Õppida pole kunagi hilja, 21 aastaselt alustasin oma ratsaspordi karjääriga

Kuidas tuli mõte Kuremaale õppima minna...?

Väga lihtne, olen väga aktiivne ajalehe lugeja. Aastal 1990 suvel maalehe müügi kuulutustes seisis, et Kuremaa ST müüb hobuseid lõpetamaks hobusekasvatus üldse sootuks ära, kuna ST vireles materjaalselt mingil põhjusel. Ja minu teadmine, et hobuseid Kuremaal pole kuni aasta 1991 kevade maikuu alguseni, kui olin Tallinna matkaklubi liikmetega 2 kategooria nädala ajasel rattamatkal. Alustasime tookord Viljandist ja läbisime kõrval teid mööda külasid. Ja üks punkt, kus pidasime lõuna pausi (tavaliselt kestis see tunnike). Kuna minu ülesanne oli lõuna valmistada, siis sõltub millisele liikmele sattus olema nõude pesu. Kuna aega oli pärast lõuna einet Kuremaale tiiru teha (küsisin matkajuhilt luba selleks, kes tol korral oli Harald Hakkermann). Lubati...esimene teekond oli ülesse mäkke lossi juurde, kus kohtusin ühe pargis töötava Kopli nimelise tädiga, kelle käest küsisin talli asukohta. Ja ma läksin talli...

Kohtusin ühe noore õpilasega, kelle käest küsisin, et kas hobused on alles, kes vastas, et jah on alles. Mul lubati hobuseid vaadata, vaatasin ja teadsin oma südame suurimat igatsust, et nüüd või mitte kunagi... mõte alustada 1991. aasta septembrist Kuremaa ST kooliteed zoo-veterinaaria erialal. 

Oi teate kui raske oli taas rattaga teele asuda, küpses mõte, et ma pean alustama dokumentide korjamisega ning kooli tooma. Meil oli Kuremaalt suund võetud Mustvee peale. Ööbimine jäi sinna kanti. Laiuse lossivaremete vahel tehti ka üks paari tunnine peatus, et ma saaks ära käia Sadalas Leedi külas, oma vanaemal. Kes oli teadlik, et olen neile külla tulemas. Nende poolt oli miskit küpsetatud. Kuid mu visiit oli nii kiire loomuline, et pidin kogu aeg jälgima kella, et ma ei jääks maha. Tol ajal ju ei olnud mingeid mobiile. Oleks enne pidanud suhtlema, et saaksime hoopis Kantkülas kokku ja sealt jätkaks oma sõitu edasi. Nii, et läbi Kantküla tagasi Laiuse lossivaremete juurde... ja siis jälle grupiga edasi Mustvee suunas. Muidugi pakkis vanaema kaasa oma küpsetatud koogi ja mille sõime siis õhtul magustoiduks tee kõrvale. 

Meie eesmärk oli ühineda Virumaa roheliste rattaretkega, mille lõpp oli planeeritud Narva. Sõit kulges planeeritult ja ajaliselt jõudsime Sonda ja sealt Kiviõli staadionile kus siis avati teine Kuidas elad Virumaa roheliste kolme päevane rattaretk.

Minu lugu jätkub järgmisel nädalal...