18. juuli 2019

Igapäevaselt uurin sööda teemasid mida hankida ja katsetada Pokkeri ja Fryci peal. Suhtlen nendega pidevalt ja soov näha neid siledana nagu mu teised suksud on. Tean seda, et kindel siht silmade ees. Pokker on eriliselt võitnud mu südame. Lihtsalt fännan täiega neid kahte. 
Esitasin tellimuse kus oli söödas sees linaseemne jahu ja rohkelt muid õlisid. Ootan hetkel kättesaamist. 
Tellimus sai esitatud ka hobuvarustuse puhastuseks ja õlitamiseks. Ootame  nende kätte saamist. 
Tellimus uue katuse saamiseks sai esitatud, vaja oleks uutele majakestele korralik katus peale saada.
Elame näeme ja tegutseme, mis meil veel plaanis, saame seda edasi arutada, kui meil järgmine nädal laager läbi saab.
Kui mul siin vastu kevadet üks alatoitumuses setter oli, siis katsetasin ka igat masti õli lisandeid, kuid jah ikka nukruse tunne poeb südamesse, kui mõte tagasi setteri juurde pöördub. Ja ega eriliselt sellel teemal arutelusid jätkata ei soovi. Koeral pidi olema midagi juba seesmiselt viga, et koer oksendas ja kõike sööke talle pakkuda ei võinud. 

15. juuli 2019

Hetkel on tekkinud taas tahe kirjutamiseks. Mu suurim nõrkus on jälgida kõrval seisjana palju inimesi. Miks? 
Mul on olnud lapsena paar sellist inimest, kes on aidanud mõelda ja pannud palju kaasa mõtlema, et miks me ikka nii käitume või tegelikult miks me siiski tegime nii.
 Miks me tunneme end solvatuna? Solvumistunne on suur ja põhjalik teema. Solvumine on seotud sügavate emotsioonidega, sageli sellega, kui meid ei mõisteta, kui meid ei kuulata, kui me tajume hoolimatut käitumist meie suhtes.

Lapsena kuuleme tihti, et ära tunne nii, ära mõtle nii, ja me lepime sellega ja surume oma tunde endasse maha. Või näiteks kui laps lööb põlve ära ja läheb nutuga ema juurde ning emal pole hetkel aega ja ta ei kuula, siis laps tõmbub eemale, tekib solvumistunne ja see võib jääda pikaks ajaks temasse. Tegelikult vajas laps armastust ja lohutamist. Täiskasvanud inimene reageerib sellistele keeldudele nagu ära tunne nii, ära mõtle nii, lepi sellega jms, solvumisega.
Solvunud inimene ei oska sageli oma tunnetega hakkama saada, ta ei tunne ennast hästi teiste seltskonnas ja eemaldub üksindusse. Sageli juhtub sedagi, et me võtame üle teiste emotsionaalse oleku - näiteks oli ehk su ema sügavalt solvunud ja nüüd sina samastud oma emaga, oled ajanud segamini, mis on sinu ja sinu lähedaste tunded ja solvumiste põhjused.

Mis mind pani juurdlema selle teema ümber. Olen kokku puutunud tahtmatult selliste inimestega, kes solvuvad ja esmaseks käitumise tulemusena kas siis vihastavad või solvuvad... 
Pidin eelmine kuu ühte noort inimest noomima, kes mitmel rindel alustas minu süüdistamisega, mõtlemata, et vahel võib teine inimene inimlikult eksida. 
Põhjus miks lihtsalt tekkis oli lihtne. Olla 24 tundi tööl ja pool ööst üleval olla ja jälgides ümbrust, tekivad vahel uitavad mõtted. Kui silm jääb mõnel müügikuulutusel peale ja tekib siis kohe ka ostu soov. Vahelduva eduga tekib neid müügikuulutusi juurde ja kõigil on oma hind juures. Kui juba tööpäeva lõpp saabub võib mõtte kujutlusse sattuda kolmas hind. Ja kui ikka ennast ei kontrolli, mida olen õppinud tegema, et olla kindel teatud kontole raha laekus jne. 
Küsimus, et mis juhtub, kui me kellegi ära unustame mingil põhjusel või oleme palju asju vaadanud ning öisel ajal võib inimmeeltes tekkida juba hommiku tundidel teine arusaam.
Ok hea küll, mis puudutab vihast keevate inimestega, lihtsalt tekib eemale hoidmise hoiak või üritan teadlikult juba suhtlemisel kasutada viha mitte ülesse õhutavaid suhtlemistoone. 
Toon näite ratsutamistrennist, mõni laps, kes on unistuste tippu jõudnud ehk siis saanud oma esimese ratsutamistrenni kogemuse. Peaksid lapsevanemad iga trenni korral olema tähelepanelikud ning aitama lapsel võtta suundasid. Kui toetus jääb pinna pealseks ei tule ka saavutusi ja kui suuremate treeningkoormuste juures veel hirmu süvendada, siis tekib eemale hoidmise hirm. 
Palju on küsitud, et miks just lapsed valivad hobused... olen toonud tähelepankuteks, et vaadake hobune on sümbol, samas kui hobust mõista, õpime loomaga paremini ringi käima. Mitte see vahvus, et saame kellegi seljas ratsutada pigem oskuste omandamise järel, kui oleme ise liikuvamad ja tunne mis sisemiselt tõuseb toob esile meie täiustumise mingi oskuse näol.
Ei ole mul ratsutamise teekond roosiline olnud, olen kukkunud hobuse seljast kordasid, kuid sellegi poolest olen endale teadvustanud, et risk kukkumiseks on alati olemas ja me ei tohi tegeleda oma hobiga kukkumise hirmus.

Juulikuu

Eilne õnnetunne, korda läinud ATH tugirühma peredele mõeldud laager sai möödaniku tiitli.
Väga tegevusrohke ja mitmekesine kollektiiv ehk tegevuste läbi viijad. Kiitus sõnad Raplamaa ATH tugirühma juhtidele, kellel nuppu, jaksu ning asjaga ikka sõrme pulsil hoides asjaga hakkama saada. Väliköök oma gaasipliidi ning poja poolse lahendusega vee sisse jooksuga, oli mulle üllatus rohke. 
Eks saan edaspidi oma telkismis ala välja rentida. Eks enne selle päeva kohale jõudmist oli veel väiksed hirmud, et mis juhtuma hakkab. Olen nii palju negatiivseid kommentaare kuulnud, kui mõnele lapsele kleebitud külge ATH... Sellise diagnoosi ei saa lapsevanem üksi panna, enne tuleb läbida pikk uuringute protsess. 

ATH diagnoosimine toimub lastepsühhiaatri pädevust omava või vastava ettevalmistuse ja kliinilise kogemusega psühhiaatri poolt. Diagnoosi kinnitamiseks ja kaasuvate psüühika- ja käitumishäirete esinemise hindamiseks on vajalik lapse/nooruki uurimine lastepsühhiaatrilise meeskonna poolt. Lastepsühhiaatrilisse meeskonda kuuluvad lastepsühhiaatri pädevust omav psühhiaater, kliiniline psühholoog ja logopeed-eripedagoog.

Häire diagnoosimine põhineb lapse ja tema vanemate küsitlemisel ning lapse käitumise jälgimisel.  Keskne roll on vanemate küsitlemisel lapse käitumise kohta erinevates olukordades ja keskkondades (kodu, kool, huvialaring). Kindlasti tuleb täpsustada lapse arengulugu, raseduse ja sünnitusega seotud riskitegurite esinemist, lapse varem põetud haigusi, ema ja lapse vahelise varase kiindumussuhte kujunemist, kasvatusviisi peres ning peresiseseid suhteid. Diagnoosi usaldusväärsuse tõstmiseks on soovitav küsida kokkuvõtet lapse käitumise ja toimetuleku kohta lasteaialt või koolilt, kuna vanemad ei oska alati piisava täpsusega sealseid lapsega seotud probleeme kirjeldada.

ATH diagnoosimine toimub tavaliselt ambulatoorse abi raames, kuid keerukamatel juhtudel, nagu väljendunud toimetulekuraskused lapsel või perel, kaasuvad häired, võib osutuda vajalikuks lapse suunamine (päeva)statsionaarsele ravile, kus on lapse käitumist võimalik vahetult hinnata.

Psühholoogilisi teste kasutatakse eelkõige lapse kognitiivse võimekuse ja ATHga sageli kaasnevate õpiraskuste hindamiseks. Antud testide läbiviimisel on võimalik kaudselt hinnata lapse võimet suunata ja hoida tähelepanu soovitud tegevusel, töövõime püsivust vaimse pingutuse korral. Vajadusel viiakse läbi logopeedilised uuringud, kuna ATHga lastel esineb sageli kõne ja keele arengu häired.
Hakata kellegi last diagnoosima on siiski vale suhtumine. Asjas peavad ikka selgusele jõudma lapse enda vanemad. 
Mina olen rohkem kes pakub teenusena hobuteraapia vormis kui ka trenni motiivis. Eks näe kuidas meil läheb.
Kaalumisel on ka, et millal taas niidukiga hein maha niita ja kokku panna saab. See on ainus hetkeline mure, et kuidas ja mismoodi...

Hetkel annan ülevaate, mis tehtud ja mis tulemas. Ees seisab veel juulikuu 5 päevane ratsalaager algajatele. Siis augusti alguspoolele jääv ratsamatkalaager eelistatud edasi jõudnud või siis paremini sõnastades, kellel kogemusi ning tasakaal sadulas püsimiseks. Tegemist siiski riski rohke ratsutamis alaga. Mul kogemus aastate pikkune, osalen ise ka sadulas. Mulle meeldib võtta aega maha  ja kulgeda hobuse tempos. 
Osa tegevusi tulevad lihtsalt jooksvalt pakkumiste teel. Augusti alguses tuleb veel Kuimetsa minna.

12. juuli 2019

Praegu mil suvi ikka täishooga kihutab. On juba juulikuu, aga heina pole suurt saanud teha. Heina ilma seda hetkel pole olnud ja maha hakata niitma üheks päevaks ei ole mõtet. Õnneks 22 rulli silo mis annab ikka hea tunde. Kuid hetkel on ikka üle 10 ha heinaks vaja teha.
Selja taha on saanud kaks lastele korraldatud ratsalaagrit. Hetkel nokitsen taas oma väliköögi kallal. 
Hämmastav, kui on tegevusi, pole aega millegile muule mõelda, pigem silman pidevalt, et ise oma tegemistega ühele poole jõuaks.
Sai taas tellitud mõningad uued söödad, avastasin, et kevadel hankisin elektrolüütidega täiendatud sööta hobustele. Sai sedagi nüüd hobustele hakatud kasutama. Eriti Pokkerile ja Frycile. Ja tellimuse hulka sai ka maiusteks võetud linaseemne põhised maiused. Linaseeme on väga hea seedimisele ning õlisid sisaldavad. Vaja ju mingi peki kogus nahavahele saada. Endalgi kehva vaadata. Kui juba karjamaa väravasse Pokkerit hõikama minna, kui viimane kapakuga värava poole tõttab. Ja muidugi oma suure koguka südamliku hoiakuga kõike hindavalt kaemas. Ta ju jupp maad minust kõrge. Jube armas tegelane. 

30. juuni 2019

Kuu lõpp ja uue kuu algus. Nüüd seisab ees kõige kiiremad tööd ja tegemised. 
Esimesest lausest kaugemale eile ei jõudnud, kuna elasin kaugvaates kaasa laste tegemistele. Osaleda Kirna tallis treeningvõistlustel. Mis juhtus oli Tassa peale laadimisel tema kummaline käitumine, mille tõttu venis sõit võistlusele. Kui lõpuks ühel tüdrukul tuli idee pähe, et katta Tassa silmad torusalliga. Torusall ümber silmad oligi jalutanud treikusse. Milles on probleem, eks saab lähimal ajal selgust. Sain dr. Ülle Kella mobiili numbri (tunnen teda T.Toometi) kliiniku aegadest, tegemist siis välja õppinud hobuste silma arstiga. 
Siis plaan teha täiendavad uuringud silmadele ja saada enda kahtlusele kinnitust. 
Vot mida peame teine kord hobuste juures arvestama. Hea teadmine, aga võib olla, peab hakkama mingit maski ereda päikese korral kasutama. Kevadel, kui käisin kahe poniga lapsi sõidutamas Turba lähistel, läks Tassa ilma pikema mõtlemiseta, kuid nüüd sellist jama ja veel kulutada mitu tundi. Kuid pärast polnud Tassa laadimisel enam probleeme, kui kasutusele tuli torusall.

22. juuni 2019

Elagem, mõlegem ja võistelge... Lahe juunikuu...

Kaunist jaaniaega kõigile, ega minu elu ja tööd tegemised ainult laagripäevadega kohe vaik ellu ei jää. Mõni tund puhkust nautida, alustasin teekonda Keilasse turvama jaanituld... Ja juunikuu lõpp on juba tihendatud ajagraafikuga, loodan leida aega heinatööle pühendumiseks...
Vahel kiikan, et kas on ka kommentaare ja oligi isegi kolm tükki erinevate kuupäevade postistuste juurde lisatud. Ühe lugesin läbi ja vaatasin teised kaks ka üle ning mitte midagi väärtuslikku sealt leidmata saatsin rämpspostikausta. 
Sai ka nädal tagasi laupäeva ööl vastu pühapäeva  korda saadetud öö ratsamatk Jalase maastikukaitsealale. 
Oleme see kuu väga tegusad olnud.
Laager oli piisavalt tegevusrohke, eks me ise õpime ja oleme avatud uutele ideedele ning ikka valmistume siiski treenima lapsi ja noori, küllaltki kõrgele, kaugele ja suurtele võistlustele...
Ka väliköögiks planeeritud majake sai kokku pandud, veel on puudu katuse kate, pliit... jne.
Kukuks muljetama oma esimesest võistluskorraldusest. 
Mainin hirmu ei tundnud, aga sisemine paha meel karikate õigeaegsest valmimisest oli kasvavamas. Ja need siis ka kätte sain, kui oli avamise aeg. Natuke kurb, et ei saanud oma avamist ega esimesi starte näha. Hea meel, et kõik enda lapsed olid tegevusega hõivatud. Kui kõik oli läbi, andsime omakorda veel laagris osalenutele väiksed mälestused, kuid veel tõdesin, et kui ikka teha asju siis ikka täiuslikult.  
Muidugi hea meel Maie Kuke osalusest, kes meil kohtuniku rolli täitis ja pärast mõnusas vestluskeskkonnas muljeid vahetada, tõstis ikka enesetunnet vist taevani. See, et karikad teise talli võiduna läksid mind üldse ei kurvastanud. Võistlus sai korraldatud selle nimel, et tõsta lastel motivatsiooni rohkem treenida ning analüüsida, et kuidas selleni jõuda, et istakud, sääred ja käte töö paigas oleks... ühesõnaga mõelda, et mida me seekord valesti tegime või vedas meie parima võistlustulemuse saavutamisel võistlusnärv jne. 
Ülimalt suurima üllatuse osaliseks saime, tänamised lastevanemate poolt, kes olid ülimalt rahul, et laps kes ütles laagri alguses, et tema ei võistle ja et lapse võistlus ind ja soov ei raugeks olid mu enda lapsed Aade ja Anete kärmed takistuste ületamisel abiks iagtepidi. 
Suurimad tänud Kaisale, Marilenile, Isabelile mõelge millist eeskuju te andsite oma kohaloluga Damirile, Karolinile, Hanna-Marile, koostöös peitub alati suurim jõud. Juba omavahelises suhtlemises tekkis laste vahel soovid, eesmärgid jne. ning püüded edasi minekule. Ja see laager andis taas tõdemuse, et teeme õiget asja. 
Nüüd veel uurin, et milliseid lisa söötasid võiksin kasutada Pokkeril ja Frycil, et neil nähtavale tükkivad ribid kaoksid. Oleme aru saanud,  et hetkel kasutusel olevad söödad ei anna seda soovitud tulemust mida neile vaja oleks. Rohtu jagub, kuid üks mis silma on torganud, nad ei söö pidevalt. Leiame pidevalt kuskilt lemmik kohast tukkumas külg külje kõrvalt. Peame nende suhtes hakkama lisama täiendavaid söötmis aegu jõusööda portsjonite tõstmisega. Mind panebki analüüsima, et mida võiks nagu rohkem anda...  
Kuid üks mis mulle väga meeldib, et Pokker võtab saduldamist rahulikult ja naudib, kui saab seltskonnas kaasas käia ning tema närvikava on hoopis temperamentsemaks läinud. Liigub paremini. Olen Fryci ja Pokkeri olemas olu eest ülimalt tänulik.  Ja tahan pakkuda täisväärtulikku olemist nende vanaduses. 
Meie eestlased ja eakas tori mära on ka paksukesed. 

6. juuni 2019

Saigi selle nädala alguses uuritud, kui palju lapsi laagrisse tulemas on. Selgus, et esimesse laagrisse on veel mõni vaba koht. 
Mida annab laagri korraldamine meile, valmistab meid ette vastutus rikkaks ülesandeks. Hetkel on valmimas väliköök... Kujutan ette, kuidas seal saab valmistada süüa laagrilastele. Esimese laagri eripära on see, et selles korraldame laagri lõpus veel võistluse takistus sõidus kolme talli noorratsanike vahel. Tellitud on karikad ja diplomid. Uurime, kes oleks ka kohtunik ehk siis kutsume kes on väljaspoolt talli. Meie oma talu esimene mitte ametlik võistlus. Juba vaimu silmas kujutame ette, kuidas olukord olema saab. Vahelduseks on vaja ka meil luua sidemeid teiste tallidega. 
Soov oleks, et aastaringselt käiksid ratsutajad, meil piisavalt trenni hobuseid. Bussiliiklus on selline, et Raplast meile saab pea 1 km kaugusele. Ja läbi metsa meile ei ole ju pikka maad. Trenni ajaks sobiv aeg kulub hobustega tegeldes 4 tundi olematuks mõnusaks ajaveetmiseks. Ja pärast neli tundi aega veetmist hobuste seltsis jõuab taas bussile. Hetkel kehtib veel kooliõpilastele tasuta sõit. Näit, mina ei saa, meie maakonnas kehtib teine seadus, et teatud vanus peab tasuma bussi sõidu eest ja need kes kooliõpilased kui ka pensionärid on siis tasuta sõidu õigus.
Paljusid asju korraldame suure innu ja kirega. Huvi on olemas... 
Üks minu lemmiktegevusi on ujumine. Nii palju kui võimalik ja nii kaua kui võimalik. Võin tunde vees liguneda ehk siis ujuda. Meeldib pikki distantse võtta ujumiseks. Tavaliselt ujulas alla 1000 m ma ei uju. 
Teine mu suurim kirg orienteerumine. Eile hommikul uurisin kus Eestimaa paigus toimuvad orienteerumised ning valik langes juba koertekrossi aegadest Rannametsa luitelooduskaitsealal korraldatav orienteerumine. Kõik algus oli kena, võtsime tütrega ette suure ampsu ehk plaani 21 punkti, kuna tegu oli valikrajaga ehk siis valida sai omale meelepärased punktid ja neid otsima minna, kuni 13 oli kõik kena, siis kui teisele poole teed saime, kadusid nagu nõiaväel punktid ja inimesed. Tütar oleks soovinud veel edasi minna, kuid pidasin juba targemaks, et jätaks sinna paika, kuna äike oli tulekul. Kuid see mind ei hirmutanud, pigem kuivav suu ja suur janu tunne. Suur palavus oli kurnav ja janu tekitav, mis ikka otsisin abi osutavaid taimi (orasheinad võilill või miskit veel mida oleks saanud kasutada suud niisutavana. Lõpuks leidsin lahenduse, et parimaks on rabataimestikule iseloomulik sammal, kui selle kihi alumise poole vastu nägu jahutamiseks ning niisutamiseks kasutasin taastus olemine. Ja proovisin ka leida rabasambla põhjast tilka vett, et organismile turgutamiseks anda. Päris rappa ka minna sellepärast ei soostunud. Kuna ühel hetkel kui otsus tagasi minekuks tuli, siis päästis veel olukorra äikesega kaasnev tugev vihma sadu. Puude lehtedelt korjates rohkem, sellises olukorras ei mõtle enam kas on hügieeniline või mitte. Ellu jäämise nimel tuleb teine kord teha seda mida loodus võib pakkuda. Olen joonud raba vett, kui ka allika vett..ei ole vahet. Ühe korra oma elus patustasin kuivanud mõgijõe vett juues. Seda teha ei tohi, olgu vesi alati mingis ringluses. Teada olevalt on rabad ja sood meie elukeskkonna puhta õhu reservuaar... nii et teadmised bioloogiast tulevad kasuks. Eilse orienteerumise jutuks, et lõpetasin sel ajal, kui kõik asjad olid pakitud ja inimesed lahkunud. Ainus kes meid ootas oli finishi kohtunik, et saaks tagasi oma si pulgad. 
Soovin teile kõigile julgeid tegemisi ja julgeid samme unistuste elluviimiseks.

Igapäevaselt uurin sööda teemasid mida hankida ja katsetada Pokkeri ja Fryci peal. Suhtlen nendega pidevalt ja soov näha neid siledana nagu...