31. august 2013

Imestan ja mõtisklen, vahel on raske leida mõnedele tegevustele raske sõnu. Kui korra on keegi kellegi ära andnud ja mingil hetkel kiirustab, lootuses, et asjad kiiresti sujuvad. Kui ühte koera vägisi harjutada inimesega, mis temast saab...?
Külastas Lara endine omanik... Lara ei teinud suurt välja ja ka omaks ei tunnistanud. Esitasin enesele küsimuse, kas koer on õnnelik... juba teab mitmendat hommikut tembeldab mind kõigi oma nelja jalaga kõigi koerte ees. Väljendades sabajupiga siirast rõõmu mu välja ilmumise ees. 
Kuuldes, et endine Lara peremees on võtnud enesele inglise setteri ja see ei oska ujuda , tekkis õudne tunne... kas koeri hüljatakse nende vigade pärast. Endine omanik lootis, et koer kes korra ära antud tunneb vana omaniku vastu huvi nin on juba nii palju arenenud, et võiks jahile minna. Olles enese juba päris palju selle tõuga kokku viinud, siis mul lihtsam teada, et seda tõugu koerad on rasked koha vahetuse suhtes ja üleelamiste osas. Täna sai korra elektrikarjuselt jälle voolu, koos paralleelselt mu käsklusega ei tohi. Tahtsin selle keeluga pigem teavitada, et mitte ei läheks naabrimehe maa peale. Kadus nii 15 min ja saabus siis ratsamatkale minejate tulekuks tagasi. Mul läks kergemaks ning usaldus minu ja koera vahel oli endine... suurepärane tunne valdas, et seekordne elektrikarjuse shokk kergelt möödus.
Tänane päev tekitas igasuguse jahikoera koolituse vastu... eelistan koera, kes töötab minu kasuks, aga mitte läbi maha surumise.
Lara kuuletub, Lara on hommikuti kõikide üle nähes väga rõõmus. Hüppab kõigi nelja jalaga õhku. Linnukoerad on huvitavad, kuid mõtlikuks teeb inimeste suhtumine ja kiirustamine. Olen aru saanud, et mõne loomaga läheb aega mõni võtab õppust kiiremini. Kurb tunne valdab, kui kuulen, et jälle antakse ära mõni koer. 

Tühja need mõned hammaste vahele jäänud kanadest, nüüd tekib tahtmine koeraga edasi tegelda. Koer aktsepteerib pärast magamiskotti võtmist isegi rohkem, kui enne. Tänan mõttes oma esimese koera kogemusi, kes valvas omal ajal minu und, kui ma laps olin.

28. august 2013

Tassa va ,,pätu" teeb trenni usinalt ja meeldib koostöö inimesega, aga probleem, meeldib aiast välja ennast lõhkuda. Eriti veel seda öösiti.

Koguva küla lähedale jääv vana ja ajaloolise tähtsusega Uisu sadam. Kohalike poolt on rajaud sinna riietekabiin. Muidugi roostik öösel kihas veelindusest ning aktiivsed olid kaladki, kes ikka lupsu vees lõid. Need helid ei lasknud mul uinuda. Lihtsalt võrratud hetked võõrsil annab parema tunde jälle tagasi naasta tööpostile.
Minu puhkus on kordaläinud. Ilm on soosinud kõiki mu sõite ja käimisi, kuigi plaanitud Kihnu reis asendus Läti ja Lõuna-Eesti reisiga. Ujutud sai palju. Muret tekitas kaasas olev koer Lara, kes öösiti värises, selleks puhuks panin alati talle teki peale. Imestasin iga kord sellise tegevuse pealt enesele küsimust esitades, et miks ma seda teen. Koer peaks olema jaheduse suhtes mitte eriti nii tundlik. 


Ära hellitatud Sohvie

Kui lastele trenni teen istub enamuse aja kellegi süles, kipub olema karja koer või siis kaevab auke koos teiste koertega.

Kasuemme Pipi mängib nõrgemat, et Sohvi õpiks murdmist nii õppis kunagi Pipi kasuemadelt collidelt.

Sellised toapikk-kõrvad peavad turvalisuse mõttes kas rihma otsa või jooksuaedikus aega veetma.

Kui ma toas viibin enamuse aja ootavad koerad ukse ees ja kui ma kodust väljas, siis aia taga.

Lara hoiab teiste koerte suhtes veel distantsi, kuid on õppinud ka tema pererahvast ootama.

Trenni lõpetamine.

26. august 2013

Matkale minek.

Abula pangal olev RMK varjualune.

Lara oma lemmiksõbranna Lauraga.

Millised tööd tuleb tänasel päeval ette võtta. Aiapinda suurendada, eile panime tähele, et suurimaks kurjajuureks on Tassa ja siis osa karja tema järgi joondub, korra õhtul käis mõte peast, et paneks ööseks sisse. Kuid see mõtteks jäigi. Eile sai paar poni sadula alla pandud. 
Mainin, kui kaunis on hommik, mis sellest, et hopad ulakusi teevad, aga nautida hommikuvaikuses loomade hääli on need siis koduloomade või metsaomad. Kaugusest kostus lihaveise ammuuu... see nagu kajana. Muidu valitseb haudvaikus, kui kellegil on loomad lahti, siis esmase tähelepanu teavituse annavad koerad teada. Pipi tuli magamistoa akna taha koos Sohviga. Imetlen päevast-päeva Pipi kasvatusmeetodeid noore koera õpetamisel. Kahju on, et Laral on karvkate väiksem, kui olemasolevatel koertel ja seetõttu pean mõtlema hoopis uue kodu otsimisele. Olles viibinud reisidel ja olen aru saanud, et Lara on toakoer, keda enam õues pidada ei saa. Ühel ööl pidin ta veel magamiskotti võtma, värises oma fliisasemel nagu haavaleht. Ja kuskil 10-15 min kui lõppes keha vappumine. Nautis pikalt magamiskotis magamist, minu jaoks oli ühes asendis pikali olemine kurnav ja otsustasin et tõusen ülesse ja jalutan lähimas ümbruses. See oli siis Abula panga RMK telkimisalale jääva varjualuses. Tol korral me ei püstitand telki. Kuid sellest saime aru, et telk on tunduvalt soojem, kui soojatemperatuurid enam nii lämbe piiri peal pole.

19. august 2013

Viimasel ajal pole viitsinud kirjutada, kuigi kirjutamiseks oleks palju põhjuseid. Kui siia jõuan ning blogi avanemine aega võtab on mul kirjutamise tuhin üle läinud. Ja nii lisasin siia oma reisipildid siis Lätist ja Lõuna-Eestist.




18. august 2013

Lubasin sel aastal oma eesti tõugu täkuga osaleda eesti hobuse päeval Kurgjal, kuid pidin oma lubaduse murdma. Miks siis? Põhjuseks see, et lasin teha DNA testi ja selle maksumuseks tuli üldarvestsuses üle saja euro. Võttis sõnatuks, rääkisin siis oma murest täku ema omanikuga, kuid see ütles mulle, et see rohkem täku omaniku mure. Nojah, ka EHS-ist mainiti soovitati sellist varianti, kuid nüüd pean maksma kogu ulatuses testi värgi. Kui lüüa kõik kulutused auto remondile, et autoga ülevaatusele jõuda ning olulisi sõite teatud piirides teha. Eelmine aasta sain trahvi, et läksin ülevaatuseta masinaga lihtsalt proovisõitu tegema,et leida probleeme. 
Tahaks ise ka peale hobuste midagi näha ja lastega viibida, siis pean oma väikse palga juures kõike läbi arvestama.
Olin enam vähem arvestanud hobuse veoks teatud summaga, kuid DNA testi summa  teade viis igasuguse näituse huvi alla. Ja mõned kriimud, mis üks paaritusele toodud mära oli teinud kahandas ka huvi täkku näitusele viimast.

12. august 2013









Oleme siis tagasi Varbolast, tagasi tee kulges rahulikult, kuid Amanda oli ainuke, kes pidi rihma otsas oma teekonna koduni veetma. Meil tekkis probleem Ohukotsu hobukarjas viibiva täku magnet külgetõmbejõuga. Mannil algas ind ning selle järel ajendas rohkem oma tunnete maailmas elama, kui inimesele pühendumine. Õnneks koju naasnuna, vabastasime hetkeks, kuid jah kohe tormati oma täkku otsima. Õnneks oli meie täkk hetkel sees. Lihtsalt sellepärast, et täkul ei tekiks huvi meile järgneda. Täkk hoiab karja ning tema ei soovi ühestki soosikmärast lahkuda ning seetõttu on täkk valmis oma privileege ja oma hoiakuid läbi tugeva voolusahmaka  tõestama olemasolu karjas. Ja mitte kellegile traumat valmistada ning kodulisele, kes kodus loomadega tegelemas ei oleks raskusi. 
Kodus toaküülikud, merisead, papagoid, õues neli koera, 5 hobu-kabjalist ja 13 kana-kukke. Kõige sellega peab meil aastaid vabu päevi andnud meesterahvas hakkama saama.
PS.... Väike seik veel hobustega, eile hommikul olid suksud aias ilusti, kui hommikutundidel veel lapsed magasid, siis mina korjasin karjust kokku ja vabadusse jäid Kati ja Kellukas. Kuid mis nemad vabadusega otsustasid teha, minna ümbrust uurima ning matkadest meelde jäänud ringiga jõudnud juba Varbolasse viiva asfaltmaantee juurde mõtlikult seisma jäänuna nad sealt leidsime. Naerma ajasid, huvitav kui neiele veel rohkem aega oleks andnud, kuhu nad oma mõistusega oleksid läinud?

10. august 2013

10.08.2013

Kui ilma parajalt selline, et öö rahulikult mööda laseb saata, siis hobused varahommikul ülevaatamisel enam koplis vastu ei jaluta ning eest väravast maha joostud, ei jää muud üle, kui võtta sammud kontrolliks, kui kaugele neljajalgsete seltskond siis teekonna ette võtsid. Ei tea, kes või mis neid ehmatas, aga aia maha jooksmise järgi oletasin, et tegemist metsas peituva metslooma ehmatamise tagajärjel need siis jalga lasid. Ajasin lapsed ülesse ning istusime autosse ja jälgi mööda järele. Minek oli siiski tuldud teed mööda ja ühes metsa sihist metsa teekonda jätkatud. Korra Aade ja Anetega jälgede järgi käinud ja tegime kindla ning otsustava järelduse, et kaugemale minna nad ei saa, kui Ohukotsu (seal asub Pärisoode OÜ Voore tallid). Nii see oligi, olles Pärisoode eramust ning jõudnud ristteele, kui märkasime nende endi hobuseid koondununa ühte aia serva. Ja leidsime sama karjamaa vastas ületee oma karja. Tundus, et mõned meie märadel oli ind esile tulemas. Kõige kiuslikumaks osutus Amanda, kes üldse ei soovinud enam kohtutud täkust lahkuda. Mis sellest, külalislahkuseks kostitati ikka valusa hammustusega nii, et jälg laudjale jäi. Kuid see hammustus ei tekitanud mingit kartust pigem soovi tolle tumekõrvi täkuga suhteid looma või teab soovist liituda uue karjaga. Viimasel ajal on tal endal karjas kehtestamisega probleeme, keegi ei aktsepteeri tema väiksuse ja tema isiksuse ning isepäisusega... oh neid väikeponisid nad on vahel lahedad aga ka jonnakad kui ka isemeelsed.  Lõpuks kui Joel oli uuesti teise kinni nabinud ei jäänud muud üle, kui teine karjusenööriga sleppi autole võtta ja transada karjale järgi. Alul protesteeriti, aga ikka pidi järele andma oma isepäisusele ning järgnema sinna, kus tema õige koht on. Oli vast hommik... 

9. august 2013

Viimane öö pakkus järjekordselt pinget ning loodusjõudude vaatepilti. Ei saa öelda, et olen julgete killast... Kõige pealt paukus ja välgutas piisavas kauguses ja mulle tundus, et võiks jääda prooviks jälle lageda taeva alla, kuid jah nii kui metsas tuulekohin tõusis. Mainisin vanemale tütrele, et lähem telki ära. Pärast mõne tunnist läbi telgiriide kuulates ning välgu valgust silmates ning piiskade potsatused tekitasid paraja saju valingu telgi katusele, et see pigem külmavärinaid ja õudugi hinge tekitas. Ei lasknud ma ennast sellest küll häirida, kuid selline mürgel väljas ei lasknud magama jääda, kui alles hommiku eel kui valgeks läks.
Imestasime lastega hobuste rahulikkust ei mingit märki, et oleksid hirmunud või oleksid seda avaldanud. 
Imestasime, et see paik oleks kohe selline mis tõmbas ligi äikest. Hea oli, et trafot tööle ei pannud siis poleks teadnud mis juhtuda oleks võinud.

8. august 2013

Tere tulemast meie teine kodu Varbola... lihtsalt võrratu.

Suurimaks õnnestumiseks loen auto ülevaatuse läbimist. Plaanitud sai ka Varbolasse minek. 
Teekond iseenesest õnnestus, Tassa sai seekord mu hobuseks. Ratsutamise lõpuks tänu moskva galopi sadula ehitusele mu kannid ikka päris korraliku katse elamuse sai. Kuna autoga vedasin juba enamus asju Varbola telkimisalale siis rattaga koju ning hobuse selga. ...naljatlen alati, et ,,vahetasin sadulat või rooli". Kohale jõudnud kahtlesime, et saame saju kaela, kuid igaks juhuks oleme elust endast õppinud, et elementaarsed asjad peavad alati ligi olema, ratsamatkal siis jook ja vihmakeep. Nii meil aegsasti enne teeleminekut alati lastele meelde tuletanud, et kas vihmakeebid kaasas. Vahel võib vihma ka selgest taevast alla sadada ja just siis, kui neid viimaseid asju kaasas pole. Tegime kiirekäigulise kopli hobustele taskulambi valgel...tegelikult põnev... Joel tegi lõket, et miskit näksi võtta ja teha lõkkel grill-liha. Olles asju auto pealt natuke vähemaks tõstnud, et kätte saada karjusetarvikud. Pidasime parimaks, et ei panegi telki ülesse, vaid ööbime prooviks lageda taeva all. Mainin seda, et sel aastal on väga hästi hooldatud telkimisala. Lihtsalt mõnus oli siia saabuda, poeg Joel hõikas rõõmsa ohkega, et ,,Tere tulemast meie teine kodu", nii mõnus oli seda kuulda. 
Ja siis kui meie eine sai võetud, pikali heitnud vist sai natuke tukastatud, kui hakkas sadama. Nojah, katsetasime siis kes kuskil varju väheke leidis. Kõige naljakam oli minu jaoks, kui leidsin lapsed siis nende varjualuste laudadel pikutamas, aga seegi lahendus. Täna paneme telgi ülesse, vaatamata vihmasele ööle pole kellegil kadunud soov järgmist katsetuse käigus veeta lageda taeva all.
Korra hommikul tegime visiidi ka linnuseõuele, et kiigata, kui palju sellel aastal skulptoreid osalemas. 

5. august 2013

Hobuste armuelu on ikka üks keeruline teema. Miks üks mära meeldib ja teine mära kihutatakse eemale täku poolt, innelgu too nii kiimalt kuidas tahab, aga lihtsalt eemale aetakse. Kurb on vaadata, kuidas Ethel püüab täkule läheneda. Teebal kah jooksukas. Lõpuks täkk on maha rahunenud ning oma mära laguunis peremehena ennast tunneb. Hetkel hoiame Testemonat ja Hertat eraldi. Millegi pärast tõrjus täkk neid kõige julmemalt. Õnneks saame peatselt jälle pikale matkale. Siis teeme jälle karjale omad ja uued reeglid. Kes kaasa ja seekord siis veel kos varssadega see ettevõtmine. Autoga asjad ette ära, peame ka jootmisvanni kaasa võtma. Kopli rajamiseks karjusenööri veel juurde ostma. Eelmine aasta me ei viibinud eriti kaua.
Larast siis... Laraga oleme siis saavutanud seda, et tema on julgeks muutunud ja tuleb mu käest head paremat lunima ning palju kasutan tema usalduse võitmiseks ignoreerimist... see töötab. Korra käis kaasas Pipiga 1 tunnisel matkal. Õnneks püsis ilusti kannul, see heagi et kardab maha jääda. Vähemalt näitab välja, et tahab inimesega koostööd ja õppida Pipi kõrvalt. Tundub, et Pipil pole ka vastu. Pean üks päev temaga linnukatset tegema.
Papakoid õpivad iga päev rohkem lendamise tasakaalu, kuid õnneks see on selgeks saanud, et kodus on parem olla, kui kuskil kaugemal. Väga huvitav oleks teada, kui palju võtab aega papakoide väljaõpe toas vabapidamiseks. Super on see, et meie väikest loomapidamist väga tunnustatakse.

2-e tunnise matkarajale jääb üks korralikemaid lubjaahju ehitusi. Mis 1951 aastal veel töötas. Kolm aastat kui ma eksi KIK-i projekti abil lubjaahju ümbrus korrastati ning ümber meisterdati käsipuud. Tolle lubjaahju juures saab teha ka pikniku.
August siis puhkusekuu, mul see teema, kas ma loen või mitte millal peaksin tööl olema. Graafiku alusel tööl käima harjunud inimene elab harjumuspäraselt edasi seda reziimi. Tunnistan, et see on hea. Ühtepidi kodus olen öiselt ajal küllaltki ärkvel ning oma hommikuid alustan varakult. 
Täna käisin niidukile sobivaid seibe, neete ja splinte ostmas ja tekkis ühe inimesega vestlus, kes siis läbi vestluse üllatust ja imestust jagas, küsides, et kas ma ei usalda lapsi omapäi. Ma vastasin, et mitte usaldamatus pole põhjus, vaid, et ma ise ka soovin maastikul käia ja miks mitte seltskondlikult aega veeta on parim. Ja mida veel tahta, kui oma hobustega metsas kappamas käia. Oh jah, mida küll inimesed mõtlevad. Elan selleks, et teha mingit sporti ja siis peetakse halvaks, kui käin ratsutamas... naljakad inimesed... See on minu elu, võib olla mõni ei mõista, miks lehmad on vajalikud... Hea on elada mugavalt, aga midagi teha ja korda saata on veel selline tunne, et mida veel tahta.

1. august 2013

See aasta jätan siiski täkuga näitusele minematta. Kuna ei tea mismoodi ja kuidas pean ma seal miskit või kedagist näitama. Lähen ise sinna kohale. Loodan, et saan autole järgmine nädal ülevaatuse tehtud. 
Papagoisid täna puurist toa peale ei lasknud. Lastele meeldib teha vihma, piserdavad spray pudelist peene vihmana puuri papudele. Päris vahvalt käituvad, pärast vihmutamist soputavad ja puhastavad endid ja siis on nad nagu puhevil tuvid okste peal.
Lasin täna täku karja, kohe leidus mõned indlevad märad, eriline kuju oli Kellukas, kes lausa ümbritses täkku kiivalt teiste märade eest.
Testu koos oma varsaga panime aga omaette aeda, millegi pärast ründas täkk kohe teda. Ethelit ei salli... imestan, et mis toimub loomade keskis. Kas tõesti Eti jääbki paaritamatta. Tassa indleb, Kati kaasa arvatud... nimetan ,,hullud märad", mis sünnib. Lipton ei salli Hertat, õnneks kiimlevad märad hoiavad tähelepanu endi peal ja seetõttu võin rahumeelselt täku karja jätta, kui mitte kauemaks, kui päeva ajaks. Õhtu eel, siis toimetasime jälle ringi, Liptoni sisse ja Testu oma lapsega suurde karja tagasi. Hea meel, et karjuses tugev vool, mõni lastest on saanud mööda minnes tunda.

Sajab lund...ja maa on valge.