15. august 2019

Ka viimane ratsamatkaõppelaager selja taha saanud. Õnnelik ning mõnus korda saatmise füüsiline väsimus.
Kõik jäid rahule ning mu enda unistus Palukülla jõuda hobustega sai lõpuks teoks. Minu matkad on sellises mis mõeldud aja maha võtmiseks ning arvestada hobuse enda olemuse ja vastupidamisega. Tean mida järgmisel matkal arvestada ja milline peaks olema hobuse individuaalne ettevalmistus.
Muret jätkuvalt valmistab Fryci lonked, kui eile koju toodi, siis et lonkab lisaks tagumisele puusale veel esijäset. Ei suutnud poole tunni jooksul kindlaks teha, mis valmistab tugevat longet esijäseme ulatuses. Murelikuks teeb, kuigi välimikus on toimunud muutusi, siis jalgade liigestega on midagi korrast ära... on tekkinud küsimusi, mida sööta. Hetkel on Pokkeri ja Fryci söödale lisandunud ka biotiini ja vitamiini lisandiga  söödabriketid. 
 Hetkel nüüd on küll soov veidi lõõgastuda ja natuke lõdvestavaid asju teha. Tean mida võiksin täna teha, et saaksin lihased pehmeks. Seisab veel üks väljakutset pakkuv matk. Ja nüüd jään ootama seda. 

9. august 2019

Kui selle nädala esmaspäeval t 25 põllul heina kaarutasin, hoomates ning tunnetades läbi traktori maapinna kumerusi... oo jaa kumerused olid ikka vapustavad. Kohati traktor vajus üllatus auku. Proovisin rullijale võimalikult vähe traumat tekitada (hämmastav millele mõtlesin), et kaarutasin kohati vaalud sellise koha peale, et ei raputaks. Ise veel vene tehnikaga või kolistada lõpututes kumerustes kui ka aukudes. Õnneks tehnika pidas vastu ja saime heina ära. Pokude maa pealt jäi seekord kokku rullimata. Kahtlen kas see rullija järgmine aasta tuleks... maapind oli talle vastuvõetamatu. Kiirust arendada ei saanud... jne. Õnneks hein sai ära nüüd peab talvele vastu minema. Õnneks kahe veoauto koormaga saab heinad ka veetud. Ülejäänud koguse aga vean sõiduauto järelhaagisega. Kuidas seda teen, kirjutan siis kui läheb tõeliseks veoks.
Kuidas elavad Pokker ja Fryc, piisavalt hästi. Vabad kõigest kohustusest. Rohkem heinamaal ehk siis nende elu kulgeb vahelduva eduga. Kord lonkab üks jalga siis jälle teine, nii et vahelduva eduga ravime ning pöörme ohkamistega nende tervisele tähelepanu. Muidugi metsas meeldib neile väga.

5. august 2019

Üks pildike, kus ATH laagrilised on läbinud vanematega orienteerumise raja. Lastele oli osavõtu nänn jagamiseks, seda ma ka hetkel teen.
Paneb pea vahel vangutama vahel ikka inimeste rumala sisuga jutte kuulates... Kui palju pean kuulama ühtesid samu rumala sisuga küsimusi...
Nii nagu paljud inimesed ei tea sõna tiine loomade kohta käivat. Ikka sõna rase... 
Või sõna paaritus on mõnel mingi muu sõnastusega asendatud. Eile kuulasin hobukasvatusest võhiku inimese ,,tarkust" kuidas ma peaksin endale järglasi soetama. Jäin lihtsalt vaikseks olen aru saanud ei ole mõtet oma tarkust liiga ,,tarkadele" võhikutele jagada... Selliseid tarkusi kuulates tekitab ohkamisi... 
Soomes on olukord kordades hullem, lugedes soome hobuinimeste päevakohaseid probleeme, siis üks valdkond puudutab loomakaitset, isegi loomakaitse saadetakse peale, kui hobuse omanik püüab paaritada mära, välja kutse loomakaitsele siis selline, et täkk ahistab suure karjumisega mära... ahaa ahaa ahaa... Või teine kuuldud teema, et miks naabril nii palju kasse on (kolm kassi kõigest). 
Ja kuna sain lõpuks oma soovitud heina. Kuigi sellist nagu jupike siit ja jupike sealt ei taha enam kuuldagi. Ikka korraga maha ja korraga kokku. Seekord siis mõned probleemid, kuid kordagi ei läinud teemadega teravaks. Eelistan rahulikku kulgemist
Tundub, et kui ma heinatööd tegema hakkan, ei edaspidi ühtegi sõna oma naiskolleegile,  suht väsitav on kuulata kellegi mitte mulle sobival teemal, praktiliselt hakkab elama minu elu, kuidas ma ikka valesti teen ja kuidas tema teeks. Saadan mõttes kuu peale, aga jutt muutub pika peale tüütuks ja enda rahulolu saab sellega rikutud. 

30. juuli 2019

Tähelepanuks matkahuvilistele.

Kuna tegeleme kuigi palju ka matkamisega, siis eelistatud on mõningatele vahenditele mida pean oluliseks on esmalt magamiskott ja mati valikud... ning miks. Pigem hea artikkel ühest matkablogist, kus seletatkse asja väga lihtsalt ära. 
Siin on siis viide;
https://zombitrippers.wordpress.com/matkatarkusedjavarustus/magamiskotis-magamisest/

Lastevanematele tähelepanuks, aidake leida tee eneseanalüüsini lapsel...

Neljas laager sai läbi. Millest puudus ja mida veel väga vaja mille tegemisega peab nagu härjal sarvist hakata. 
Laagrid on huvitavad juba selle poolest, et lapsed kes osalevad laagrimelus on erinevatest peredest ja kasvatus taustaga peredest ja kunagi ei tea milliseks kujuneb laagri sisekliima. Kõige enam pooldan kollektiivset tegevust... et kui mu kõrval olev laagrikaaslane on hädas hobuse varustuse paigaldusega, aitan juba ise (aitajaks pean silmas laagrisosalejat) nagunii kontrollime alati kõikide hobustele paigaldatud varustust ... selliselt näen mina asja.
Kõige kurvemaks pean, kui laagri siseses kliimas toimub tõrjumine... Ja muidugi kaebamine, kes on sattunud tõrjutuse alla... Kogesin viimases laagris algusest peale, et kahe poisi närve hoida, eelistasin paigutada eraldi ööbima. Tundus, et neile oli see isegi parim. Kuid jah lapsevanemad panen teile südamele, jagage seda teavet, et miks toimuvad laagrid ja mis on meie eesmärk laagrikorraldamisega... Soov on näha, et laps kes on laagrisse tulnud, on arenenud mingisse punkti edasi. Ja sellepärast korraldame sellise iseseisvuse treeningvõistluse laagri lõpus. 
Mulle väga meeldis ühe poisi enese analüüs, kes mainis, et selles laagris õppis ära erinevate hobuste saduldamise ja valjastamise. Muudest  tehnilistest oskustest rääkimatta. Lapsevanematele panengi südamele aidake lastel leida tee eneseanalüüsini, sest see on alus enda võimete ja oskuste lihvimiseks. Mitte võrrelda, et miks mu sõbranna on veel minust parem jne... jah selliste asjadega seisan pidevalt silmitsi... võistlemine sõbrannaga oma oskuste osas ja kui ma näen, et mu sõbranna on mingi hobusega osavam siis solvun ja tõmbun endasse või valab pisaraid... lihtsalt mainin oma aastate pikkusest kogemusest kokkupuutudes erinevate laste tausta ja võimete pinnalt.
Muidugi laagri lõpus põdesin mitu päeva kolme venna arengus null seisu. Lapsed kes juba kolm aastat meil osalenud ei mingeid oskuseid ja kui võistlustreening üks poiss läks blokki. Kõik meie räägitud teemad, et emotsioonidega ei saa ratsutama tulla, seisangi dilemma ees, et järgmine kord kui tajun, et laps on blokeeritud, ei lasegi võistlema, sest tulemus lapse ootusele on suht suur läbikukkumine. Ja muidugi ikka kui laagris on laste arv väike, siis laagrisse ei võta lapsi sõbrannatama ikka otsima kollektiivset tööd. Kollektiivis peitub suur jõud, puutusime kokku laste hirmudega... Olla kohal igal hetkel oli ülim tunne, kuigi kokku puutuda kellegi hirmuga on esmane tunne kuidas ma pean käituma..? Ja kuidas lahendama... 
Kõige toredam on koostöö lastevanematega, kes tunnevad individuaalselt huvi, kuidas laps on arenenud ning otsesed vestlused aitavad lapsel edasi areneda. Ja meie poolt pole ühtegi kriitikat. Oleme alati kohal oma nõu ja jõuga. 
Paari kappi ning mõnusast tugitoolist tunnen puudust väliköögis. Kuid muidu on ok asi, eks veel on tehnilised puudused ehk siis ees seisab katuse paigaldus. Kahju millest väga ise puudust tunnen on ehitusteadmistest. Omal ajal kui vana vanemate juures elasin ei olnud see huvipakkuv teema, mis sellest vanaema töötas asfaldi-betoonivalmistavas ettevõttes, kus käisin ise teda aeg ajalt asendamas. Nii palju on teadmisi, et segu mida teha peab kivistuma.
Olgu siis kuidas on, heinatööga on meie kandis suht nutune. Heinamaade ära tegemine käib juba omanike teadmata. Ei hakka kriitiliseks enam ajama, sest asi leidis lahenduse, kuid kurvaks teeb, et peab selles ebavõrdses meestepoolse ülekaaluka jõuga taas silmitsi seisma. Mõned on sellised, et hoia ja keela, eelmine aasta, kaudsed kuuldused, kuidas oma küla heinategemise ärikas heinamaid taga ajas, et oli valmis igat marki väiksemaid tükke tegema. Ja jäi niivisi ühele omanikule isegi vahele, kui viimane oma tehnikaga võõrale maale ilmus. Õnneks sain mina tegema, minuga oli kokkulepe... 
Tõde selline, et kui elama asusime, et  abikaasa jutt 10 aasta pärast pole maadega probleemi, et leidub küll neid teha. Siis minu hetke olukord näitab taas seda, et mehe vingumisele järgi andsin, nüüd kurvastan, et teda kuulda võtsin... Pean leidma ka heina-põllumaade osas mingi lahenduse... Tahan kindlalt omada 50-60 ha ringis kindlalt maid, kust oleks mul kas siis põlluvilja või heina teha kindlalt. 
Võtan hetke olukorda teadmisega, et millekski on need õppetunnid vajalikud.

18. juuli 2019

Igapäevaselt uurin sööda teemasid mida hankida ja katsetada Pokkeri ja Fryci peal. Suhtlen nendega pidevalt ja soov näha neid siledana nagu mu teised suksud on. Tean seda, et kindel siht silmade ees. Pokker on eriliselt võitnud mu südame. Lihtsalt fännan täiega neid kahte. 
Esitasin tellimuse kus oli söödas sees linaseemne jahu ja rohkelt muid õlisid. Ootan hetkel kättesaamist. 
Tellimus sai esitatud ka hobuvarustuse puhastuseks ja õlitamiseks. Ootame  nende kätte saamist. 
Tellimus uue katuse saamiseks sai esitatud, vaja oleks uutele majakestele korralik katus peale saada.
Elame näeme ja tegutseme, mis meil veel plaanis, saame seda edasi arutada, kui meil järgmine nädal laager läbi saab.
Kui mul siin vastu kevadet üks alatoitumuses setter oli, siis katsetasin ka igat masti õli lisandeid, kuid jah ikka nukruse tunne poeb südamesse, kui mõte tagasi setteri juurde pöördub. Ja ega eriliselt sellel teemal arutelusid jätkata ei soovi. Koeral pidi olema midagi juba seesmiselt viga, et koer oksendas ja kõike sööke talle pakkuda ei võinud. 

15. juuli 2019

Hetkel on tekkinud taas tahe kirjutamiseks. Mu suurim nõrkus on jälgida kõrval seisjana palju inimesi. Miks? 
Mul on olnud lapsena paar sellist inimest, kes on aidanud mõelda ja pannud palju kaasa mõtlema, et miks me ikka nii käitume või tegelikult miks me siiski tegime nii.
 Miks me tunneme end solvatuna? Solvumistunne on suur ja põhjalik teema. Solvumine on seotud sügavate emotsioonidega, sageli sellega, kui meid ei mõisteta, kui meid ei kuulata, kui me tajume hoolimatut käitumist meie suhtes.

Lapsena kuuleme tihti, et ära tunne nii, ära mõtle nii, ja me lepime sellega ja surume oma tunde endasse maha. Või näiteks kui laps lööb põlve ära ja läheb nutuga ema juurde ning emal pole hetkel aega ja ta ei kuula, siis laps tõmbub eemale, tekib solvumistunne ja see võib jääda pikaks ajaks temasse. Tegelikult vajas laps armastust ja lohutamist. Täiskasvanud inimene reageerib sellistele keeldudele nagu ära tunne nii, ära mõtle nii, lepi sellega jms, solvumisega.
Solvunud inimene ei oska sageli oma tunnetega hakkama saada, ta ei tunne ennast hästi teiste seltskonnas ja eemaldub üksindusse. Sageli juhtub sedagi, et me võtame üle teiste emotsionaalse oleku - näiteks oli ehk su ema sügavalt solvunud ja nüüd sina samastud oma emaga, oled ajanud segamini, mis on sinu ja sinu lähedaste tunded ja solvumiste põhjused.

Mis mind pani juurdlema selle teema ümber. Olen kokku puutunud tahtmatult selliste inimestega, kes solvuvad ja esmaseks käitumise tulemusena kas siis vihastavad või solvuvad... 
Pidin eelmine kuu ühte noort inimest noomima, kes mitmel rindel alustas minu süüdistamisega, mõtlemata, et vahel võib teine inimene inimlikult eksida. 
Põhjus miks lihtsalt tekkis oli lihtne. Olla 24 tundi tööl ja pool ööst üleval olla ja jälgides ümbrust, tekivad vahel uitavad mõtted. Kui silm jääb mõnel müügikuulutusel peale ja tekib siis kohe ka ostu soov. Vahelduva eduga tekib neid müügikuulutusi juurde ja kõigil on oma hind juures. Kui juba tööpäeva lõpp saabub võib mõtte kujutlusse sattuda kolmas hind. Ja kui ikka ennast ei kontrolli, mida olen õppinud tegema, et olla kindel teatud kontole raha laekus jne. 
Küsimus, et mis juhtub, kui me kellegi ära unustame mingil põhjusel või oleme palju asju vaadanud ning öisel ajal võib inimmeeltes tekkida juba hommiku tundidel teine arusaam.
Ok hea küll, mis puudutab vihast keevate inimestega, lihtsalt tekib eemale hoidmise hoiak või üritan teadlikult juba suhtlemisel kasutada viha mitte ülesse õhutavaid suhtlemistoone. 
Toon näite ratsutamistrennist, mõni laps, kes on unistuste tippu jõudnud ehk siis saanud oma esimese ratsutamistrenni kogemuse. Peaksid lapsevanemad iga trenni korral olema tähelepanelikud ning aitama lapsel võtta suundasid. Kui toetus jääb pinna pealseks ei tule ka saavutusi ja kui suuremate treeningkoormuste juures veel hirmu süvendada, siis tekib eemale hoidmise hirm. 
Palju on küsitud, et miks just lapsed valivad hobused... olen toonud tähelepankuteks, et vaadake hobune on sümbol, samas kui hobust mõista, õpime loomaga paremini ringi käima. Mitte see vahvus, et saame kellegi seljas ratsutada pigem oskuste omandamise järel, kui oleme ise liikuvamad ja tunne mis sisemiselt tõuseb toob esile meie täiustumise mingi oskuse näol.
Ei ole mul ratsutamise teekond roosiline olnud, olen kukkunud hobuse seljast kordasid, kuid sellegi poolest olen endale teadvustanud, et risk kukkumiseks on alati olemas ja me ei tohi tegeleda oma hobiga kukkumise hirmus.

Ka viimane ratsamatkaõppelaager selja taha saanud. Õnnelik ning mõnus korda saatmise füüsiline väsimus. Kõik jäid rahule ning mu enda unis...