Kevad, kevad, kevad

... süda sees hõiskab ja eks endalgi vaikselt vasika vaimustus ja rännukihk südamesse pugemas. Ei teagi kohe mida teha... või millest kinni hakata. Kuid esimene kihk oleks midagi füüsiliselt rasket ja väljakutset pakkuva tegevusega ennast rikastada.
 Paar päeva sai kodusest elust välja tõmmata ja ennast elumste rohkete sündmustega rikastada. Kuid need sündmused mitte ei pidurda, pigem ajavad taas ikka midagi uut ja enesele eufooriat tõstma.
Millest täna siis alustan, kohe nagu ei oska.
Kuid vaatame mida päev alustuseks toob.

Esimene ratsalaager sai korraldatud. Kahju, et kõik kes alguses plaanisid ei jõudnud kohale. Tänusõnad ja kiitused nendele, kes siiski osalesid ja kaasa tegid nelja tunnise ratsamatka ja trotsisid laupäevast ilma. 
Ilm pühapäeval oli võrratu päikese paisteline, mis ikka kiskus maastikule. Ja nii see täituski, et saime üle pika aja pikema kui kaks tundi ratsutada. Võttes sisse koha kuhu ma pole veel kedagi viinud, peale ise enda suusatamise kui ka oma esimese hobusega kolamised.
Igal juhul on lisandunud hobuperre nüüdsest Lucky, Anne-Mai, Laoumurella (juba eelmisest aastast). Eks jätkuvalt tuleb tegeleda platsitrenni elementidega. Endal on plaan külastada ühte tugevat koolissõidu suunalist talli, kus natuke trenni võtmise plaan. 

Üks hetke vana turbakaevandusest mälestuseks mingi veekogu serval. Metsas liikudes oli öökülma tunnet veel pinnases tunda, mis kandis hobust koos ratsanikuga väga edukalt. Vahel endalgi väga põnev liikuda sellistes kohtades.

Üks väike apsakas ja sattusime jääkaanega kaanetatud heinamaa kohal laiuva vetevälja serva. Esmane plaan, et sellest läbi sulistada, olen varasematel aegadel ka läbinud, ise enesest pole tegu sügava kohaga, kuid jää kaan pani ringi otsustama. Kohast kus ei ole vaja hobusel ennast ületada ja jääd murdma hakata. Pöörasime ringi ja asusime siis paarisaja meetrise kivi aia juurest, saime õigele rajale. Kus siis paaripäeva tagused jäljed veel nähtavad, et oleme liikunud. 

Plaani on võetud vähemalt 10 hobust sadula alla saada ja teha suuremas koosseisus matku. 
Igal juhul oleme väga rahul, tublid lapsed ja osalised, kes tulid ja olid selles osalemas. Jätkame, igal juhul huvi on tekkinud. Me ei korralda küll suuremale koosseisule, aga leian, et 6-8 last on ka ok koosseis. 
Lähimal ajal hakkame taas ka Pokkerit sadula alla panema. Viimane kord kui lihtsalt jalgu kontrollida, et kusagil muda ja niiskusega poleks välja löönud mingeid prei laadseid korpasid sõrgatsi piirkonnas. Jalad olid puhtad ja taas Pokkeri karjamaale asustanud. Ohkas viimane ja viskas etteheitva pilgu, et miks mind ei võeta sadula alla. Igal juhul Pokker on hakanud avaldama suurt soovi trennis osalemiseks. Lähimatel aegadel on huvi, et saaks talle ka sobiva sadula. Kindlasti me ka selle sobiva leiame.

Kuidas kulgeme hobuste lainel. Aade, Laura on tublit tööd teinud noortega.

Elame üha rohkem aktiivsemalt, nädalavahetuste trenni lastega ja vahel nädala sees üksiku trenni lapsega. Aeg lendab ja mõtteid mis tehtud, rohkem nagu mudarallil. Pole kohta kuhu ma ei astuks ikka mudane. Ükskõik kui palju ma omas mõttes ei planeeri ja otsustavalt tegutsenud olen, ikka on teatud teerajad porised. Ka nödala sees tõuseme sadulasse, et teha maastiku retki ja uudistada, mis või kuidas talvega rajad on muutunud.
Eelmise nädala alguses korraks tuppa minnes jõudis meie uus kuts Conor jalutada pimedana (on pime koer) hobuste koplisse. Ja muidugi keegi ei näinud mis juhtus, kuid tütar kes toast väljas hoovis koera ei leidnud, pigem silmates, et hobused kummaliselt koplis servas ilmetega ühes suunas vaatamas.. 
Ja muidugi eest leidis lamavana Conori, kes ei näidanud elumärki. Oli tütrele ja mullegi suur shokk. Mõtlesin, et kas ta tuleb välja või mitte. Kuidas juhtus või mis juhtus ei näinud keegi. See oli ainult sekundite küsimus, kui ta sinna jõudis. Sellepärast ongi enamus ajast koer kinnises ruumis, et kui tegeleme muude asjadega. Ei saa me olla tema karjas. Tal löövad ikka jahikoera instinktid välja. Ta liigub lõhna peale. See mis alguses kohe arvasin, oli ka mu otsuses ka õige, et koera ei saa valveta jätta. Eks ka aastate pikkune koertega kooselu on andnud teadmisi, et kus ikka sõnnikulõhna või raipe lõhna on nendele karvastele tegelastele vastupandamatu mitte mööda minna. Ja koer võib olla nägija või mitte seda, liiguvad nad ikka haistmise meele järele. 
Esimesel korral peale hobuste koplist ära tuues, sai vett antud, eks ta oksendas kogu oma seedimises oleva hommikusöögi välja- selline olukord väljendas põrutust pea piirkonda... Sai vett anda, oli näha, et üks pool ei tahtnud järgi anda. Sees endal keeras, kui ma antud olukorras koera vaatasin. Kuid õnneks eelmise nädala lõpuks taastus. Üritame käskluste abil selgitada mis teda ees ootab, et õpiks toetuma inimesele, kaudselt et hoiaks kogu aeg kuulde kaugusele. Eile üllatas ta sellega, et hoidus toa ukse juurde, tegi üha ringjaid liikumisi. Ei julge teda enam üksi silmapiirilt uitama lubada. Õnneks on koer taastunud ja paar päeva tagasi andsin siis esimese ussirohu profülaktilises mõttes, plaan on ta veel ära vaktsineerida.

Alustan tänast blogimist väikse, kuid tähelepanu vääriva inimesele mälestus hüüdega...

Sa olid nagu päikene

ja paistsid südame –

ja kadusid kui päikene

öö musta hõlmasse.

https://xn--snumid-pxa.ee/2019/03/in-memoriam-juri-kusmin-1946-2019/

Nii see on, kui väärt inimesed lahkuvad meie kõrvalt. Imetlesin vaikselt, kui kärme ja tegus olid lõpuni. Ei kujuta ette, seda mõnusa maainimese muhedust Sillaotsal vastu tulemas... Lugesin öösel kõik kaastunde avaldused, mis olid antud inimese fb profiilil. Pidasin teda soojaks, lähedaseks, seda enam kui ma olen korra kaotanud oma lähedaste hulgas vanaisa ja vanaema, hakkad ju tahes tahtmata kedagi teist hoidma. Need kohtumised, või helistamised koostöö korras... Või Velise laadal kohtudes alati küsisid, et kuidas lastel läheb... Teda tundsid paljud... Ja kui paljudele oli ta eeskujuks... 

Elagem ja mõelgem, kuhu kuuluda tahame ja mis on meie eesmärgid... Olla mõne inimese jalajälgedes sammuja... 

Aitäh Jüri Kusmin ... 

Pole siia miskit hetkel rohkem lisanud, küll valmistas head meelt esmaspäeva õhtul alanud lumesadu, mis teisipäevaseks vastlasõidule ikka boonuspunkte andis. Ja muidugi metsa ilu tõstis kõrgele tasemele. Ja vastlapäevale andis ikka kauni väärtuse.
Kui paljud kirusid lumiseid ja puhastamata teid linnaliikluses, siis ma hoidsin vagurat meelt, et vaikselt koju liigelda töölt. Hommikune teisipäevane 5.03.19 tipp tund oli ikka meeletu, kus auto oli autos kinni. 
Autol taas jama, tagumine parem laager läbi, ja miskit veel logiseb. Ja vaja veel õlivahetuse teave ka maha võtta. Tegemisi jätkub mitmel rindel.

Metsas saaniga sõites peab olema kutsar hästi liikuv, küll kallutama saani kas siis paremale või vasakule. Nagu omaette balleti tantsija. Kuid nii ma olen juba harjunud ja oskused ka maha langenud puudest üle liigelda. Saan vajab taas uuendus kuuri läbi viimist, eks selle ka saab.

Eile oli tuhkapäev ja sai käidud Purku lasteaiale sõitu tegemas. Teekond sinna sai olema meile põnev, alul mõtlesin, et mis siis juhtub, kui läbi metsa lähen, et järsku mõni puu on tee peal maas. Kõigepealt oli üks oksaraoke ja siis kui juba teepeale hakkasime jõudma.
Tahan jagada eilseid emotsioone mis ma kogesin veel metsast läbi sõites. Ja minu sabakont andis taas tunda, mis ma veebruari alguses suusa võistlus momendil kukkudes sain. 

Kasutasime liikumiseks otseteid üle heinamaade ja läbi metsade ... viib meid lõbus talvetee koos kuljuste kõlinaga jne.

 Jällegi mu meistersport kallutamises, metsas jätkus lund hobusetele põlveni. ja kuna oli uue lume all aimata veel vana lumeolemasolu (reetis koorik) ja hobuse läbivajumine ning jälje sügavus lumes. 

Tagasiteel kasutasime sama rada, kahjuks on see kõver nagu kreeka ee, sest vahepeal mõtlesin pilte moblast feissari laadida ja siin on näha, mis juhtub, kui rooli taga kõrvaliste asjadega tegeleda. Selline tunne on, et juht on küll kõvasti purjus olnud... aga tegelikult kõrval tegevused ohja taga... Ja nii kui tähelepanu hajub muudele tegevustele alustas Herta ise oma automaatpiloodil juba teises suunas liikumist... Tegelikult need ajad mis oleme hobustele kulutanud on meile võrratud hetked.
Lähme välja selleks, et miskit teha ja olla sellise rahvaga koos kes seda hindab. 
Eelmine nädal puutusin kahel korral kokku kahe erineva koeratõuga. Üks oli saksalambakoer kellele leidsin uue kodu üpris kohe, hea meel, et leidus uus pere kes oli valmis 9 kuuse sakslasega tegelema.
Ja teine koer siis iiri punane setter, kes mõlemast silmast pime ja veel alatoitumuses. Tundub, et koera vaevab veel miski, kõike toite anda ei või. Reedel saab juba nädal, koer ei võta kontidele nii palju kui vaja. Muidugi kaal on tõusnud ja liikumine on paranenud, aga silmad on põletikus ja neid peab ravima, et saaks mädavoolu pidama. Kummaline hais on koera juures... mis mind teeb väheke murelikuks ja üritan leida veti, kellega väheke teemat konsulteerida.