24. mai 2017

Viimasel ajal suht raske mõtteid kirja panna. Kuigi tegevusi hobuste ja koertega piisavalt palju olnud. 
Elasin fb vahendusel kaasa ühe koera loole, kus koera omanikuks arvata võib on vaimse alaarengut omava naisterahvaga. Jubedaid videomaterjale jagati Eesti koerainimeste fb kontol. Oh see oli jube, ma ei suutnud ühtegi materjali lõpuni vaadata. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed suudavad filmida ning sekkumatta pealt vaadata. 
Kuid samas suhtlesin loomakaitseliidu juhatusega, et kas pole tõesti võimalik mingit ettevõtlust, koos juriidiliste seadustega avada, et mis nimelt tegeleb väärkoheldud loomadega või väärkohtlemist pealt näinud inimestega. Kelle arvamust siiski kuulda võetakse. Hetkel lihtsalt palju asju jäävad seaduste taha. Leian, et kas ikka vormikandjad peavad tegelema väärkoheldud loomade teemaga, pigem las nende ülesanneteks jäägu ikka korra ohjeldamise ja kuritegude avastamise ning muu korra hoidmisega.
Kahju on see, et väga palju avaldavad  inimesed arvamusi emotsionaalsel tasapinnal. Kummaline on, et kõik on lubama midagi ränka ning mõtlemata sealjuures, et tegelikult pole neist kellegist mitte midagi tegijat. 
Ahjaa, oli kokkupuude seadusesilmaga. Siiani mõistus ketrab ning tahtmata uskuda, kuidas suhtub üks politseimundrit kandev naisterahvas aastatetagusesse meil kodus juhtunud loosse. Samas mõelda, et mida tegelikult mina tundsin... On asju mis lihtsalt ei unune kergelt.. Saan aru, kui meesterahvas midagi ebakompetentset ütleb, kuid naisterahvas... veel vormi kandmisel...
Täiesti uskumatu minu jaoks. 
Kuigi olen mõtteliselt andestanud ja kuna nägin pealt, kuidas isikule veel kohalike poolt naha peale anti. On mul mitmeid kokkupuuteid antud aastatetaguse loos eksisteerinud isikuga. 
Veel midagi minevikust, olen korduvalt mõningaid asju endalt küsinud, et kui ma oleks Põllikul juhtunud asju jaganud politseiga, et huvitav, kas siis oleks nad ka sama rumalalt vastanud... 
Samas hea meel, et kõike ja kõik minuga juhtunud asju ei ole seadusesilmadega jaganud. Pärast eilset kokkupuudet politseiprouaga sain oma mõttetele kinnituse, et siiski ei pea kõigest ja kõike politseiga jagama... 
Põllikul kus ma lüpsifarmis töötasin tuli igat masti lugusid... Ühe kosilasest kirvemehega seisin silmitsi, kelle pärast hüppasin esimese korruse aknast õue ning farmi puhketuppa lukustasin paariks tunniks. Kui korterisse tagasi naasesin, istus ,,arvatav kosilane" köögis taburetil lahkumata minu korterist. Nojah, palusin korduvalt lahkuda, kuid seda ei juhtunud ja ühel hetkel sooritasin omapoolse äkkrünnaku, et lihtsalt lahkuma panna. Ehk siis lükkasin nii nimetatud kosilase köögi põrandale pikali. Taburett, mille peal viimane istus haarasin teadlikult enesele seekord relvaks... Küsisin kas ta lahkub, kuid vastuseks tuli üleolev irvitus, ega miskit andsin põlveõndlasse esimese obaduse õrnalt sama taburetiga... Pikali olevalt mehelt kostus üleolev irvitus... miskit juba teise löögi tiba tugevamalt, kuid seegi obadus ei pannud meest kulme kergitama ega minema asutama... Võtsin endas rohkem julgust kokku ja seekord veel viimase löögi uuesti põlveõndlasse (mees lamas selili asendis jalad ja käed püsti) juba tugevamas vormis, nii et ennastki ehmatas. Kuid viimane täpne löök pani mehe lahkuma, muidugi ust pauguga kinni tõmmates nimetas ta mind teatud maja kandidaadi nimetusega... kuid ma ütlesin, pigem olen ja elan üksi, kui jagan enda elu padujoodikutega. Muidugi oli veel teisi intsidentse, kuid nendest juba hiljem, kui selleks sobiv aeg... Mäletan selle mehe nime, kuid teadlikult ei maini, kuna inimene elab.
Probleem sai alguse sellest, et valesti mõistetud lause valesti sellele meesterahvale delegeeriti... Kuid jah nüüd minu jaoks on see küll minevik, kuid neid asju lihtsalt kustutada ei saa. 
Ja kummaline on see, et miks need on juhtunud? Kas meid eluks millekski ette valmistada või lihtsalt elukatsumused, mis panid proovile, millist tulevikku endale kujundada soovime... Uskusin siis ja usaldasin palju juba tol ajal jumalat, mida teen ka nüüd...

19. mai 2017

Oli vast kevadilm eile. Üle pika aja näitas ilm kah soojemat palet. Juba hommikul peale abikaasa hõiget, et lubatakse üle +20 kraadi sooja. Kuna hommikupäike ja selge taevas ajasid kohvitassiga õue....
Esimene käik õue andis juba ülevaate, et millise riietuse selga võin jätta. Oli jälle tegus päev, osalesin kahe poniga kooliüritusel. Väga huvitavalt oli asi välja mõeldud. Nii, et kõik lasteaia lapsed said ratsutada. Olen kooliga ju teinud ratsakooli värki, kus lapsed on saanud ratsutamas korra nädalas käia. Ja muidugi enne kooli juurest lahkumist Tassa oma valjad ära lõhkus. Muidugi eriti ma rõõmus polnud. Kuid kõik käis nii kiirelt, sidudes just moment jalutusnööri ümber kaela, kui ratsmed maha kukkusid ja Tassa jalaga peale astus, nii et jupid lendasid. Muidugi õnneks koht mis purunes ei vaja seeläbi valjaid terviklikult välja vahetamist, vaid saab uue detailiga asendada. Muidugi tegu peenikesest nahast valjastega, mu esimese hobuse valjad. Mis aeg-ajalt jälle kannatada saanud, kuid noortele hobustele ei taha kohe uusi valjaid kasutusele võtta, siis mingi aeg, kui aeg seal maal vahetan kui materiaalsed võimalused lubavad.
Nojah töö juures siis selline teema päeva korral, töötaja lahkus päeva pealt. Täiesti üllatus, kuid jah. Ega see palk kah suurem asi pole... väheke murelikuks teeb... Juulis on jälle mul võetud puhkus ja siis ka heinatöö. Kuid loodan parimat eks näe. Sügisel septembris saab mul täpselt 10 aastat pidevalt töölkäimist.
Eile siis noori ühelt karjamaalt teise viies, sain kogeda ühe kui teise poni iseloomusid. Lilii Marleen on kena välimiku ja väikse peaga ponilaadne puhtatõuline eesti tõugu mära. Kuid väga õrna iseloomuga.
Muidugi on viimaste aegade sisse mahtunud ka Soomereis, kus jõudsin muidugi ära eksida ja ütleks, et lihtsalt ei mahtunud mu seiklused kaardile ära. Neljapäeval tänava nimede järgi selgus, et olin oma liikumisega jälle 20 km lõunasse võtnud ja seega paaril saarele korralikud tiirud peale teinud. Nii et polnud aega mõelda, et teeks korraliku lõunasöögi priimusel. Mul vahendid kaasas, kuid piirdusin teisiti. Vaid mõni pirn, kuum tee termoses ja paar grillvorsti ja mõtted, kus ma olen, ei andnud korralikult asja naudinguga võtta. Ja järeldus jälle, et peab olema korralik kaart. Hea küll laeva pealt mingit linna infovoldikut ebapiisava materjaliga tagab ikka korraliku eksimise. Nojah, mul pole keelega probleeme ja mitmeid kordi pidin pöörduma kohaliku rahva poole, et kuhu suunas pean hoidma, et tagasi õigeks ajaks sadamasse jõuda.
Tagasi teel kasutasin juba eksimise ja ajakulu hirmus pigem kiirmaantee paremat serva. Ainus mõte kummitamas peas, et mis ma kohalikule politseile mainin, kui viimased peaksid kiirteelt vuramas leidma ja kinni pidama. Kuid õnneks pea leidsin ennast taas tuttavatest paikades ja siis naasesin tagasi rattateele ja vurasin paralleelselt kiirtee kõrval Helsingi kesklinna suunas. Ja pea 3km kaugusel keskusest märkasin oma lemmikorientiiri kõrgel mäenukil asetsevat kirikutorni, mis nagu mulle majakaks ja andis kiiremaks tempoks, ehk siis sadamasse sooja saada ning ära vahetada märjad riided juba kuivemate vastu. Järgmisel päeval kalkuleerisin oma päeva kilometraaži ja selgus, et mitte küll väike polnud see. Nalja numbriks mainin, et kahel saarel tiirutasin ikka mitmeid ringe. Ühel lausa neli korda, muidugi iga kord ise suunas ja ikka vesi vastas. Ja üks kauplus oli see koht, kuhu ma ikka ja jälle tagasi jõudsin. Kuid mulle sattusid täitsa toredad kohalikud, kellega mõtteid vahetasin ning kes kohe abivalmilt nõu ja jõuga abiks olid. Üks jagas näpunäiteid, milliseid bussipeatuse silte vaadata ning üks bussinumber, mis oli oluliseks allikaks, et saarelt pääseda. Eem, täitsa minulik ja naudin tagant järgi tarkusega, et kodus ma ühe päevaga sellist distantsi küll ei viitsi vändata, aga uutes paikades lihtsalt unustan kõik muud asjad ja tegelen iseendaga. Ja muidugi loodus ja ebatasane maa ning imetlusväärse võhmaga inimesed, kes kohalikus liikluses igapäevaselt kasutavad jalgrattaid vahemaade läbimiseks. Tegelikult loen päeva korda läinuks... ahjaa seekord valisin mõned riietusesemed teadlikult ja seega koju jõudes ei olnud teatud koha ei villis ega hõõrdunud... nii, et sportides ei tohi kasutada sünteetikat pigem loodussõbralikke ja higi eemaldumist...

Tundub, et nüüd seisab ees, hobustele individuaaltreeningplaanid teha ning mõtted ja arutelud pere keskel, et kui palju on normaalne koormus matkamisel hobustele, kui pikalt ja millised puhkused ja kui palju puhata ning millist sööta oleks vaja täienduseks hobustele füüsilise koormuse korral.

18. mai 2017

Põgenemine on parim kaitse...

...ja kordamine tarkuse ema...
Kui mõni loomadest valmistab üllatuse ja seda enam ebameeldiva... tuleb istuda maha ning mõelda, et miks tema käitumine on selline.
Täna tekkis ühe noore hobuse põgenemisega probleem... karjas üksi jäänuna, tekkis inimese kõrval hirm ja pinge... kaalumisele tuli miks ja millest?. On jäänud jälle kuu vahele, kui viimati tegeldi temaga.
Põgenemisreaktsiooni tugevus on erinev, kui hobune tajub ohtu või on ta segadusse ajavas olukorras. Organismi valmisolekutaseme tõusmine ja stressireaktsiooni käivitumine kuulub põgenemisreaktsiooni kergema vormi juurde. Stressitase tõuseb juba hobuse valvsuse kasvamisel valmisolekuks. Organism valmistub põgenema, arvatav ohuallikas võib osutuda tõeliseks.
Teemaks siis ühelt karjamaalt teisele viimine. Kuna meil vaja loomad varsti metsakarjamaale lasta, siis neid koolitada ka üksinda inimese kõrval käima. Liliil on probleemiks tema kalli sõbranna ära minek. Hobuslastel on oma karjas alati keegi sõbranna. Vähesed hobused, kes ei taha teist väga lähedaseks.
Mil meil päevakorral hobustele karjamaa vahetus läbi viia, pooldan vanema tütre ideed, et enne harjutaks kodu juures ühelt karjamaalt teisele. Ja tänane lugu oli seda asja väärt. Peab igapäevaselt harjutama...
Miks siiski Lilii põgenes ja lahti tõmbas käest. Ta ei suuda mõista, et miks viiakse teise aeda... juba sellega tekitati stress. Mõnele noorele hobusele tekitab stressi mõni noor võtab hea meelega uuendusi vastu. Kuid teadmine, et igapäevaselt tuleb leida piisavalt rahulikku aega.
Vanade hobusetarkuste hulka kuuluv nõue, et hobune peab koolituse igal tasemel rahulik olema....
Olles mitmeid kordi õhtul käest lahti rebinud. Läksin jälle rahulikus meeleolus lähedale. Sügasin ning panin oheliku vastu poni külgi ja ise sügasin ponile kõige meelepärasemaid kohti. Neid kus ta lahti rebis ja mõned korrad kahele jalale tõusis. Märk, et tegu on õrnahingelise poniga, kes ei talu kiireid muutusi. Peab lähtuma individuaalsetest omadustest ja mõtlema kuidas koolitada, vähe traumeerivas keskkonnas.

15. mai 2017

Nädala lõpp oli väga tegus ja mitmesuguseid üritusi, kus osalesin. 
Alustan eelmise nädala reedest, kus võtsin vastu Aunimetuse Raikküla valla aastaema tiitliga. Kui hakkasin mõtlema, et millega ma olen silma paistnud. Olen ju tagasihoidlik, kuid kaaluma hakanud, siis selgus, et üritused, kus osalenud laste ja ponidega ja tänukirjad laste heade õppetöö tulemuste eest. Mitmetes koolides projektipõhiseid loodusringijuhtimisi, valla noortetoa juhina... 
Ja lisaks enda lastele olen aega ja kodu pakkunud võõrastele lastele. Nii mõnedki on elus saavutanud nimekaid kohti ja saavutusi ratsaspordi kui ka muudes eluvaldkondades. 
Kuid ülekõige suurimaks sooviks on jätkata hobustega, et nendel ei kaoks töö ega leib ja leiaksid alati rakendust. 
Tegelikult loetelu saaks pikk ja viiks blogi sisust eemale. 
Ühtepidi oleks nagu tiitliga väike peata olek, kuid püüan ennast koguda ja eluga edasi minna. Palju tegemisi on ees ootamas. Mõned kiiremad plaanid lõpetada...
Nordikul on käpaga okei, juba paneb maha. Kuidas ma ei tahtnud antibiootikumi süstida, kuid mul polnud teist teed. Nüüd veel natuke on märgata, kuid jah võin rahul olla. 
Eelmine nädal käisin korra pealinnas, onude töökodade juures, kus noorim onudest vahetas autol õli ära. Ja nüüd mõtisklen, et kust saaks treilerit ponideveoks, mul plaan mõned ponid ära paaritada. Peika kandidaadid välja valitud. 
Ühte käisin vaatmas, kuid jah kahtlen selles palju.

10. mai 2017

Oujee, ilmataat on ikka kingituse teinud. Juba terve nädal päikest lasknud paista.
Naudin mõnuga, kuid juba ilmajaamad ennustavad uueks nädalaks, uut madalrõhu õhkkonda.
Natuke kurvaks tegev info... Kuid jah nii see on, heitlik Eestimaa ilm. Veel hinge on pugenud rännukihk, kuid enne järgmist nädalat midagi kindlalt paika ei saa panna. Lihtsalt tuli nii palju muid tegevusi ning kuna 14.05 on veel emadepäev, siis ka emadepäevaga seonduvaid üritusi, kus pean olema,
Möödas on siis nädal täis tegevusi.
Lõpuks sai metsa korralik aed ehitatud ja veel on võsa maha võtta, plaan on kõik hopsid Lepatriinu kinnistule panna.
Uue muskuspardi papa sain. Delegeerisin jälle oma tütart seda tooma. Kuna ise pidin olema tööl.
Uus papa kohanes hästi ja tatsab mammaga üksmeeleselt hoovis ringi.
Muret tekitab Nordiku jalg, mis jälle hullemaks läks, tekkis padjandisse põletik. Täna asusin antibiootikumiga ravima.
Viimasel ajal olen saanud juba tihedamalt sadulasse tõusta ning käia ka maastikul. Täna siis neli tundi maastikusõitu, erinevatel maastikutüüpidel. Küll vetruval kultuurrohumaal, mis vett täis imbununa mõjus hobustele siiski sisse vajumisena. Oi kui palju sai sadulast laskutud ja jälle tagasi sadulasse tõustud. Kokkupuude ennastsalgava russell tüüpi koeraga, kes meile tuntud, kui suur hobustefänn või teab armastaja... Nojah ta oleks meiega kaasa tulnud, et saaks ainult oma pisikeste jalgadel järgi joosta. Tegelikult lahe päev ning valmis on  meil ka Lepatriinu kinnistule jääv karjamaa. Kus saab olema hobuste paradiis.
Järgmine nädal loodan lõpuks ka maja lammutada... Saaks see ka tehtud.. siis on minu lubadus naabri ees täidetud.

2. mai 2017

Kolmas maikuu hommik, mis tõotab kaunis tulla. Juba kolma päeva normaalselt sadulas saanud istuda, muidugi esmaspäeval  keeras jälle teistpidi. Kui mul plaanitud oli. Arvasin, et jõuan oma kahe tunnise ratsamatka teha, kuid siis üks kõne ja oligi plaanides muudatus. Lapsed olid mul natuke pettunud, kuid ma ei saanud midagi teha, pidin ise ka plaani muudatusega leppima. Üks kord jah, kuid edaspidi on mul raske juba plaane muuta, kui ma mitmetunnisel matkal olen. Mainin, niikaua, kui mu jalg üle sadulakaare tõuseb ei jäta ma ühtegi võimalust oma lemmikalaga tegelemast. Tahaks nagu oma unistused ellu viia ja näha nende teoks saamist.
Kuid tundub, et nüüdsest kenade ilmade tulekuga, pean mõned tegemised või tegevused läbi mõtlema, mida jätkata ja mida mitte. 
Praegu on hetkel käsil ka noortehobuste koolitamised. Uuringi millised võimalused on, uue varustuse soetamiseks. Eelistan, kui igal hobusel on oma isiklikud valjad ja sadulad. Sadularuum jälle vaja ümber korraldada. Kui tuleb uusi sadulaid, et neil oleks ka omad kohad. 
Eilsel matkal oli kaasas Anne-Mai, kes natuke selline koba ja aeglase mõtlemisega, kuid nautis inimese ja koos karjaliikmetega kolme tunnist matka. Imestasin, kui rahulik ja rahulolev ta oli. 
Matkateekonnal juhtus nii mõndagi, kahel korral oli tegu lahtiste koertega. Üks koer oli täiesti hullunud ja valmis kallaletungiks, kuid õnneks pererahva sekkumisel asi lahenes ilma igasuguse juhtumita. Eks natuke ehmatasin ise. Kuid õnneks Katariina kellega ma ratsutasin jäi olukorras rahulikuks, siis rahunes kiirelt Anne-Mai ning seisis paigal tagumik koera suunas, mis väljendas keha keele poolest, et nii kui naksad, saad jalaga. Muidugi juba mu fantaasia lendas, mis kõik toimuda võiks... Väike hirm puges naha vahele, esiti ikka mõtlen kui palju suudan Katit hoida ja mida ma tegema pean Anne-Maiga, kes mul lisaohelikuga järgi on. Mõtteid seinast seina. Kogu tähelepanu kahele hobusele suunatud. 
Suund oli võetud Paka metsa, kus kruttisime veelgi pingeid. Alul madalamal poolel, pärast juba mäe poolel. Oo jaa, koht kus järsem nõlv, käib iga kord südame alt läbi õõnes tunne, kuid see pole ratsutamine, kui närvikõdi pole. Ja siis mäenõlval tallatud rada mööda alla uuesti. Ja juba siis tagasi teele koju. 
Kui olen üksi Anne-Maiga metsas käinud, siis ta läheb hästi pingesse ja siis olen alati keeranud poole pealt otsa ringi ja tagasi koju platsi peale. 
Eelmisel päeval ratsutasin ise Hertaga ja kaasas oli tema tütar Laomurella, kes oli super rahuliku loomuga ning nautis ja vahepeal üritas ema kõrvale tulla. Selline käitumine näitab, et on valmis inimest teenima. 
Tänagi tõotab kena ilma tulla ja samas ise olen varane ning mõtlen, millised tööd oleksid esmased ja kuna täna tuleb ka jooksurajale tõtata, siis valikuid pole. Hindamatu väärtuse annab mulle orienteerumine erinevatel maastikel. Ja ma ei suuda sellest loobuda.

1. mai 2017

Ja ongi maikuu käes. Eile oli siis volbriõhtu, ma ise ei viitsinud midagi teha. Plaani järgi oli mul vaba õhtupoolik. Tegelesin aruannete kirjutamisega ning nende parandamisega. Ei olnud rakse, lihtsalt uus asi paneb eelnevalt muretsema. Õhtul sulelisi kinni pannes, ei näinud muskuspartidest ei ema ega isa. Täna otsisin hommikul kõik kohad läbi ja leidsin ainult emalinnu, kes nukralt seisis ühe koha peal. Ja õhtuks leidsime siis suled karjamaalt, mitte kaugelt kodust. Ja need kuulusid meie isapardile... kahju kohe, et nii lõppes ühele sulelisele. Ja käekirja järgi ütleksin, et tegu oli kulli kuritööga (meie kandis pesitseb mitu peret kanakulle). Kahju veelkord...
Eilne päev oli tegus ja mõnus. Sai tegeldud hobustega ning trenni tehtud ja metsamatkal käiagi.
Täna andis ilmapoolest super ilma, päike paistis ja tegin oma lastega ning ühe noore hobusega maastikuringi, et harjutada valjaste ja sadulaga. L`aomurella oli okei, nautis kõike suurele hobusele omaselt. Ja paar korda jäi lisaoheliku otsas toppama, aga muidu traavis kaasa.
Kurb värk, kui naaber maja müüs ja jälle on uued inimesed omanikuks. Kurvaks teeb, jälle läheb pikk aeg, kui uued inimesed omaks saab võetud.

 

Viimasel ajal suht raske mõtteid kirja panna. Kuigi tegevusi hobuste ja koertega piisavalt palju olnud.  Elasin fb vahendusel kaasa ühe ko...