31. märts 2016

Natuke nalja, homme on aprill ja karjalaskepäev.

 Head karjalaskepäeva ja mõnusat aprillikuud... 


                                                             Teade Naistele!!!





Soome Ülikooli teadustöö koerte piimanäärmekasvajate määramiseks enne operatsiooni

http://wisenose.fi/akateeminen-tutkimus/koirien-nisakasvaintutkimus/

Väga suur protsent on viimasel ajal, kus koertel esineb ulatuslikud, kerged kui ka raskekujulised piimanäärme kasvajad. Käisin paar nädalat tagasi ühele koerale vet. menetlust läbi viimas ning tõdemus läbi mitme konsultatsiooni ei oleks sellest loomast enam asja saanud.
Minu soovitus jälgida lõikamata koeri pidevalt, kellele on korra või isegi rohkem manustatud innaaja edasi lükkamise preparaati. Need on hormoonid ja viivad looma hormonaalse tasakaalu süsteemi segi. Minu soovitus on see, et olles näinud mida tegelikult ka inimesed oma lemmikutele söödavad on kallid koeratoidud, milles me ei tea tegelikult koosnevad. Tegelikult on need siiski keemiat täis ja seega minu arvamus seostub, et igakordse innaajaga toimub seesmiselt ju teatud hormoonide möll... Loodus teab, millal miski peaks toimuma... Kuid see pole lahendus, kui mõeldakse suudetakse ära hoida, tegelikult inimestena me ei suuda ära mõelda, kui suur on tegelikult suurt kasvu ja seda enam kraanzi soojätkamise tung... Peab mõtlema palju ja nii ongi, et fb on üks koht, kus ei jää märkamatta ükski kutsikamüügi pakkumine. Võetakse päris karmilt ikka ,,letti", kus siis püütakse selgitada, et ei ole mõtet toota ja lasta loodusel iseteha omatööd, mille tagajärjed on märgatavad koertevarjupaikade täituvusega. Küll leitud ja mahajäetud kutsude-kiisude kas siis täisealised või poegade näol. Kurb statistika.

30. märts 2016

Hämmastav ja märts on läbi. Pühapäeval käisin veel Nordikuga jooksmas nojah esmaspäeval mina mötlesin, et miks mu jalalihased valusad.  Esimene uitmöte on ikka vist vanaks jäänud. Nordik tömbab ikka täie jöuga ja eks ma kipun oma tempos jooksma ja möjun koerale rohkem pidurina.  Küsisin öhtul kuidas ta ikka suudab selle koeraga joosta. Tütre vastus, et täitsa ok on. Kui nemad koos hakkama saavad las olla siis ok.
Mina tegelen otsingutöö harjutamisega, iga päev vähemalt paar tundi mängimist on sellel koeral täitsa ok. Nordik üllatas tänagi.. Ja millega veel püüdis kinni kana tassis kuuti, kui käsklust kuulis, et ei tohi. Tuli kuudist välja ning laskus lamavasse asendisse. Üllatus mulle, muidugi läksin toda sulelist kuudist ära tooma... Ossa kui söjakas tegelane teine. Kakles nagu vana södalane noka ja tiibadega, üritasin rahustavat könet linnule julgustavaks öelda. Löpuks miskit moodi sain teise kätte ning teiste kanade juurde toimetanud... Vabaks lasknud köndis viimane vapralt suleliste seltskonda. Lihtsalt imeline olin Nordiku üle uhke. Kannatlikkus ja pidev töö koeraga hakkab löpuks kandma vilja. Vara höisata, aga loodan et saan koos lindude ja loomadega peatselt koos öues hoida.
Saingi oma küüslaugu-soola ämbri kätte, nüüd lisaks vaja veel karjamaa mineraale, tegin eile uuringuid, kust oleks parem osta ja misssugune firma müüb, kaalu ja hinna suhe oleks minule vastuvöetav... Ning et sellest ka loomadele oleks kasu. Väga palju tuukase selliseid maale, kus mineraalide suhe looma vajadusele jääb olematuks ja kasu asemel on oodata kahju.
 Homsest on juba aprill, siis kaks kuud on mul sellised, kus jälgin otsustavalt töökoha kasulikkust ja kahjulikkust minu elu  ja tegemistele.  Kuna tekkis juba usaldamatuse hoiak hinge, siis lähtun jälgimisega, et kas tasub mul jätkata senise tööandja alluvuses töötajana töö tegemisel.

28. märts 2016

On hommik, telefoni helin ajas magusast unest ülesse...kirusin endamisi ei märka mobiili hääletu peale panna. Olin  öhtul varem magama jäänud ning öö möödus kella ühest pea laste kooliminemiseni üleval olekus ja raamatuid lugedes. Pärast mobiilset äratust enam  pikali visata ei soovinud, üks söbranna helistas. Ja algus oma hommikustele tegemistele  koos kauni päikesega algamas.
Esmaselt närilised, siis toalinnud, järgmiseks õue hobuseid kaema ja söötma. Rullist polnud enam miskit järgi, kui mõned pujulaadseks ülekasvanud kõrred, mis siis veel silma hakkasid. Ja muidugi kabjalised kohe rivistumas aia äärde, et kas ma nüüd jagan neile ette. Läksin siis uude kohta pargitud käru pealt ninaesist ette viskama, kuid kamp seisis kindlalt ja ootusärevalt vanas kohas. Mõtlesin, et küll nad leiavad... Silo ette jagatud portsukuhjadena, mõtlesin, et viin kitsed ka õue jalutama. Muidugi oli ka Nordik lahti, kes üle kere värises, kuid minu kohaolu ja enesekindel keha keel oli temale püha. Nii vaadati kitsi ja minu jalutamist nendega hoovi peal. Korjasin ühe õunapuu alt nendele veel maha saetud oksi ning viisin lauta. Kitsed asusid maiustama... 
Pärast seda mõtlesin koertega metsa jalutama minna ning Nordikule tegin üha raskemaid otsimisülesandeid. Ja mis ta täitis kõike suure innu ja õhinaga. Metsaring tehtud, koju jõudes parandasin ära sügisel rajatud karjusetara. Eile jah kogematta traktoriga lõhkusin, kuna ei pääsenud ühest mäkketõusust normaalselt ülesse. Mitu korda katsetasin, kuid ebaõnnestus, otsustasin läbi hoovi suure käruga kärutada, jälgides, et ei tekitaks kitsastes kohtades purustusi majaseinas. Kõik õnnestus.. Üks lastes avas mulle kopli väravaid ning sulges.
Nojah täna siis pärast tara remonti, õue naastes leidsin ikka hobused seismas vanas kohas imestunud pilkudega. Läksin siis võtsin Katil lakasalgust kinni ning talutasin söötmisplatsile. Herta märkas järgmisena, et Kati läheb kuhugile, kuid teised loomad jäid kohale... Ütlesin neile, et nüüd olulised kamraadid on einet võtmas, siis ,,paluks kõigil laua äärde". Lahkusin tuppa, kuid juba tunni pärast maja taha jäävast aknast vaadates olid kabjavägi ,,üksmeelselt" söömas. 


27. märts 2016

Kella keeramine edasi , hommik ei andnud mull erilist rahu.  Möned mötted vajasid kohe edasi rääkimist, saigi see tehtud ehk siis parima söbranna juures käidud. Öues on jube pori vastik..vastik..vastik.. Kuhugile öieti astuda ei saa, kui muda vastu vaatab. Peab üks päev hakkama rajama kitsedele aeda, et nad ka öues saaksid olla. Kuid Nordiku pärast aga tarandiku ümber ehitama.
Tiba väsinud ei viitsi miskit teha, korra prahti sai pöletatud ning hobustele sööt koju veetud. 
Noorte hobustega tegeldud, mulle meeldib inimese ja looma vahel tekkinud usalduse baasile loodud koolitus. 
Toon ühe noore inimese blogi lehekülje, et kes ei ole leidnud endas seda sobivat käitumis mudelit. Tean enda käest, kui kerge on teha vigu, kuid mu aastate pikkune kogemus loomadega on andnud tohutud teadmised. Minu põhimõte seisneb alati ja kindlalt saavutada loomaga usalduslik side. Mina olen A ja O samas võib mind usaldada.
http://tasakaalushobune.ee/loomulik-hobukasitlus/anastassia-ivanova-kuidas-opetada-hobust-karistamata/
Usaldus ja tasakaal, eelistan ka koerakoolituses neid võtteid, usaldus ning loomas peab tekkima enesekindlus. Sama teemat kasutan inimsuhetes läbi suhtlemise, et inimene ei tohi tunda ennast madalama, väärituna, saamatuna.
Tööst on kopp ees, kahtlustan mingi hullema olukorra saabumist. Mulle ei meeldi absurdsed ümberkorraldused. Kontrollin ja jälgin mis toimub ning teen omad järeldused alles aprillikuu alguses.

25. märts 2016

Üks päev käisime  kooliga Jurmala veepargi reisil.
Eile hommikune aeg kulus mul linnas ühes lasteaias lemmiklooma tunni läbiviimisele.   Väga pönev kogemus,  kaasas oli mulMis head ja halba see nädal juhtunud...? Hea on see, et lastel koolivaheaeg. On tehtud trenni ja koolitatud noori.  Täna lisaks trennidele veel nelja tunnine maastikusöit... Väga vinge, ratsutasime sellistes kohtades,  kus vähemalt pole tükk aega käinud, vähemalt viis viimast aastat. Nii äge vötsime aimu järgi möningatest kohtadest rada lühemaks. Koju jöudes olime ikka piisavalt kanged, aga see magus valu ja elu veereb edasi, eks näe kuidas homme lihased, 13 aastasel tütrel oli isegi istmik haige, mul mitte miskit. Muidugi meeli köitvamaks osutus kiivitaja laul pöldude kohal ja hanede lend taevalaotuses. Löokesest ei saa ma mitte ka mainimatta jätta. Löokese lööritamine on esimene märk, et kevad täiehingusega kohale jöudnud.
Oodata on jälle kellaaja muutmine.. Kurb mu mönusad hommikud jäävad möneks ajaks lühikeseks, enne kui tekib kohastumus.
 kaks isaslooma, kelle suhtes olin kindel, et nad taluvad stressi. Kuid  tödesin peatselt merisiga  Mr. Lola ei talunud vööraste silitamist ning pilkude  rohkus oli hirmu tekitav. Nii oli,  et lapsed said teha pai, kui ta oli mu süles ja sedagi loaga, ise tajudes kas on kohane lubada. Pärast väsis ka Marvin laste tähelepanust ja jälgmisest. Hakkas otsima kohta kus saaks puhata. Jagasin palju oma kogemustest ning uudishimulikud said olulistele küsimustele vastused... Miks pöntsutavad küülikud  vastu maad omi tagumisi jalgu. Haigustest ning nende ravimisest, kui tundlikud loomad nad tegelikult on ravimitele ja süstimisel... Mul jagub kogemusi 40 aasta ringi küülikutele, merisigade suhtes jääb pidamis-kogemused nii vast 18  aasta ringi.  Jagada nöuandeid oma kogemuste pöhjal on mul nauding ...

Köik sai tehtud, aeg täidetud ja tööl käidud. Tänusönad jätkuvalt ikka koduabilsele Olavile,  kes aitab  ning on abiks,  kui perekondlikult kodust ära oleme olnud

Kaunist ülestõusmisaega. Vaikne Reede.

                                                   Atraktsioon ülestõusmispühade eelses Lidos
Jurmala veepark väljastpoolt, neli tundi bussisõitu ja neli tundi mööda atraktsioone ning pool tundi enne väljumist sain teada, et saunad on ka olemas. Muidu juba varjutas kerge pettumuse vari hinges. Kuid tänu ühele õpetajale, kellega kohtusin juhuslikult, kes juhatas. Soolasaun, aroom+aurusaun, 65 kraadine, 95 kraadine saun... viimasesse ei jõudnud. Ja siis läks viimaste asjade tarbimiseks ikka päris aktiivseks kasutuseks. Tuli võtta viimast, enne lahkumist. 
Ütlesin lastele, et nüüd järgmine veepark mingil ajal ette võtta, ei jätnud ühtegi atraktsiooni vahele. Mainin, et tahan ära proovida ka langevarjuhüppe, mille pärast ma kunagi purilennuki piloodi paberite tegemisest loobusin.

22. märts 2016

No ei raatsinud varahommikut toas istumisele raisata. Läksin juba hobuseid vaatama ning kammima 7.30.
Lähenevad ju lihavõtted ja jällegi meenub miskit lapsepõlvest. Maal on argipäev kui on pühadepäev või hall argine hommik. Aastaid-aastaid hommikuid mida saan järjest meelde tuletada seda enam, kui veel majas lüpsiloomad olid.
Mu vana-vanemad ärkasid juba kella 5-est, kõige esimesena läks loomi toimetama vanaisa, kes korrastas asemed ning jagas loomadele jõusööta. Pärast kella 6 ilmus lauta lüpsiku ja valmis pandud kurnariidega jahutusnõuga. Majas oli 4 lüpsilehma, vahel käisin ka kui olin tiba varase ärkamisega, kuigi nõudmist polnud. Oli mulle see vabatahtlik töö, omasin tol ajal omi loomi, oli siis tõuküülikufarm, nutriakasvatus, koerad, muud pisilojused toas lisaks akvaariumikalad. Vana-vanemate toetus oli tol ajal väga suur. Väga tore lapsepõlv oli mul.
Mu enda elus on ka olnud, kus isiklikud lehmad majas olnud, kuid pikalt pidada ei soovinud. Kui kodus linnamentaliteeti omav meeskodanik, kes arvas, et naine on tööorjaks loodud, siis leidsin, et nii see ka ei lähe. Ja enda elu raskemaks ei teinud, saigi raske südamega ning suure vaeva ja tööga ülesse kasvataud noorlooma edasi müüdud. Elu muutus mulle koheselt raskeks ning tunne, et kõige suuremat töökoormat tol korral sai veetud.
Nüüd mil hobused ei ole see nii raske koorem, teen seda rõõmuga. Palju on küsitud, et miks mitte lihaveiseid nojah, mu elu unistus oli hobuste pidamine. Nojah on vaieldav, kui ega see raha mida lihaloomade pidamisest saab pole ka suurem asi. Ei ole meil majas ka tappu sooritavat inimest, ise pole kunagi ühtegi looma teise ilma saatnud ja ei taha seda ka edaspidi.
 Pidada neid loomi, kelle suhtes ei teki vastumeelsust ning kohustused ei röövi ajabilanssi. Muidugi on unistusi, mis tahavad täitmist, kuid ootan ning aitan, et lapsed saaks haritud.  Siis loodan edasi liikuda ja juba suurema meeskonnaga. Lapsed on ka huvitatud, et hobused jääksid. Meil on tööd jaotatud, lapsed on vahepeal suureks sirgunud...

Kevadet otsimas.

Orava jäljed

Nordik mänguhoos

Stoiliselt väärikas eas Sass

Tähtsust täis Sofi

19. märts 2016

Kaunist alanud kevadet kõigile.

 
Kaunist alanud kevadet, leidsin fb leheküljelt. See tundus nii kohaline siia paigutamiseks. Enda kanadest ei taha pilti teha, natuke sulil ja näevad tiba teisemad ütleks nii, et õnneks bikiinivormi pole saavutanud.  
Ja ühtlasi kristlaste maailmas tähendab see Jeesuse teekonda Betlemma linna, kus siis teada mis kõik juhtumas. Jään pigem usuliste teadmistega tagasihoidlikuks. Vahel mõtlen, et kas kristlased ja tõsiusklikud inimesed ära iga aastasest usukuulutamisest ning muust usuga seonduvast ära ei tüdi.

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/esoteerika/tana-algas-kevad-kevadine-pooripaev-toob-eluroomu-ja-ponevaid-uusi-alguseid?id=73970021

                       Minu lemmiklaul....
https://www.youtube.com/watch?v=6fvX7amaBRQ
Meie ühed tegelased, eakas Tutt-Saba ja Juntsu ning Mr. Lola. Kes siis uudistab. Kõiki korraga välja lasta ei saa, emased ja isased koos. Eelistan kas siis isasloomad koos, kahju on see, et majas on hämarvalgustus ja pildi kvaliteet pole seetõttu kiita. Ja köögis eksisteerib kivipõrand mis neelab kööki valgustava valguse sootuksgi.

17. märts 2016

Kaunis ilm ja seega õuetoimetusi palju...palju...
Käisin täna selveris otsisin otsitavat, koertele värsket konti... jälle tulutu käik. Ostsin siis mõned näksid ja huvitava eukalüpti seebi.  Koertele keidsin sügavkülma toodete riiulilt siis purustatud linnuluid... ega mulle eriti ei meeldi, aga õnneks harva ostan. 
 Kohtusin mõne sugulasega ja ajasin tiba kiire aja suhtes juttugi... 
Mõttesse puges, et külastan loomakasvatuspoodi... lähen pikka koridori mööda, kuid kõik muud kauplused olid paigas, kuid seda mille pärast läksin ei leidnud. Tegin koti poe müüja juurde asja (tunnen viimast) ja küsisin, et kas pood kaotatud. Jah sain sellise tõepärase vastuse... imestasin, et küll siin ilmas käivad asjad kähku. Millest meeletuid sissetulekuid pole kaotatakse ära. Uuendused ja uued korraldused käivad nii mitmeid firmasid pidi. Kui võtta, et Raplas ei eksisteeri enam elisavõrgu esinduskauplust, et omi asju ajada peab sõitma päälinna. 
Ka elukorraldused praeguse töökeskkonnas on ka uuenduslikud. Mille tõttu andis ikka nädal aega niuksumist ajakasutuse ümberkorraldamises (õnneks on need ületatud, tunnen isegi uhkust, et kuu möödus lennates ja midagi ei jäänud selletõttu tegematta). Nojah inimene on harjunud mugavustega, kui tuleb miskit uut kohe niuks-niuks-niuks... ja negatiivsed mõtted vallutavad kõige positiivsema inimese meele. Õnneks ületasin ja kiidan praegust elukorraldust, suurepäraseks. Olen hommikuinimene, kes teeb palju just ennelõunasel ajal. Ja pärast lõunat tööle minek pole probleem siis juba pere kodus, kellega on jagatud teatud õhtused ülesanded, et midagi ei jääks tegematta. Ja ka pere on uuendustega kaasa tulnud, eks vahel juhtub, et tekib ka vastakaid mõtteid. Kuid kõiki asju on vaja läbi rääkida, et ka teised teaksid, et asjad mis siin ilmas johtuvad, ei juhtu minu ega kellegi teise tahte läbi mõttetult. Elukulg on pidev ümberkorraldus ja uuendus ning see on paratamatus... kui meenutan ühe vanaisa sõnu, et peame olema valmis igasugusteks hüpeteks, et ei jääks jalgu või kaotaks seeläbi oma töökohta. (isa-isa Luunjas vet. arsti ametit pidanud vanaisa sõnad).
Uurisin hommiku varastel tundidel, et milliseid lakumineraalide ämbreid veel pakutakse ning mis firmad pakuvad. Jäin hetkel Saareõue pakutud küüslaugu-soolaämbrile pidama. Ikka hinna ja kaalusuhe on määrav, mitte see, et ostan mõttetult 20 kg ämbri ja pean maksma 80. Olen ennegi küüslaugu-soola ämbreid hobustele ostnud. Viimati kasutasin karjamaa kausimineraali, kuid seda jätkus kõigest üheks nädalaks ja kausile korraldasid hobused veel korraliku jalgpalli võistluse... ainult tükid jäid järgi. Õnneks lakukivide tagavara on olemas. Kuid lisama söödaratsiooni peab täiendaval täiendsöötasid. Just nüüd mil päike intensiivsemalt paistmas, hoogustub ka ühtlasi karvavahetus...jubeeee... 
Järgmine nädal täiendama spetsiaal söötasid ühele hobusele. Ja eks viljatagavara vajab täiendamist. 

15. märts 2016

Aeg lendab ja võib tõdeda, et 15. märts on juba pool kuud möödas. Nojah nüüd seda enam loen päevi, et saaks rohkem õues toimetada. 
Tänast päeva alustasin Rapla perearstikeskuse külastusega. Kuid käik sinna oli tulutu... Mis toimub sain veel sõimata, kus on arsti eetilisus ja viisakus.
 Peaks kah hakkama oma töös kasutama viha ja ebaselgeid sõnumitoone just tollele inimesele, kes siis oma negatiivsete emotsioonidega mind kostitas.
 Kurbus ja nõutus läksin sama targalt koju tagasi tütrega. Samas ega ma ka paremas meeleolus polnud keesin sisemiselt vihast, kuid ei jaganud kõike välja. 
Kuid olen võitleja, veidi keemist sisemiselt ei lase ma oma emotsionaalsel võidulipul langeda ja tegin ühe kõne vanemas väärikas eas lastearstile, kes oli nõus tüdruku vastu võtma ning vaatama, et mis toimub. Eelistan antud olukorras, tuleks analüüsid teha. Juba neljas päev peavalu segunenud palavikuga. Kardan hullemat, ei tahaks, et asi lõpeks kurvalt. 
Kõige kummalisem, otsisin kogu maja läbi, kuhu on kadunud kõik mu termomeetrid no ei leidnud. On alles päev, ühe lapse haigus võib ikka tekitada täis ebahuvitavaid pöördeid.
Kui palju on arste, kes on saatnud väikeste haigussümptomitega lapsi tagasi kodusele ravile ja mis tulemus... ei taha mõelda. Olen praegu sõduri sõjameeleolus.
Küsisin, et mida aeg edasi seda hullemaks meditsiin muutub. Kui ikka inimesena kõike ei oska ei tule miskit ka kõne alla.  
Nii ongi, et oma teadmistega ravimitest ja ravimisest olen kogu aeg kursis hoidnud. Jälle on apteegis põnev silmata uute etikettidega ravimtooteid. 
Üks päev jäi silma Maalehe ühe lehekülje pealkiri, kus sisuks ,,Robotlüpsifarmid" lõpetavad oma tegevused, seoses investeeringute tegevusega seotud panga ees seisvad võlgnevused. Ja muidugi piimakombinaatidest saamata jäänud piimaümbertöötlemis tulud. Kurb lugeda, et maaelu aina hääbub ja tagasi tõmbuvad entusiastlikud inimesed, kelle toel miskit veel tehti. Nojah üheks suurimaks tõukeks on veel toetuste vähenemine. Näit. minu naabrinaine, kel 5 ha maad ümber maja, sai ainult toetust 2 ha maa pealt. Käis küll selgitust uurimas, kuid jah pria jäi seekord oma vastustega siiski napisõnaliseks.
Meenub mulle miskit lapsepõlvest vabandan ette lugejate ees... laps olin siis (kuskil 5 aastane)
 vanaisa saatis pea 20 aasta vanuse eaka lehma lihakombinaati, aga enne seda käis sõda, et lehma laudast kätte saada. Istusin lauda ukse ees, tagurpidi keeratud jõusööda ämbril ning pisaratega pooleks proovisin kaitsta oma lemmiklehma. Ohh oli see vast päeva. Vana-vanemad olid minuga tol päeval püsti hädas, prooviti meelitada, keelitada. Lõpuks asus vanaisa läbirääkimisi pidama, et lehma laudast kätte saada. See mul enam meeles pole, kuidas vanaisa mind mõjutas, aga asi lõppes rahumeelselt, kuid tean, et Moonit taga nutsin ikka mitu nädalat, kusjuures lauta minek oli mulle raskegi.
 Nüüd jah mõistan, miks see vajalik tol ajal oli, vana lehm kes enam piima ei andnud ja viimane talv veel ahtraks (mitte tiinestumine ehk siis ei toonud vasikat) jäi. Oli tavaliselt ratsionaalse mõttega inimesel ainus lahendus lihakombinaati saatmine
Mooniga sidus mind see, et mulle jäi ta ainulaadsena meelde, et teda pidi lüpstama kolm korda päevas ja tema lüpsikorras 20 l piima toota oli naljaasi. Udar oli suure pesukausi mõõdus. Enne lihakombinaati minekut lisandus veel piimapidamatus, udar jooksis tühjaks. Eks ealised iseärasused tekitasid nisaotstes olevad sulgurlihased lõtvunud, mis enam piima udaras ei hoidnud.
Meenutades toda aastate tagust lugu mõtlen siiani, et siis mõtlesin lapsele omaselt. Mõtlesin kunagi rajan, kus saavad vanaks jäänud loomad elupäevad lõpuni elada. Kuid elu on teinud korrektuurid ning haridustee veterinaaria maastikul on teisendanud mu teadmised ratsionaalsemaks ja kaasaegsemaks. Iga vana loomaga kaasnevad totaalselt suured raviarved. 
Tean praeguses olukorras ühte inimest, kel on lehm lemmikloomaks. Ei teda paaritata, annab piima nii palju kui annab. Ja inimene naudib tema olemasolu. Jah nii see on kurb on lugeda, et üha enam majandustegevused maal lagunevad. Suure ülla provokatiivsete loosungitega püüti maale meelitada nii mõngi pere, et leida nii sobiv kontingent tööjõud. 

14. märts 2016

Vahetasin kaanepildi, see küll pärit aastast 2006 Vaasa linna kämpingu territooriumile rajatud grillkojast. Täitsa huvitav ja igatsus matkamise järgi on suur.

13. märts 2016

Ja jälle üks nädala lõpp käes, eile hankisin lemmiklooma poest olulise sööda papagoidele, ei saanud mööda minna maiusepulkadest ja hirsitõlvikutest... Naljatlen endamisi, avastasin tänu toodud nümf-kakaduudele maiustusena kaasa pakituna hirsitõlvikud. Minu jaoks uudis, nojah kui puudub kataloog toodud lemmikutesöötadele ja vidinatele. Siis armas Google jälle aitas, minu uudishimu ning teadmisi lemmikuna peetavate toalindude menüü koostamise ja vaheldusrikkuse läbi mõtlemisel.
Põnev teema see jäätmevedu, püüdsin meenutada, et millal meie konteiner tühjendati. Ei meenu kuidagi moodi. Sain jälle uue lepingu ja jäätmeveograafiku. Lugesin hoolega kõik läbi, et ühtegi olulist infot kahe silma vahele ei jääks. Igaks juhuks uue nädala alguses täpsustan mõned faktid üle, mis mulle väheke segadust tekitasid. See on üks kummaline valdkond, mis on osaliselt peale surutud, kunagi võtsin konteineri sellepärast, et polnud kuhugile kasutatud pudeli-purgi ja muu ebaolulise ja looduses mitte kõdunev olmeprodukt realiseerida. Ja konteineri kasutaja olen siis vist kuskil üle 15 aasta olnud. Tõden seda, hea kui on koht kuhu viskan klaasikillud või mitte kõdunevad pakendid. Muus osas, mis kõduneb panen aga kompostihunnikusse, kus siis bioloogiline protsess oma töö teeb.
Taas kord järgmise nädala söödakogus jälle kodus. Ja hopsid said oma korralise rulli vabalt söömiseks ette. Korra nädalas lubame seda teha, kuna praktiliselt kipuvad hobused, kui kered täis palju raiskama, siis teised koju veetud rullid lammutame ükshaaval lahti ning jaotatud kella ajaliste söötmiskordade järgi ette jagame. Üks päev peab veel ühe heinarulli ka ette veeretama. Sööta jagub ja tuleb tõdeda, et jääb ka üle. Ja järgmise nädala lõpus peame hoopis hakkama vedu teostama juba käruga, heinamaal lahti lammutama ja arvata võib kodulähedale jäävalt heinamaalt siis vedama otse karjamaale, kuni lumesulamiseni.
Kuid ega me eelmise aasta varutud sööda tõttu järgmiseks aastaks tegemata ei jäta.
Värske sööt on alati parim, aga eks kõik sõltub ilmast ja rohustu kasvust, siis peab jälle tarkust varuma, kust mida lisana juurde tegema.

11. märts 2016


Praktiliselt lõuna käes, argised toimingud ammu selja taga, sai veel kanala allapanu vahetus täielik tehtud. Muidugi jah, kommentaariks nii palju, üks minimõõdus kanaemand minuga väga kurjustavalt pragades. Oletasin, et segasin ta õigeaegse munema mineku ära... vabandasin kana ees, et kannataks ära minu toimetuse...kuid seda enam oma rahulolematust kasvatas veel mu maheda tooniline jutt. Mis pani veel rohkem häält tõstma, õnneks õues toimetavad kuked-kanad talle lisatoone ei andnud. Minu õnn... kogu protseduur tehtud sai, nii too kanaemand takseerima kuuti suundus, eks peatselt taas kisa oodata, aga seekord juba muna teavitusega...
Toas võtsin ette merisigade suure puuri puhastuse. Lasin notsikud kõik toa peale patseerima ning kogu puuri sisu põõsastele kummutama (mainin näriliste sõnnik on otsekasutus kõlbulik, kui allapanuks kasutatakse heina ja saepuru). Tagasi tuppa juba puhta allapanuga täidetud ning lakast käisin tõin head heinalõhnalist peenikest heina... Ja panin puuripõhja maha, et vaadata, mida sigudikud korda saadavad... Kõige pealt vupsas puuri põhjale Pigi-Vigi, järgmisena juba uus parukat meenutav papa Oskar. Noja nii nad siis juba sigri-migrina ülejäänud, kedagi ei jätnud külmaks puuripõhjale kuhjas seisev heinakuhi... See on merisigade lemmik, eelkõige sööstavad sisse käike uuristama ning siis jäävad sinna einestama. Ja homme hommikul vaatavad imestunud nägudega otsa, ... meil pole enam urgu, keegi varastas heina ära (küsin alati nendelt, kuhu hein teil küll sai). Ise seisavad nagu pingviinid reas ning imestunud - üllatunud näod peas. Kuidas ja sa ei teagi, et meil naasugune õnnetu olukord. Ja nii saab jälle uus suur sületäis heina puuri toodud, kus siis läheb taas mölluks... Nii käib meil merisigadega, kui nüüd veel õuekraan lõplikult lahti sulab, siis läheb täielikuks puuride pesuks ning kasimiseks. Õues on hea neid toiminguid teha, saab ka korralikult puurid ära kuivatatud.
Sussid püsti, ehk siis naha puhastus prodsetuur.
Paluks mängule, pea 9 aastane iiri setteri kraanz kes innustab ja tiivustab köiki koeri oma mängulisusega.

10. märts 2016

Hommik nagu iga teine, tavaline argise rutiini kohvitamise ning sellele järgneva loomade söötmise-jälgimis protseduuridega. Muidugi koertele panin poti veega pliidile, et saaks sooja pudru valmistada. Kuid üks kõne  keeras kogu toimingule nagu vindi peale, egas miskit pidin autole hääled sisse keerama ning vurama Kehtna lähistele  tanklasse, tellitud kanasöödale järgi sõitma. Sai siis oma bisnessi värk ühele poole, tagasiteel kõrvalehüppega veel kohalikku poodi, et osta suhkrut ja muud ninaesist kodusolijatele.  Piisav aeg kodus olemiseks  telku ees,  oma lemmikseriaali pühendudes. Ja uuele ringile, seekord siis Rapla ringile, oli vaja keskraamatukogusse sõita, kuna eelmine päev unustasin oma olulise dokustaadi, siis võtsin mitu asja ühesõiduga ette. Hüppasin ka autoteenindusest  läbi ning tasusin autoremondi arve.
 Eile saabus siis lõpuks karjatamistoetus, hinnanguliselt ütlen, imestan iga aastaga toetuse suurus kahanemas, kuigi kulutused loomadele ei vähene aastaga kuskilt poolt. Meie pere jaoks on talvisel ajal igasugune toetus siiski marjaks ära kulunud, kasvõi auto remondile või traktori kütte või hoopis mõne olulise jupi hankimiseks.
Olles oma loomade-lindude toimetamisel, tabasin järjekordselt ennast mõttelt, et kuidas saavad inimesed loomi ikka söömata-joomata jätta. Viimasel ajal jälle fb eesti hobuseinimeste ja muudes lehtedes ja loomakaitse seltsi sekkumisel jälle üks juhtum avalikkusele jõudnud.
Kas siis polnud, piisavalt raha, et lisaks põhule juurde anda hobusele kaera ja sinna sisse segatult mineraale. Olen ise põhu peal hobust pidanud (põhk on madala toiteväärtusega sööda liik) ilmtingimata on vaja anda jõusööta,mis tagab normaalse elutegevuse. 
Esimene aasta (1994-95) Raplas Laadamäel laudaboksis pidasin  talveks heinsööta väheks jäi. Väga palju suhtlesin paari tuttava veti ja mõnede teada-tuntud hobusekasvatajatega. Igal juhul olen säherdune hobusepidaja olnud, et pigem küsin-uurin.
Võtsin enese hobuse pärast töötuks (olin siis tol korral töötu, elukoha vahetuse pärast), et hobusele osta kaera ja mineraale. Kuna põhuks oli mõnus peenike kaerapõhk. Kui kevad käes oli hobune veel lisaks ülekaalus.  Kuigi palju teenisin  hobusega rahaliselt veel lisa saanisõitudega (sai ostetud porgandeid), ei olnud siis veel Rapla linna inimestega nii lähedalt tuttav. Kuhugile ei olnud julgust pakkuda ennast tööle, ainus inimene ametilt veterinaar, kellele  käisin abiks oli Mall Koitmäe. Olin tol ajal veel lapseootel.
Veterinaaria on mu üks lemmikteema, püüan hoida kursis teaduslikuma poolega, mis maailmas toimub vetide ühingutes.
Kuid teiseks talveks sai juba heina tehtud haljasaladelt.
Arutlen endamisi, et huvitav, kuidas saab üks noor hobune jalust maha jääda, peab ju olema ikka päris mitmeid nädalaid loom ju söömata-joomata, et tekiks mahajäämus. Olen endalt küsinud, et kuidas on võimalik, et noor hobune maha jääb...? Tean, et veistel esineb poegimishalvatuse korral on Ca - Mg verekoostises madal ja sõltub kui suur oli poegmise ajal vere-vedelikukaotus. 
 

9. märts 2016

Eem, täna juba kolmapäev. Mõnus nautida koduse loomaaia elu, muidugi on ka asju, mis meelehärmi tekitavad. On laste põdemised, juba hommikul köhivaid, aevastavaid ning nohust pakatavaid lapsi kuulates-vaadates hakkab ikka paha küll. Juba ma torman otsima linna apteegist sobivaid köha-nohu ravimeid, püüan leida võimalikult looduslähedasi, mitte keemiast pakatavaid tooteid ostma. Õnneks on need soodushinnaga leitavad. Tean mis lastele hea. Samas minu jaoks, ikkagi probleem, kui lastel nohu või köha venima jääb. Jube häiriv on kuulda, et keegi köhib jubedalt, siis juba töstab minus, kui loomaarsti kutset omava inimese mentaliteet ravima... Ja kui mul mõni hobunegi, peaks kasvõi ühekorra köhatama või aevastama, juba jään mureliku pilguga sügavalt puurima-juurima, et milles probleem...? 
Eelmine nädal tõin majapidamisse uue merisea papa nimega Oskar, kellelt on soov tulevikus ka järglasi. Tegu pikakarvalise isendiga. On kohanenud väga hästi, kõikide toas elavate loomade-lindudega saab hästi läbi.  Naerame perega, kuidas merisea tüdrukud temasse suhtuvad. Magavad külg-külje kõrval ning vahepeal jutustab vaiksel häälel miskit tüdrukutele kõrva sisse. Seda juba tõlkida ei oska, kuid kehakeelt jälgides, juu siis miskit armastusest või lembeluulet. Igal juhul armastus nelja tüdruku vahel pole lõkkele löönud. Ei tea kas hästi või halvasti, ühtepidi minu jaoks hästi. 
Mis siis hästi, nojah niuksuks - vinguks tiba, ma lubangi väheke... ilm keeras ära lörtsiks ja meie külatee on suht jahu, kus siis madala põhjalise autoga, peale sadanud märja lume läbi vajub, vahel ka külge ette kipub keerama. Ei meeldi need lörtsised-sajud mitte üks teps. Nojah, kuidas ma saan ilmataadiga suhtlemis-kohut käia, kui pean tema iseärasustega leplik olema. 
Oii täna oleks probleem olnud, kolm kana olid kuudi juures õue jäänud, on tegelased. Nordik oli lahti ning piilus pingsalt vist sobivat hetke peal tormamiseks. Nojah ei tea... Igal juhul päästsin veel mis päästa andis ja koer kinni ning kanad vabadusse. Huvitav kas mu eesmärk kannab ükskord vilja, kus saan linnukoera koos kanadega üheaegselt lahti hoida...? Tegelen sellega päevast päeva, olen saanud lastelt ju palju kordi hirmuseguseid signaale, et kuidas ma julgen... Tean niipalju, kui mul on koeraga tehtud nii palju tööd, et ta mind usaldab ja teab mis talle lubatud.
Olen unustanud mainida, et mul läheb kolmas nädal osalist paastu, joon palju mineraalvett päevas 2l ringis, vahel läheb ka vähem. Jälgin, et toitumises oleks nii loomsete-taimsete valkude tasakaal. Kasutan seedimise parandamiseks idandeid, sidrunivett. Valmistatud on ka looduslikku antibiootikumi, mida siis kas profülaktilises mõttes tarvitatakse või kasutatakse peres, kui terviseprobleemid käes (köha, nohu korral on see hea ravim, aitab leevendada köhast tekkinud käheduse sümptomeid). See miks ma paastun, lihtsalt puhastan organismi keemilistest jääkidest. Olen uurinud mis asi on aluseline ja happeline toit ja mis juhtub organismiga, kui see on happeliseks muundunud. Tänusõnad Maaülikoolis giidinduse aine õppejõule Aare Maele (kes Eestis tuntud meistergiid), kes pööras läbi enda kogetule sellistele asjadele tähelepanu.

7. märts 2016

Tänane ilm on vastupidine eelmise nädala kargele talvisele...

Jälle ilm nöögib teleka vaatamist, pidime ju vihmade ning vahelduvate lörtsihoogude tõttu ilma telkuta päris kuu aega ilma olema. Hämmastav, milline vaikus tekkis ainult õhtuti loomade tegemisi ja omavahelisi vestlusi kuulsime, nii et vaikus majas. Mul sai piisav kogus raamatuid läbi loetud ja eks nüüd peatselt külastangi raamatukogu, kus vahetan loetud teavikud uute vastu.
Oli tänaseks plaanid tehtud, kuna hooaeg ratsutamiseks pole enam mägede taga, alustasime aktiivselt hobuste treeninguga. Kuid vihmase ilmaga sai lükatud tänaseks plaanitud trenn edasi. Igal juhul eilne päev oli tegus. 
Eelmise nädala algusest hakkasin pidama auto küttele tehtud kulutusi ja läbisõidetud kilomeetrite peale. Eilne tulemus siis sai ületatud 600 km ja ostetud 40 euro eest kütet. Ja tänagi on päeva algus tehtud 30 km-iga, lihtsalt hommikused asja ajamised Raplasse ja uuesti koju. 

6. märts 2016

Täna mötlen ainult positiivselt.  Väsitav ning vastik tunne tekib,  kui lugeda välis ilmast pidev negatiivse sisuga uudisvoo ilmumine. 
Tegelikult, kui aus olla, siis olen täna väga..., väga..., väga..., väsinud. Samas kõiki tegemisi läbi enesesunni sundinud tegema, kuid tean, et ees ootab lõputult hea sügav uni.
 Lülitasin enese täielikult välja köigest,  mis on negatiivne. Hommik algas lauluharjutusega, väga hea tuju töstev. Pärast kooriproovi koju rutanud, käisin lastega metsas trenni tegemas. Kaks tundi ja nahk märg. Pärast lisandus veel ülesandena noorte hobustega tegevus. Praegu küll tahan ise rohkem trennidele keskenduda, häälestumine ning enese vormis hoidmine aitab areneda endal kui ratsanikel.
Lisaks kõigele päeva naelaks siis ujumas käik, kus siis ujumisest suurt midagi välja ei tulnud, keha ja vaim oli väga väsinud, kuid lõõgastuseks aurusauna ja leilisauna mõnusid lisadena võtnud. Andis päeva lõpuks ikka sellise tunde, et kui koju naasesin, siis enam muud ei jaksanud, kui voodisse pugeda.  Igal juhul päev oli väga tegus. 



3. märts 2016

Nii käib koera jooksutamis trenn, seekord veab Nordik enda järel suusatajat. Tihti küsitakse mis asi on koerakross. Koer omab jooksmiseks spetsiaalseid trakse mis on ühendatud koerajuhiga läbi veoliini.

Kaunid jääpurikad räästas. Tänast hommikut alustasin selliselt, et võtsin aega laisklemiseks-kohvitamiseks. Jätsin täna hommikul raba kolamise ära.
Igapäevane pilt, koerte möllamine, kõige aktiivsemad on mul Pipi, Sofi ja Nordik. Sass eelistab mul silma peal hoida.


 
 Külastasin Mukri raba, suusatasin laugastel. Vöimas  tunne valdas kohe, kui suurel laukajärvel suuskadega uisku tegin. Lauka iseärasuseks on saared, kus sai siis proovitud kurvisid vötta. Igal juhul kaks tundi rabas kolades kadus linnu lennult. Vöimas tunne iga sellise paiga külastuse järel, köik muu argisest päevast kaob unustuse hölma. Eks näe, kus ma homme kolan, kas viitsin vöi veedan möne varase hommiku hoopis oma kodukandi raba külastades. Huvitun metsloomade elust-tegevusest. Esmane on tutvuda hundi arvukuse ja liikumise ning populatsiooni suurusega. Tegelikult teen seda juba aastaid.
Önneks veebruarikuuga sai ära kohanetud uue töögraafikuga, algul oli ikka see inimese niuks-niuks-niuks... paha elu, kuidagi  ei osanud köige kiirega kohe nii harjuda, kuid kuu möödus, et ei   saanud arugi. Muidugi teatud kannatlikkuse proovile panemine oli veel mul autoremont.
Tegin eile kanadele profülaktilisel meetodil D vitamiini kuuri. Üks tuttav oma kanadega töi mu kanadele veel lestatöve, homme veel vaja ravi teha.
Jälgimisele sisse sai toodud üks noortest sälgudest, kes kuidagi omaette hoidis, temale teen täna ussitõrje. Eile õhtul sai veel kehatemperatuuri mõõdetud. Kuid sellist, mis oleks murelikuks teinud ehk siis palavikku ka ei olnud. Ei tea miks siis looma eraldi hoidis. Jälgime mõnda päeva ja siis laseme taas karja.
Mukri raba ja muidugi on see paik veel looduskaitse all.

Kahju on see, et torn raba servas on kahjustunud ja seega kasutuskölbmatu.

2. märts 2016

Jälle üks päikseline päev. Mönus on loomi talitada,  kui nad on rahuolevad ning söövad omas tempos. Vaja on jälle osta kütet, avasin viimase kodus oleva rulli silo. Heinamaa servas neid veel mitukümmend seismas.
Kanad on mul hästi julgeks muutunud, kui õue lasen, siis tolgendavad jalus ja jutustavad. Üritan neid mööda minnes paitada, isegi kuked ei karda enam nii paaniliselt. Möni saab sülle vöetud, kanamemm mõnust kokutab. Tegelikult, kui loomad-linnud usaldavad  inimest on nad väga pönevad fruktid  majapidamises.
Näiteks vötan mänguasja ja võtan  Nordiku vabalt endajuurde, kuid viimane kibeleb vägisi kanade juurde. Kuid sönakuulekus töötab väga hästi, püsivus ja pidev töö on viinud nii kaugele, et koer kuuletub hästi. Ja muidugi lapsed tunnevad minu eksperimendist tohutut hirmu, et kuidas kas ma ei karda Nordiku rünnakut kanadele. Olen selgitanud, et hirmuga ei suudaks ühtegi looma õpetada. Põhisuund seisneb koostöö tekkimisest. Näha uutes olukordades  koera reageeringut ja valmis olema,  keda ta tahab kuulata.  Ja nii igapäevaselt trenni tehes, tundub mu eesmärk lähenemas soovitud tulemusele.
Ja ülepika aja kah üks pooletunnine jooga-venitus-hingamine jne super päev täna...😁😁😁

Metsloomade paradiis. Milliseid jälgi küll leida vöib.




Valgejänese jälg, tiba päikese poolt töödeldud.





1. märts 2016

Nii tehtud-käidud ja mõne pildi klõpsitud. Ootasin sobivat päikesetõusu märki juba kella 5-st hommikul. Kuid siis haigutas videvik, mis ei pakkunud pildistamis ega külastus huvi. Kui homme sama ilm, siis juba tiba teise kohta. Fännan seda aega, kui saab rabas kolada, eriti märtsikuisel ajal. Kella 6 ajal õue vaadates ei leidnud ikka kutsuvat päiksestõusu. Ja korraks vist lühikese une järel uuesti kohvitassi taga nentisin kurvalt, et päikest pole. Ja sinna ma siis enese unustasin. Ja ühel hetkel kell 8 juba tervikpäike suurelt siramas. Igal juhul energiapatareid tööle ja tegutsema... Õue minnes said kõik loomad oma ninaesise, muidugi koertega metsa ei läinud. Võtsin auto ja kimasin lähima raba serva. Igal juhul on päev täiusliku alguse saanud.

  Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks ...