Eile mõte jooksis ja kui siia kirjutama tulin, oli järsult pea tühi. Panin siis eile õhtul koplites sõnnikut kottidesse. Ja muidugi ka autosse laaditud. Värskel sõnnikul on oma iseäralik lõhn. Kuna üritasin pakkida värsket sõnnikut kuna inimene tahab panna kohe peenrasse laagerduma. 

Muidugi käisin ka suure karja juures koplist otsimas värskeid nonni kuhjasid. Ja muidugi Fryc oma lemmik märadega kohe uudistama, et mille põnevaga tegelen. Ja üsna peatselt ilmusid kohale Penta oma teise karjaga. Penta on vahel tülikas, kuna ta arvab, et inimene koplis tähendab, et peab sügama teda.

Vaja on osta jälle üks ports koplitesse se-lakusoolakive. Mineraalikausse noorte koplitesse. Vaadata on kohe kena, kui näha mida annab juurde mineraalsöödad. 

Need vabad päevad lihtsalt sulavad käest ära. 

Mõtisklused tagasi vaates suvele, mis hästi ja mis halvasti.

 Ratsamatka laagri ajal selgus, et mu kahel hobusel on tekkinud seletamatu hirm veiste suhtes. Kasvatasid mõtteliselt juured alla, Akustika otsustas kahele jalale tõusta ning suurimaks sooviks oli koos ratsanikuga minema tormata, kuid mu head nõuanded ja hea koostöö teiste ratsanikega aitas olukorras väga palju. 

Puntso talu veiste kopli vahel oli meil esimene kokkupuude Teeba ja Akustika hirmudega veiste suhtes. Kuid õnneks tubli ratsanik, kes jäi paigale ja ei kohkunud hobuse küünlasse tõusmise järel. Ülekõige hindan ratsaniku oskust jääda olukorras hästi rahulikuks. Kui ratsanik suutis hobuse ärevus seisundiga lihtsalt ühe koha peale seisama saada. Läksin mina ja aitasin suu kõrval hobuse veistest mööduma. Teeba polnud siis veel pooltki nii hirmunud, kuid teisel päeval näitas selgeid mõtteid mida ta arvab lammastest ja veistest kes siis uudishimulikult hobuseid kohe ruttasid uudistama.

Igal juhul sain kogu kolme päeva jooksul sadulast ikka mitmeid kordi maha tulla ja hobust käe kõrval talutades sain Teebale tema kolle enda kõrvalt palju lahti seletada. 

Isegi hea meelitamine ei aidanud. Mõtisklen seda teemat, mis on valesti, et eriti Teeba kes oli varem mul selline, kes läheks minuga kasvõi läbi tule ja vee. Oi kui palju kordi pidin sadulast maha tulema ja hobuse lihtsalt käe kõrvale võtma või julgestuse mõttes karjajuhi rolli üle võtma. Näidates juht hobusele enese kehakeelega eeskujuks olles, et ei pea kartma. Kuid Paisumaa küla lõpus üks kohalik veisekasvataja külla kutse oli abiks, kus hobused said väikse kosutuse valgeristiku ädala peal (tean mida tähendab ristik, ükski hobune mingit tervise probleemi ei saanud), lihaveise koppel kohe kõrval uudistavate veistega, siis kui süüa said ei kartnud ükski hobune enam. Pidasime paari tunnise puhke pausi, kus talumehe abiga käisin otseteed uudistamas. Kust oleks hobustega ohutum liikuda. Üks raja lõik kus me Aadega Juuli alguses ratastega läbisime oli jube. Täis kukkunud puid lademes. 

Lahe matk oli. Nii palju emotsionaalseid elamusi. Mis on muidu ratsamatka eesmärk... kontrollida oma hobuste koostööd erakorralistes olukordades. Ööbides nende lähedal (saab selgeks millistel loomadel on soov aiast välja tulek jne...või siis tülitsejad). Mina muidugi magasin selle matka ajal öösel väga vähe ajast. Ei pidanud paljuks telgiski mitte aega veeta, ikka väljas varjualuses, kus oli vaade ümbrusele väga hea. Telgi asetus oli ka nii, et näeks iga kell hobuseid, kuid ma ei viitsi öö tundidel telgi uksi avada ja sellise liikumisega võin kõik ülesse äratada.

Plaani on võetud  hobuste hirmude ja igasuguste kolli kartustega tegeleda. Matk on alati mingi õpetus või soov eesmärkide täitmiseks. Ühtlasi oli see meie viimane laager sel aastal. Kuidas järgmine aasta ei oska hetkel rääkida. 

Esimene september. Edukat sügiskuu algust ja ikka loodame tegutseda.

 Eile sai istutud koplis lihtsalt hobuste juures. Ei viitsinud mitte midagi ette võtta. Imetlesin hobuste olemusi ning mõtlesin mööda lennanud suvest. Rahulolu heintest. Ikka on soov omada kodu lähedal sellist kogust heinamaad, mis annab selle vajamineva sööda koguse. Et ei peaks teise maakonda minema heina tegema. 

Istudes koplis, tuli Fryc minu juurde, kes üritas teha minust sügamis postiks. Suhtlesin Fryciga südamest südamesse, vaikselt pakkudes hobusele seda mida ta hetkel lihtsalt vajas. Frycil sai suhtlemisest isu täis, läks ta otsima oma lemmik mära. Imestan hobuse vajadusi ja arvamusi. 

Pärast Fryci ära minekut naases minu juurde ülekaaluline Kellukas, kellel vaatasin kabajd üle, siis ära hõõrdunud kohad on ka ära paranenud (arutlen mõttes, mida tegema peaks, et Kellukas ei peaks oma eas ülekaaluline olema). Samas ei taha ka suukorviga looma väljas pidada, pean seda siiski ebaõiglaseks. Ja kas sellest siiski kasu oleks. Ikkagi mõeldes, et mida olen Kelluka kasvatamisega üle elama, siis hindan ikka ja jälle üheks lemmik ponuks. Eks tal käivad ka omad tujud, kuid ühes asjas olen leidnud talle hea väljundi on rakendis käimise. Saab piisavalt liikuda ja kõhugaasid väljuda. Jube müristamine käib ikka, terve selle liikumise ajal. Olengi naljatlevalt leidnud hea sõnastuse, et mürtsuv trumm on mul ees. Muidugi kõhugaasidega lisandub ka oma teatud iseloomulik aroom. Aroomile olen siis pannud oma nimetuse nagu hapukapsa vabrik... 

Muidugi Cissu lapsuke Villu võtab kasvus ikka suurema hobuse mõõtu. Ja eks aeg seal maal, peab ära tellima kiibistamise ja passi joonistamised.

Albert elutseb lõuna Eestis Põlvamaal ja eks varsti lähen külastama, et väikest trenni teha. Ei taha, et jääks päris passiivseks. 

Koertest siis nii palju, koju jõudes. oeh nad täitsa pöörased. Küll käib hüplemine ja karglemine. Muidugi koerte järgi ennast kohe kontrollides, pean kohe korrigeerima oma käitumist. Nii kui ma kontrollitult autost välja astun, siis koerad istuvad kohe maha rahunenult mu auto ukse taga. Nii kui ma satun mõttes nautima nende ülekeevalist emotsionide möllu, siis lähevad ikka päris pööraseks.

Peab taas Mäxuga põllutrenni jätkama sealt kus ma kevadel lõpetasin. Suvel ei viitsinud ja eks mingi aeg oli ka loomabeebide sünnid ja lindude pesitsuse hooaeg.  Ja eks suvel pühendusin rohkem sellistele asjadele mis tegelikult rohkem vajalikud oma hobustele. 

Lastelaagrid ja ratsamatkad jne. Väga aktiivne suvi on olnud. Eks jätkame ikka edasi, sest mul on ju ka vanemaid hobuseid, kellest siiski loobuda ei taha, kuni nendel veel jaksu ja tervist on... Iga summa mis meile sisse toob. Läheb hobuste heaoluks tagasi. Sellepärast ma ei taha elada konveier liinil, pigem eelistan rahulikku kulgemist ja arvestamist olemas olevaid loomressursse.

Augustikuu lõpp käega katsutavas kauguses.

 Olles mitu hommikut leidnud Fryci oma lemmik märadega kusagil kopli nurgas hommiku uinakut tegemas. Imetlen Fryci mõju vanematele märadele nagu oma kogu konna loomingule. Selline vaatepilt, kus vanem 20 aastane Fryc naudib märade tähelepanu ja tundub, et on tõusnud siis eakamate märade liidriks. Teise karja juhiks on Pentagon, kelle haaremisse kuuluvad siis nooremad märad. Pentagon ja Fryci vahel käib maade jagamine. Õnneks on koppel piisavalt suur, et erinevate karjapooled saavad segamatult koos eksisteerida. Õnneks ei ole veel asjad üle võlli keerabud ja seega hoiame kogu seda seltskonda koos, niikaua kui võimalik.

Nüüd 

on selja taha jäänud ka kolme päevane ratsamatka laager. Mina kolm tüdrukut alustasime siis pühapäeval 18.08.24 oma teekonda Velise suunas. 

Miks sai valitud selline teekond, hobused vajavad head sööki (said ädala peal ennast kosutada). Hobustele sai rajatud tara. Kuid teatud hobustel peab hoidma silma peal. Kaks suksut on sellised taipajad, kui karjuses voolu pole. On nad lihtsalt supsti väljas. Nii ka esimene öö juhtus. 

Tüdrukud magasid telgis, mina vähkresin keerutades varjualuses ja ühtlasi hoidsin valvsalt silma hobuste peal. Cissi kipub ikka kõigile enda kohal olust väga teravalt teada andma tagumiste jalgade paaris tõstega.

Teeba oli üks kes kella 4 ajal ronis aiast välja. Cissi oli teine. Eks panin kohe aeda tagasi. Cissu sai siis ohelikuga kinnitada vaiaga maa külge. 

Teise päeva retk viis läbi Valgu küla poekesest, kus said asjaosalised täiendada oma maitse järgi taskuid ja kõhtu. Hopad said jälle teepeal puu otsast korjatud valge klaari õunu. 

Meile valmistas kohtumise üllatuse Liilijan Masing kes on Paisumaa külas üks tori hobuse kasvataja. Edasi liikudes kohtusime ühe kohaliku uudishimust pakitsevast lihaveise ja lambapidaja talunikust, kes kutsus enda poole. Kus siis tegime kahe tunnise lõuna, et hobused said siis natuke ristiku põllus maiustada (iga päevaselt seda lubada ei saa ega tohi). Ühelgi hobusel mingeid tervise probleeme ei esinenud. 

Ja teise öö veetsime juba vanasti nimetati Petrula turvakodu (selles veetsid sellised mehed kuhu mujale ei kõlvanud). Nüüd kannab Töömaja nimetust, kuhu võetakse reha programmi ja usu teadvustamise põhisuunaga sotsialiseeruma ühiskonda, muutudes kainemaks, suitsu vabaks või narkootikumidest vabanema.

 

August on kohale jõudnud ja terendab sügis silmade ees. 

Ei teagi kuidas jätkata mõtete jagamist. Vahepeal sai töötatud päris tiheda töögraafikuga ja kolmel erineval töökohal. Ja muidugi kõik on seotud valvamistega, mida valvasin või milles korda hoidsin ei oma hetkel tähtsust. 

Tänusõnad perele, kes on igatepidi hakkamist täis just hobuste lainel. Mida ootan või ootame... sauna valmimist, millal saab ei oska kohe öelda, aga algus on tehtud. Natuke unistan, siis on järgmine aasta juba laagri korraldamisega paremad välja vaated.  Unistada võib suurelt, kuid eks on ka saladusi, mida ma hetkel ei jaga, aga saate seda aasta lõpus teada. Miskit uut ootab meil veel ees. Ühtepidi olen südamest tänulik, et elu selliseid samme pakub. 

Ainus jama, hetkel on veel vajalik kogus talvisest söödast puudu. Peab juba tegema kalkulatsiooni, kui palju peab raha kulutama, et talve üle elamiseks vaja mindavat kogust söödale kulutama. 

Poni täkk Albert sai viidud Põlvamaale, täku tegusid korraldama. Eks väheke kurb oli ka... Mulle Albu väga meeldib ja ega poleks teda viia tahtnud, kuid pidin seda tegema. Siiani pole kedagi maha saanud müüa, kuigi soov on väga paar nooremat müüa. 

Juulikuu viimased päevad

Juulikuu on läbi saamas. Laupäev sai lõpetatud selle aasta ainuke pikem ratsalaager. Seekord sai ujumas mitmed korrad käidud. 

Ühe ujumise käigu veetsime Loe augus. Hobused kes sadula all Cissu koos oma beebsu Villega, Fryc, Tassa, Lembitu ja poni vankri ees Kellukas (tuleval aastal loodan jõuda, et saab harjutama hakata Assot ette käima). Vaja nooremaid hobuseid.

Oi kui kiirelt lendab aeg.

...tõesti, nii palju oleks jagada. Osalesime jälle ratsa orienteerumisel, kus meil läks päris hästi. Osales 8 võistkonda, meie esindus oli neli inimest ja neli hobust. 

Oi kui palju oleme saanud käia väljas lapsi sõidutamas.

Oi kui palju olen proovinud siia sisse logida ja mul oli meelest ununenud, et olin vahetanud parooli. 

Eelmine kuu oli meil väga aktiivne ja jätkame suvise tegevusrohke ajaga. Olen häppi, et saime osaleda 1.06 lastekaitsepäeva üritusel ponidega Kaius. Seekord siis Amanda ja Albert, kui Mann läheb kenasti peale, siis Albert paras tegelane peale laadimisel. Kuid õnneks jätkub kannatlikust nende pujäänikutega. Nüüd muidugi heinatöö ootel ehk siis sobiva aja leidmine heinateoks. On veel tehnika remont pooleli. 

Sai ka korraldatud päevane laager, kehvale ajale sattus meie maastiku matk. Vihm ja äike, kuid kummaliselt olid sihid kus ma oma kolm aastat tagasi kappasin nüüd nii täis võssa kasvanud (mõttes omanikule ai...ai...ai). Sai siis ragistatud...

 

Elu loomadega on võrratu, kui ei pea kõike üksi tegema. Vahel mõlgutan mõtteid, et kuidas saavad hakkama need MTÜ-d kes loomade päästmisega tegelevad. Igale loomale on ju teatud kulu. Kuidagi ei saa mööda minna, et raha ei kulu. Juba sööda ostmine, kas siis või lihtsamatele asjadele. 

Pidin näiteks tegema kulutused ekstra Cissile, ja teate kui palju kulus oma 50 eurot. Kuna ta ei taha metsas olla ja kollektiivist lugu ei pea, kogu aeg tuli koju. Suurte hobuste puhul peame rajama aga aiad juba kõrgemaks. Ja ühele poole tuleb kõrge tara, metallpostid on olemas, aga millal noored aega saavad hetkel on see ettevõtmise asi. 

Matkale rahvas...kena kevad.

 Jätkame aedade ehitustega. Kuid ootame ka jätkuvalt külastajaid. Olen teinud matkaradade uurimiseks ratta retki endale. Lihtsalt tõmmata sellest hallist argisest massist välja. 

Maadlen seletamatu kanna valuga, mis liigub kord hüppe liigeses siis jälle talla all. Eelmine aasta sügisel toimunud Kernu orienteerumise võistlusel väänasin kusagil oksa risu sees jala välja ja ühtlasi lõppes ühe botase tald. Lõpu spurdi tegin juba palja jalu. Samas see fännamise mõnu tunne jooksmisest ja orienteerumisest võõras kohas on alati üks fun värk. Ja nii kui ma tunne tülpimust argisest elust võtan ette midagi peadpööritava seikluse. Ei kannata igavat rutiini. Sellepärast ootan vahelduseks särtsakaid inimesi külla. 

Eeelmine nädal nokitsedes metsas metsakuiva koristades koplitest, väänasin taas jala, botasega  ühe oksa taha kinni jäädes. Ja muidugi lõpetasin oma töö ei tahtnud asja pooleli jätta. 

Järgmisel kuul plaan kahel ööl ööratsamatkad koos toitlustamisega teha. Olen jäänud endiselt enda tegemiste juurde. Hobused vajavad sööda tootmiseks raha.

Soov on hetkel kahele noorele 2-e aastasele hopsile ja ponile kodu leida. Ei ole meil hetkel suurt aega noorte hobuste välja õppeks. Olen väga tänulik, et noorem tütar on võtnud vaevaks nendega tegeleda iga päevaselt. Tegevusetult mul hobused vaatamata rahva vähesusele ei seisa. Püüame liigutada maksimum koormusega.

Tänavu aasta oleme osaleda jõudnud kahel ratsaorienteerumise võistlusel. Mõnus ja äge...mis sellest, et vanus tiksub mul peale...varsti saan 55. 

Minu meelest teeb põnevaks see, et saame teha hobustega rahulikumaid asju ja saab osaleda selliste hobustega, kes meile sobivad. 

Fryci kiidan jätkuvalt, kuigi ta ihkaks suurde karja, siiski ei taha tema kaalukaotust. Nii ongi, et tema peab leppima sõbratarist poni Amandaga. Muidugi oli pull jälgida, kui Mannul indlemise aeg oli. Mann oli siis ikka väga pahane, kui Fryc talle tähelepanu ei pööranud. Teebale meeldib ka Fryc...miks ei oska keegi seletada. Kuigi suuremas karjas hetkel on kaks ruuna.

 

                                                       Need on Hiiumaa pildid.

Maikuu, see mõnus kevadekuu...

Viimased päevad on olnud väga võrratud ilmad. Lihtsalt tüdinud kandmast paksemaid talve vammusaid.

Kevad on nagu pääsemine mingist raskest orjusest.

Tõsilood elust enesest.

 Ei oska nutta ega naerda, kui kuulen inimeste arulagedaid vestlusi teemal. Kui vana on üks või teine loom. Mõnede inimeste vestlusest on koorunud, et minu koerad on kõik elanud kõigest 8 aastani ...olen väga väga väga kuri, sellise arulageda ja läbi mõtlemata valetamise peale ülesse ehitada. Minu koerad on elanud kõik kõrge eani, kui võtta näit Lara, kel oli seletamatu sisemine verejooks läks praktiliselt jala pealt, ei suutnud ma isegi ah ega oh. Veel vähem vetile helistada. Ütlen nii, iga koer kelle olen võtnud oma majja on teadlikult võetud. Siis ma ei ole kunagi seda meelt olnud, et neid mingil seletamatul moel hakkaks paljundama. Aretusega tõesti ei jaksa, hobused võtavad oma osa. Koer on mulle pigem seltsiline sõber. Ja püüan seda kuni koerale elupäevi on antud...

Tagant järgi räägin ikka ja jälle Sassu lahkumist pisarad silmas (põrna kasvaja lõhkemise järel) see oli jube. Kuid ta elas 14 aastaseks (Pipi sama moodi 14 aastaselt). Kuid need aastad mil ta meil elas, oli ta tõeliselt huvitav koera isiksus. Iga tõug kellega kokku olen pidanud puutuma jääb mu elus eriliseks, kuni surmani. 

Ja ma ei suuda mõista inimest, kes väidab, et 9 aastane koer on vana ja peab magama panema...? 

Räägin, et Sassu võtsin veel mõni nädal enne ta surma Soomaale, et saaks koos veeta, et teab kui kauaks teda enam pole...kummaline ma tajusin ette ära, et Sassule pole antud elupäevi pikemaks ajaks. Ja nii oligi, et paar nädalat hiljem siis ..taas kord nentisin, et jubedus on siin maailmas, kui lõhkeb koera sisemuses põrna kasvaja. 

See selleks, nüüd hobuste maailma naases... teate kui raske mul vahepeal oli...? Põhjus lihtne, sain teada, et koht kuhu Pokker läks, on ta magama pandud. Tegelikult olid tal jalgadega tõsised probleemid. Ma lootsin, et kodu kuhu läks käituvad sama moodi temaga nagu mina. Tundsin, et teatud olukorrad lihtsalt üle jõu ja mõistuse hakkasid käima. Pokker vajas väiksemat hobukeskkonda, isegi Fryc oli sõjard Pokkeri vastu.

 Eelmise aasta põuane suvi andis tunda meie  kandis väga pahasti. Rohukasv oli täiesti olematu. Ja mina pole kerjaja tüüp. Lähtusin sellest mõttest, peame ise hakkama saama ehk siis varuma oma sööda.

Nüüd mil talv veel oma heitlikku palet näitab, ei heiduta mind see mitte üks teps. Hobused on söödetud joodetud kella ajaliselt. Sissetulekud on ratsutajate tõttu väiksemad kui varasematel aastatel...

Nii lapsevanemad...kes te soovisite, et tuleksin ära riigi töölt... Ja nüüd on hetkel näha, mis toimub teenuse või üldse eraettevõtluse maailmas... inimesed kaotavad töökohti. Pannakse kinni järjest söögikohti, ehitusfirmad kuulutavad pankrotte järjest välja. 

Loomapidamine pole kohustus, see on hobi, millise hinnaga oleme valmis oma hobi eest hoolt kandma.

Fryc on hetkel koos poni mära Amandaga, tal on tervis suurepärane (käisime võistlemas Hiiumaal ratsaorienteerumises). Nõuab trenni (meie trenn on kerge maastikul liikumine). Vähe on käinud platsi trenni tegemas mõne lapsega kel vähene kogemus. Suurteks edu elamusteks meil plaanis pole teda kasutada, pigem pakuks seltskonda hobusena maastikul liikudes... Meie hobustel oli viimane talv pikk puhkus. Ei teinud me trenni kui liiga külm oli või koplid üli libeda jääga kaetud. Isegi soovi avadlused trenni tulekuks lükkasime ettemääramatuks ajaks edasi. 

Viimane kord Amanda ja Katiga lasteaiast naastes, hõikas ikka korralikult. Olen tähele pannud, et enamus vanemad hobused tahavad tulla inimesele trenni kaaslaseks. Platsi trenni tehakse noorematega kellele tehakse siis ka hüppe trenni. 

Eks käib rõõmud ja mured käsi käes.

1.04.2024 karjalaske päev

Mõnusad ilmad on saabunud, koristan kopleid ja ühtlasiu valmistume esimestele võistlustele ja jälle Hiiumaale ratsaorienteerumises osalema. Praegu lihtsalt pole aega eriti siia enne võistlust heietamas käia. 

 Täna on siis Suur Reede mu vanavanaema surmast saab juba 20 aastat. Nukrus poeb hinge...mõni päev vahet läks vanaisa järgi (vanaisa jaoks oli see vanavanema surm emotsionaalselt raske). 

Hõljun väheke mälestustes. 

Väga oluline koht on lähedastel inimestel. On ka loomad olulised.

Lähen väheke aktuaalsemale teemale. Koerad...

Mäx läks seekord Nordicule kallale. Kolme inimese peale saime koerad lahutatud. Imestasin sakslase keha raskuse üle. Lihtsalt polnud jõudu üksi selja peale keerata.  Kaks koera seliti maha ja Nordicu haavad üle vaadatud. Analüüsisime, et miks selline asi juhtus. Minu viga,kiirustasin iga päev koertele kiirelt toidu ette andmisega. Ja Mäxis tuli esile aplus...Nordic istus oma peidetud tagavara otsas, Mäx ründas Nordicut tema selle positsiooni peal. 

Parandasin kohe oma tegevusi. Mäx on majas kõige noorem ja peab ootama kannatlikult oma toidu portsjoni viimasena. Millegi pärast on mulle sattunud linnukoerad päris õgardid. Olen paar aastat Mäxi eraldi söötnud. Nüüd mingi kuu aega olen koos teistega sööma harjutanud. Niikui midagi head söögis on lisatud, seda ahnemalt kugistab Mäx oma toidu, et kähku veel kellegi toitu haarata. Ega miskit, pean jälle selle keerulise toidukausi võtma kasutusele, millega peab vaeva nägema. Mis takistab koeral õgima ahnelt söögi sisse. Võib teha liiga, näit Nordicul oli noore koerana sama probleem. 

Hobustega teeme vaikselt ja mõnusalt trenni. Näha kui tänulik on Frück pärast trenni. 

Sajab lund...ja maa on valge.

Praegu saab trenni vaikselt tehtud. Järgmine nädal s.o. aprillikuu esimesel nädalavahetusel osaleme kahe hobusega Hiiumaal. Läheb kuidas läheb, aga plaanis võtta ikka rohkem kontrollpunkte, kui seda sai eelmisel aastal tulemuste näol kätte.

 

See nädal jääb vahele mu kirjutamisele. Kuidagi väsimus vaevab ja arvuti taha istumine tundub suur tegu. Samas ilusad ilmad kütkestavalt õue kutsusid. 

Süva lihased ja milleks on neid vaja.

 Süvalihased on väikesed lihased suurte lihaste all. Tänu nende toele vaagnavöötmes, lülisambal ja õlavööl saame seista püsti ning ringi jalutada. Nad on kiiruse, jõu, vastupidavuse, koormustaluvuse ning ilusa rühi alustalaks. Füsioterapeut Jaana Torp räägib sellest ja annab kaasa kasulikke harjutusi 13.10 õhtul Tallinna Ülikoolis avatud loengus „Süvalihased - miks ja kuidas treenida?"

Statistika järgi kannatavad ligi 80% inimestest seljavaevuste all ning selle üheks põhjuseks võivad olla nõrgad süvalihased.

Füsioterapeut Jaana Torp käsitleb oma loengus praktilisi näiteid süvalihaste rollist ja treenimisest reaalsest tööst harrastussportlastega. Arutletakse koos läbi miks ja kuidas treenida süvalihaseid? Süvalihaste treenimine on nii vigastuste vältimise seisukohast väga oluline.

• Mis on süvalihased ja mis funktsioon neil on?
• Kas süvalihaseid tuleb eraldi treenida?
• Mis roll on süvalihastel spordis?
• Millist mõju avaldab süvalihaste treenitus/alatreenitus tervisele ja heale enesetundele?
• Kuidas süvalihaseid treenida?

Millist mõju avaldab süvalihaste treenitus/alatreenitus tervisele ja heale enesetundele?

Kõik stabiliseerivad kerelihased tagavad selle, et kehal oleks õige kuju ja koormustaluvus. Vigastuste seisukohalt on väga oluline just lihaste hea toonus ning tasakaalustatud treening. Eriti oluline on nende treenimine istuva tööga inimestele, sest heas toonuses süvalihased aitavad hoiduda seljahädadest ja ennetada väsimust pikaajalisel käimisel ning seismisel.

Kuidas süvalihaseid treenida?

Reeglina algab enamik liigutusi süvalihaste aktiveerimisega, millele järgneb suurte lihasrühmade aktiveerimine.

Kuna tugilihaskonna tegevus allub suuresti autonoomsele (tahtele allumatule) närvisüsteemile, siis kasutatakse nende treenimisel palju ebapüsiva tasakaalu tingimusi, mis sunnivad vajalikke lihaseid automaatselt aktiveeruma. Soovitan vaadata minu treeningvideoid – oma keharaskusega treeningud, tasakaalupallil treeningud ja samuti treeningud treeningkummidega.

Iseenesest harjutused on lihtsad, kuid nõuavad enese distsipliini ja pühendumist. 

Mitu korda nädalas ja mis mahus peaks süvalihaseid treenima?

Süvalihaseid treenitakse koos teiste lihasrühmadega. Mida rohkem erinevaid treeningvahendeid, seda parem tulemus tuleb. Lisaks erialatreeningutele soovitaksin mina järgnevat:

– Kuni 12-aastased võiksid treenida kõiki lihasrühmi 1-2 korda nädalas ja treeningud peaksid kestma 30-60 minutit, järjest harjutusi raskemaks muutes. Üks kogu keha venituste komplekstreening nädalas.

– 14-aastastel ja vanematel võiks omakeharaskusega treeninguid olla 2-3 korda nädalas lisaks eriala treeningutele. Üks kogu keha venituste komplekstreening nädalas.

– Juuniorid võiksid teha kaks korda nädalas oma keharaskusega treeninguid, kaks jõusaalitreeningut ja üks kogu keha venituste komplekstreening nädalas. Samuti võib kasutada sellist lähenemist kus üks päev on alakeha venitused ja teine päev ülakeha venitused. Treeningute kestvus 60 minutit

Venituste puhul võib kasutada lähenemist, kus üks päev on alakeha venitused ja teine päev ülakeha venitused.

Õppida pole kunagi hilja, 21 aastaselt alustasin oma ratsaspordi karjääriga

Kuidas tuli mõte Kuremaale õppima minna...?

Väga lihtne, olen väga aktiivne ajalehe lugeja. Aastal 1990 suvel maalehe müügi kuulutustes seisis, et Kuremaa ST müüb hobuseid lõpetamaks hobusekasvatus üldse sootuks ära, kuna ST vireles materjaalselt mingil põhjusel. Ja minu teadmine, et hobuseid Kuremaal pole kuni aasta 1991 kevade maikuu alguseni, kui olin Tallinna matkaklubi liikmetega 2 kategooria nädala ajasel rattamatkal. Alustasime tookord Viljandist ja läbisime kõrval teid mööda külasid. Ja üks punkt, kus pidasime lõuna pausi (tavaliselt kestis see tunnike). Kuna minu ülesanne oli lõuna valmistada, siis sõltub millisele liikmele sattus olema nõude pesu. Kuna aega oli pärast lõuna einet Kuremaale tiiru teha (küsisin matkajuhilt luba selleks, kes tol korral oli Harald Hakkermann). Lubati...esimene teekond oli ülesse mäkke lossi juurde, kus kohtusin ühe pargis töötava Kopli nimelise tädiga, kelle käest küsisin talli asukohta. Ja ma läksin talli...

Kohtusin ühe noore õpilasega, kelle käest küsisin, et kas hobused on alles, kes vastas, et jah on alles. Mul lubati hobuseid vaadata, vaatasin ja teadsin oma südame suurimat igatsust, et nüüd või mitte kunagi... mõte alustada 1991. aasta septembrist Kuremaa ST kooliteed zoo-veterinaaria erialal. 

Oi teate kui raske oli taas rattaga teele asuda, küpses mõte, et ma pean alustama dokumentide korjamisega ning kooli tooma. Meil oli Kuremaalt suund võetud Mustvee peale. Ööbimine jäi sinna kanti. Laiuse lossivaremete vahel tehti ka üks paari tunnine peatus, et ma saaks ära käia Sadalas Leedi külas, oma vanaemal. Kes oli teadlik, et olen neile külla tulemas. Nende poolt oli miskit küpsetatud. Kuid mu visiit oli nii kiire loomuline, et pidin kogu aeg jälgima kella, et ma ei jääks maha. Tol ajal ju ei olnud mingeid mobiile. Oleks enne pidanud suhtlema, et saaksime hoopis Kantkülas kokku ja sealt jätkaks oma sõitu edasi. Nii, et läbi Kantküla tagasi Laiuse lossivaremete juurde... ja siis jälle grupiga edasi Mustvee suunas. Muidugi pakkis vanaema kaasa oma küpsetatud koogi ja mille sõime siis õhtul magustoiduks tee kõrvale. 

Meie eesmärk oli ühineda Virumaa roheliste rattaretkega, mille lõpp oli planeeritud Narva. Sõit kulges planeeritult ja ajaliselt jõudsime Sonda ja sealt Kiviõli staadionile kus siis avati teine Kuidas elad Virumaa roheliste kolme päevane rattaretk.

Minu lugu jätkub järgmisel nädalal...

Vabandan ette ära, et peo päeval mõtlen viimasel ajal lahvatanud Anna Levandi uisutreeneri ümber...olen minagi treener.

 ...selline halvustav kriitika kellegi anonüümse isiku poolt, paneb imestama. Treeneri amet pole kerge, kui on tegemist erineva tausta, isiku omadustega noorte, laste ja täisealistega, kellele pead edasi andma oma teadmisi ja oksustest tulenevaid kogemusi. 

Mina toetan Anna Levandit. Treeneri kutse pole kerge kutse.

Minu soov hakata ratsasporidga tegelema oli mul küllaltki varases nooruses. Hobustega tegelemisest unistasin vähemalt juba 4 aastasena. Siis kui vanavanemate juures elasin. 

Teate kui raske oli saada ratsutama, põhiliselt talli trennidesse mingi periood võeti ainult poisse ja noormehi. Oli see ju sõaliselt tähtis ala tol aastatel. Kuna mu soovi pidevalt ignoreeriti nii vanemate kui vanavanemate poolt. Oi kui palju keelduti kasvõi näit Väo karjääri servas asuvasse talli hobustega tutvuma minna. Sai jah väiksemast peast ehk siis eelkooli ealisena vanaemaga kohalikke ratsavõistlusi vaatamas, see polnud see. Muidugi vanaisa lubas meile laste lastele, et saame oma poni, kuid tol ajal olid poni hinnad väga müstilised. Mingil hetkel arvasin, et hobuste teema jääbki mulle kätte saamatuks. Ei pääsenud ma Hipodroomil tegutsevasse ratsatrenni (kõik kohad täis). Käisin Niitvälja tallides, ka sealgi öeldi kohe ära, et kohad täis. Tondi ratsabaasis käisin, kuid sealgi anti mõista, et pole oodatud. Mõned korrad käisin Jüri tallis uurimas, kus tol ajal treeneriteks Vello ja Viive Viira. Teades väheke Vello Viira tausta, läksin ikkagi, kuid see üks kord oli juhtumisi selline situatsioon, kus Vello istus talli vahekäigus toolil ja tal süles istus üks noor vanuseliselt 14-17 aastane tütarlaps süles. Esmaselt piidles härra Vello Viira altkulmu ja otsa vaatmata mainides moka otsast, et olen ülekaalus ja lõpuks kui hakkasin ära minema, käskis ta mul kaalust alla võtta... siis võtab trenni? Kas see on treener...? Kuid Jüri talli oli tohutu tung. Uurisin mujalt tuttavatelt, et kuidas nad sinna on saanud, kuid seda otseselt mulle ei mainitud. Sisetunne jagas muud, et kindel tutvuste või althõlma mingi teene treeneritele. Ja siiani mõtlen vahel sellele situatsioonile. Mainin pole asi seda väärt, et põdeda. Kuremaa kompenseeris rohkemat mida vajada. Sain ju tallis töötada, õppida hobust ette rakendama. Ja võistelda kolmevõsitluses. Koolisõit paelub siiani, kui alustasin alguses võistlemist, siis oli ka kukkumisi, kuid Laine oli hea treener kes oskas näha minu vigu, siis õige aegsel parandamisel sain joonele. 

Hiljem olen käinud Krista Raidmetsa käe all trennis, koolisõitu tegemas. Mainin miks, me ei tohi häbeneda võtta parimate treenerite käe all trenne, et parandada oma saavutusi spordis. 

Teate, tol korral lubasin endale, et näitan sellele V.Viirale kes ma siiski olen... Ütlen nii, et mõttetu kellegile hakata aastaid hiljem näpuga näitma, mõttetu teema.  Miks peaksime kellegi sõnade pärast kedagi vihkama. 

Hea, et ütles veel selja taga, et peaksin kaalu alandama. Mainin, mul polnud tol korral isegi mitte piinlikku tunnet, tema suust kuulata selliseid repliike. Lihtsalt tema tavapärane käitumine jäi silmade ette... tean sellest treenerist mõndagi, kuid need pole seotud minuga. Teda soositi sellisena. 

Hea küll, tegelesin tol ajal palju liikumisega, käisin regulaalselt jooksmas, suvel käisin igal  pool kus sai avalikes veekogudes ujumas, tegin aeroobikat, talvel suusatasin , uisutasin... kuid kaal ei langenud. 

Kaalu sain kontrolli alla alles peale laste sündi. Imetamine võttis kaalu alla 60 kg. Mu vanavanemad olid jälle mures ... et issand küll sa oled kõhnaks jäänud... kuid ma ise olin sillas.

Ja siin ma siis olen majas 18 kabjalist. Ootan hetkel ilmade paranemist, et alustada aktiivselt trenni hobustega. Ootab ju põnev võistlus aasta ratsa orienteerumises. Olen häälestanud ennast sellele. Ja kui ma ei ratsuta hobustega, tegelen igapäevasel  taishi - hatha joogaga. 

Jaa aasta 1989 kevad, istusin esma kordselt hobuse selga. Ma olin üüber häpi. Ja mu vanus oli siis juba 20. Kuna Viimsis oli esimene era hobuse omanik, kes alustas regulaarselt teenistust hobu-ponidega ratsasõidu ringiga Pirita rannas. Kuna ajalehes oli kuulutus, läksin selle peale ja leidsin Pirita Ranna paviljoni lähedalt puidust tarandiku, kus siis uinavas olekus eestlane tukkus. Rääkisin seal olevale neiule oma soovi ära. Raha ära tasunud, sain siis ilma igasuguse probleemita hobuse selga. 

Midagi mulle ei õpetatud ega ei kästud teha. Tundmatu tütarlaps talutas hobust teatud arv ringe, sest tasumine oli mingi poole tunni eest. Järjekord puudus ja seega tekkis eriliselt mõnus vestlus, kus lubati mulle taas trennis käimist. Kuid mainin, et seda pakkumist jäingi kahjuks ootama. 

Kui kuulsin, et Ain Unt tegutseb Kostivere tallis, pöördusin tema poole. Ja mul õnnestus Kostivere tallis käia lausa üsna mitmeid kordi Ain Undi käe all treenimas. Mingi aeg Kostiverest koliti Maardu mõisa talli. Kiidan Ain Unt on väga hea projekteerija, tall Maardu mõisas nägi väga barokne välja. Sai ka seal käidud ja siis aasta 1991. maikuus sai otsustavaks pöördeks kui läksin õppima Kuremaa ST. Mis hiljem ehk kui lõpetasin aastal 1993 juunis oli juba nimetus Kuremaa Põllumajandus Tehnikum. Omades selle aasta väljastatud kutsetunnistust, teeb uhkeks küll. Sai minu treeningu kohaks juba Kuremaa tall treeneriga Laine Urgo (mainin Laine elab ja suhtlen siiani temaga). 

Mainin salamisi: mis lollusega ma läksin trenni ennast rääkima. Kiitsin enese oskuseid kõrgeteks, mõtlemata, et võin haledalt jamasse sattuda. Õnneks Laine mõistis minu südame sügavust, alustas minuga A ja B-st treeningutega. Olen temale tänulik, et ta andestas mu tookordse valetamise... Laine ei võtnud algajaid trenni. 

Mainin, Ain Unt treenerina mind ei õpetanud mitte midagi tegema. Isegi ei vaevunud mu vigasid märkama. Andis hobuse või poni...nimetan seda lihtsalt hobuse jalutamiseks. See selleks, teate ma pole pahane. Olles õppinud nägema teda kui omaette isiksust on temas miskit mis ei pane tahtma tema trennis osalema. 

Aastal 1989 lõpetasin V.Klementi nimelise 32.KKK. Jätkasin tööd valitud erialal vanas Kommunaaris Narva mnt. tol ajal sai tegeldud avamere purjetamisega. Millega alustasin aastal 1986, kus polnud vajalik vanemate luba. Mu vanus oli siis juba 17. Ratsutamises nõuti igal pool ka isegi 16 aastase nooruki käest vanemate luba pluss elukindlustust. Aastatel 1986 -2001  tegelesin lohutuseks ratsaspordi asemel avamere purjetamisega. Vabal ajal käisin orienteerumas, ujumas, rattamatkamises, talvisel ajal suusatasin. Koju olin endale hankinud hantlid, et keha kaalu ohjeldada... see on jube kui kergelt on mul lisakilod tulema. Ma pole ennast näljutanud... siis sai koertega pikki distantse jalutatud, et treenida pikkadele maadele liikumiseks vastupidavaks. Ja mida see on andnud, armastan pikamaa ratsutamist. Selle jaoks on see vastupidavus vajalik. Teades mis on lihasvalu nii rattasõidust, purjetamisest soodinööri põletanud nahale valu... Treeninud olen ennast teiste käest uurides, raamatuid lugedes, jälgin tuntuid treenereid, ja õpilasi kes saanud häid tulemusi võistlus maastikul. 

Mul hetkel pole küll mõttes, et peaksin tipp sportlasi koolitama, kuid saan ka sellega edukalt hakkama. Mul on mõni õpilane jõudnud tippsportlaseks.

Õnneks praegus aja interneti ajastu võimaldab rohkema info levimisele. Seda pean enese pidevaks täiendamiseks.  

Muidugi osalt alati mu vanavanemad noriva naljasoonega norisid minu kallal mu unistatava hobi kallal.

Oma varase vanuses tundsin väga põhjalikku huvi oma hobi vastu. Alustasin Lagedi koolis hobuteemalise kogu rajamist. Hetkel on mul kolm joonistusplokki täis kleebitud hobuste pilte erinevatest tegevus valdkonnast. Artikleid lõikasin välja ajalehtedest. Huvitavaks mõtlen seda, et kõik kes mu hobist teadlikud olid aitasid mu kogu rikastamist. Kui ma võtan lahti oma albumi, siis oskan rääkida, kust ma ühe või teise pildi sain.

Teate mu hobi on ka ühtlasi väärtuslik ajaloo materjal. Selle läbi tunnen väga hästi tuntuid ratsasportlasi ja nende ratsutamis kogemusi. 

 Siis juba 12 aastaselt võtsin hoiaku, et maksku mis maksab, minust peab saama ratsasportlane, suurim soov saada oma hobusekasvatus. 

Kust ma alustama peaksin, mis mind hobuste juures võlub ja miks ma neid pean?

....jätkan järgmine nädal oma ratsutamise karjääriga, mis on mul kestnud pea üle 30 aasta. Õppida pole kunagi hilja...

Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva!

 

2024 aasta veebruar on hästi huvitav. Ilm on selline nagu on. 

Ja ongi käes veebruarikuu...eelmine kuu ei saanud mitte midagi tehtud. Kui kuu algus uue aasta algses algas kõva pakasega. Ja pakaselise ilmaga veel naabrionu matustel käidud. Kahju, kui kiirelt on kadumas inimese maine teekond. Kurb ja kahju mõlemad korraga. Häid naabreid tuleb hoida. Kui tervises ikka mingi probleem tekib ei saa millegagi enam elupäevi pikendada. 

Ootame paremaid ilmasid, ei saa ju trenni teha. Kõik on jääs. Isegi lasteaeda minek eeldas minu oskuseid otsida jääst vaba heinamaad. Või seda jälle ei kataks mõnda sulaveega täitunud heinamaa ,,ookeani". 

Hetkel sööda osas loodame hakkama saada. Hetkel kui hobustel trenni poole pealt madal seis, siis söötmine regulaarne ja jao kaupa. Tegelikult ei tohi hobune ülekaalus olla või liigselt ennast pakuks sööma. Loodame ja vaatame kuidas kevad tuleb...

 

 Tõsiselt kaunis talv on. Eile linnast välja sõites lumetuisk andis imelise talvise tunde silmanurgast ümbrust silmates.  Viiski kujutelmas mõttes uitama saanisõidule. Mis riided või mida tekina kasutada.

See nädal juhtumisi läksid mõtted vägisi loobutud armsatest hobustele. Hea meel, et uutes kodudes on leidnud rakendused. Edu kõigile. Ise tahame veel mõned hobused vähemaks saada. Hetkel jooksta võidu uute tulijatega lihtsalt ei viitsi. Soov jääda teatud asju tegema ja kui Rapla RK sisse elanud oma rütmi on, siis hakkab jätkuma trennilisi mujalegi. Võib olla olen ka mingi mõtte tagasi saanud. 

Hea, et eelmine suvi ikka hobustele sööda saime. Kuigi jah meie piirkond oli väga kõrbe seisundis. Vaatasin täitsa mure tundega tulevikku. Tänu noorte aktiivsele olemusele asjad ka tehtud said.

 Eile oli meite Sannul sünnipäev, sai ta meil siis nüüd 5 aastaseks. Järgmine sünnipäev on Nordicul, kes on saamas märtsis 10 aastaseks. Mäxu sünnikuupäeva pean passist vaatama. Temal on täitumas 3 aastat. Ja muidugi jätkuvad trennid ava maastikul. 

Viimane pühapäev sai siis ree sõitu tehtud jälle Narcissaga. Päevad on nii kiired mööduma, et ei jõua kohe pead pöörata.

Tibud kasvuhoones kasvavad. Ja samas eks see ära hellitamise vaimsus jätkub.

Lõpuks läksid ilmad soojemaks ehk siis temp kõigub 0 ja -1 vahel. Saab kütmisest väheke hinge tõmmata. Kuid ega me ette ei tea, mis veel ees ootab. 

Pole eriti küll raske ega kerge olnud, kuid olen kaasa elanud kahe pere leinadele. Üks on raskem, eriti kui tegu on 7 aastase lapsega. Sellises olukorras võtab sõnatuks ning tekib ikka tunne, et kui kerge on siin ilmas elu lõppema. Kui hakata väärindama kellegi elu praegusesse maailma, siis iga elu kes loob ühe miljonist perekonnast.

Mida aeg edasi tuleb neid kerjajaid ehk siis raha tahtjaid nagu seeni pärast vihma.  Lihtsalt imestan kui palju on tekkinud MTÜ-sid kodutute kasside auks. Üllatavaks teeb see, et kui suured on arstil käimise kulud. Vahel vaatan ja kalkuleerin mõttes, et teatud lihtsad operatsioonid mõnes maapiirkonna vet kliinikus väheke rahakoti sõbralikumad.  Kuid kas on mõtet kõiki ikka elusana pidada kui võlgadesse sukelduda. Kes mind kuulaks ja aus olla lihtsalt kasside teema ei paku pinget. Lihtsalt on hakanud silma, see pidev meedias kassidele koertele annetuste küsimine. Täiendavalt ühe lahku mineva perenaise appikarje, et saaks lahutuse käigus talu välja osta, et ellu viia oma unistus. 

Ja uue aasta esimene nädal on läinud külmalt ehk siis trenne ega matku pole teinud. Hea küll ise saame hakkama ja oskame riietuda, kuid elu on näidanud, et seda paljud kes vähese õues tegutsemis vajadustega on. 

Ma hobuste pärast ei taha teha ka. Eelistan, et hobused söönuks saaksid ja energiat külmema perioodi üle elamiseks saaksid hoida. 

Mina kasutan õues tegutsemiseks kolme kihilist riietust endal. Kaks tähtsat asja mida silmas pidada jalanõud külma kindlad ja sooja pidavad. Teine asi pea peab soojas olema. Kui pead katab õhuke müts on tervise hädad kohe kimbutamas.

 

Kuidas saada kaks koera ühte pesasse koos magama? Varemalt kui oli mul viimane collie laadne, siis Nordic veetis ala lõpmata koos ühes pesas. Kuid nüüd Nordic ja Sannu ning Mäx kõik tahavad eraldi kohtasid. Ignoreerin Mäxi kiuslikust vanema koera suhtes. 

Praegu trenne ei tee, õues liiga külm. 

Kuidas tänast kirjatükki alustada. Pole küll mu lähedane, kuid üks parimatest naabritest, läks sinna kust pole enam tagasi tulekut.  Olin teadlik ta haigusest eelmine aasta, kui raske tal see oli ei julgenud kunagi küsida. Lootsin, et inimene ise räägib. Kui viivuks kohtumised kas meie väravas, ei kurtnud ta kunagi tervise hädade üle. Juba kolmas tuttav kes on siinses küla keskkonnas olnud huvitav ja tegus inimene. 

Mul on autoriteediks sellised inimesed, kes töötavad metsanduses, päästeametis, kiirabis, politsei või üldse mis tegeleb vara või isikulise vara kaitse tööga. Sellisese valdkonnas ei saa töötada ainult raha teenimise eesmärgil. See selleks...aitab nukrutsemisest. Tuleb leida kuldne tee pereliikmetega.

Mäx näitab võimu minu ja Nordicu üle. Täna oli jälle, kus hakkas niutsumisega nõudma õue. Kuid seekord ei lasknud vabalt, tal oli mõte minna Nordicut kiusama. Nii saigi Nordic tuppa ja Mäxi jätsin viimaseks. Sannu tuli esimesena. Kuid edaspidi saab Nordic esimesena ja Mäxjääb viimaseks. Peaksin üks päev ka Nordicu töö juurde kaasa võtma...kahtlen kas kannatab sõitu välja. Viimati oksendas lihtsalt pagasniku ruumi täis. 

Milline see uus aasta tuli...minul töiselt. Ainus mis rõõmu pakkus oli Mäxi kohal olu. Tegelesin temale aju töö tekitamisega. Peitsin esemeid, ise ennast. Vile tööd ehk kuidas reageerib vile käsklusele ,,siia". Olen väga rahul oma koolitustööga. Muidugi see tirimine on ikka paras peavalu, kuid sõnum koerale kui ta rihma otsas on ,,ei tiri" toimib. Kuid eks see on hetkel igapäevane töö, kuni soovitud tulemuseni, kui saame sooritatud jahikatsed.

Noored mul kodus tegelesid hobuste ja kodu jäänud koertega. 

Milliseks kujuneb käesolev aasta eu julge kohe unistada. Muidugi tahaks, kuid praegu on mitu lahtist otsa. Vaatame näeme, kuidas eluolu kulgema hakkab.

Ja ongi 2023 aasta viimane päev. Mina tööl koos koeraga. Oleks tahtnud rohkem Sannut, aga sai hoopis Mäx. Mäx käis oma sünnikodus tööl. Arvan, et tulevikus ei enam ühtegi kaasomandi koera. Mäx on ja jääb esimeseks viimaseks. Eelistan ikka ülekõige emaseid koeri. Ei meeldi need isaste märgistamised. Muidugi on võimalik õpetada kindlatesse kohtadesse, aga see nõuab juba eri tähelepanu. Üks hea asi, kui oma majas üks isane on, emase jooksu ajal hoiab lõhnade leviku ära. Muidugi kui terve pere teeb koostööd,on asi lihtsam kontrolli all hoida.

Aasta kokkuvõtet tehes. Ei olnud minu aasta. 

Kuid loodan, et uus tuleb ikka parem.

Head vana aasta lõppu!

Viimane aasta olen pidanud tegema hobuste osas raskeid otsuseid. Näit saatsin Pokkeri suve alguses uude koju. Kui kulutused hobustele ületavad tulusid ja sissetulekuid. Siis on vaja võtta ette raskeid  otsuseid. 

Teine hobune oli mu lemmik hobune Laoumurella, kui on müügist mõni aeg möödas. Suudan tasahaaval loomast juba rääkima hakata. Mulle kasvavad loomad südamesse, aga vot võlgadega ei taha ka elada. Samas on ju ka teised kulutused mis vajavad igakuiselt maksmist. 

Olin valmis Albertit välja rentima, aga mitte müüma. Muidugi sõltub kellele müüa. Kui loom on hea, siis juba varasematest aegadest on tekkinud teatud müügi kogemus. ...et kellele müüa või mitte müüa. Ja kui mõni ostja või huviline pahandab meie otsusest keelduda. Peab ikka ostjal olema mingi kindel põhjus miks ma sellest müügist taganesin. 

Igal koeral olgu kodu, kuid iga kodu pole koerale sobiv. 

Sama mõte kehtib ükskõik millise looma kohta.

Mina ei ole see inimene kes läheb käsi pikalt almuseid otsima. Eelistan teha tööd mis meeldib. Oi kui paljud on öelnud, tee seda hobustega. Jah, olla ainult teenuse pakkuja. Tähendab seda, et pean enda teenust kogu aeg reklaamima. Mõelge mul on juba 30 aastat täis kui ma oma esimese hobuse ostsin. Enne seda käisin erinevates tallides õppimas ratsutamist. Kõige rohkem õppisin Kuremaa tallis, kus sai ka talli tööga sina sõprust seotud.

Kaks vaba päeva lendas justkui linnutiivul. Kahele päevale jätkus tunni ajased matkad. Koertele teen mõned päevad putrusid, kuhu saab lisatud igasuguseid põnevaid toidujääke. Niikaua peavad leppima pudru ajaga kui koeratoit kohale jõuab. Tundub jõuluajal ei liikunud kuhugile, Leedust oodatav sööda kogus. Mainin, söödan kvaliteetset kuivtoitu Josera. Mis mõeldud aktiivsetele koertele. See aasta on kulunud ikka parajalt rahasid, kuid eelistan. Koerad peavad olema terved ja aktiivsed neile oma olemuse kohaselt. Sannu saab jälle oma krokodilli müramise võtteid harjutada Mäxi peal...nimetan neid kahte ,,hulludeks". Kuidas nad üksteist taga ajavad. Tegelikult naudin nende sellist möllamise vaimustust.

Tibudega tegelen eraldi, istun nende juures ja suhtlen. Eks nad tunnevad emast puudust, aga ma ei saanud rohkem tal lapsi veriseks peksta. Olen ikka nii palju vaeva nendega näinud ja südamesse kasvanud.

Eile oli korra mõte Albert saani ette rakendada, kuid aeg sulas lihtsalt õue tegevustega lätte ära.

Tegutseme vaikselt. Selles konkureerivas maailmas lihtsalt peab ise olema aktiivne. Iga nädala vahetus olen ikka metsas käinud hobustega. Mõnus lumi kõikjal.

Lõpule jõudis Sannu jooksukas ja saame jälle koeri koos lahtiselt hoida. Kõik on loksunud lahedalt paika. Üks koer sisse teine välja või vastupidi. Kogu pere mõistab ning teevad nii nagu olukord nõuab. Super...

Kanaema tõstsin tibude juurest ära. Kana ema hakkas neid lõhkuma. Leidsin kahele tibudele tekitatud veriste haavadega. Ega ei ise poleks soovinud nende eraldamist. Nüüd ma istun vahel nende juures ja suhtlen. Nüüd mil nad ilma emata, on valmis inimesega suhtlema. Eile vahetasin allapanu. Pean tooma juurde höövli laastu hakkab otsa saama. 

Viisin läbi mõni aeg tagasi ühele perele ette rakendamise õppepäeva. Minu soovitus tulevased hobuinimesed. Õppige tundma rakendamise viisid. Pärast on teistel ka lihtsam õpetusi jagada, kui on konkreetsed küsimused.

Rakendamisel kasutatavate esemete nimetused. Materjali leiab nii kirjandusest, kui ka internetist. Tundke siirast huvi oma hobiga seotud valdkonna suhtes.

Vaja natuke raha, koera toidu ostuks, kanadele mineraalsööda ostuks, elektriarve tasumiseks. Imestan, ma pole sel pool aastal üldse ühtegi korda jõudnud spasse. Õnneks ujumas paar korda ühes kuus küll. 

Plaan veel enne aasta lõppu mõned reesõidud teha. Kui kliente pole peab hobust siiski liigutama. Sissi on sisse elanud, kuid grupis veel väheke oma seisukohti kaitsev. Vaene Früc sai nii, et tolmas ühe matka ajal. Samas huvitav oli käitumise puhul nii, et Fryc käitub nagu taltsutatud abielu mees, kes siis alandlikult küll siia küll sinna poole keha kallutades.