31. detsember 2012

1.JAANUAR

HEAD UUT AASTAT!
Mida head siis veel soovida, et aasta tuleks veel parem, kui lahkunud. 
Ka minul on ootused ja millised...?
Millised ootused mul eelmisel aastal olid... mõte oli alustada uue ettevõtlus stiiliga (luua MTÜ), kuid tundsin siiski ebakindlust alustada. Mul on vaja veel mõned nüansid läbi käia. 
Eesmärgid mul on olemas...millised jäävad esialgu saladusse. Minu motoks on ,,enne tegutse siis jaga".
Edukat uue aasta algust kõigile.

29. detsember 2012

http://www.ohtuleht.ee/504679

Uskumatu ja kurb juhtum. Isegi ratsutades võib juhtuda, kus inimene võib takerduda kukkudes jalusesse (kui jalg on liiga sügavalt asetatud jalusesse). Loomadega tegeledes peab mõtlema ikka ohutusele. Mille pärast igal pool on mindud sellisele nõudmisele, et kaskat peas hoida, kui karjamaalt hobust tooma minna. Alles mõni päev tagasi, koju minekuga kärsitu Herta oma peaga vehkimisest andis ikka hea obaduse. Mille peale ma isegi pahandasin, siis sain aru, et enam ma ei pargi rege nii, et hobust ette rakendades nina kodu suunas jääks. Nüüd olen teinud vastupidi ja asi on hulga rahulikum ettepanemisel.
Hobustel ja koertel käisid külalised, kes siis jagasid külakosti. Koerad eriti Pipi korraldas meeleoluka vastuvõtu.
Olles õhtust koerad söötnud, ütlesin koertele, et nüüd põhku magama. Mida ka Pipi tegi. Nii lahedad.

28. detsember 2012

Täna siis selle nädala teine silorull, mille vedasin ära kolme korraga. Ühe rulli sisuga saab kolm päeva hakkama karjale, mis mul hetkel on. Nüüd on selge, kuid veel peab harjutama, kui saab silorulli koha peal lammutamise selgeks. Kuid enam ei jäta ma poolikut rulli teiseks korraks, vaid mis lahti kangutatud, selle ära koristan. Täna arutasime lastega, et kui palju me sel aastal oleme silo jõudnud sööta (mul on närvutatud silo). Kõigest 3,5 rulli. Vahe peal kui ilmad kehvad, siis pidime söötma heintega. Õnneks on silorullideni vahemaa selline, et vahel saab ka laste kelguga väikse koguse tuua. Traktoriga olen ainult ühe rulli vedanud, ülejäänud aga jupi kaupa. Homme siis uus rull kilest vabaks ja pühapäev, loodan soodsat ilma saab ehk siis veel ühe rulli koju vedada. Kahtlustame Hertat tiineks ja teda ei taha raskemaid koormaid vedama panna. Kõhu ümbermõõt kasvab silmnähtavalt. Hea meel, et selliselt asjad liiguvad, poiss ehitab varjualust traktorile, et seal siis trakat korda teha ja edaspidi siis kasutada traktori garaazina. Lihtsalt yeeee... vahva, et saame ise hakkama.

23. detsember 2012

http://www.e-kaart.ee/compose.php?row=0&imageid=1394&catSearch=101

Käisin täna korra naabrinaisega Raplas Konsumi poes. Poes kohtusime sellise inimesega nagu Heino Niit (Eestis tuntud moeloominguga esile kerkinud nimega Arne Niidi isaga). Tervituseks ulatas käe ja ütles, et kallistame ka. See kallistus oli selline emotsionaalne ja tundeline. Imestasin  seda inimest, tegelikult pean temast tohutult lugu. Ta on väga huvitav isiksus, aga kahju aastad teevad töö ja on oma talupidamisega tagasi tõmmanud. Nüüd enam me ei ole ka kokku puutunud põllutöödel. Võib-olla üks mis mind selle inimesega seob on koos töötamised põldudel ja aidates teisi inimesi heinatöödel. 
Mainin vaikselt viibisin oma lapsepõlves palju vanaisaga töö juures kaasas. Oli see siis kombain, traktor või auto UAZ kastiga (vanaisa truu töö masin, millega mind iga päev kooli viidi). 
Heino Niidil on mõnus huumorisoon ja tema vend oma teravakeelega on hoopis vastand. Kuid keegi pole loodud sarnaseks. Võin nendest inimestest palju pajatada, kuna mulle meeldib ajalugu, siis korjan kõike mis puudutab siinset piirkonda taludega ja inimestega. 
Ja toalüülik Casyon sai lõpuks ka oma kodu... hurraaaa... nii hea meel.

22. detsember 2012

http://www.youtube.com/watch?v=gIIvBbfki7M
Laulud soojendavad ja kaasa laulmine annab palju juurde.
http://www.youtube.com/watch?v=YB1WA9ZKLmI
Lihtsalt mõnus...
Eelis seisus on ikka vanad, kuulatud hitid mis mõjuvad emotsionaalselt värskendavalt.
http://www.youtube.com/watch?v=w8EXDtoGfrs
vahepaladeks riverdance...
http://www.youtube.com/watch?v=Rx4tBl6ee_s
joodeldamine cowboy moodi.
http://www.youtube.com/watch?v=wawGoQAnHBE
lihtsalt võrratu
Mainin, et olen tänavu aastased jõulupeol osalemised ära jätnud. Ei meeldi kiirustades hobuseid toimetada. Kõiges eelistan rahulikkust ja tasakaalu, kui olen mõtlemises, et pean sinna ja sinna jõudma, lähen pingesse ja siis kipub igasuguseid ebameeldivusi teele kerkima. Kodunt välja minnes, peab leidma aja veel kasimiseks ja korrastamiseks. Praegu on see teema, et leida lahendus silorullide lammutamisele. Kui homme töölt koju lähen otsin ülesse trengid, et teha veel üks katse, kas Herta on võimeline tirima poolikut rulli. Mu enda mõistus tõrgub vastu võtmast, ehmatada looma ligi tonni kaaluva silorulliga. ...võib olla ka tiine. Käitun siiski temaga küllaltki tähelepanelikult. 
Lapsed üks päev mainisid, et järgmine aasta teeme kindlasti Lipa küla heinamaadelt heina. Üks kõik siis mis traktoritega juhtub on alati kodu lähedalt vedada hobusega. Isegi lapsed saavad vedamisega ja hobuse ettepanemisega hakkama. Kui pidin olema koolis siis lapsed käisid hobusega vedamas ja külainimesed imestasid, et küll on lapsed, et saavad ise hobusega hakkama ja veel heinaveoga. 
Ei ole töid mida ma ei oskaks hobusega teha. Kui hea hobu, kes ees ja ei karda on alati heaks kaaslaseks metsas, heinamaal, kui ka põllul. Hertal on veel üks hea omadus, hoiab kodu, ükskõik kuhu noored hobused karja viivad, kui Herta saavutab karjajuhi rolli, siis toob ta karja tagasi koju.

21. detsember 2012

Tänane päev oli vast jälle tegus. Herta oli eilse päeva sees, kuid tema seltskonda jagasid noored suksud... Eeva-Lotta, Anett ja Amanda. Hertal on tema tähtsus enda suhtes väga kasvanud ja annab ka seda teistele hobustele teada.
Vedasin täna silo, Sassu on kõige naljakam koer siin maailmas. Armastab reesõitu, pärast silokoormaga tagasi sõites, istus ka nagu uhke muhkel koormas. Hämmastav, kuidas ühte koera paelub reesõit. 

19. detsember 2012

Hobusemehe lõuna.

Olles teadlikult varakult valmistamas väljasõitu hobusega, pidin hobuse võtma karja hulgast ja eraldi teda teadlikusega söötma. Kuigi mul on kindel aeg, millal ma kogu karja söödan, siis Hertale valmistasin teadlikusega head paremat. Tegelikult olen teda viimaste nädalatega kõige rohkem kasutanud, siis sellega seoses on ta suurema tähelepanu all. Herta ei talu üksindust, kuid teisiti ei saa, siis peab teda nii toimetama. Samal ajal kui hobusel oli eine asusin ise einestama ning läbi mõtlema riietust, et mida selga. Kuna ajaarvestusega pidin arvestama ikka neljast külast läbi sõitmist. Söögid söödud ja kihiline riietus selga laaditud natuke kohmakaks tegi, et selliseid akrobaatlisi hüppeid saaks teha, peab vähemalt üks kiht maas olema. Teekond Lõpemetsa külla kulges mõnusas teekonnas, tuult polnud, kuid näpistavad külmakraadid (-18), mille tõttu tõmbasin enesele mütsi alla seotud villaseräti nina kaitseks. Nii mu teekond mis kestis üle tunni. Rullid peale saanud pererahva abiga, tegelikult läksin tooma ühte rulli, aga peremehe ettepanekul sai katseks siis kaks rulli pandud.
Tagasi teel, möödus Loe külas tegutseva lihaveisekasvataja traka suure heinakoormaga. Natuke Herta küll kõõritas, kuid ohjad peal hoides, suutsin siis suksi ohjes hoida. Ja traka juht oma veosega kenasti meid segamata mööduda. Olles jõudnud ületada Vigala jõe silla mis siis ühtlasi on piiriks kahele külale ehk olle jõudnud Loe pääle... 
Märkasin, et traktor on tagasi tulemas, vastu tulevad masinaid Herta nii väga ei karda, aga umbusku jagab ikka. Mainin me pole tükk aega teede ääres liikunud, sellepärast siis need sellised vaatamised. Traktorijuht peatas kinni, astus kabiinist, naeratava näo saatel tõstis ülesse pöidla (see tähendab, et midagi erilist ja super pilt). Muidugi kaasaegse mobiiliga (tundus nutikas), kohe ka pilti tehti.
Juba järgmisel keeramisel helistas Papli talust peremees muretsemisega, et kaugel olen ja kas kulgeb ilusti. Ja muidugi mobiili põuetaskust välja tõmmates kukkus mu kallis suusakinnas maha. Püüdsin kiirelt oma kõne kiirelt lõpetada ja koorma otsast maha hüpata ja padavai kindale järele. Kaalusin enne maha hüpet, et kuidas võib hobune reageerida, kuid õnneks tegeles hobune oma mõtetes, ettepoole vaatamisega. 
Kinnas käes oli hobune koormaga ikka jupp maad eemaldunud, mõtlesin, et pean hobuse nägemise ulatuses mitte jooksma (muidu hakkab ka jooksma) ja täpselt koorma taga ja siis külje peale. Ainus mure, et kuidas ma tagasi saan, alul Papli talu õuel tundus, et täitsa mõistatus. Kuid mainin, et siis kus häda suurem seal alati mõistus ja täpsus töötavad alati laitmatult. Ja kena kohmaka hüppega suutsingi sinna koormasse saada. Esimesel korral upitati tagumikust lükates...
Sihi sauna alla jõudes, ma ei tea, aga see koorem kohe nagu nõiaväel küliti, katsetasin korra rege püsti ajada, aga Herta oli kärsitu, pidasin parimaks eest võtta koju naasta ja lapsed kutsuda. Tehtud ja siis korraga heinarullid koju toimetatud, kuigi vahepeal oli teed lükkamas käidus, siis jah... jubeee lombid, kus jääkaane all veel vesi oli lükatud pori peale... kujutage ette rege millel koorem ja pehme pori peal tõmmata kahe rulliga oleks hobusel väga raske olnud. Herta muidugi oleks meelsasti lume pealt läinud, aga arvestama pidi inimese soovide ja reega, mida ikka metsalumme tõmmata. Ja kahe korra edasi-tagasi käimisele saatsid meie truud neljajalgsed, neist Sassu, kes lausa klammerdus reekülge, keda oli väga raske maha saada. Lisaks teise rulli veole sõitis kaasa Sofije, kes natuke kardab, aga kui kasvab, eks näe. Vedasin mõned kärutäied sõnnikut, aga suurema veo pean peatselt tegema, kui ilmad vähekegi soojemaks lähevad. Ja siis pärast neid tegevusi, lugesin ette lastele, mida nad peavad edasi tegema, kui olen tööle lahkunud. Tööl olin nii väsinud, et kellegagi erilist juttu ajada ei soovinud. Ja arvuti taga ei suutnud ka kaua istuda. Töö juures viskasin veel korra lund, kuna tööle tulekut saatis laia lume sadu.

18. detsember 2012

Millest tänane väsimus? Viskasin lund nii autole koha ja paralleelselt veel naabrinaisele, et pääseb oma maja teeotsa autot parkima. Kuid mis puutub meie teega, siis sellega on nagu on. Värava vahelise ala ja õue viskasin puhtaks, kanadele söögi ja koertele valmistasin sooja pudru. Hetkel, mil külm ja tuul, ei ole ma koeri kaasa võtnud. Iga kord olen öelnud, et peavad koju jääma.   Mul on kahju, kuid säilitan endas kehtestava hoiaku. Muidu jooksevad oma söödud rasvad maha ja siis varsti istuvad jälle ukse all. Õnneks on nad aru saanud. Sassu armastab reesõitu, ükskõik kui palju ma siis nendega liigun on Sass reel istunud. Eks näe mis Sofijest tuleb, hetkel pean teda veel väikseseks, et hobuste juurde võtta. Kuigi juba õpib teistelt koertelt ja oskab ennast hoida turvatsooni. Mul oleks suur kahju, kui kutsikaga peaks midagi juhtuma. 
Hetkel ei taha nendele halvematele asjadele mõelda. Püüan raskustele vaatamata, vapper  olla. 

16. detsember 2012

Hommikul oma tööle minekut alustanud kohtusin nelja lumevaaluga pikkuses 25 m. Ja eks kaevamise käigus lõhkusin ära plastlume labida. Pidin käima kodus raudlabida järel. Esimene tuisuvaal oli elukas, mida pidin ikka korralikult lammutama. Lähedale jäävast talus lasti koer mu auto mürina peale majast koer haukuma. Oletasin vaikselt juu peni toas oma häält hakkas tegema... nojaa sel pinil veel väike kurjus man. Kogu territoorium suletud. Mõtlesin, et kahju pean  teiste inimeste und segama. Mis ma teen, kui meie vallal puuduvad ressursid, et inimesed saaksid tööle. Samas tekitab ikka kehva enesetunde, et miks ei arvestata nendega, kel vaja tööl käia graafiku alusel. Peale minu käib teisigi tööl mõtlen vahetustega mitte seda nädala sees.
Viimastel päevadel mõtlen, Lipal asuva lasteaias koondatavate töökohtade osas. Ühel inimesel koondati töökoht ja teisel vähendati poolelt veerandi koha peale. Ja ega tolgi enam isu tööl käia veerand palga eest tahtmist ja uuest aastast lahkub. Eks näe, mis edasi saab. Elu maal mis pealinnast kaugemale jääb hääbub. Ikka viiakse lapsed suurematesse linnakeskustesse. Kurb, kurb, kurb ja veelkord kurb...

15. detsember 2012

Täna siis tõeline tuisk, nii et õueskäimiseks kasutasin talvisel suusamütsil veel salli. Kuna kombekal puudub kapuuts, siis on hea, kui kõrvad on tuule osas kinni. 
Otsustasin hobused sisse jätta, mul endal on parem. Tuul viib lihtsalt lakast heina õue visates minema. 

14. detsember 2012

Kellel väheke arusaamist Soome keelest, siis lisan siia teksti lingi loomadekoolituse blogi. Päris huvitav endalgi lugeda. 

13. detsember 2012

Lubatud silovedu siiski ei toimunud. Ja otsustasin, et rohkem ei tülita ka, keda korra palutud ei hakka otsima. Tegelen ise siis veoga, aga seekord hobusega. Hea seegi, et on loom, keda võib veoks kasutada. Alustasin ühtlasi ka täku koolitamist veoks. Igal juhul on temastki tulemas üks hea loom veos. Samm on sama pikk, kui Hertal. Üks päev plaanime Teebat ja Eeva-Lotat ette rakendada. Mõte tiksub ka Tassa ette panna. Mul on kolme liiki talvesõidukeid. Pisike saan (hiidlaste oma), siis madnri saan 5 inimset ja kõige lõpuks regi. Olen valmis võtma kliente jõulusõitudele. Hobu on trenni saanud. Naljakas on see, et Herta on ikka vormikas. Annab sedelgat selga panna. 
Sassu ja Pipi on Sofije omaks võtnud, et Sofije tahab ise suuremate koerte seltskonnas olla. On teine julgeks muutunud. Lihtsalt vahva. 
Lugesin selle aasta viimast Oma hobu ajakirja. Peaks tunnistama, et nii palju uudiseid. Kõige rohkem jäin mõtisklema, loo teksti üle, kus sisuks oli õpetamata hobused. Andres Tuvi etteaste Eesti tõugu hobuste aretusväärtustest ja tervislikust seisundist. Tuvi erakorraline tuvastus on viinud selleni, et häid õpetatud hobuseid on siiski vähe, kes oleksid potentsiaalsed kohe hobuturule müüki jõudma. Väga sisukas ajakiri ja saab paljude asjadega ennast kurssi viia.

10. detsember 2012

Olles kahel päeval lammutanud silorulli, tekib tunne, et olen avastanud anatoomilise koostise ehk siis silorulli pakkimis meetodi. Enesele on see naljakas mõelda. 
Enne ei lase hobuseid karjamaale, kui portsud jaotatud ja vesi vannis. Jootmine on talvel on tülikam, kui suvel. Pidevalt peab kontrollima, et kui vesi jäätub kohe kuum vesi peale, et vesi ära ei jäätuks. 
Koertega on ok,  kutsikat aktsepteeritakse ja teised koerad tunnevad, et on edasi pereliikmed. Sassu psühholoogiline seis on stabiilne. Tundsin veidi hirmu, et järsku hakkab vaenutsema. Kuid õnneks mitte. Oleme kõiki koeri korraga mõni tund või veidi vähem toas hoidnud. Pipi peab toas käimist rohkem söömise eesmärgiks (kutsikast peast on küljes varastamine toidulaualt ja sisse tungimine ilma meie teadmata ja oskab sama osavalt välja pugeda- teades tema nõrkust, hoiame uksi lukustatuna). Sassul on toas käimine inimesega seltskonna jagamise mõttes. Nüüd jagame Sassu ja Sofi vahel. Kuna kolmas koer, eriti kaua toas ei püsi, tahab alati kiirelt ka lahkuda. Sofiega on meil asi päris lihtne olnud, on kiirelt omaks võtnud meie pere ja teised koerad. Kui kuskil ta väheke pelgab hoiame teda süles, et näeb asja inimese kõrgusel. Oma esimest kollit õpetasin ühe vanema koerakasvataja nõuannete järgi. Tookord mõtlesin, et katsetan ja see töötas, olgugi, et Hellu oli ara võitu kuts, aga hiljem täiskasvanud koerana super loom. Miks mulle kolli meeldib, esiteks kergelt koolitatav ja teiseks meeldib näha rohkem, kui teised tõud. Eelistab magada sellises kohas, kus keegi teine ei maga kunagi. Töölt koju tulles ootasid kollid alati värava taga. Kui olin kodus, siis magati alati väravaposti juures. Ja kui miskit liikumist pimedas, siis käidi magamistoa akna taga haukumas ehk siis teada anti, et millest haugutakse. 

9. detsember 2012


  • Täna oli mul tõeline advendi üllatus, mida üldse oodata oleks osanud. Tänusõnad Robile, kes siis varutud silo koju kätte tõi ,,mainides, et nii mööda minnes, et homme siis suurem vedu tulemas on." Olin sillas, samas ei osanud isegi oh ega ahh öelda, aga tänumeel siiski saadab. Eks meel on ikka mõru, pole veel sellest teada saamisest eriti vaimustuses. 

Püüdsin endas sisemist tasakaalu leides magamistuba koristades sisemist tasakaalu taastada. 

  • Sohvije kasvab päris kiirelt, on oma ujedusest üle saanud. Esimene päev vedasime igale poole süles kaasa nii nagu Sipsikut. Nüüd lausa veab meie asju, nii et annab teda püüda. Lahe tegelane, koristamiselgi proovis oma koeramõistusega abiks olla. Muidugi tema arusaamise viisil, tabasin ennast üks päev mõttelt, et lapsed saavad näha, mismoodi kasvab koer oma vanuses. Kutsikas viibib meie keskel, siis oleme kasvanud tema elurütmiga, kui magab, püüame vaikselt tegutseda ja kui ärkab siis kohe õue viia. Harjutada puhtust pidama. Söök on kogu aeg ees. Kutsikas teaks, kus asub tema kauss. 
  • Merisead on ka vahvad tegelased, küllap paljud arvavad, et mul viibivad loomad puuris. Ei... ja veelkord ei... Kui ma istun arvutis, tulevad ka lapsed minu juurde, et suhelda ja toovad kaasa ka notsud, et notsid saaksid joosta ja uudistada. Täna siis voodis, vahepeal peites ennast patjade alla. Kuid nii vahva oli vaadata, kuidas padjad kerkisid ja rõõmust ruiates uue pesa üle üks teisele teavitades. Suhtlemine inimese ja looma vahel on võimas ja tekitab ühtekuuluvus tunde. Eelkõige mis mulle nende loomakeste puhul meeldib on jälgimine, kuidas reageerivad nemad ja soovivad inimesega suhelda. Vahepeal üle läpaka klaviatuuri jalutades jätavad minu pooleli oleva suhtlemise ajal nende jalgade survest klahvile moodustamata mõnda korralikku sõna, millest keegi aru vast ei saa, aga arvan, see notsude oma keel.


8. detsember 2012

Täna siis selgus, et russiga silo vedada ei saa. Suurem jama on.
Selle asemel, et kellegile otseselt loota, hakkame homme silorulle lammutama. Tegime Hertaga proovi, kuidas asi sujub ja eks peab hakkama lisatööjõude ehk siis hobuseid  juurde koolitama. Mõte tiksub paarisrakendi suunas.

See selleks, on ka varu variant, aga selle saan alles järgmiseks nädalaks. Eks näe, kuidas homme asjad sujuvad, eks üks töö seisab veel ees. On regi rehe alt kätte saada. 
Mul on majas kaks saani, ühte kasutan treeninguteks, kui ka ponide rakendiks ja teist siis külaliste sõiduks.
Kõige naljakam rakendus, mille ma täna pidin korda saatma oli, sedelga asemel kasutama teraapiavööd Hertale. Kuna ei ole majas sellist pikka sedelga rihma, mis mahuks kereümbermöödus suurust võtvale hobusele. Homme lähen otsin aida alt ühe mingi vana, mida pean väheke kohendama, et saaks kasutada. 


7. detsember 2012

Lubasin koer Tommy loole järje kirjutada, kuid mis hetkel pidurdab oleks nagu talve väsimus. Julgesin väsimusest rääkida ka töökaaslasele, kes mainis sama. 
Viimastel päevadel olen püüdnud leida lahendust mind painavale väsimusele. Hommikut on väga raske alustada, selline uimane ja kuidagi raske tõusta. 
Ostsin siis mingid lahustuvad ja komplekssed vitamiini tabletid (eelistan lahustuvaid tablette). Kuid tundub, et ka nendest ei ole abi olnud, pigem kehvemaks muutus enesetunne. Täna otsustasin kaalukalt toormarjadele üle minna. Eks näe, mis kasu on nendest üles sulatatud kodumaasikatest. Suhkruta ära söödud. Lastele ostsin igale oma purgi c-vitamiini. 
Isegi heina alla viskamine tekitab korraliku hingelduse ja pärast heinte vedu hobustele on nahk läbi märg. 
Sofije tundis täna ennast juba suurepäraselt mängis hoolega, paremad suhted tekkisid Pipiga. Eile tekkis kahtlus tema toitmise osas, kuna ära toomise juures unus küsida, mida kutsikad süüa said. Harjumuspärase käitumise järgi arvasin, et parimaks on vast krõbinad... ehh kuid osutus, pärast helistamist, et siiski kodukootud toit see kõige õigem ole. Ja siis kui ma kutsikale lihtsat toitu laualt võtsin ja kaussi kallasin. Oligi asi selge, et see kõige õigem söök koerale ole ja mina arvasin, et kutsikas nukrutseb kodu järgi, et mu ostetud krõbinad ei sobi. Hetkel on veel Sassuga probleeme, kes kipub väheke urisema, aga püüame võimalikult vähe veel neid kokku lasta. Mis viga on suurel täiskasvanud koeral väiksele kutsikale liiga teha, kui inimese silma peal pole. 
Täna siis Titt Anettile lõpuks kiip ja joonistus tehtud. Kui seda tehti, tahtsid kohe ka teised hobused pildile tulla. Eks nende uudishimu on piiritu, mis ühe karjaliikmega tehakse. Amanda meie pisike kasiuhobu, see ka uudistas siis vetikat, et mis teemaks, et tema sõbrannaga ettevõetud on. Anett käitus suurepäraselt... vet arvas küll, et peaks sisse viima. Kuid ma arvasin, et pole mõtet, et see selline rahulik loom, et see ei saa aru, et mis temaga tehakse ja nii see ka oli.  Ennegi on öeldud, et mu loomad on harjunud selliste lihtsate käsitlemisvõtetega. Sai räägitud herr Raigo Kollomist mainisin, et mulle väga meeldib temaga see koostöö ehk siis tegevuste kulgemine nende seltsis on kiire olnud. 
Oleksin pidanud täna õhtuks ühe arutleva esseee valmis kirjutama, kuid mõte ei töödanud ja nii jäi  seegi tegematta. Mida ma vajan hetkel...? Täielikult suur küsimärk...?

5. detsember 2012

Tommy lugu

Jutt tuleb saksalamba koerast, kes ühel ilusal kevadhommikul lamas meie maja otsas (Raplas Viljandi mnt, hetkel elab selles maja osas mu vend) kena heas toitumuses, kuid verise kaelaga koer. Käisin mitu korda teda vaatamas. Aastaid oldi mulle selgitatud, et kahtlased loomad tuleb puutumatuks jätta (võivad kanda selliseid nakkushaigusi, mis võivad viia tervisliku seisundi surmani).
Olime sinna kolinud talvel. Ema lahkuminek isast (1979), kes töötas Rapla 2-e keskkoolis sõiduõpetajana. Põhjuseks alkohol jne... 
Olles siis käinud mitmeid kordi koera vaatamas, läksin koerale vett pakkumas. Uurisin möödujatelt, kas on keegi teab, kelle oma. Lõpuks, kui nägin, et olen võitnud koera usalduse, tõin ta tuppa. Emat polnud kodus, tema pikad sõidud viisid ikka päris kaugele ja vahel, kui miski autol purunes, siis koju ei jõutud. Ema remontis ise autot, eks raskemates asjades aitasid mehed... 
Olles koera tuppa saanud, jäigi ta meile. Ei teadnud ta päris nime, millegi pärast ristisime vennaga koera Tommyks. Panime koera kuuri elama. Kuid üks päev, kui järjekordselt emat kodus polnud, tungisid majja sisse kaks mustlast, kuid koer ründas neid. Ja meie leidkoer sai päeva pealt majanaabritelegi kangelaseks. Ema hoiatas, et üks päev pean ikkagi temast loobuma, kui tuleb tema päris omanik välja. Kuid koer kosus ja paranes ja mul tekkis temaga hea klapp. Avastasin koera oskused, andekuse jne.  Vennaga otsustasime koerale aga kuudi ehitada. Aidati materjali otsida. Kõik olid abiks nõu ja jõuga. Vahva aeg oli... meenutan, kuidas Kalmeri vanaisa ikka käis vaatamas, kuidas meil kuudi ehitus läheb. Kõige tipuks, kui kuut valmis, ei mäleta enam, kes maalis kirjatähtedes nime TOMMY (see kuut on siiani alles, pisar tuleb silma, imestan, et keegi pole seda lammutanud).
Olles siis leidnud nii endale koera, mainin, et unistasin ammu endale isiklikku koera, aga muud tõugu. Kui mind koliti Lagedilt Raplasse. Oleksin tahtnud ka oma Dzerrit kaasa, kuid seda ei antud. Olles ise murdunud ja lõhutud turvatundega uude keskkonda asetatud. Keegi ei suunanud ja keegi ei rääkinud. Hakkasin unistama, tagasi minekust Lagedile. Mu õppimise tase langes neljanda klassi lõpuks nii madalale, et koolipoolne otsus läbi psühholoogide oli Raikküla erikool.
Ema meeleheide viis tagasi vana-vanemate juurde, kus siis läbi mitmete inimeste suudeti mind üle viia Lagedi põhikooli. Muidugi südamest rõõmustasin, et saan tagasi sinna kus olin kasvanud ja kus ootasid mind mu loomad.
Soovisin kaasa võtta Tommyt, kuid ema ei lubanud. Nii jäin tollest koerast ilma. Mainin seda, et lapsed ei oska otsuseid vastu võtta, kui selleks puuduvad toetavad vanemad. 
Homme jätkan.... sellele loole on järg...

Sofije

Täna hommikul saabus meie majja uus pisike kolli Sofije. Hetkel on alanud kõige raskem ülesanne. Kohandamine teiste koertega. Olles teadlik mis meid ees ootab ja lastelegi vastavad juhised andnud, kuidas jagada kõigi kolme koera vahel tähelepanu. Ja milliseid käitumist  see meilt nõuab. Tean seda, et pidev töö ja tegelemine ning õige tähelepanu jagamine viib meid sihile.
Käisime juba metsas jalutamas. Jagasin lapsele, koera käitumise kohta väikse info. Sofije meenutab meile oma käitumisega Hellut. Hellu oli õrn, hell.
Koera võtmine muudab mõneks ajaks pereelu pea peale. Jälgima peame vanemate koerte käitumist, et need kohanduksid ja võtaksid ruttu omaks uue kutsika. 
Loodan Pipile, kelle kasuemaks oli pea neli aastat kolli. Kui Urri, kes eelmine aasta suri hakkas päeva pealt jäljendama kadunud koera. 
Mainisin lastele täna, et mis mul küll viga, et võtan koeri talveks kasvama. Kuid soov on täidetud, et kolli on taas majas. 
Analüüsisin, et kui koer tuleb, siis tuleb see õigel ajal, kui oleme valmis ise selleks. Ja koer peab olema sobiv, kuhu ta tuleb, siis saab see olema mitmekordne õnnistus ja õnn perele. Vaatame mis elu meil toob... ikka edasi.

4. detsember 2012

Veel natuke on jäänud mul teed lumest koristada. Olen teinud pea vaat iga päev. Eile selle eest vehkisin, aga pea 4 tundi. Kuna mitme korra lumi on moodustanud kohati kooriku ja koristada vaat, et raskem. 
Väheke tegin  ka naabritele üllatust. Kui nemad laupäevase kohalolekuga rohkemat, kui ühe poole teest puhastasid ning pikali kukkunud postkastid ja puu najale tõstetud postkastide juurde ainult üks teerada viis. Kuna pühapäeva hommikul töö-ööd lõpetasin, siis polnud minust suuremat asja füüsiliseks rabajaks. Tegin ainult olulised, imestan isegi oma füüsilise ja vaimse väsimuse pärast. Tegin väikse järelduse, et lumetulek on viinud vitamiinide tarbimise mitmekordseks. Ja siis on tekkinud väike tagasilöök väsimuse näol. Eile siis rookisin teeotsad nii enda oma, kui naabritel. Naabrite oma juhuks, kui meil peaks lumega nii palju teest kaetud olema, et autoga liiklema ei saa. Hea on parkida kohe teeotsa. Kuna suur põlispuu varjab ning tekitab parajalt sellise koha, kus lumeolu jääb kesiseks.
Imestan ühte, loen pidevalt kuulutusi, kuid mõtlikuks teeb inimeste mõtlematus ja milleni see viib...? Praktiliselt suure sõjani. Mõtlen vaimset sõda...kui kasutatakse kuulutuses, et kiiremas korras ära anda koerakutsikad ja kui keegi ei soovi, siis ootab karm otsus... jne. Huvitav miks kiirustatakse, mõistan, et iga koeralaps tahab süüa ja koolitamist, kuid nii ei saa. Olles ise olnud tõukoera kasvataja, siis viimase kutsika müüsin odavalt ja sellisele perele, kellele ta ikka sai päris liikmeks saaks. Unistus suurest jõukusest jäigi kummitama. Kuna tõukoera kutsikatega kaasnevad teatud kulutused; vaktsineerimine, ussikuur, kiibistamine või tätoveerimine jne.  Ja ülevalpidamine... Mõtlema paneb... 
Ise jälgin vaikselt omi emaseid koeri. Pipile olen mõelnud kasutada inda edasi lükkavaid ravimeid, need vähe odavamad, kui operatsioon.  Ja eks näe, kas Sassul on jooksukas tulemas või mitte. Jälgin igal juhul mõlemaid. 
Pipi viimane jooksukas näitas tema pöörast poolt, siis enam nagu teistkorda ei soovi. Valmistun selleks korraks paremini.  

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee

Millised on looduslikud valuvaigistid? - Tervis & trenn - naine24.ee
Loodusvahenditega haiguste vastu.

Sajab lund...ja maa on valge.