Elu veereb kiirelt, hetkel kindlasti arvate, et mul pole midagi kirjutada.
Sain lõpuks endale uued noored kanad peale kasvama. Muidu mul jääb munatoodang järgnevatel aastatel kiratsema, kui noori pole peale kasvamas. Imestan, et juba aasta jagu ei taha ükski kana hauduma minna, et saaks omi kanu. Ei oska kohe põhjust leida, muidu varem oli nii, et ühest pärlkanast sai lausa sairhaudujate armee. Me ei jõudnud lugeda, kui palju sulelisi kokku tuli. Muidugi on nende arvukust suutnud piirata erinevate tausta ja kasvatusega uute koerte majja võtmised. Mis tõttu mõnigi suleline koera kõhtu tee leidis. Kuid sellegi poolest ei ole ma koertest loobunud.
Tubane elu, kus meil linnud toas, uued tibud on ikka nii meeldivad. Meie pisiked (no mis pisikesed enam, aga emme ja issi ikka jätkuvalt vahel noka vahele poetavad). Need tibud on meil esmased, kes on välja hautud. See on ikka vahe, kas linnud on ostetud või oma kasvatatud. Ikka tõeliselt hinge pugenud. Kuigi viirukaid toas 6 ja nümfe 3.
Eile hommikul, kui algas maikuu kõige viimane päev, üllatasid kabjalised tõeliselt. Olid lõhkunud ära paar posti ja muidugi müstilisust ja mõtlemisainet pakkus, kes neist selle teoga hakkama said.
Olles siis tütrega küla peale tiiru tegemas, kui va kabjaliste karja ülesse leidsime Ahnepere talu taga olevalt Võerahansu turismitalule kuuluvalt heinamaalt. ja muidugi kaelad õieli vaadati... et ooo kas teie jõudsite ka meile järgi. Õnneks liikus kari koheselt, kui üks kinni võeti (karjas eksisteeriv juhtmära). Kuna kaks väiksemat poni on öösiti siseruumides, koos mökitajatega.
Siis jooksus oli kõigest 11 tegelast. Midagi rasket nende koju transamisega polnud, kari liikus ühtses liikumises kollektiivselt, keegi kuhugi maha jääda ei soovinud.
Oletan, kui tütrega hommikul arutasime, et kuna ärkasin ise kella kolme ajal koerte haukumise peale ja üllatavlt mõjus Nordicu ulgumine. Ulgumine oli selline mitte igavlev vaid, hästi vaikne ja meenutas natuke nuttu. Minu jaoks oli see midagi uut oma koera suust kuulda. Läksin korraks õue, et küsida, et miks ta nutab. Koer jäi kohe vait, kui õue ilmusin, kuid ise ma ei saanud aru, et omad loomad oleks putket teinud. Ei tulnud mõttesse kontrollida hobuste olemasolu... Teadmine, et karjuses tugev vool, ei pannud mind mõtlema, et kari võib mu kindlustunnet kõigutada.
Natuke aiakultuuride eest hoolitsemisega, mul on väike mure, kuna mu pamplitaimedel kipub vartele tekkima roostelaigud. Olen uurinud teadjamatelt, et mis võib haiguseks olla. Kuid paljud on kehitanud lihtsalt õlgu ja imestunud pilke vahetanud. Nii olen taas googlet piinanud, et saada teatud taimehaiguste tekkelugudele jälile ja leida lahendus, pidurdamaks haiguse edasi levikut. Mul mitmeid huvitavaid kultuure majas, suhtun istutatud uutesse taimedesse pühendumusega. Tahan erinevaid maitseid ja marju kogeda.
Nii oligi, et katsetasin superfosfaadi ja karbamiidi veislahusega kastmist kultuuridel. Eks näe, mis sellest välja tuleb, jätkan siin blogis üsna pea.
Sain lõpuks endale uued noored kanad peale kasvama. Muidu mul jääb munatoodang järgnevatel aastatel kiratsema, kui noori pole peale kasvamas. Imestan, et juba aasta jagu ei taha ükski kana hauduma minna, et saaks omi kanu. Ei oska kohe põhjust leida, muidu varem oli nii, et ühest pärlkanast sai lausa sairhaudujate armee. Me ei jõudnud lugeda, kui palju sulelisi kokku tuli. Muidugi on nende arvukust suutnud piirata erinevate tausta ja kasvatusega uute koerte majja võtmised. Mis tõttu mõnigi suleline koera kõhtu tee leidis. Kuid sellegi poolest ei ole ma koertest loobunud.
Tubane elu, kus meil linnud toas, uued tibud on ikka nii meeldivad. Meie pisiked (no mis pisikesed enam, aga emme ja issi ikka jätkuvalt vahel noka vahele poetavad). Need tibud on meil esmased, kes on välja hautud. See on ikka vahe, kas linnud on ostetud või oma kasvatatud. Ikka tõeliselt hinge pugenud. Kuigi viirukaid toas 6 ja nümfe 3.
Eile hommikul, kui algas maikuu kõige viimane päev, üllatasid kabjalised tõeliselt. Olid lõhkunud ära paar posti ja muidugi müstilisust ja mõtlemisainet pakkus, kes neist selle teoga hakkama said.
Olles siis tütrega küla peale tiiru tegemas, kui va kabjaliste karja ülesse leidsime Ahnepere talu taga olevalt Võerahansu turismitalule kuuluvalt heinamaalt. ja muidugi kaelad õieli vaadati... et ooo kas teie jõudsite ka meile järgi. Õnneks liikus kari koheselt, kui üks kinni võeti (karjas eksisteeriv juhtmära). Kuna kaks väiksemat poni on öösiti siseruumides, koos mökitajatega.
Siis jooksus oli kõigest 11 tegelast. Midagi rasket nende koju transamisega polnud, kari liikus ühtses liikumises kollektiivselt, keegi kuhugi maha jääda ei soovinud.
Oletan, kui tütrega hommikul arutasime, et kuna ärkasin ise kella kolme ajal koerte haukumise peale ja üllatavlt mõjus Nordicu ulgumine. Ulgumine oli selline mitte igavlev vaid, hästi vaikne ja meenutas natuke nuttu. Minu jaoks oli see midagi uut oma koera suust kuulda. Läksin korraks õue, et küsida, et miks ta nutab. Koer jäi kohe vait, kui õue ilmusin, kuid ise ma ei saanud aru, et omad loomad oleks putket teinud. Ei tulnud mõttesse kontrollida hobuste olemasolu... Teadmine, et karjuses tugev vool, ei pannud mind mõtlema, et kari võib mu kindlustunnet kõigutada.
Natuke aiakultuuride eest hoolitsemisega, mul on väike mure, kuna mu pamplitaimedel kipub vartele tekkima roostelaigud. Olen uurinud teadjamatelt, et mis võib haiguseks olla. Kuid paljud on kehitanud lihtsalt õlgu ja imestunud pilke vahetanud. Nii olen taas googlet piinanud, et saada teatud taimehaiguste tekkelugudele jälile ja leida lahendus, pidurdamaks haiguse edasi levikut. Mul mitmeid huvitavaid kultuure majas, suhtun istutatud uutesse taimedesse pühendumusega. Tahan erinevaid maitseid ja marju kogeda.
Nii oligi, et katsetasin superfosfaadi ja karbamiidi veislahusega kastmist kultuuridel. Eks näe, mis sellest välja tuleb, jätkan siin blogis üsna pea.
