24. aprill 2017

Uue nädala algus ja selle nädalaga lõpeb siis ka aprill ja ees ka aruannete tegemine. Uhh, jube eks iga uus asi on raske, aga õnneks aidatakse.
Eile pärast koerateraapiatöö tundi, läksin veidi Eestimaad avastama. Võtsin vaevaks ära tuua üks vanuselt eakas viirpapagoi. Alustasin sellest, et käisime külastamas Tuhala nõiakaevu, mis eilse seisuga ei pulbitsenud maapõues peituva vee üleküllusest. Pikalt on kuiv olnud. Nii lähedal pole ma kordagi oma jalaga käinud. Ikka mööda sõitnud, olen natuke pelglik, nõuka ajal arvasin, et kaev seisab kellegi hoovil ja seega sinna jalga ei tõstnud. Kuid mööda minnes ikka näinud, kui kaev üle keeb. Igasugust legende on räägitud. Kuid tõesem ikka on, veealuste karstikoobastes tekkiva veerõhu seda siis ülesse pulbitsema hakkab.
Pärast Tuhala külastust oli mul suund võetud Saula Siniallikatele. Püüdsin siis midagi tuttavlikku meenutada Tartu maanteest, kuid jah teede ümberehitusega on tekkinud palju uuendusi ja kui igapäevaselt suurele maanteele käimist pole siis jah. Nagu vasikas uut aiaväravat vahtima ja mõtisklema jääb. Mingite keerutuste ja vingerdustega ning natuke Tartu maanteed mööda sõites ja kus ajalooväärtusega viidad suunda näitasid sai ka nende märkide järgi liigutud. Ei olnud kodus aega eeltööd teha. Nojah üllatus jagus Siniallikute juurdegi. Natuke pettunud, polnud see enam mis pea 30 aastat tagasi. Siis tol ajal oli rohkem võsa ja kitsad aimatavad teerajad. Kuid nüüd see massiliseks turismiobjektiks saanud. Parklas torkas silma valusalt täissaanud prügikast. Mis teha linna lähedus on tuntav.
Mainin vaikselt, minu trajektoorid kujunesid ikka 30 aastat tagasi oli ikka keskelt läbi 100 km päevas ja seega jõudsin väga palju rattaga läbi sõita ja käia vaatamas. Ja seega Eesti tuntuid kohti meenutada piisavalt. Eriti Harju ja Rapla maakonna teed.

Kosele jõudnuna meenutasin jälle oma isa, kel oli au Kose 40.KKK avamisega olla tööl autosõiduõpetajana. Kuid jah va alkohol ja va krabiline   puhkama viis. Kosel isa pedagoogi karjäär  lõppes raske haiguse tagajärjel. Õppisin tol ajal Klementi kutsekas, kus siis mitmel korral linnas sai isaga kohtutud. Kahju on see, et olin veidi pirtsakam ja natuke tõrges isaga suhtlemisel. Samas ka hoidsin pelgliku joont. Kuigi isaga suhtlesin viisakusest kirja teel, juba vana-vanaema õhutusel. Viimased eluaastad isa toetas mind palju ja ma ei saa talle pahaks panna. Kui ma midagi kirjutasin kirjas, siis ta kohe lahkelt toetas. Imestan tänini seda, kui raske on kui lastel puuduvad vana-vanemad. Aitab mälestustest ja nüüd põhiteema juurde tagasi...

Kosele tõi mind viirpapagoi, kellele läksin järgi, et ära tuua. Samas oma aega kasulikult  sisustades, et mu sõit üksiti kasulik oleks. Papagoi käes, siis juba tuttavaid teid mööda tagasi.
Täna lendab meie uus viiru juba paremini kui õhtul. Tekkinud on kontroll ja tasakaal ning uudishimu. Muidugi meie eakas papa on kõige suurem suhtleja, kuid uus eelistab neutraalset eemale hoidmist ja eemalt jälgimist. Kohanemine toimub ja päris kiirelt. Öö veetis koos teistega ühises puuris, kus siis meie Biko-pika nokaga viiru temaga suhelda üritas. Kuid keha keeles andis märku, et ta ei soovi kellegagi suhelda. Kuid hetkel võttis viirude lemmikkohas ja vaatab üle toa, mis toimub ja millised olendid toas veel elavad. Ülevaade merisea puurile on ülevalt piisav.
 

21. aprill 2017

Kõige hullem asi maailmas on sõltuvus millegisse või tegevus, mis hakkab lõpuks valitsema. Ma arvasin, et seda ei juhtu, aga võta näpust. Nüüd siis tuleb osata ennast tööst häälestada lõpuks ka vabadele päevadele. Hea on muidugi raha teenida, aga kodune elu ja oma füüsilist-vaimset poolt unarusse jätta ei saa.
Selle kuu alguses  lõpuks hooaja alguse orienteerumisest osavõtta. Oli  lahe, jäin küll kokkuvõttes 40 ja 20 aastaste klassis 7. Võistluspaigaks oli üks karjäär, kus siis pidi küll mööda vana karjääriseinu küll üles ja alla ronima. Kirusin ennast, et nads paksemas riietuses rajale tormasin. Mõtlesin, et teen vaikselt, kuid metsa pääsenuna ning teiste orienteerujate olemasolu pani ikka rohkem liigutama. Ma ei saa jääda orienteerumisest kõrvale, eelmise aasta lõpus ikka kihvatas sisemiselt, kui jälle kuskil orienteerumisest kuulsin.
See selleks, püüan hoida sportimisel ikka sõrme pulsil. Võtsingi raamatukogust ainult treeningute tõhusaks parandamiseks raamatuid nii spordimeditsiini valdkonnas kui ka venitusharjutusi juhendava teatmiku.
Saime siis Ramsule tõeliselt hea kodu, kus ta saab piisavalt tähelepanu ja tegelust. Praegu jah ma ei taha rohkem koeri võtta. Viimaste päevadega olen kogenud, et mu enda koertega on kuidagi suhtlus ja koolitus tahaplaanile jäänud. Kuid huvitavaks on see, et Pipi tahaks minna ükskõik kellega kaasa ja just nimelt auto peale. Eile tekkiski selline situatsioon ja tekkis küsimus, et miks. Ja Sassu on hakanud küla peal käima. Nojah ja mis teeb, ühe naabri lumememme ninaks pandud porgand rändas ka veel kõhtu... on tüüp. Ja millal ta jõuab, kogu aeg silma all olnud. Ühel naabril koer juba nii eakas, et seda ei huvita õue peal kondama tulnud naabripreili vastu huvi.
Ja teine naaber, kes 500 m kaugusel, käib mingil kella ajal kassikausse kontrollimas ja puhtaks limpsimas. Oh jah, ohkasin neid uudiseid kuuldes, et jälle peab oma tähelepanu hästi teritama hakkama. Kuid üks plaan on olemas. Koera toas hoidma ning siis kui ise õues lähen, alles siis õue laskma ja tähelepanu koera liikumisel silma peal hoidma. Huvitav on see, et teiste koerte suhtes pole keegi maininud. Mul räägitud kohalike inimestega, et mainiksid kohe, kui näevad kuskil kedagi üksiti kondamas, et saaksin taas koolitust jätkata, ehk siis koer peab teadma, et karjajuhil on silmad ka väljaspool kodu. Õnneks kolme koeraga on ok.
Kuid söötmisega on väheke probleeme, koerad ei taha käsklusi täita. Hämmastav, et ühe koera ära minek nii palju vaimset segadust on külvanud. Kas tõesti eksisteeris arusaam koertes, et Ramsu jääb meile.
Nii see on, aias on pungad põõsastel ja puudel juba nii kaugel, et varsti lahesutsud väljas. Juba kevadine tunne on sisse pugemas.
Tegevused loomadega jätkuvad...
 

17. aprill 2017

EILE 16.04. siis 23 aastat tagasi oli minu ja Arvo laulatus Rapla kirikus, kus siis laulatuse paaripaneku läbiviijaks oli Rapla Vabakoguduse Indrek Luide ja Mihkel Kukk. Ja ega ilm ka siis roosiline polnud vahelduva eduga sadas vihma ning hommikul lausa lumi maas, pärast laulatustseremooniat kirikus, pidime istuma koos lilleneiudega hobusekaarikusse, mis ootas kutsarist Kaljuga L. kiriku värava taga.  
Abielu on vastutus ja küps otsus paarisuhteks ja eriti veel tulevaste laste elude ees. See millistest peredest tuleme ja kellega kooselu alustame. Kas olen oma eluga rahul, jah olen. Pigem teatud oskustes arenenud iseseisvaks, julgeks ja otsustavaks. Võib olla  mehe poolt oleks soovinud rohkem toetavat ja vastutavat poolt, kuid jah. Olen aru saanud, et mis kellegil puuduseks olen endas arendanud enda tugevuseks.
Eile käisime jälle Häädemeeste vallas Luite koertekrossil, kolme koeraga ja nendest ühe koera viisime siis uude kodu.
Tagasi teel olin väheke mures. Kas saab hakkama, olles jaganud olulise info koera kohta, millise karjajuhina ta ennast kehtestama peab. Oluline töö on meil ära tehtud, edasi peab ta jätkama juba uus peremees-naine. Keelud-käsud ja inimesega pidev koostöö. Muidu mulle mis meeldis oli Ramsu uudishimu ja Anete sõnastatud, et hea jooksupartner. Ei tiri metsa ja käsklustele allub paremini, kui Nordik. Nordik on nads oma pulkade pärast pöörane ning tuulepea kes unustab ära miks ta jooksurajal on. Nii, et vahe oli ikka olemas. Muidugi oli kodunt lahkudes kahele kurvale koerale silma vaadata. Kummaline oli õhtul koju naastes, koerte käitumises muudatusi näha. Tundub, et Ramsu oli nende poolt omaks võetud ja õhtul ühe koera puudus andis teise käitumisetunde. Imestasin ja mõtisklesin, kas tõesti on koertel omavaheline side.
Nordik käitus selliselt, et mitmeid kordi tuli vastu külge ning otsis pilkkontakti, et kas ma olen Sinule armas või kas hoolid minust? Patsutasin ning ütlesin need sõnad, mis peaksid kinnitama koera pilgust õhkuvale küsimusele vastuse. Kohe silkas ning peatselt suure galopiga tagasi pulk suus. Võtsin pakutu vastu ja sooritasin viske.
Mainin vaikselt, et endal oli kerge nukrusetunne hinge pugenud, kui koera üle andsin uuele omanikule. Kuid ületasin endas selle emotsionaalse hetke. Elan hingeliselt loomade eludele kaasa ja ega see Ramsu kodude vahetus mu meeli eriti ei rõõmustanud. Kuid olime endale teinud  koju tuues, et hetkel küll üle 5 koera ei pea, kuid ajutiselt.
Õhtut veetsin korra metsas kuivi oksi põletades nautides loodusvaikust üksikute hiliste lindlauljatega. Ja pärast mõne tunnist metsas olekut suhtlesin oma titemammadega. Teeba nautis täiega minu kohaolu ja patsutusi ning sügamist meelispaikadest. Nii kui ma natuke eemaldusin temast, kohe pikkade sammudega järgi ja nina pandi õlale ja tõmmati suunaga enda poole, mis hobuse keeles tähendas ,,palun jätka, mulle väga meeldib". Herta käitus minuga nagu oleksin tüütu parm ta ümber, hoolimatta ta omapärasest pilgust tegutsesin ikka tema meeleolule vastupidiselt. Kuid lõpuks lingutas kõrvu ja jätkas maast nosimist. Muidugi va Teeba noris jälle mitmeid kordi minu tähelepanu... oh neid loomi, kuid nende jaoks oleme kogu aeg olemas.

14. aprill 2017

Lumest pole me veel pääsenud, kui eile hommikul ootas valge maa ja lisalumesajud, siis täna hommikuks sama teema. Kuid karged miinuskraadid ja päiksevalgus. Muidugi tegu kristlikus maailmas ülestõusmispühadega ja veel Suure reedega.
Kuigi püha on liikuv, siis meenub igakord aprillikuus vana-vanaema ja lühikese vahemiku järel vanaisa surm ja juba 12 aastat on nende lahkumisest siit ilmast. Olgu muld neile kerge ja ainult hea sõnaga meenutada.
Jah nii see on, sõltub kes mida sellel püha ajal teeb ei oska öelda.
Eile oli vahva seik koertega, pidin korra Ramsuga sõitmas käima, olin unustanud ära, et tal ju väike hirm auto peale minekul. Kuid sõit oli okei, ja vetile veel kallad ja musud anti, sellele vaatamata, et ma pooleks ärevusega veel koera püüdsin tagasi hoida. Olin ära unustanud, et ta ju inimese armastaja.
Auto peale panekul hüppas Sass enne peale ja siis Nordik selja tagant hiilis kah taha pagasniku puges ettevaatlikult ja veel koos pulgaga. Sassu sain maha ja Nordiku pulga viskasin kaugele eemale, kuid see peagi sellega tagasi ja jälle autosse pakkis. Ja nii kui mu tähelepanu pöördus Nordiku poole, oli jälle Sass autos, pidin ikka kapitaalselt kehtestama. Pipi tundus jälle oma alandlikkuse etalonis ning püüdis endale tähelepanu nii saada. Tundsin, et olen hullumajja jõudnud, kuna Sofi kogu selle koerte tähelepanu skoori keskel klähvis ikka nõudlikult enda peale tähelepanu pöörama. Lõpuks kui olin suutnud kahe koera üle kehtestada ning vabandasin Sassu ja Nordiku ees, et ma neid kaasa ei võta. Neil on teine päev see sõit ees. Ja pärast tagasi jõudmisel siis jagasin kõigi koerte vahel maiust.
Ahjaa, üks päev kui läksin tüdrukutega orienteeruma, tegi Nordik endale lihaeine ühe kana näol. Ja olles selle teada saanud, siis ei suhelnud ega vaadanud koera poolegi. Mõned päevad sai temagi kinni olla, kuna tekitas oma käitumisega usaldamatust. Vahel on vaja koera kinni panna, et nad saaksid aru, et on eksinud mõne reegli vastu.
Mitu päeva olen trenni teinud Ramsule ja Nordikule, et nad rahuneksid, kui hobuseid välja laseme. Ja kui täna kitsesid külastasin, siis kehtestasin Ramsu ees, kui tugeva karjajuhina, ei lasknud tal esimesena kuhugile minna, tegelikult teen seda iga päev. Üks asi veel häirib, puudub pilkkontakt, kui tekivad segavad faktorid. Enne ei saa järgmist sammu astuda, kui koer reageerib oma nimele kohe ning on valmis koostööks.
Lisan lingi, et mis asi on teraapiakoer...?
http://lemmik.postimees.ee/4071187/paljud-inimesed-omavad-koerateraapiast-vaararusaama

12. aprill 2017

Kevad astub sammhaaval... Juba õrna rohelust näha. Puudel ja põõsastel pungad peagi lehealgmetega puhkemas, mõnedel liikidel jälle õitsemishoog. Loodus käib ringi omakava järgi, kuid mis toimub maailmas on mõtlema panev. Pagulaste teemad... Mis ma ise arvan, ei avalda, kuid ega poolt ka pole... Kirikuplahvatused Egiptuses, hetkel ise veel hirmu ei tunne. Vahel jään asjade üle juurdlema. Miks nii palju ülekohtuseid kuritöösid? Vahel tundub, et osa maailmas olevatest inimestest lihtsalt ei oma eetilisi tõekspidamisi oma väärtustena. Nojah, ei taha nagu endast kaugemale jäävatest probleemidest kõigutada, kuid murelikuks ikka teeb. Lugedes järjekordset kas enesetaputerroristi rünnakut kas siis mõne mootorsõidukiga või pommivöö laadse eneseõhkimise teel nojah lubav usk. Emotsionaalselt oleks see raske kanda, kuid peab võtma kindla seisukoha ja ennast mitte ümbritsevast lasta kõigutada ega kaasa ohkimine ka mingit abi probleemide lahendamisele anna. Nii see on, kui kasutaks kiriku ja kogudusepastorite sõnakasutust, siis ,,maailm on hukas" ...
Lapsepõlvest on jäänud kõrvu kõlama ning pidevalt korrutas vanaisagi, et miks usk küll lubab tappa?
Sai siis täna paariks tunniks sadulasse tõustud ning metsatiir ära tehtud. Üllatusi kui palju, kuulsa maadleja sünnikodu maadel (Hundi-Lundi hoiualal) on toimunud valgustusraie ja hooldusraie. Kuna tegu  karjamaaga, mille pind on mõnekümne aastaga metsaks ära kasvanud, kuid teada tõde, et karjmaale kasvanud mets on haige ja saada olev puit enam kvaliteedilt seda nõudlust rahaliselt välja ei anna. Muidugi mis nüüd silmale nähtavaks on saanud, kultuuripärandi nimekirja kinnitatud kiviaiad, mis annavad ikka teistsuguse ilme maastikule.  

 

10. aprill 2017

Üks samm jälle edasi astutud. Moodustasime pere MTÜ.
Meenutuseks toon väikese loo jällegi taustaks. Aastate pikkune treeneritöö on viinud erinevate sotsiaalse tausta pereprobleemidega vaevlevate laste ja noortega kokku puutuma nii valla sotsiaaltöötajate, noorsoopolitseiga, kui ka valla konstaabliga.
Käesolevat lugu alustan, siis sellest, kuidas meil käidi kahte noort alaealist tüdrukut meie kodunt
 otsimas.Oli palav ja kiire heinatöö aeg, kui meile saabus politseikirjades ja värvides massin heinamaa serva. Esimesena astus autost välja siis aastal 1996-2007 politseiridades töötav Andrus Kaarsalu, kes ühtlasi täitis kohalikus vallas valla Konstaabli kohuseid. Ja esimeseks küsimuseks küsis, kas minu juures laagris veedavad aega Kristiina ja Veroonika (perenimesid ei jaga) ... Muidugi hakkasin naerma ja ütlesin, et ei ma kedagi varja ega taha kedagi peita. Hea meelega lasen üle kontrollida, muidugi oli see üllatus mulle, et millega noored võivad tagaselja hakkama saada. Igal juhul mu sisetunne ütles juba konstaablile järgmist, kus ma ikka soovitan neid tüdrukuid otsida. Soovitasin Veroonika koju piiluda ning taha tuppa, mis pidi olema päris nurgatagune. Enne politseiga kohtumist olid noored minu juures trennis käinud ning nende kahe omavahelisest vestlusest minu kõrvu kostus, kuidas neile pakkus nalja, mismoodi
Kristiina vanemad ära peteti. Oh jah oli see vast klaperjaht noortele ei taha kummagi lastevanemate rollis olla. Ja see tagaajamine kestis ikka mitu aastat, küll tüdrukud ei jõudnud kooli. Vahel võtsin neid neljasilma vestlusele, et teada saada põhjuseid, et miks selline kodunt ära
jooksmine... Üks põhjus oli muidugi Kristiina ellu tulnud abielumees, kellega taheti kohtuda.
Kuid tüdrukul oli karm kodu ja kasuisa. Vahel mõtlesin, et nagu tuhkatriinu saatusega tüdruk, kes pidi kodus teiste kuue õe ja venna eest hoolt kandma.
 Kuid mainin, et vahel ei tohi me teiste ellu väga sissetungida.
Esimest korda kohtusin Andrus Kaarsaluga aastal 1996  juunikuus. Ja edasi muutusid kohtumised juba noorte pärast päris sagedasteks. Vahel oli tunne, et olen võtnud juba Miss Marple rolli endale.
Mainin nii palju, tegelikult Andrus Kaarsaluga suhtlemine andis palju positiivset ning  palju suutsin minagi noorte teemadel kaasa rääkida.
Mis tegelikult siis oli. Kahe suurepere noored alaealised tüdrukud olid kodunt omavoliliselt ära jooksnud ja kui ma eksi oma mälus sobrades, et mingit teid pidi olid nad jaganud infot, et nagu viibivad minu juures laagris.
Muidugi on ka teisi lugusid, kuid nimed korduvad, kes sattusid või tõid meie ellu paraja portsu sekeldusi ja teemade lahendamisi. Kuid selle poolest olen saanud mina isiklikult tohutu karastuse.
Kõige olulisem on jääda iseendaks ning öelda, seda mis siiski õige ja õiglane.
Ma päris enda juurde ikka ei võta, kui selleks pole põhjust olnud.

7. aprill 2017

Polegi tükil aja siia kirjutanud, lihtsalt pole vaimu peale tulnud. Kuigi ühte koma teist on korda saadetud.
Viimane nädalavahetus 02.04. noored koos isaga koristasid õuet. Ma ise olesklesin töörindel.
Hea tunne kogu pere jälle koos.
Oo jaa, hetkel toas nagu kevadine linnulaul, viirud korraldavad hetkel kevadkontserti. Hommikuti kui kellegil telefon heliseb läheb kohe kisaks lahti. Kui kõne vastu võetakse vaikivad nokad. See nädal ka siis oma trandulett välja võetud ja mõned kümned kilomeetrid maha vändatud nii juba trenni mõttes.
 Kõige väsitavamaks loen koerte erutust, mis väljendub ühtses kisakooris ehk siis haukumises. Esmaselt teeb oma suu lahti Sofie, kes on nii erutatud juba minu õue ilmumisel. Nii et pean ennast kehtestama päris palju. Tajun, et ma pole mina ise. Koerad olid täna arvamisel, et nemad viivad mind jalutama, kuid ma pidin neile järjekordse pettumuse valmistama. Olles viimaseks sõnumiks neile edastanud ikka koju jäämise, sest arvati, et saavad kohe kaasa minuga. Kuid valmistasin neile täna pettumuse, ma ise ei tunne piinlikust. Püüan saada tagasi tasakaalu ja juhirolli, mis pika eemalolekuga on kaduma läinud. Sooviks on, et pean õues saama ilma haukumiseta liikuda ja minu hoovist välja minekut ei dikteeri koerad.
Ramsuga liigume järjest edasi, käisime jälle kitsekesi vaatamas. Muidugi erutatud, pean proovima rohkem temaga käia, kui on rahulikum, muidugi uus olukord ja rihmastatult liikumine koos inimesega on andnud rohkem kuuleka koera mõõdu.
 

Uue nädala algus ja selle nädalaga lõpeb siis ka aprill ja ees ka aruannete tegemine. Uhh, jube eks iga uus asi on raske, aga õnneks aidata...