22. september 2016

Järjekordset hommikuringi hobustele tegema minnes, leidsin va ühe pätu aga mõnuga nosimas väljaspool aeda. Nojah lähenedes ja keelega naksutades ja nimega kutsudes keeras ta selja ning asutas mõne sammuga edasi liikuma. Teades tema iseloomu iseärasusi tasandasin oma samme veel lühemaks ja aeglasemaks ning sootuks liigutused muutsin aeglasemaks. Sirutasin avatud peo ette, et tema usaldusesse mingit kindlustunnet anda. Ja siis kui Teeba juba nina minu suunas keeras, kuid kohe tõmbus eemale. Olin endale ju lõhna peale lasknud ja Teeba kes ju lõhnatester mul. Mõtlesin nojah aidaa suksu, tegi ju paar koondgalopi sammu oma rasvapolstri õõtsumisel. Liikumine meenutas nagu karuott sügaks kuskil selga vastu puud. Nii nägi välja Teeba keha liikumine galopi sammu tehes.
Mäng hobuse püüdmisel näeb välja nii, et okei ei lase ligi. Teen sellise näo, et ma ei huvitagi sinust.. Ja lõpuks Teeba jäi mulle külg ees järgi ootama. Näitasin avatud peopesa, lasi haarata lakast ning alustasime sammu karjamaa värava suunas. Karjamaale laskmine sujus tõrgeteta. Muidugi täna pidin kõik oma mugavused minetama ja kohalikku raamatukokku juhatajat asendama. Toimetasin kiirelt, kanade välja laskmise jätsin aga meessoo rahvale. Mul pole viga elu, maja mehi täis. Lausa kohe kolm, täna pidi mindama metsaaluseid koristama.
Eile õhtul vedasin veel ühe koorma sõnnikut. Uus klient, kellele esmakordselt viisin. Muidugi sellel tädil vedas. Läksin just ühe pere juurde, et teada anda, et koorem on valmis ja olen nõus ära tooma. Kuid nende ebaõnn, ei suvatsetud välja tulla, tubli õuevalvur hundilaadne koer käis ümber maja ja ukse taga pererahvale teada andmas, et keegi on värava taga. Kuid selline suhtumine peaks ju kahandama koera suhtumist pererahvasse. Muidugi tean seda peret päris pikka aega ja probleem on neil alkoholi tarbimisega. Nii, et seekord jäid ilma ja eks oodaku uut aega. Kohtasin oma sealkandis elavat sõbrannat, kellega sai siis natuke mokalaata peetud. Muidugi pealtkuulajana nende vahva lõuna-vene lambakoer mõmmik. Tõesti oma paksu valge kasukaga näeb välja nagu jääkaru. Ja iga kord ma kiidan teda taevani, et kui lahe mõmm sa oled.
Nii see on...
 

18. september 2016

Minu kaunikesed austerservikud, olen see aasta päris palju saanud. Juba selline kogus on paras pannile panna. Eks näe mitmel aastal mu pakud seeni annavad. Tegelikult lahe on.
Kaanepildiks panin pihlakapuust pildi, kaunis on see. Nii täis viljakobaraid. Vahel mõtisklen, kui kuulen, et inimesed satuvad sügismasendusse... miks see nii on. Kas siis looduses toimuv muutus ei pane rõõmustama. Juba aiamaalt saaki koristades peab ju iga anni eest tänulikkust loodusarmule olema. Kuid tundub, et laskutakse üha tusatujusse ja mõeldakse negatiivseid mõtteid.
Super paari päeva  jooksul on veetud kolm koormat sönnikut. Kolm koormat veel ära vedada siis koduaia tarbeks ja eks möned kottidega soovijate soovid vaja täita. Nii mu tegusad päevad on päris toimekad ja sügisesele ajendatud. Pikk kena soe sügis.
Kohtusin seeläbi mitmete inimestega. Kõige värvikamaks ja sisukamaks vestluseks kujunes mul Vetemaa prouaga. Ja sain teada päris palju huvitavat nende pere elust. Poeg on merebioloog ja töötab Tartu ülikoolis õppejõuna ning kasutab praktilises töös palju Vilsandi saart. Tütar aga töötab Riigikogu kantselei juhatajana. Päris hea teada, kes meie piirkonnas on huvitavad isiksused.

Natuke kiinitövest.

Üks teema on veel päeva korda kerkinud. Uurisin ja puurisin kõik oma kabjalised pea-laest kabjapõhjadeni üle. Nojah õnneks, kuid kontrollima peab, kuuldavasti on piirkonniti levima hakanud maokiinid. Ja kuidas neid avastada...
Ei viitsinud trükkida kogu raamatu teksti ära, leidsin oma siseparasitoloogi raamatust siis vajaliku info... Mul igaks elujuhtumiks ikka teavikuid...

                                                    Gasterofiloos

                                                               Gasterophilosis





Nüüdse aja ravi on tiba teisem, kuid tasub kohaliku vetiga või hobusekasvatuse vetiga, kes valdab teemat enam. Mina konsulteerin, kui midagi mul silme alla jäi või kahtlust äratab. Ja kevadel hankisin insektsiidse vahendi, mis toimib nii puukidele, kihulastele ja muudele putukatele. Tegin eile selle aasta siis kolmanda korra tõrje.


Millest küll alustada, kas vanatüübilise Tori tõu omavate inimeste ehmatavast uudisest millega üks eesti-s... hakkama saanud ning endale loorbereid lõigata tahab... mille või kelle arvelt... muidugi emotsioone on seinast seina, kui tegelikud tagamaad sellest räägivad. Eks bürokraatia hunt on vabariigi tasemel närimas-õõnestamas maineka hobusekasvanduse mentaliteeti. Ja eks üks hing aga soovides endale lubada teiste töid maha teha... Ja kuidas edasi... miks anti eakad tori märad sakslannale...?
Lugu ise siis avaldati järgmises meedia väljaandes ja on loetav ka inetrneti portaalist:
http://lounaleht.ee/?page=1&id=20282
Ja mida mina arvan, on see, et viimane on avaliku käitumisega enesetunnustuse otsingul liiale läinud. Muidugi võib loopida kõiki poriga üle, kuid mina tean ning eelistan, et tori tõugu hobune kuulugu torisse, kus ta on sündinud ja kasvanud. Kas siis riik tõesti ei suutnud säilitada eakate hobuste sünnikodu eelisõigusi... Ja mis edasi..? Edasi kujutan ette nende hobuste saatus on lahtine. Kuna teada, kuidas nende eluolud nüüd on ja olles lugenud paljude arvamusi ja teadmisi Ute tõelise olukorra kohta. Arvan, et teen ka tänavu aasta just sinna kanti asja. Jaa mul oleks väga vaja kohtuda oma sugulastega, kes elavad Ute naabruses. Nojah mainin, eks mullegi jookseb infi. Tavaliselt ma kuulujuttudega kaasa ei lähe, siis kaitsen loojaid, tegijaid ning kes on olnud tublid vaatamata kõigele bürokraatiale... Ikka meenutan toda raamatut ,,Seltsimehed Torist" väga võimas mis kõik toimus, et hobusekasvatus saaks taas jalgele tõusta. Ja tuleb üks inimene, kes nullib oma meediakajastuses suurelt, õõnestades teiste tublide ettevõtlike inimeste initsiatiivikust maatasa tehes.
Vabandan Jaanus Kallaste ees, et tema nime siin julgen mainida. Olen mitmeid kordi sealt oma ponidaamidele toonud poni täkku. Milliseid nõuandeid ja nippe sain ma seal käies. Kuigi ma pole suur näitustel käia olnud ei ole ma kellegi hobusekasvataja pahuksisse läinud. Kuigi jah vahel mõni terav teema on kerkinud, kuid aeg on oma töö teinud ja ajavakku ning unustuse hõlma kadunud. Kuid jah minul kipuvad mõned asjad väga selgelt ja teravalt mälus püsima. Olen endalt korduvalt küsinud, et kuidas saaks mõnda asja meelest pühkida, et saaks kontrollimatta olukordasid, et ei peaks meenutama vanu asju.
Ja teine halb uudis
http://hobumaailm.ee/index.php?page=1&m=9&y=2016&id=3923
Kaotus parim trakeeni täkk, kel oli annet takistussõidule...

Ja mis head sündinud, ikka sügise jätkudes oleme valmis talve tulekuks. Kuid eks ajad on kiired ja soov edasi liikuda suur. Toimetan ja tegutsen noorte hobustega, kuna üks laps jätkab õpinguid Tartus, siis teda nii tihedalt kodus ei näe. Mõtisklen, et järsku peaks oma sporthobuse märale järgmiseks aastaks kaasa vaatama, kellega järglane soetada. Vaatame ja mõtleme.
See kuu on päris tegus ka hobustega tegelemisel. Leidsin veel ühe hea kodus töötamise viisi, mida mulle palju pole vaja. Lihtsalt tund-paar kulub hommikusel ajal ja ongi mu aeg mõnusalt täidetud. Mis saab enamat ja parimat olla, kui teha armastatud-unistatud asi juba reaalselt ellu viia. Yeeh olen happy...
 

13. september 2016

Hämmastav, aga eile jõudsin päris palju kodus korda saata. Imetlesin loomi ja nende toimetusi, keda küll kausis lobistamas. Ja seda kuidas Nordik käpa pardi spa-vanni pistis ning pardid delikaatsesse kaugusse jalutasid, et siis isand penil lasta jahutustseremoonia läbi viia. Korraldasin eile raskeid otsinguid ja see läbi tekkis mõtteid, et peaks natuke ümbrust vahetama ja otsinguala keerulisemaks tegema. Mõtteid on ja mõnel hommikul ma selle korda saadan.