täku kasvatamise kogemuse olen saanud poni täkkudelt. Nendelt olen saanud enesekindlust ikka ja jälle uuteks avastusteks hobuste maailmas. Tegelikult on täkud andekad.

Uhh, vilu ja vihmane ilm.

Tänaseks olen plaaninud sõnniku viskamise ja heina vedamise päeva. Mul on majas uus noor kollane poiss nimega Lipton, hüüdma hakkame Lipsuks. Eesti tõugu täkk, loodan enesele uue sõiduhobuse sellest kasvatada. Ja ühe kollastest märadest ära müüa. Loodan, et Liptoni kasvatamisega saab olema kõik ok, elus peab olema muudatusi. Muidu elu seisab, kuidagi igav on, kui asjad seisavad. Teele asemele tuleb sel juhul juba Tassa, kes ootab pikisilmi saduldamist.

Ma ei saa aru, mis kollase hobuse vaimustust ma põen.

Kevad, kevad, kevad...

yee, soojad ilmad meelitavad üha rohkem õues tegutsema. Missugune vabadus, tegutsemis lust, sõnnikuvedu aiamaale. Iga päev on palju toimetamist. Hobused lustivad ja võtavad päikesevanni.

Kohutav on vaadata, mis lumesulamis järgselt hoovi tee peale on järgi jäänud. Heinajäägid siin ja seal, ees seisab veel silokilede põletamine, koos okstega, mis eelmine aasta sai maha võetud.

1.aprill, Head karjalaskepäeva kõigile.

Tundub, et minu karjalaskepäev oli tõeline karjalaskepäev. Juba hommikul karjamaale lastes, pidin ma mõne tunni jooksul aeda parandamas käima. Vahe peal harjasin hobuseid, et neilt nati karvavahetust kiirendada mõni poni on eriliselt karvane ja siis näeb nati teistsugune välja. Vahe peal tuppa jõudes, tuli mõte midagi teha, aga puudusid vajalikud toiduained. Mõtlesin,et suhkur Kabala poes kallis, läheks Raikkülla, aga otsustasin õue minnes mõtte ümber ning suundusin siiski Kabalasse. Poes ostlemise ajal helistas mulle abikaasa, kes teavitas, et hobused on Lipal, mainisin, et ma ostan asjad ära ja siis lähen hobuseid otsima.

Ma olin rattaga poes ja ostsin igaks juhuks energia joogi ja sidruni mahla (vajadus oli hapu järgi). Kuna vanus juba 40 ringis pidin arvestama ettenägematuid seiklust hobuste tagaajamisel, et vedeliku tagavara peab kaasas olema. Muidu tekib nõrkustunne. Siis sõit Kabalast Lipa-Metsküla risti, ristist Lipale. Lipa koolimaja taga elava Villi Särekannu hoovist läbi sealt suund teed mööda Villema risti. Villema ristis tuli asfalttee, kus siis uurisin jälgede järgi karja jooksu suunda, ehee Teekond Raikküla suunas. Egas midagi, helistasin kohe Sinikatele ja teavitasin, et kari mu hobeseid on sinna poole teel. Õnneks on inimesi, kes kohe helistavad hobusekasvatajatele, et hobused lahti. Varsti helistas Veljo tagasi, kes andis kohe järgmise suuna, kuhu hobuseid otsima minna.

Minu suureks üllatuseks olid nad kambaga keeranud bituumeni tee otsast ja võtsid teekonna karjääri suunas. Eks ma jõudsin mõelda kõiksuguseid mõtteid, aga tundus, et liikluses on juhid hobusekarja osas mõistlikud ja oskus ikka hoog maha võtta, kui selline pea kaotanud kari omapäi kuskil kappamas.

Üsna varsti tuli selline siht, kus oli lahti lükatud, mis ühendab otse teena Valgu-Lipa ristiga. Jahimehed käivad talviti seda teed mööda, neil karjääri taga üks söötmiskoht.

Jõudnud jälle ringiga suure tee äärde, avastasin, et hobused keeranud jälle Raikküla suunas. Ehhh, kohe suur ohe vallandus minust, mõtlesin, et mis siis saab ,kui kordub see sama jada. Ja nii see tuligi, et tegin ka teise ringi hobustega kaasa, aga siis otsustasin, et ei kolmandat ringi enam teha. Jätsin ratta tee äärde.

Ja uuesti metsa, sest suure tee ääres avastasin,et kari oli tagasi metsa läinud, aga teise kohta. Sellisel hetkel ei suuda enam süvenenult ühelegi teemale mõelda, kui ainult ajada jälgi nina maas. Mulle tundus, et karjajuht oli segadusse sattunud, kuna ümberringi sügav lumi ei tekitanud isu sügavasse lumme sumpama minna, otsiti õiget sihti mis viiks koju, sest mulle tundus, et suure tee ääres ja suurte masinate vahel oli neil ikka tekkinud tohutu hirm. Kõige enam kardab suuri masinad Teele ja koos temaga mõned ponid. Imestasingi, kuidas ponid täna nii sokis on, muidu tavaliselt nad on hulljulged, et koperdavad isegi autodel jalus. Hea seegi, muidu on nii, et liigne hulljulgus võib maksta hobusele elu. Õnneks sellel hetkel ka hobused metsavahelt kätte saingi, kuna ma hõikasin ja krõbistasin leivakilekotti, mida siis kaasa vedasin, et kui hobused kätte saan siis annan hobustele. Kuid seda nalja enam ei tee, kõik kogu leiva ära söödan, siis olen ma samasuguse probleeemi ees. Jätsin, siis koju toimetamise jaoks ka neile maiustamiseks.

Mul üks kogemus on, kus söötsin ära ja hobused lasid jalga ja tegid sellised näod pähe, et *Tänud perenaine, aga nüüd tuli meile meelde kus kodu asub* kogu tänase päeva kilometraaziks arvestasin kuskil 20 km koos poes käiguga. Metsavahel sihil liikudes, pidin lükkama kahel korral ratast kahel korral kuskil 4 km.

Sain Mooritsa kätte, ootasin lapsi, et saaks rohkem siis hobuseid kinni võtta, et siis natuke kindlamalt koju suunata. Tee peal veel Kati, aga ega see kinni võtmine neile ikka suur vaimustus polnud. Läksid ikka galopile. Ja osad keerasid juba õigest teeotsast alla ja koju. Hobused sõid silo sellise näoga, et oh kas te jõudsite.

Head karjalaske päeva ehk siis kollektiivse matkamise algust kõigile.