21. veebruar 2017

Täna siis lõpuks selline ilm, mis juba meelepärasem ja sademeteta, kuigi vabariigis teedele antud libeduse oht.
Nojah, meil ei ole eilse seisuga jälle vett üldse majapidamises. Veepump jälle kaevus ütles ülesse õigemini pumbarelee. Vesi mille siis kaevust pump majja tõi sisaldas väga suurelt keemilise vahendi tugevat lõhna. Probleemi juur peitub Nõuka aega, kui meie külas hetkel asuvas paekarjääris asus asfalditehas, kus siis olevat kohalike elanike teada mingit keemiat kas siis meelega või kogematta maha voolanud, seda otseselt faktidena kinnitada ei suuda tänini, aga keskkonnaameti poolt on see keemia pinnases täheldatud ning aeg ajalt jälle mingi ilmastikumuutustega silma torganud kohalike kaevuvee keemilise struktuuri muutustega.
Kõige kummalisem on see teema, et juba aastaid enne Vabariigi sünnipäeva siis mingi probleem veepumbaga või veega. Ja mõtisklen, et miks... kas miskit jääb endal tegemata  või on pumbale paigaldatud relee siiski nii tundlik niiskusele, et lihtsalt vastupidavus lõpeb läbi kõrbemisega.
Hetkel veame naaberkinnistult ja uurisin eile teiste lähedale jäävate naabrite kaevude olukorda. Kuid neil jah sügavamatesse kihtidesse puuritud. Ja meil jääb puuritud osa  6 m sügavusele...
Hobused said täna välja ja naudivad siis oma ,,konservi", eile õhtul sisse lastud hobuseid vaadates, nautisin nende väljanägemist ning uudishimu. Hindasin omi kitsi ja nende tiinuseid ning viskasin pilgu Hertale ja Teebale, kellelt ootame siis ka pisiperet mõne kuu pärast.
Loomad on lahedad ning hea meel, et pere töötab koosmeeles. Mida paljudes peredes ei osata märgata ning hinnata. Tihti tekivad konfliktid noorte ja vanemate vahel. Tean mitmeid perekondi, kus on märgatavad konfliktid just läbi saamise ja tegevuste ühildamise osas. Ja kuidas edastatakse tööle suunamise infot, et see kedagi jalust ei rabaks ja vastumeelseks ei tee.
Linnas lõppes mul siis ühe õppeveerandi ulatuses toimunud loodusringitöö. Lapsed olid kurvad teada saades, et rohkem ei toimu selliseid tunde. Olin imestunud ja tekkis küsimus, et miks? Lihtsalt kool tellis ja olen aru saanud, et minule näiteks sobib ideaalselt ühe õppeveerandi jooksul ringitöö andmine. Ja linnas käimine on lausa mõnus vaheldus igapäevasele tööle. Põhikoht, mida ma igakord külastasin olid raamatupoed. Oo jaa, nõrkused ja kiusatused...

 

19. veebruar 2017

Sajab ja sajab... Ja õue on libe ning vesi  majapidamises on omandanud kõrval maitse... Eile sai ostetud poest paar pudelit joogivett ja lapsed tõid suurte nõudega naaberkinnistult käsivinnaga kaevust. On elu, eks mõtteid tiirutas siia ja sinna. Veel on ikka tõeline keemia lõhn ja maitse juures. Küllap küsimus millest küll. Pole uurinud, kuidas teistel meie kandi inimestel. Maapind on külmunud. Varem on ka olnud, just siis kui maapind külmunud ja kallas vihma. Pikemalt mõtiskleda ja heietada, kes võiks süüdi olla, seda ma tegema ei hakka. Pigem homseks uurin, kuhu pean pöörduma, et viia vajalikud veeproovid, et teada saada, mis meie kaevuveele iseäraliku lõhna ja maitset tekitab. Niikaua, kui lõhn juures ei soovi isegi pesemas  käia.
Hobused on sees. Eile kui neid hommikul sisse lasime, jooksid kõik suure rõõmuga kimades nii palju kui jääs õue lubas.
Tütre kooli lõpetamine oli Järvamaa kutsehariduskeskuse korraldamisel tagasihoidliku mõõdu järgi. Miskit suurt ilusat või suurimat kontserti pakkuda polnud, kuigi toimumise koht Paide kultuurikeskuses. Nüüd siis vaja leida veel sobiv töökoht, kuid minu esmane soovitus on, et hakkaks mõtlema autojuhilubadele. Ilma nendeta siiski siin ilmas ja maal elades enam hakkama ei saa. Muidugi jama on, et kütuse aktsiisitõus on pannud veel viimaseid talupidajaid kaaluma, mis asi siin ilmas sobib teha. Kurb on lugeda selliseid mõtteid ajalehe veergudelt.

 

16. veebruar 2017

Pea varsti blogi lugejate ring saavutamas 90 tuhat. Uskumatu, kuid rõõmu valmistav.
Nii nagu lubasin, et tõusen ka sadulasse teisipäeval nii ka tegingi. Enne käisin kohalikus raamatukogus, viisin ühe teaviku, mil oli käes hoidmise tähtaeg kukkunud. Ja seekord pidin olema üksinda, kuid piiratud ajakasutuse tõttu kihutasin kohe koju ja hõikasin tütrele, et liitun temaga ratsutama. Ilm oli super, linnud laulsid, hobused oli sadula all tulised iga hetk valmis kimamist alustama. Muidugi sai mõnda lagedat heinmaad ka kappamiseks proovitud. Üha enam tulisust ja valmis edasiminekust näitasid hobused. Ja muidugi mõnus algus tööpäevale tehtud. Mis enam emotsionaalselt parimat saab olla.

Kui kolmapäeval silmasin Raplamaa Sõnumitest ühe sugulase surmakuulutust, siis veel kolmapäeva õhtul ma polnud otsustanud kas minna matustele. Kuna jagasin leitud infot oma lähedastele, onu ja tädi otsustasid kahekesi alul minna.  Muidugi peale väsitavat ujumisvõistlust kus ma midagi märkimisväärset ei saavutanud. Koht ja saavutatud aeg jäi samaks. Eks viga kah vähestest treeningutest. Ja muidugi füüsiline väsimus, mis oli tekkinud suurenenud treeningkoormusest. Käisin lihtsalt ujumas, et natuke tööelule väheke teistsugust liikumiskoormust saada.
Kolmapäeva öösel nähtud uni ei andnud ka korralikuks väljapuhkamiseks asu. Kell kaks ja nii hommikuni välja üleval. Püüdsin nii ja naa nähtud und eemale peletada, kuid olen varemgi maininud, et näen harva, aga ikka ennustusliku tähendusega und... Siia ma ei kirjuta, sest unenäo sisu lihtsalt õõvastav ja kohati ebameeldiva sisuga. Mis puutub täideminekusse, siis veel ei oska öelda, kuid tean miski lähimal ajal juhtub. Kuid kellegi lähedasega... Nähtud unenäo põhjal mainin, et tihti täide läinud unenägu annab kindlama vastuvõtmise ja ei tekita enam mingeid ebamugavusi. Lihtsalt ettenägemine annab kindlama tunde.
Eile hommikul kella 8 paiku polnud ma endas veel selgusele jõudnud, kas minna matustele või mitte. Otsus tuli pärast ema helistamist ja siis läksingi. Viimati selle suguseltsiga kohtusin 5 aastat tagasi, kui oli 12.02.2011 vanaema Milvi-Estri matused. Imestasin eile, kui võõraks olid jäänud inimesed, siis kui vanaema elas hoidis ta meid kõige ja kõigi eluoludega kursis. Kuid jah natuke kurvaks teeb, et elust nii palju võetakse kas siis tervise rikke või mingi muu tõsise haiguse tagajärjel. Või kellegi solvang võtab veel viimsegi tahte eluks. Kui habras on tegelikult inimese elu... mõelge enne, kui lausute kellegile oma irooniaga või naljaga pooleks mõne repliigi.
Mis puutub Ramsusse, siis pole veel mingit kodu kindlalt leidnud. Seisangi lõhkise küna ees...


 

13. veebruar 2017

Hääd sõbrapäeva.

Päevad on pikemaks veninud. Ja ilmad veebruarikuiselt kenamaks muutunud. Päikest on rohkem ja õhtused loojumised värvivad taevalaotuse mitmevärviliseks. Ja siis tekitab lihtsalt hämmastavalt kevadeigatsuse.
Mis teinud, mitte midagi erilist. Testemona läks siis oma õige perenaise juurde Jõgevamaale. Muidugi oli juba vanust kah loomal, 19 turjal. Mõtteid seinast seina, kuna meil üks poni sama vana ja hoidsid piisavalt kokku jah, aga siin ei olnud minu otsustada. Mõned hetked tõid ikka pisarad silma, kuid ma hoidsin ennast palju tagasi. Imestan isegi, et jube kui ruttu on aeg läinud, et loom kes meile kunagi toodi oli ju alla 10 ja nüüd nii kõrgesse ikka jõudnud. Kuidas küll aeg on kihutanud ja kuhu kadunud.
Kuid ütlen ikka, et aitäh Testu, olid meile väga super hobu.
Kuid eks meil vaja edasi liikuda ja koolitada noori hobuseid. Ja mis hämmastav, noorem pesamuna tütar ikka aega võtab ja nendega trenni tegemas käib. Esialgu käib koolitus käekõrval maast.
Laupäeval käisin sõbranna sünnipäeval, hilistel tundidel lahkudes. Leidsin autosse istudes, auto ukse lahtiselt ja pardadzoki lahtiselt. Kuid mulle tundus, et keegi oli käinud midagi otsimas ja arvata võib, et esimeste külaliste lahkudes siis kiirustades lahkunud. Muud ei midagi...
Ja eile linnas käies, auto seisis  Rapla raudtee parklas perrooni ääres, kus siis varastati ära bensupaagi kork. Mis muud üritati jälle paagist bensu kätte saada. Kuid meelega enne parklasse minekut ma paaki benssu ei võtnud ja kogus oli alla igasugust taset. Ja muidugi mängib palju paagi ehituskeerulisus... Ükskord prooviti ka varastada, kuid ei saadud. Muidugi jälle kork jalutas siis jälle kellegagi kaasa... Ja mul seisab jälle uue hankimine... On saadana silma munad... Paneb ikka vanduma ja igat masti sõnumeid peas veeretama.
Täna püüan siis ka sadulasse tõusta. Vanemal tüter läks vet. arsti abilise eile eksam hästi ja laupäeval lõpetamine. Ohh jah, nii palju sündmusi.
Veel miskit, leidsin fb lehelt linnukoerte koolituse lehelt, kus tekitas paljudes koerteomanikes paha meelt, viis kuidas jahikoera spanjelit õpetati. Ja kui ma ise seda vaatasin, oli tahtmine tollele omanikule koht kätte näidata. Mida ta teeb koeraga, koera koolitamiseks on teised meetodid. Mitte füüsiline ja maha surumise mõttel. Kõike saab arendada ikka mängu alusel. Kurb ja samas vihale ajav... Mis koer sellest saab, kes kardab juba omanikku, maad mööda roomates.... oh vastik...
http://www.iltasanomat.fi/kotimaa/art-2000005086944.html


Ja muidugi ei tohi ära unustada, et peab jälgima linnugripi teekonda... fb lehel jagatakse väga põhjalikku infot, kus leidub ja kus on juba ettevaatusmeetmeid tarvitusele võetud.


https://www.youtube.com/watch?v=8475nlRVbLA&feature=youtu.be


 http://www.vet.agri.ee/static/artiklid/46.Lindude%20gripi%20infovoldik.pdf

11. veebruar 2017

Loomad, kenad talve ilmad ja Kihnu Virve

Mu igapäeva kohustuste hulka kuulub jälgida koerte söögilauda, et see oleks rasvarikas ja energiakulutustega tasakaalus. Keedan igapäev putrusid, kuigi mõni suurem koerakasvataja lööb risti, kui kuuleb, et keedan teraviljajahudest putrusid ja lisan tapajääke, kalamaksaõlisid või vahel linaseemneõlisid. Olen aastate lõikes proovinud igasuguseid menüüsid, kuid see mida ma olen viimased paar aastat teinud, olen jäänud kindlaks, et see on parim. Vahel harva, kui väga kiire jagan koertele krõbinaid, kuid minu mentaliteet loomapidajana ei luba siiski seda pidevalt kasutada.
Hobuste söötmise osas on mul veel palju õppida, luua ja mõelda ning läheneda individuaalse ratsiooniga indiviiditi... Oo jaa on see päris hea väljakutse. Kuid midagi aeg näitab mis ühele on parim, teisele hobusele halvem variant, kuid õnneks on mul selgem pilt, mida üks või teine hobune eelistab.
Käisin tänagi ise hobuseid toimetamas ja koertele valmistasin jälle suure portsu putru, kuna külmad ilmad, siis vajavad koerad ja hobused välitingimustes rohkem tasakaalustatud söötasid.
Hetkel plaan veel otsida puhast kaera, eelistan mõnedele hobunatele kaera anda, muidugi uurin ja jälgin pidevalt tugevate, tegusate ja spordis (mõtlen kõik alasid hobustega tegelemisel) tuntust saavutanud inimeste kogemuste baasil. Ja muidugi enda kogemusi ühildades siis teiste inimeste läbi proovitud söötadega.



https://www.youtube.com/watch?v=WIvaGV9HCIE

Üks mu lemmiklauludest Virve repertuaaridest. Ja seda laulugi laulis Kihnu Pere. Hää meel, et sain olla ja käia.
 Sai siis käidud Kihnu Virve pereansambli kontserdil. Hämmastav, et kohalik Raikküla Farmeri kultuurikeskus rahvast täissaaliga vastu võtsid 89 aastat turjal kandva eaka ja väärika Daami. Vähe on neid inimesi, kes suudavad läbi elu marssida nalja ja lauluga. Teades, et ega ükski prohvet pole kuulus omal maal, et teatud kuulsusega ikka kaasas käib kohalikus elus kadedus ja kerge uss, kellel hästi läinud. Mis teha, kuid laul teeb rinnarõõmsaks ja inimesed esitledes veel rõõmuga seda teevad. Näha inimest, kes on aastaid olnud rahvalaulikute esireas just oma vitaalsuse ja huumoriga. On see ikka üks ütlemata vahva. Kui võtta aastaid tagasi sain ma Kihnu Virvet tänu oma abikaasale tundma, kel olid tol ajal suured unistused misjonärina ümber muuta usu läbi inimesed kristlasteks. Kuid jah nähes agasid ja minu missioon ei ühtinud, sest olen mitmendat põlve maakas ja nähes usu vastu või Jumalast ette jooksmise mõtlematusi ei andnud see mulle suuremat missiooni tunnet, pigem kahandas midagi kuhugile lõhkuma minna, ei ole minu mentaliteet. Kihnus tegutseb aastakümneid Vene Õigeusu kirik, mida kohalik rahvas austab ülekõige ja peavad seda pühamaks. Ja muidugi tegi teine pool koostööd ka teiste usukonfenssioonidega, et kaasata suuremad töövõimalused ja läbilöögi usulainel Kihnus, kuid täis saali ükski koosolek ei toonud ja Märt Vähi (2000. aasta novembris asutati Märt Vähi juhtimisel ning eestvedamisel MTÜ Lootuse Küla ning peagi alustati praktilist Lootuse Küla rajamist ning tööd alkoholi- ja narkosõltlastega. Märt Vähi juhib MTÜ Lootuse Küla juhatuse esimehena rehabilitatsioonikeskuse tegevust ning arengut ja EKNK piiskop-emeeritusena EKNK Lootuse Küla Kogudust; Märt Vähi on üks MTÜ Lootuse Küla Päästeseltsi asutajaid).
Märt Vähi töö on leidnud mitmeid tunnustusi sotsiaaltöö valdkonnas. 2014 aasta veebruaris tunnustas ka Eesti Vabariigi President piiskop Vähit Punase Risti III katergooria märgiga). Kes mainis tol korral, et tema ei näe, et sinna teine kogudus kõrvale rajada.
 Ja nii õnneks, et meie pere teekond Kihnu saarele suletuks jäi. Ja nüüd mil aastaid Raplamaal elanud, ei ole ma kahjuks sellest üldse  unistanud. Väärtused ja tõekspidamised kasvavad, kui tekib perekond ja elu raskused seisavad nagunii igalühel ees. Ja kuidas neid võita või läbi minna kahjuks keegi ette ei näe. Need tuleb igalühel endal kogeda.
Mingi märk siin elus maha jääb, kui ükskord lahkumise teekond ees. Väga südamlik õhtupoolik oli, kinkisin veel kimpu köidetud lilled, kuna 30.01 tähistas Virve oma 89 sünnipäeva.
 

8. veebruar 2017

Oo jaa, jälle -18, kena hommik päikese paistega. Mina põristan, kuna harjumatult külm on ja kipub isegi toa sisemust jahutama. Hommikuks jälle +18 sooja sees. Olen harjunud nati soojemakraadiga. Kuna välitingimustes kipub külm ikka naha vahele pugema ja eks palju asju mis ootamatult mõjuvad. Ja muidugi ei ole kunagi halba ilma vaid ikka halb valik riietumisel.
Hobused on öösiti sees, hea kui soojendavad oma kehaga veel kitsekesi ka. Kuigi ega nad külma ei karda.
Koertega jooksmas külmakraadidega ei käi. On vahel minu käest küsitud, et miks eelistan linnukoeri kelgukoertele, lihtsalt lühikarvaliste linnukoertega selline teema, kui ilmad jahedamatele kraadidele pöörduvad muutuvad nemadki rohkem sooja lembelisemaks,  külma ilmaga eelistavad rohkem magamist. Muidugi linnukoerte aktiivsus ületab kelgukoerte aktiivsuse muidugi ikka treenimises on päris palju ärategemisetööd. Nii, et inimestena kui valime mingit tõugu, siis peab tegema eeltööd.
Kuid muidugi Ramsu puhul magamissoovi märgata pole. Kui meil Lara oli, tema magas oma pesas kogu aja, kui ainult korraks käis väljas oma hädaringe toimetamas kiirelt ja kähku tagasi oma pessa. Mulle meeldivad, kuid antud tõug kas siis Siberi haski või alaska malamuut pole minu maitse, muidugi on mu mees korduvalt maininud, et võtaks malamuudi, kuid olen raiunud vastu, et see pole meie maja koer. Kuna neid tõuge lahtiselt pidada ei saa, siis mu eelistus jääb selliste tõugude peale, kes on kasvatatavad koos inimesega ning hiljem ei oleks probleeme.
Tegin täna tellimuse kanasöödale, hobustesöödale ja koertele. Kõik ühest kohast. Mulle meeldib, et saan need kätte sobivast kokkulepitud kohast.
Ongi argisele hommikule kirjatükiga algus tehtud, vanem tütar toimetab juba õues loomadega, pannes neid ükshaaval tegevuse mõttes karjamaale, kus siis hommikusöök ette pandud.
Muidugi on ka salajasi unistusi, ootan oma uut autot eks näe, millal viimane eestisse jõuab. Kuid igal juhul see kuu on kindel.

7. veebruar 2017

-18 külmakraadi.

Mõnus, kui päris tali on kohal. Muidu unustamegi ära, mis on temperatuuri langus alla 0. Paljudel on esimene küsimus, kas auto käivitub. Siiani mul see probleem on puudunud, vähemalt ühes asjas pole mind auto alt vedanud. 
Kuidas me elanud oleme, ikka parimas usus ja lootuses, et midagi muutub või läheb paremaks. Kuid tegelikult on nii, et kui me ise ikka eest ei vea ja ei käivita ei toimu ka muutused.
Ahjaa sain teada, et Lorenzo vahetas kodu. Uurisin, et miks? Selgus, et poni oli hakanud ülemvõimu taotlema. Kas see on põhjus looma edasi müümiseks no mitte nii kindlalt, aga lihtsalt. Ja just sellise inimese kätte, kelle puhul jah ma eriti ei poolda. Kuid ainus mida saab teha on jääda kaudseks jälgijaks. 
Tänu Lorenzo kodu vahetusele uurides natuke ESHKS asju, sain teada, et üks hobune on ikka maha kandmata, kes ammu surnud. Ja hämmastav vanuski oleks praegusel ajal 27. Kuid jah saatus Maiul oli kurb, tol ajal pidasime ühte kahevärvilist noort poni täkku kes ei sallinud vanemaid märasid ja korduvalt ründas. Pidasime vahelduva eduga üksi ja lasime karja, et oleks seltsis. Ja harjuks karjas olema. Kuid jah kumba eelistada, kas vanemad märad eraldi või täkk üksinda eraldi. Sai nii ja naa hoitud, kuid ükskord juhtuski, et noor aastane või kahe aastane kes enam mäletab, tean lastel on need asjad paremini meeles. Jah olles aga hommikul juba 24 tunnisesse valvesse naasenud jäid tol hommikul hobuste välja laskmine laste hooleks. Ja kui nad olid seda teinud leidis ülesannet sooritav laps juba Maiu pikali maast. Kutsus kodused appi (tol korral oli kodus teine pool ja Olav ) ja enda neli last. Kuid siis otsustati helistada mulle, töö juures rääkisin mis olukord kodus valitseb ja pean korraks ära käima. Ja nii ma tegin, kuna olen õppinud veterinaariat, siis pidin tegema otsuse mis edasi saab. Koju saanud läksin hobust vaatama, siis vahetasin riided, üritasime kamba peale teha massazi kuid mis mulle kõige rohkem ei meeldinud oli hobuse lihaste kangus. Kange liigeste pool nagu oleks kuskilt mingi närv läbi lõigatud. Võtsin mõnedele vetidele kõne, osasid vette ei saanud kätte ja mõnel oli visiit pooleli. Üritasime veel mitu tundi hobust ülesse saada, kuid mis tulutu see tulutu. Keerasime siis hobuse teise külje peale, et ei tekiks lamatisi. Kuna ühe abi osutaja sain küll kätte, aga selle inimese abi jäi kohale tulekuga juba hiljaks, sest hobune lahkus parimatele karjamaadele esmaspäeva hommikutundidel oli mu esimene visiit lamava hobuse juurde. Kust ma ei lahkunud enne... See oli õudne, praktiliselt istusin hobuse pea minu süles. Ja kui ta viimaseid hingetõmbeid tegi ... jah ei taha mäletada neid emotsioone mida mõtlesin... 
 Kuna üks laps kaugel koolis, siis ma sellepärast helistama, et midagi siia täpselt vanuseliselt kirja panna. Kuid teadu pärast ikka vigadest õpitakse. 
Noored kanad, kes meil viiekesi papagoi puuris elama pidid laksid nüüd taas jälle suuremate-vanemate kanade hulka tagasi.
Kuidas Ramsuga hetkel seisame, sest küla peale minek on täiega suur probleem ja lahtiselt hoovis teda pidada ei saa. Peame rohkem teda kinni hoidma. See töö on ära jäänud ühel perel, kes oleks pidanud piisavalt kontrollima, et koer kodus oleks. Kurb kui koersaatus on selline, et peab ühe probleemi pärast kodu vahetama. Ja siis kas saab hea kodu...? See on õnnemäng? Ja plaanida tema pärast oma elu ümber korraldama ka ei hakka. Ja ootame ikka sobivat kodu.