22. juuni 2017

Hmm ,,millest küll alustada", homme saab uuel nümfipapal nädal aega meil olemisest. Kuidas on kohanenud...?
Suurepäraselt on läinud meil kohanemine. Ei enam öösiti alarmi häälitsemast. Vaid rahulikult ilma igasuguse hääleta. Imestamegi, et mis siis meil teisiti, kui eelmine perenaine natuke ebakindlalt ja laitva tooniga mainides, et tema küll ööseks ei kata linde kinni. Isegi pidi jätma öölambi põlema, et kui neil paanika hoog peale tuleb. Meie kogemustel jälle teine põhjendus, miks kinni katame. Nende paanikahoogude pärast, eriti veel kui ööd on valged. Kui on juhtunud, et midagi sellist on tabanud mõnda lindu, siis olen mina see, kes ärkab ja appi tõttab. Ja enne pole pikali visanud, kui mu veendumus kindel on, et rohkem midagi sellist enam ei juhtu. 
Nümfipapa lennuharjutused olid ikka alguses kohmakad nii nagu ikka, kui lind on pikalt pidanud puurielu nautima. Kuid nüüd igapäevaga aina enesekindlamaks ja tublimaks on saanud, siis ka lennutiirud juba sujuvama maandumisega ja täpsus puuri tagasi lendamisel. 
Eile olles jälginud lindude toimetusi pikalt (oli puhkepäev ja hing ei tihanud midagi muud teha, kui lebotada lihtsalt). 
Nautisin nende lähedust ja toimetusi. Kõige toredamaks momendiks oli mul see, kui käisin vahepeal toas puhkamas pärast trimmerdamist, siis mõlemad emane ja isane lind hoopis tooli peal toimetasid. Ja meie eakas viirpapagoi, oli nii aktivist, näitamaks, kui abivalmis ning õpetusi jagades. Pärast pikka hoovõttu tagasi puuri peale lendas ja emane ka kaasa tegi temaga.
Tundub, et emalind on võtnud uue isaslinnu omaks ja naudib tema seltskonda. Lahe ütleksin, sest tol korral ikka hinge sügav lein hinge puges. Kuid nüüd oleme uue linnu iseloomuga tuttav ja on näha, et käitumises on toimunud muutusi, sest arvan, et linnule antud vabadus mõjutab väga palju. 
Ja võin hõisata tänasega, et mets on kah istutatud mitmele kinnistule. Lõpuks ometi ja yeee. Ja homme on juba jaanilaupäev. Muidugi meil toimub ka. Ja teine pool selle platsi rajamisega natuke kiirustab ja kihutab, et siis olulised platsidetailid valmis saaksid. 
Elame näeme mis edasi saab...  

17. juuni 2017

Naudin juunikuu öid. Mis teha mul juba aastaid, kus mu uni jah... Ikka kipub rohkem lühikeseks jääma. Kuigi tuba on pimendatud. See selleks väljast kostuv on lihtsalt imeline ning tekitab rännu igatsuse. Tahaks kuhugile tundmatusse paika ning nautida looduse ürgset ilu koos sinna kuuluvaga... tõmmata eemale argipäeva rutust.
Saimegi uue papa nümfi vanuselt 12 aastase. Tal on veel omapärad, kuid nende läbi õpime lindu rohkem tundma. Elasime kaasa linnu katsetele puurist väljumisel ning esimestele tiivasirutustele. Tal pole mõnda aastat olnud võimalust seda teha kasside pärast. Meie õnn, meil kasse pole (põhimõte lapsepõlvest), kuid eks vana lind oli rohkem südame külge kasvanud...
Kuid elame näeme, millega uus lind juba nime poolest Ossu või meie poolt ristitud Woodie. Mulle meeldib lindude puhul, kui neil mingid kindlad harjumused, mis toovad välja linnu anded ja eripära. Ja muidugi meie Laila lein oli käega pühitud, kuna uue linnu pelgus ja hetkeline tõrjumine ei viinud emaslindu kruvastuse äärele, pigem ikka rohkem positiivsel meelel ning toetaval meelel, et aidata uuel kohaneda puurist välja tulekul. Muidugi viirud ühinesid ühel meelel uuele nümfiisandale lennukogemusi jagama ning kuidas liigelda puuri seina peal ja kuidas puurist väljuda. Kuigi esmane ikka väga kohmakaks osutus ei jää see kindasti viimaseks. Päeva teise poole, pärast väikest puurist eemalolekut ta enam välja ei tihanud uudistama. Tema jaoks hetkel on puur üks turvaline maailm.
Mis siis juhtus ei oska tänini öelda, kuid mingid turtsatused, kui kodunt lahkusin metsa istutama...

Ei pööranud nagu tähelepanu nendele turtsatustele. Muidugi sai mõeldud, et mis viga, kuid mõtteks see jäigi.
Ja ikka kummitab peas laste helistamine... oh jah... tükiks ajaks mõtlemisainet. Arvan, et asjal mitte enam kordusena lasta tulla, siis uurin pigem teadlikult ette taha ära. Kuigi meil ka kirjandust eksootiliste loomade-lindude tervisliku seisundi ära tundmiseks. Peab olema igaks elujuhtumiks ka terviseteejuhte loomadetervise maailmas.
 

16. juuni 2017

Millest alustada...
Meil siis lein, kaotasime oma lemmiklinnu, kellesse olime selle kahe aastaga ära kiindunud. Nümfipapa läks lindude paradiisi. Uudis edastati, kui metsas istutamas olin. Laps kes mulle uudise edasi andis puhkes samas nutma helistamise ajal, ega mulgi saanud sellest teatest kergem. Esimene asi oli, et jätan töö sinna paika ja lähen koju. Õnneks, siiski hetke emotsioonidest kinni ei hakanud jäin raiesmikule ja mõtlesin, et mis edasi.
Saingi siis võõra kinnistule toodud taimed kenasti teatud kellaks ära istutatud, kuigi lank jäi veel poolikuks. Kuid teadmine, et neid taimi on veel. Muidugi hindan hetkel istutamise aega hiliseks, aga mis teha, pakuti mulle. Mainin olen aeglane istutaja, eriti veel raskendab istutamist, kui puuduvad vaod. Ja siis märgata eelmise rea istikuid on raske. Püüan hästi teha, nii nagu olen õppinud. 
Kuid tulen tagasi kodu juurde. Tassa ei ole siiamaani indlema hakanud, oletan mida mina arvan... Ta on stressis, kes tajub, et nagu me oleksime ta hüljanud või reetnud. Tahaks minna ja lohutada, et Tassa me pole Sind kuhugile unustanud... selliselt mõeldes tekib kohe raske meeleolu. 
Teeba käis uuesti paarituses, indles sellel aastal teist korda juba. Eks näe, kas 21 päeva pärast uut inda on märgata. 
Mõtted liiguvad lastelaagrite korraldamise poole peal, kuid see variant mis mulle hetkel pakuti nagu ei meeldi. Kaalun ka teisi variante... 
Pool juunit juba selja taga ja tunne, et ma pole ikka midagi saavutanud... Kõik kuidagi seisab minu taga. Niikaua kui ma kõõlun kahe koha vahel kodu ja töö suhtes, ajapiiratuse tõttu ei saa ma tegelda niipalju noortega. 
Tajun, et tahaksin nüüd rohkem kodus olla mõnda aega, eemalduda igasugustest töökohustustest.. Selliseid mõtteid mõlgutan...

10. juuni 2017

Eile osalesin MV orienteerumises ja ega ma mingit suurt kohta ei saavutanud. Kuid ennast ületades ja mõtteid punktide otsimisele sundides saavutasin ikka selle, et punktid leidsin kuid ajas kaotasin kõvasti. Kehva on rääkida, et jah pea kaks tundi 4,08 km distantsi läbida ning 20 kp leida.
Teada saamine, et mis tähendab võistlusele pühendumine ja mõtete koondamist ühele kindlale asjale.
Väga hea on rääkida ja teine asi tegudesse panna, kuid selle üle on hea meel, et kui ma enam mobiili metsa kaasa ei võta on ka tulemused nähtavad. Punktid leitud ja kellegi segav kõne ei kaota hetkeks tähelepanu metsas kohta ja kaarti kokku pannes. 
Tüdrukutega vesteldes ja jagades omi seisukohti võistlusmomendist, sain aru, et kõigil meil olid mingid probleemid. Muidugi kõige raskem oli mul, sest hilinesin starti, hmmm... kelle vea tõttu. Olin vaadanud ainult laste stardiaegu ja enda oma unustasin sootuks. SI pulka stardis võttes hõigati, et minu stardini on 5 min, kui sinna jõudsin oleksin juba pidanud varem kohal olema. Võta kinni mis õige, aga noh.. see nüüd selja taga ja õpetuseks seegi, et parim lähenemine on ikka aegsasti kohal olla.
Muidugi ikka nalja ka juhtub, kui Juurus võistlemas käies saime kõvasti vihma, siis botased olid läbi märjad. See kuulubki ühe selle orienteerumise võlu juurde. Sadagu või pussnuge, aga välja läheme alati. Eelmine aasta katsetasin ka kõiksuguseid variante, kuid arusaamisse jäi, et tahan ikka väga orienteerumas käia ja ma ei suuda selleta kohe mitte olla. Mis selle juures köidab, maastik, erinevatesse metsaosadesse peidetud punktid, väike võistlusmoment, seltskond keda tunneme juba aastaid....
Muidugi kui botaste juurde tagasi tulla, siis jah tallad andsin otsad ja nende tõttu kippusin endale nähtamatute okste ja tüügaste taha koperdama ja osutus üsna ohtlikuks. Ühe korra isegi kõhuli lendasin aga ei midagi hullu, ikka punkti metsas taga ajades. Ja ka T-särgile paraja augu tõmbasin oksaga... Minu jaoks on see väike huumori nurgake.
Sai veel eile Anne-Mai kapju värgitud. Ühe jala sai kenasti, aga teisega madistasime ikka parajalt, nii et nüüd vajadus uue lasipuu järgi on suur. Pärast korralikke jooksuringe kordel saime siis Anetega kahasse teise esijala ka korda. Ma ei suuda ära imestada, muidu karjamaal annab jalgu kenasti, aga lasipuu juures tembutab. Kõige huvitavam moment tekkis siis, kui võtsin köiega jala ülesse ja ta hakkas tembutama, ei oska nimetust andma, kuidas liikumine välja nägi... Igal juhul oleks nagu välja vahetatud hobune... Kõige ägedamaks momendiks osutus, kui ühel hetkel kahele jalale tõusis demonstreerides, et on maailma parim takistussõidu hobune. Ja sooviga ületada lasipuu oma võimete ja oskustega, kuid meie lasipuu teab mitu aastat tagasi tehtud, siis andis järgi. Kuid teises otsas L´aoumurella ehmatas, kes siis tiris palgi teises suunas. Õnneks oli Anne-Mai mul ohelikkupidi peos ja suutsin ta paigale jätta. Silme eest jooksis fantaasiapildis mitu kurvalõpuga storit pildina läbi. Kuid õnneks Aadega suutsime hobused taltsutada nii, et tagajärjed piirdusid kõigest lasipuu purunemisega.  Uhh, eks süda sees puperdas ikka jupp aega, õnneks piirdus teema kõigest ehmatusega. Vahel üllatavad hobused ikka täiega...
Järgmine nädal veel metsaistutust... Lootsin, et piirdub ühe kinnistuga, kuid tehti juba naaberkinnistu omaniku poolt mulle kerget reklaami ja nii ma siis võtsin vastu. Tegelikult mulle meeldib metsa istutada, kuid praeguse töö kõrvalt pean ma iga kord kontrollima, kas ma olen tööl või mitte. Kuid tahan sellele loole peatselt lõpu saada.


8. juuni 2017

Viimased päevad olen pidanud kasutama varaseid hommikutunde istutamiseks. Kui esmaspäev sadas, siis sai lausa sajuga istutatud. Imestan, et kuidas mul selle tuhandete taimede istutamine nii palju aega võtab. Paar päeva jälle päikesekuumust talutud. Nojah ega ma eilegi rohkem suutnud, pinnas on läbi lõhki kuivanud pangaks ja toksida istutustoruga läbi pinnase. Ikka aega võtab, kummaline.
Mis uut, eks juunikuus jälgida vaja kuidas kasvab rohurinne metsaheinamaadel ja millised seisukohad vastu võtta, kuidas heinatööd korraldada. Mai alguses pakuti koostööd heinatöö tegemisel, kuid jah mainides lastele juba, kuid üks koostöö läks lörri, siis enam ei usalda kergekäeliselt lubadusi andma. Õpime ikka vigadest...
Tassa on ikka täku juures, hetkel mõtisklen, et mida peaks tegema, et tulevikus oleks lihtsam märadel inda avastada, et ei peals neid küla peale viima pikemaks ajaks. Saaks kiiremalt ja hobune ei peaks üle elama shokki. Oletan, et Tassa on shokis, vähemalt viimise päeva hommikul küll. Ja pole siiani täku lähedalolu suhtes mingit huvi viimase vastu osutanud. Ja nii üks oluline hea hobune hetkel pikemat aega küla peal koos varustusega.
Autol ütles ülesse kõrvalistuja akna üles tõstev tross ukse sees. Sai seegi kulutus tehtud, muidugi hind oli kirves, aga mis teha iga tross jälle ei sobi, kui ikka originaal sobivale automargile.
Mõtisklen, et hetkel töö segab mu eraelu ja tegemisi mis mulle meeldivad. Natuke ängi ja kurvastust hinge toob. Olles miskit üritanud juhtivtöötajaga arutada, tundub, et minu mõtted liiva jooksevad, kuid teadmised ning kuuldused omavahel kokku panduna annavad astuda järgmise sammu... Pean tegema lõpu praegusele tööl käimisele. On tekkinud piirav ajakasutus, varasema töökoha püsiva graafikujägrsele töötamisele. Ja seega igatsen vanu aegu tagasi, siis oli nagu rohkem vabadust ja ei pidanud pidevalt omale vabu päevi küsima. Ja sõltuda ja kellegile pidevalt aru anda nagu ei taha, see pärsib ja ei tekita huvitatust koostööle, nagu vabakäigu vang...

30. mai 2017

Ja ongi viimane maikuu päev ning homsest juunikuud kalendrisse ette keeramas. 
See kuu on möödunud küll teguderohkelt, kuid siia pole eriti palju sissekandeid jõudnud teha. Millest küll alustada, eelmine nädal sai üks hobune paaritusse viidud, teine ootab kodus oma järjekorda. Sai veel orienteerumas käidud valla esindajana ja muidugi ära tuua II koht, alguses arvasin, et kolmas, aga esimene koht läheb väljaspoole võistlus arvestust, kuna osaleja väljaspoolt maakonda ja seega valdade arvestuses sain teise koha. Hea seegi, kui on asju mis hästi, siis vahel harva juhtub, kus eksin ning tekivad vigastused. Eelmise nädala reedel siis sõnnikuveol oma sõrme järelkäru diisli ja auto vahele jätsin. Kõik käis nii kähku, et ma ei osanud oh ega ahh öelda. Ja kui sõrme kätte sain, siis tuikas kergelt, kuid ei saanud aru, et miskit mõra või murdu võiks olla. Ja selle tõestamiseks käisin siis eelmise nädala laupäeva hommikul EMO-s, kus siis läbi röntgenvõtte tehti kindlaks, ei ole lugu nii hea ühti. Kuigi väline sõrmepilt tekitas kergeid kahtlusi, siis oletasin, et parem on ära käia, kui edasi lükata.  
Koorisingi täna hommikul sõrme kipsist lahti, et viimane veidi õhku saaks, sest oli teine hauduma läinud. Nii, et kasu asemel kahju võib saada...Sõrm näeb välja natuke naljaks ja lapik. Kuid jah, tahtmine on kips üldse eemaldada, aga tean oma sahmerdamisega, et teen liiga, kuna vastu minna ei tohi, siis käib ikka korralik valujutt läbi. 
Kuigi üks sõrm kipsis ei takistanud see mul laskmisvõisltustel käia. Jälle sain ma tobedusega hakkama, proovilasud lasin seekord esimesse kaitsevalli. Ühesõnaga sihtisin läbi vale avause... muidugi lastel nalja palju... ega mu meel ka sellest halvemaks läinud. Ajab jälle muigama, mõtlema, et kuidas ma ikka rumal võisin olla, kuid ainus lohutus, et enam pole mul ju vanaisat, kelle kõrval sai nooremas eas ikka korralikult relva paugutada. Hetkel koht veel teadmata... Laupäeval siis jälle võistlema... Rattakross jääb vist mul sel aastal vahele.
Tänan on vanemat tütart, kes on vaevaks võtnud teha koduseid argiseid töid. Ja lisaks käia veel autojuhikoolitusel, eks peab aitama juhtimisvõtete omandamisel autorooli keerata... 

24. mai 2017

Viimasel ajal suht raske mõtteid kirja panna. Kuigi tegevusi hobuste ja koertega piisavalt palju olnud. 
Elasin fb vahendusel kaasa ühe koera loole, kus koera omanikuks arvata võib on vaimse alaarengut omava naisterahvaga. Jubedaid videomaterjale jagati Eesti koerainimeste fb kontol. Oh see oli jube, ma ei suutnud ühtegi materjali lõpuni vaadata. Ma ei suuda aru saada, kuidas inimesed suudavad filmida ning sekkumatta pealt vaadata. 
Kuid samas suhtlesin loomakaitseliidu juhatusega, et kas pole tõesti võimalik mingit ettevõtlust, koos juriidiliste seadustega avada, et mis nimelt tegeleb väärkoheldud loomadega või väärkohtlemist pealt näinud inimestega. Kelle arvamust siiski kuulda võetakse. Hetkel lihtsalt palju asju jäävad seaduste taha. Leian, et kas ikka vormikandjad peavad tegelema väärkoheldud loomade teemaga, pigem las nende ülesanneteks jäägu ikka korra ohjeldamise ja kuritegude avastamise ning muu korra hoidmisega.
Kahju on see, et väga palju avaldavad  inimesed arvamusi emotsionaalsel tasapinnal. Kummaline on, et kõik on lubama midagi ränka ning mõtlemata sealjuures, et tegelikult pole neist kellegist mitte midagi tegijat. 


Hmm ,,millest küll alustada", homme saab uuel nümfipapal nädal aega meil olemisest. Kuidas on kohanenud...? Suurepäraselt on läinud m...