Saigi selle nädala alguses uuritud, kui palju lapsi laagrisse tulemas on. Selgus, et esimesse laagrisse on veel mõni vaba koht. 
Mida annab laagri korraldamine meile, valmistab meid ette vastutus rikkaks ülesandeks. Hetkel on valmimas väliköök... Kujutan ette, kuidas seal saab valmistada süüa laagrilastele. Esimese laagri eripära on see, et selles korraldame laagri lõpus veel võistluse takistus sõidus kolme talli noorratsanike vahel. Tellitud on karikad ja diplomid. Uurime, kes oleks ka kohtunik ehk siis kutsume kes on väljaspoolt talli. Meie oma talu esimene mitte ametlik võistlus. Juba vaimu silmas kujutame ette, kuidas olukord olema saab. Vahelduseks on vaja ka meil luua sidemeid teiste tallidega. 
Soov oleks, et aastaringselt käiksid ratsutajad, meil piisavalt trenni hobuseid. Bussiliiklus on selline, et Raplast meile saab pea 1 km kaugusele. Ja läbi metsa meile ei ole ju pikka maad. Trenni ajaks sobiv aeg kulub hobustega tegeldes 4 tundi olematuks mõnusaks ajaveetmiseks. Ja pärast neli tundi aega veetmist hobuste seltsis jõuab taas bussile. Hetkel kehtib veel kooliõpilastele tasuta sõit. Näit, mina ei saa, meie maakonnas kehtib teine seadus, et teatud vanus peab tasuma bussi sõidu eest ja need kes kooliõpilased kui ka pensionärid on siis tasuta sõidu õigus.
Paljusid asju korraldame suure innu ja kirega. Huvi on olemas... 

Üks minu lemmiktegevusi on ujumine. Nii palju kui võimalik ja nii kaua kui võimalik. Võin tunde vees liguneda ehk siis ujuda. Meeldib pikki distantse võtta ujumiseks. Tavaliselt ujulas alla 1000 m ma ei uju. 

Teine mu suurim kirg orienteerumine. Eile hommikul uurisin kus Eestimaa paigus toimuvad orienteerumised ning valik langes juba koertekrossi aegadest Rannametsa luitelooduskaitsealal korraldatav orienteerumine. Kõik algus oli kena, võtsime tütrega ette suure ampsu ehk plaani 21 punkti, kuna tegu oli valikrajaga ehk siis valida sai omale meelepärased punktid ja neid otsima minna, kuni 13 oli kõik kena, siis kui teisele poole teed saime, kadusid nagu nõiaväel punktid ja inimesed. Tütar oleks soovinud veel edasi minna, kuid pidasin juba targemaks, et jätaks sinna paika, kuna äike oli tulekul. Kuid see mind ei hirmutanud, pigem kuivav suu ja suur janu tunne. Suur palavus oli kurnav ja janu tekitav, mis ikka otsisin abi osutavaid taimi (orasheinad võilill või miskit veel mida oleks saanud kasutada suud niisutavana. Lõpuks leidsin lahenduse, et parimaks on rabataimestikule iseloomulik sammal, kui selle kihi alumise poole vastu nägu jahutamiseks ning niisutamiseks kasutasin taastus olemine. Ja proovisin ka leida rabasambla põhjast tilka vett, et organismile turgutamiseks anda. Päris rappa ka minna sellepärast ei soostunud. Kuna ühel hetkel kui otsus tagasi minekuks tuli, siis päästis veel olukorra äikesega kaasnev tugev vihma sadu. Puude lehtedelt korjates rohkem, sellises olukorras ei mõtle enam kas on hügieeniline või mitte. Ellu jäämise nimel tuleb teine kord teha seda mida loodus võib pakkuda. Olen joonud raba vett, kui ka allika vett..ei ole vahet. Ühe korra oma elus patustasin kuivanud mõgijõe vett juues. Seda teha ei tohi, olgu vesi alati mingis ringluses. Teada olevalt on rabad ja sood meie elukeskkonna puhta õhu reservuaar... nii et teadmised bioloogiast tulevad kasuks. Eilse orienteerumise jutuks, et lõpetasin sel ajal, kui kõik asjad olid pakitud ja inimesed lahkunud. Ainus kes meid ootas oli finishi kohtunik, et saaks tagasi oma si pulgad. 

Soovin teile kõigile julgeid tegemisi ja julgeid samme unistuste elluviimiseks.

Loodus on ikka võrratu. Täna lähen siis mõne tunnisele ratsamatkale. Kui keegi soovib ühineda on seda võimalik teha. Ja teate kui valged on ööd. Lihtsalt võrratud.

Uskumatul kombel läks kaduma meie kukeke Petka. Otsin oma kanakarjale uut kuningat.

Eelmise nädala lõpp kujunes piisavalt tegude rohkeks. Lõpetasin pühapäeval siis oma sünnipäevaga.Enamus tegevusi kujunes ikka hobustega. Lastekaitsepäeva üritus Lipal.

Viimane aeg on utsitama inimesi mugavast tsoonist välja astuma. Ööd on nii valged ja tahaks kappama grupiga minna. Midagi põnevat, midagi erilist... nii et kes te siia kiikate... võiks midagi ette võtta.
Kabjalised igatsevad põnevaid tegemisi...
Vaja on koorida maapind, siis tellida killustikku, et täita vundamendi pinnas, kuhu rajame tuleviku laagrite jaoks väliköögi. 

Tänusõnad, kes mõtlevad kaasa ja jagavad omi mõtteid. Tõesti, mu hinge vaevab ikka Teele lugu, mida ma ei saa kuidagi peast. 15 aastane hobune magama ja mille pärast ... jalgade pärast. 
Teele õde Teeba kes küll aasta noorem... imestan ja mõistus ei taha kuidagi omaks võtta teadmist, et kuidas võimalik saab olla, et jalad läbi 15 aastasel hobusel.
See selleks, elame edasi ja hetkel endale antud lubadus, et püüame elada nii paljuga kui neid on ja aretada nii palju kui on võimalusi. Hiljem kuulda looma kannatusi ning jäävad ära mõtlemised, et kas sai ikka hobune heasse talli või peresse. Teataval määral nii nagu ikka, kui neid rohkem, tõusevad ka kulutused ning ajakulu individuaalse lähenemisega suureneb. Kõik vajavad seda tähelepanu, ravimeid, mineraale-vitamiine jne. Loomapidamine on pidev protsess, kus ei tohi kaotada üheskis asjas oma jälgimist loomade tervisele jne.
Viimasel nädalavahetusel sai ka perepäev või siis avatud talupäev selja taha. Tütar Aade, kes siis meister kokk ja küpsetas avatud kohviku tarbeks päris mitmeid küpsetisi. Sai tänu oma pühendumisele kutse 31.05 välja minna oma küpsetistega. Väga hästi läbi mõeldud ja oskuslikult välja pandud küpsetised olid ühed päeva tõmbenumbrid külalistele... Eks see oli meile esimene kord.
Sassu näiteks põeb iga aastast allergiat. Peab igapäevaselt silma tilku panema, muidu on need mädase sekreediga kinni kleepunud. Puhastamine ja pesemine kuulub asja juurde. Imestan ka Sassu mokkade osas, ka needki on hästi tundlikud. Vahel saab talle määrida tõrva sisaldavat nahaprobleemide tökatit. Lõhn on hästi meeldiv.
Selja taha on jäänud talgu päev, unistamised seltskonnas, maha sai viimasel nädalavahetusel kartul. Sõnnikut suurt välja vedada ei jõudnud, aga eks vaatab, sügiseks teine hoone ka vaja tühjaks saada. 
Raks on lahe täku poiss, hoiame sees, kuna meil kaks ponimära, kes on valmis tiivad selga võtma ja salaja täku juures käima, siis juba ettenägelikkuse mõttes on poiss sees. Raks on oma eluoluga ära harjunud ja sarviliste sõbsidega sina peal. Kõike jagatakse ja koos tukutakse. Nii võrd armsad hetked. Isegi sõnnikut välja vedades, oli Raks oma moraalse füüsilise olemas oluga kohe kaasa elamas, küll proovis hargi vart või mind ninaga nügides. Kui palju ma ka teda ära ei ajanud, oli ta kohe tagasi ning valmis sõprust sobitama. Võrreldes mõne teise täkuga on ta hoopis leebe variant. Talutamisel alguses kui välja lähme on ta tiba pöörane, aga kui natuke lasta joosta korde peal muutub rahulikuks ja alluvaks. 
Taas kui mind jälle kodus polnud, lahkus merisigade vikerkaare maale meie kaua aegne sõber Mr Lola. Mõni aeg tagasi pakuti kahte emast merisea poega.Keeldusin võtmast, hetkel pidurid peal. Tahaks natuke kergemalt. Olen võtnud hetkel mõttesse, et las lähevad kõik oma aja ja eluga oma teed. Võtaksin väikse pausi toaloomadele. Eelistatud on hetkel toalinnud. 
On veel mitmeid vahendeid puudu mida vajan. Mõtlen vankrit, heinapressi, ehituste lõpetamisele kuluvat rahasummast... jne. Usun, et kindlalt saavad ka need olema... 

Suht ebamugav on kui harva mingit portaali kasutada ja sinna logimisel kipub parool ununema. Peaks hakkama tegema siia rohkem asja. Niisama tühja, ei viitsi ka kirja pilti panna. Kasvõi igapäevase elu juures, kes hetkel hobustele rohkem pühendunud. Hetkel ajas tagasi vaadates tundub, et aeg on lausa lennanud. 
Panen ka siia, et sai loetud taas uudist, et Teele kes Soome tallis Telma nime kandis lahkus vikerkaare taha... Teate kui kurb, kuulda... igat masti mõtteid jooksis peast läbi. Elus alati nii, et selle kõige suurema kiirustamise juures ei tohi me kunagi omaenese mõistust kaotada ehk siis laskuda kuhjunud mõtete virrvarri. Lõpuks kui tajusin, et mõtted peas ikka närivad, pöördusin otse omaniku poole. Ja mis tegelikult selgus... jalad olid olnud läbi. Elas valu vaigistite peal. Jube... meil eestis püütakse anda maksimum, kuid oletan, et eks leidsid, vaja uusi hobuseid ja eks see oli omanikule lahendus. Kurb ja eks selline suhtumine tekitab pessimismi edaspidi müüa hobuseid Soome. Eks sai siis vetidega arutlevas vormis suheldud, et mis tegelikult Soome tallides toimub. Jah nii see on, toon lihtsa näite...
Eelmine aasta saabusid kaks ruunapoissi meie majapidamisse. Kes naudivad vabadust ja on aru saanud, et see mida neile pakutakse on neile nüüd teenitud puhkus. Jube lahe on neid vaadata, kuidas nad kappavad ja tagant ülesse viskavad. Või kui Pokker kopli servas hirnatades jälgib teiste noorte trennitamisi. Ja siis mõelda, et mida ma tegelikult pakun võõrastele hobustele. Meil pole suurt koormust, enamus ajast läheb noortele. Ja kui kuulsin Teele jalaprobleemist, analüüsisin läbi oma suksude jalad kel vanust 15 ja  peale kauba. Võtan näiteks ette Herta kel täitumas pea 20 aastat. Ja ütleks ei saa aru, et nii palju vanust oleks. Või siis Katariina, kes meil juba 20 ja on käima oma 21 eluaastat. Kuid me ei rakenda tedagi enam nii sadula alla. On teeninud ära oma mõnusa puhkuse. Ei meenu kuskilt poolt ühegi hobuse puhul jalgade probleemist... 
Esitangi küsimuse, et kuidas tekib jalagades närvi põletik või lahtised luukillud? 
Kas tõesti on Soome mõnes tallis raha tähtsal kohal. Olles jälginud erinevate hobuste teekondasid Soome spordimaastikel siis oleme saanud aru, milline tall on hobuse sõbralik. Muidugi ükskord saavad kõik kord vanaks, eks siis ole näha millised tegurid neid tabavad.

Hüvasti Conor...

Alustan oma tänast postitust kurva sõnumiga. Conor lahkus oma parimatele jahimaadele, kus pole probleeme, kus pole vaja tunda, et silmist pime... eks endalgi tuli nutt kurku kui nägin esmakordselt Conorit (keda hüüti vanas kodus Titaks). Eks enda koera Pipi lahkumine koerte paradiisi ajendas võtma Conorit, et pakkuda ühele koerale väärtusliku kodu koos vajaliku hoolitsusega. Nii paljukest teda meile jagus, aga tal oli hea elu. 
Nägin, kuidas ta mõistis, et talle pakutakse parimat. Nädal aega ta tarbis võimsalt kõike mida ma talle ette andsin. Tundsin siiralt head meelt, et suudan oma teadmiste põhiselt koera sööta, kuid teine nädal algas juba koeral söömisest keeldumisega. Edasi kulges nii, otsisin juba parimaid söötasid, et tagada Conori elule piisav mineraalide-vitamiinidest kindlustatud elutegevus. Küll hankisin maksa ja peeneks hakitud lihamassi, et teise toidu sisse segatuna lisada väärtuslikku toitu, mis tagaks hea elutegevuse elunditele. Kuid jah, eile oli see päev, kui koer oma silma lõplikult kinni pani ja vikerkaaresilla taha loojus, et astuda koerte paradiisi, kus käpp on kerge ... 
Nii see on, võib olla, see oli talle kerge. Kuid üks hea teadmine, püüdsime mis oli meie võimuses, anda talle parimat... 

Sel aastal on siis ka meil plaanitud talgupäevake. Ei tahtnud korraldada, siis kui on ülemaailmselt see tehtav. Plaanis on algus teha väliköögile, kus saab suvel laagris olevatele lastele valmistada toit ja kohe ka süüa. Võib olla peab mõtlema ka kus oleks pesemise võimalus ka ... Siiani oleme kasutanud majas olevat pesuruumi...
Liigume ja mõtleme, et mis edasi, viimased päevad on kulgenud selles mõtlemise faasis, et saaks midagi uut majja ja millel oleks edaspidi pikemas perspetiivis kasutus. Oleks omanäoline ja ümbrusmiljööga kokku sulanduv. 
Millest peaks alustama...
vundament
ehitusmaterjalist puit+vundamendiks vajaminev materjal
rahaliselt siis päris suur kulu... 

Kevad, päike, rohelus...

Praegune aastaeg on lihtsalt võrratu. Elu on nii kiire ja särtsakas. Majas on nii palju teha ja tegemisi. Järgmine kuu on veel talgu tegemine. Kartuli mahapanek seisab ees, kui palju on kodu aias tegemisi.
Kuna eile saabus juba maikuu ette kalendrisse, siis eilane päev kujunes väga aktiivseks. Ületades igasugused väsimus astmed. Sai isegi paarik tunniks sadulasse tõustud. Muidugi päevasel ajal ikka kõrged sooja kraadid natuke hirmutavad, ei taha, sellist aastat nagu oli eelmine aasta, kus omakandist ei saanud heina üldse. Kehva heinaaasta kordust ei taha. Soov ikka enda kodus juurest heinad teha, on ikka mõeldavam. 
Kuid eks näe, tööd on majas palju, lisaks sai toodud ka täkk, kellega oleme juba paari mära proovinud paaritada, siis peab ka sellega tegelema. 
Vaja suvekarjamaad metsas korda seada, siis veel peab uurima, kust oleks veel võimalik 10-15 ha suurune karjamaa lapike kodu lähedusse.
Maikuu on eriline juba sellepärast, et nii palju aktiivseid tegevusi, kasvõi talgute näol... Miskit uut saab olema... 
Perepäeva korraldamine.

Vauu ilmad on saabunud. Täna sai mitme hobusega tegelda. 
Tõin ka esmaspäeval täku koju Tihuselt, unistan vaikselt. Soov on saada isiklik treiku. Ei pea sõltuma teistest. 
Täna oli näha kahe mära sügavat huvi täku vastu. Tegin eelnevalt trenni, et täku üle saavutada kontroll. Proovisime ka paaritada, kuid sellest hetkest ei julge oletada, kas jäid tiineks. Enne peab oma süsteemi järgi paaritusi tegema.
Täku võttis ikka vesi märjaks, kuigi me ei teinud miskit rasket trenni.
Ka koerale pühendan ikka päevas mitmeid tunde, et saavutada side. Ainus mida pean iga kord meenutama on, et mina olen karjajuht, pidin otsima isegi ühe sobiva kirjanduse ülesse. Kuid koerte kooli tahan ikka minna. 
Täna sai esimene metsajooks selja taha jäetud.

Nii lõpuks leidsin mahti nüüd siia ka kribama. Kiire sõnnikuga tegelemise aeg röövib lihtsalt aega, kunagi ei tea, kui kärsitud kliendid võivad olla. Ja muidugi soov kutsika koolitamisega on ka suur. Nüüd kus uus noor kutsikas majas, vajab ka temagi igapäevaselt tegelemist. 
Kuid jah sõnnikut on ikka veel alles, on veel mõned kliendid kes veel vajavad. Kuid hea tunne, et terve pere osaleb sõnniku rallil. 
Kuid see selleks, kui koolivaheaeg, siis oleks juba sõnnik ära kodustatud klientidele ja oma tegemistega, aiasaaduste kasvatamis hooajale lähemale sõudnud. Tahaks nüüd mõnda kuue tunnist ratsamatka nädala lõpus korraldada, et saaks elada omas mullis. Ja natuke teist miljööd koos ekstreemsustega ehk siis mida hobused korraldavad. Sel nädalal saab taas metsaradadele jooksma.
Meil läks olukord Kelluka köhaga juba ikka muret tekitavaks. Sai tehtud tellimus kahele küüslaugu pangele, kuid õigel ajal need kohale ei jõudnud. Loodan, et sel nädalal ikka saan. tegin osadele hobustele ussitõrje. Kuid eks seda vajavad ka teised. Ikka köhimine paneb igasuguseid samme kaaluma. Nii võtsin eelmine nädal laupäev hoopis tükkis ette teekonna Kohilasse lemmiklooma poodi. Sealt sain küll 5 kg kaaluva küüslaugu maitselise soolakivi. Kuid täna taas kuulsin köhatamist. Peab jälgima ja mängima ravimisega. Vahel köhatab paar-kolm hobust. Tõsiselt võtab mõtlema, et kas tõesti peab ravimeid kasutama hakkama.
Täna sai siis kokkulepitud päeval Raks toodud Tihuselt, et paaritada mõned märad.
Nüüd pean alustama aktiivselt Pokkerile sobiva sadula otsimisega, sest ta nõuab endaga tegelemist. Tundub, et loomal on tüdimus elada hõlp elu karjamaal. Olengi talle maininud, et niikui leian sobiva sadula saab ta ka hakata matkadel osalema. Platsitrenni ma teda võtma ei hakka, las tiksub rahulikus tempos grupiga matkadel kaasas käia. Mingi mõnu mingist tegevusest inimesega. 
Elame näeme ja nüüd taas kriban jälle tihedamalt.

Kevad, kevad, kevad

... süda sees hõiskab ja eks endalgi vaikselt vasika vaimustus ja rännukihk südamesse pugemas. Ei teagi kohe mida teha... või millest kinni hakata. Kuid esimene kihk oleks midagi füüsiliselt rasket ja väljakutset pakkuva tegevusega ennast rikastada.
 Paar päeva sai kodusest elust välja tõmmata ja ennast elumste rohkete sündmustega rikastada. Kuid need sündmused mitte ei pidurda, pigem ajavad taas ikka midagi uut ja enesele eufooriat tõstma.
Millest täna siis alustan, kohe nagu ei oska.
Kuid vaatame mida päev alustuseks toob.

Esimene ratsalaager sai korraldatud. Kahju, et kõik kes alguses plaanisid ei jõudnud kohale. Tänusõnad ja kiitused nendele, kes siiski osalesid ja kaasa tegid nelja tunnise ratsamatka ja trotsisid laupäevast ilma. 
Ilm pühapäeval oli võrratu päikese paisteline, mis ikka kiskus maastikule. Ja nii see täituski, et saime üle pika aja pikema kui kaks tundi ratsutada. Võttes sisse koha kuhu ma pole veel kedagi viinud, peale ise enda suusatamise kui ka oma esimese hobusega kolamised.
Igal juhul on lisandunud hobuperre nüüdsest Lucky, Anne-Mai, Laoumurella (juba eelmisest aastast). Eks jätkuvalt tuleb tegeleda platsitrenni elementidega. Endal on plaan külastada ühte tugevat koolissõidu suunalist talli, kus natuke trenni võtmise plaan. 

Üks hetke vana turbakaevandusest mälestuseks mingi veekogu serval. Metsas liikudes oli öökülma tunnet veel pinnases tunda, mis kandis hobust koos ratsanikuga väga edukalt. Vahel endalgi väga põnev liikuda sellistes kohtades.

Üks väike apsakas ja sattusime jääkaanega kaanetatud heinamaa kohal laiuva vetevälja serva. Esmane plaan, et sellest läbi sulistada, olen varasematel aegadel ka läbinud, ise enesest pole tegu sügava kohaga, kuid jää kaan pani ringi otsustama. Kohast kus ei ole vaja hobusel ennast ületada ja jääd murdma hakata. Pöörasime ringi ja asusime siis paarisaja meetrise kivi aia juurest, saime õigele rajale. Kus siis paaripäeva tagused jäljed veel nähtavad, et oleme liikunud. 

Plaani on võetud vähemalt 10 hobust sadula alla saada ja teha suuremas koosseisus matku. 
Igal juhul oleme väga rahul, tublid lapsed ja osalised, kes tulid ja olid selles osalemas. Jätkame, igal juhul huvi on tekkinud. Me ei korralda küll suuremale koosseisule, aga leian, et 6-8 last on ka ok koosseis. 
Lähimal ajal hakkame taas ka Pokkerit sadula alla panema. Viimane kord kui lihtsalt jalgu kontrollida, et kusagil muda ja niiskusega poleks välja löönud mingeid prei laadseid korpasid sõrgatsi piirkonnas. Jalad olid puhtad ja taas Pokkeri karjamaale asustanud. Ohkas viimane ja viskas etteheitva pilgu, et miks mind ei võeta sadula alla. Igal juhul Pokker on hakanud avaldama suurt soovi trennis osalemiseks. Lähimatel aegadel on huvi, et saaks talle ka sobiva sadula. Kindlasti me ka selle sobiva leiame.

Kuidas kulgeme hobuste lainel. Aade, Laura on tublit tööd teinud noortega.

Elame üha rohkem aktiivsemalt, nädalavahetuste trenni lastega ja vahel nädala sees üksiku trenni lapsega. Aeg lendab ja mõtteid mis tehtud, rohkem nagu mudarallil. Pole kohta kuhu ma ei astuks ikka mudane. Ükskõik kui palju ma omas mõttes ei planeeri ja otsustavalt tegutsenud olen, ikka on teatud teerajad porised. Ka nödala sees tõuseme sadulasse, et teha maastiku retki ja uudistada, mis või kuidas talvega rajad on muutunud.
Eelmise nädala alguses korraks tuppa minnes jõudis meie uus kuts Conor jalutada pimedana (on pime koer) hobuste koplisse. Ja muidugi keegi ei näinud mis juhtus, kuid tütar kes toast väljas hoovis koera ei leidnud, pigem silmates, et hobused kummaliselt koplis servas ilmetega ühes suunas vaatamas.. 
Ja muidugi eest leidis lamavana Conori, kes ei näidanud elumärki. Oli tütrele ja mullegi suur shokk. Mõtlesin, et kas ta tuleb välja või mitte. Kuidas juhtus või mis juhtus ei näinud keegi. See oli ainult sekundite küsimus, kui ta sinna jõudis. Sellepärast ongi enamus ajast koer kinnises ruumis, et kui tegeleme muude asjadega. Ei saa me olla tema karjas. Tal löövad ikka jahikoera instinktid välja. Ta liigub lõhna peale. See mis alguses kohe arvasin, oli ka mu otsuses ka õige, et koera ei saa valveta jätta. Eks ka aastate pikkune koertega kooselu on andnud teadmisi, et kus ikka sõnnikulõhna või raipe lõhna on nendele karvastele tegelastele vastupandamatu mitte mööda minna. Ja koer võib olla nägija või mitte seda, liiguvad nad ikka haistmise meele järele. 
Esimesel korral peale hobuste koplist ära tuues, sai vett antud, eks ta oksendas kogu oma seedimises oleva hommikusöögi välja- selline olukord väljendas põrutust pea piirkonda... Sai vett anda, oli näha, et üks pool ei tahtnud järgi anda. Sees endal keeras, kui ma antud olukorras koera vaatasin. Kuid õnneks eelmise nädala lõpuks taastus. Üritame käskluste abil selgitada mis teda ees ootab, et õpiks toetuma inimesele, kaudselt et hoiaks kogu aeg kuulde kaugusele. Eile üllatas ta sellega, et hoidus toa ukse juurde, tegi üha ringjaid liikumisi. Ei julge teda enam üksi silmapiirilt uitama lubada. Õnneks on koer taastunud ja paar päeva tagasi andsin siis esimese ussirohu profülaktilises mõttes, plaan on ta veel ära vaktsineerida.

Alustan tänast blogimist väikse, kuid tähelepanu vääriva inimesele mälestus hüüdega...

Sa olid nagu päikene

ja paistsid südame –

ja kadusid kui päikene

öö musta hõlmasse.

https://xn--snumid-pxa.ee/2019/03/in-memoriam-juri-kusmin-1946-2019/

Nii see on, kui väärt inimesed lahkuvad meie kõrvalt. Imetlesin vaikselt, kui kärme ja tegus olid lõpuni. Ei kujuta ette, seda mõnusa maainimese muhedust Sillaotsal vastu tulemas... Lugesin öösel kõik kaastunde avaldused, mis olid antud inimese fb profiilil. Pidasin teda soojaks, lähedaseks, seda enam kui ma olen korra kaotanud oma lähedaste hulgas vanaisa ja vanaema, hakkad ju tahes tahtmata kedagi teist hoidma. Need kohtumised, või helistamised koostöö korras... Või Velise laadal kohtudes alati küsisid, et kuidas lastel läheb... Teda tundsid paljud... Ja kui paljudele oli ta eeskujuks... 

Elagem ja mõelgem, kuhu kuuluda tahame ja mis on meie eesmärgid... Olla mõne inimese jalajälgedes sammuja... 

Aitäh Jüri Kusmin ... 

Pole siia miskit hetkel rohkem lisanud, küll valmistas head meelt esmaspäeva õhtul alanud lumesadu, mis teisipäevaseks vastlasõidule ikka boonuspunkte andis. Ja muidugi metsa ilu tõstis kõrgele tasemele. Ja vastlapäevale andis ikka kauni väärtuse.
Kui paljud kirusid lumiseid ja puhastamata teid linnaliikluses, siis ma hoidsin vagurat meelt, et vaikselt koju liigelda töölt. Hommikune teisipäevane 5.03.19 tipp tund oli ikka meeletu, kus auto oli autos kinni. 
Autol taas jama, tagumine parem laager läbi, ja miskit veel logiseb. Ja vaja veel õlivahetuse teave ka maha võtta. Tegemisi jätkub mitmel rindel.

Metsas saaniga sõites peab olema kutsar hästi liikuv, küll kallutama saani kas siis paremale või vasakule. Nagu omaette balleti tantsija. Kuid nii ma olen juba harjunud ja oskused ka maha langenud puudest üle liigelda. Saan vajab taas uuendus kuuri läbi viimist, eks selle ka saab.

Eile oli tuhkapäev ja sai käidud Purku lasteaiale sõitu tegemas. Teekond sinna sai olema meile põnev, alul mõtlesin, et mis siis juhtub, kui läbi metsa lähen, et järsku mõni puu on tee peal maas. Kõigepealt oli üks oksaraoke ja siis kui juba teepeale hakkasime jõudma.
Tahan jagada eilseid emotsioone mis ma kogesin veel metsast läbi sõites. Ja minu sabakont andis taas tunda, mis ma veebruari alguses suusa võistlus momendil kukkudes sain. 

Kasutasime liikumiseks otseteid üle heinamaade ja läbi metsade ... viib meid lõbus talvetee koos kuljuste kõlinaga jne.

 Jällegi mu meistersport kallutamises, metsas jätkus lund hobusetele põlveni. ja kuna oli uue lume all aimata veel vana lumeolemasolu (reetis koorik) ja hobuse läbivajumine ning jälje sügavus lumes. 

Tagasiteel kasutasime sama rada, kahjuks on see kõver nagu kreeka ee, sest vahepeal mõtlesin pilte moblast feissari laadida ja siin on näha, mis juhtub, kui rooli taga kõrvaliste asjadega tegeleda. Selline tunne on, et juht on küll kõvasti purjus olnud... aga tegelikult kõrval tegevused ohja taga... Ja nii kui tähelepanu hajub muudele tegevustele alustas Herta ise oma automaatpiloodil juba teises suunas liikumist... Tegelikult need ajad mis oleme hobustele kulutanud on meile võrratud hetked.
Lähme välja selleks, et miskit teha ja olla sellise rahvaga koos kes seda hindab. 
Eelmine nädal puutusin kahel korral kokku kahe erineva koeratõuga. Üks oli saksalambakoer kellele leidsin uue kodu üpris kohe, hea meel, et leidus uus pere kes oli valmis 9 kuuse sakslasega tegelema.
Ja teine koer siis iiri punane setter, kes mõlemast silmast pime ja veel alatoitumuses. Tundub, et koera vaevab veel miski, kõike toite anda ei või. Reedel saab juba nädal, koer ei võta kontidele nii palju kui vaja. Muidugi kaal on tõusnud ja liikumine on paranenud, aga silmad on põletikus ja neid peab ravima, et saaks mädavoolu pidama. Kummaline hais on koera juures... mis mind teeb väheke murelikuks ja üritan leida veti, kellega väheke teemat konsulteerida.

Hakkabki veebruar läbi saama. Tänavu aasta oli üllatus, et veebruar oodatust soojem tuli, kui tavaliselt veebruarikuu on olnud. Isegi Tartu suusmaraton toimus osalt juba sulanud lumega, kusjuures öised miinuskraadid tekitasid rajale korraliku jääkihi, mis tõttu oli sel aastal palju kukkumisi. Mis puutub see meie taluga, aasta alguses kaalusin, kuid nähes stardimaksu ei tahtnud sellist summat maratoni rajale kulutada. Kuigi eks unistus on, et kunagi tahaks selle pika otsa ikka ära suusatada. 
Täna koju naastes olin ma nagu tühjaks pigistatud sidrun emotsionaalselt. Mida ma ümbritsevast maailmast ainult loen, kui palju on negatiivsust... mis toimub ... hallo.. ärgake inimesed, kas te näete, et kevad on saabumas. Leidke midagi head... Tore, et mõned inimesed leiavad, et peavad päästma abitusse seisundisse jäänud metslooma, kuid leidub mõni kes vihkab metsakutsut ja hakkab külvama vastupidist alles aset leidnud sündmusele... Jah, kuid eks on ka teistsuguseid juhtumeid, kasvõi alles hiljaaegu tuli mulle ühe tõukoera pakkumine... mis pani mind ikka mõtlema, et milleks inimene võtab koera, kui ta ei viitsi puberteedi ikka jõudnud koeraga enam tegeleda. Ja kummaline asi, et siiani pole alles ühtegi koera, keda ta viimase viie aasta jooksul on võtnud... 
Miks võtab inimene kutsika, kas mõttega, et kutsikas on nunnu või lihtsalt teavitamaks oma ego tõstmiseks, et tal on tõukoera järglane... 
Mul on ka paar koera paberitega, kuid mul pole plaanis nendega eputada ja ega oma ego tõsta. Kuna olen aastaid omanud krants koeri, siis tõukoer on väljakutse ja suurem vastutus. Kuid mõte ja unistus on ikka oma kennel luua, mis mulle meeldib tõukoera poolest. Käia näitustel ja võistlustel ja teha katseid, et seista tasemel teiste tõuaretajatega...
Täna veidi väsinud, sest naasesin töölt, kuid väikse jalutuskäigu juba koertegega tegin ära. 

Õhtutuled! Elu on jätkunud ikka aktiivse inimese tegevuse külluses. Vahepeal peab tegema muid tegevusi. Nii ongi, et käigud Haanjasse Kaitseliidu karikavõistlustele suusatamises tõi mulle 26 osavõtja hulgas 23 koha. Olen osavõtuga rahul, sest tulemus oli parandatud silmaga. Nii, et ikka ettevalmistus radadel suusatamisest on ikka kasud sees. Muidugi rada oli raske, kuna ilm muutus tundidega plusskraadideks ja libisemine laskumisel oli täiesti olematu. 
Kuid jah on ka olnud jälle kurbi sündmusi, suri ootamatult meie emane nümfi emand. Kui loom või lind, kes ikka südamesse pugenud, on tema ootamatu lahkumine ehmatav ja ebamugav. Selle tagajärjel ikka tühja kohta tunda, kui puudus teine nümf. Meie Woodie iga päev kriiskas otsides kaduma läinud sõbratari. Endal puges nukker tunne, sest sai ju otsitud kuulutusi, kus oleks pakkumisi nümfi emandatele. Kuid siis sai helistatud Kika poe keti klienditeenindusse, kust tuldi vastu ja siis teada anti, kus poes leidub nümfilinde. Ja kuna esmaspäev mul linnas käimise päev. Ja saigi enne kooli tööle minnes kakaduu üle vaadatud Mustika keskuse Kika poes. Poes tundus linnuke kuidagi stressis... 
Kui pärast tunnikest siis taas poodi, et osta ära nümfkakaduu emane. Koju jõudnuna, kohe avaldas uudishimu ja meie uus emand mingit häält papp kastis tegi oli meie sõber Woodie juba kasti kohal tugitooli seljatoe peal häälekalt  uudistamas. Mulle meenus kohe jõulud, nagu tegu väikse lapsega, kes kannatamatult oma kingipaki lahti tegemist ootamas. 
Aade tegi kiirelt puuri puhtaks ja uus linnuke puuri, uks kinni. Ja sai lastud ka viirud uudistama, esialgu lendas meie papa puurikatusele. 
Puurikatusel osutas oma tantsuliste liigutustega meeldivust uuele emandale. Uus emand oli suht vaikne ja meelitatud isase tantsust. Ning isase igasugune liikumine teda nagu magnet kaasa kiskus. 
Lõpuks sai puuri uks lahti tehtud ning lasime asjal kulgeda oma ajasoodus. Ja eks vast minutitest kujunes selline olukord, kus Woodiel tuli nälg, kus läks puuri einet võtma. Ja potsti hüppas uus emand Woodiele külje alla ka sama liigutus sööma... Kuhu Woodie läks, seal uus tibu järel... Ja kui veel lendamise oskusi saime näha ning selle alusel tekkis meie arusaamisse, et linnuke on saanud elada täisväärtuslikku elu, kus ta on saanud vabadust tunda. Kuid see, et meie papa omaks uue linnu võttis oli meile ikka suurim õnn... 
Ilmataat keeras ikka korraliku vingerpussi, pannes ilma nutma ehk siis sadas alla taevalaotusest korraliku koguse vihmavett, vahele segades lumelörtsi... Suht libedad teed on kodus.
Ja nüüd üks õhtu elektririkke viis kaevus oleva veepumba täiesti rivist välja. Teab mitmendat aastat on meil jälle veepumba jama majas. Nüüd kus härra ainult naisterannas pesitseb, pole ju enam kes meil parandustöid teostab. Peab ennast juba harima hakkama...

Mõnus, tänane päev oli kah üks tegusamaid... Nii võimas tunne, et Laoumurellaga oleme astunud ikka sammu lähemale rakendamisele.

Nii me siis harjutame oma uueks tööks. Muidugi lume sees annab ikka sumbata.

Laoumurellat ei häirinud üldse, et nöörid vahel ta vastu kintse puutusid. Hämmastav ja milline õnne tunne valdab, kui enda kasvatatud hobust saab õpetada ja väga edukalt. Järgmine kord tulevad juba kasutusele trengid (puidust aisad) ja taas ikka rehvi vedu. 

Muidugi kolmapäeval taas lasteaeda minekul jälle ühes kindlas kohas Amanda oma lollust korraldama. Ja nii ta suutis taas ennast lahti tõmmata ohelikuga. Hertal selline komme, et tema ainuilt liiguks, ei taha seisma jääda nii kiirelt kui seda mina nõuan. Suht kõva peaga hobune, tüüpiline loom tori tõule. Sellegi poolest mis sellest korraldasid jama, mõlemad tahtsid korda mööda mu juurest koju tagasi tormata.

Nordikule sain siis uue jope, päris kallis, aga üks probleem. Kõik kinnitused ju plastikust ja rihmad pikad ja lahti libisevast materjalist.

Ei oska oma lugu pajatada, kui neid teemasid sajab siis ikka sajab. Kõige suurem probleem on ikka, kui isiklik transpordivahend otsad annab. Okei, auto nüüd korras, kuid on veel asju mis vajaksid vahetamist ning kontrollimist. Kui üks väidab, et laager võib olla läbi, siis diagnostikas käies sain teada, et parema ratta absi andur. Pigem ootan ära onuga kohtumise, kes jagab autodest rohkem, viimasel vaja ju õli vahetus teha. 
See selleks, mõtisklen, et miks meie Sohvil nüüd eelmise nädala lõpus jooksukas algas. Oli näha, et miskit on... ja muidugi koera käitumisse lisandub alati see mõttetu klähvimine, iga asja peale. Kui ma püüan mitte välja teha läheb asi ikka hullemaks. Kuid üks sõna käsklus kodu on kõige parem, kuid jooksuka ajal on raske koeral käsklustele alluda. Tekib valik kuulmine...
Sass kes ei kuule ega suurt näe midagi, oleks täna poni alla jäänud. Hõika koera kui palju tahes, lihtsalt ei kuule. Isegi ei jõudnud nii kiirelt reageerida, kui juba Albert üle tormas. 
Vaja veel osta normaalne koerajope Nordikule, kuna ta kipub sügama... avastasin, et meil ikka okaspuud altpoolt ära sügatud, õnneks hetkel elupuud on rahule jäetud. Ei meeldi  isaste koerte kombed, tõesti raske vorm, kaitsta ilupuid pideva sügamise pärast. Uskumatu kohe... Kunagi kui Lagedil elasin siis ka idaeuroopa tõugu isane koer armastas elupuu vastu sügada. Mitte ükskord, vaid ikka päevas mitu korda. Lõpuks vanaisa keris ümber elupuu okastraadi. Huvitav mida ma peaksin tegema. 
https://www.alunet.ee/?fbclid=IwAR3SYlnAH1tKlxckdO1Av02ynUq5glLSQgb3FfXUds3meikmxOehAtbH-j0
Mõte on endalegi siseruumidesse, eriti vajalik koera jooksuajal. Hetkel kolliristandil päris suur verejooks ja mitte eriti ei hoia siseruumides veel puhtust ka. Hea oleks sellises aedikus hoida ja kantseldada.

Kaunis see eestimaa loodus, olgu siis kuu taevavõlvil või päike taevalaotuses pakkumas lummavat soojust ...

Eile sai taas selgeks, kui oluline on ilmale vastav riietus. Kihiline, et saaks maha võtta või juurde lisada. Ilmale vastav riietus.

Pole tükil ajal pajatanud Pokkerist ega Frycist. Pokker elab mõnusa mugava härra elu. Üks päev nägin kuidas mängis väikeponi täku Albertiga. Kui mõnusalt näksiti lakast ja kui Albert oma täis pikkuses kahele jalale tõusis jäi ikka Pokkeri kõrval päkapiku mõõtu. Milline lust ja rõõm oli täitunud kahe erineva suurusega looma vahel. Nagistasid ja jooksid, vaatasin suure heldimusega, kuid suur looma nautis oma olemust ja oma väike noort täku hakatist oma suure sõbra tähelepanu.
Olemegi laste keskel juba arutlenud, et vasrti võib hakata Pokkerit sadula alla panema. Pokker jookseb õhtuti talli, on tekkinud väiksed krutskid. Tõstab kenasti jalgu, et mõte on hakata kevade poole natuke trennis kasutama. Muidugi mõtlen, kuidas sellist looma rohkem omi jalgu tõstma panna.  Fryc ja Pokker on võitnud meie südamed... 

Kaunid on need hetked, kui saab oma hinge helisema. Kuupaiste, võbelev küünlaleek...
Kõik hetked mida me ise siin maailmas loome, paneb helisema selle sisemise kui ka välise hingekella...
Eile õhtul tabas ülepika aja suuremat sorti jama autoga. Kõige pealt ninna tungis tosooli lõhn, järgmiseks süttis armatuurlaual paisupaagi märgutuli, olin Raikküla sissesõidu tee ääres,  keerasin kauplusega paralleel teele ja parkisin. Ja seisma jättes kapoti servade vahelt immitses suure joana kuuma õhu auru... Kaalusin, et millal avada kapoti kaan... Esimene ehmatus ületatud, suutsin juba mõtlemise suunata, et kuidas või mida edasi... Juba helistasin pojale ja tütrele... Hea kui on peres tublid lapsed...
Iseenesest taas hea tõdemus, et õige riietus tagab enesetunde ükskõik millises olukorras või juhtumis...
Kuna päev oli õhtutundides, kui ma autoga üksi kuskil Raikkülas konutasin... Oodates abi... eks olukordades ja juhtumites selgub iga kord mõned puudujäägid, mis tulevad kohe kindlalt esmaselt lahendada... Tunduski, et elu oli kuidagi mahlaselt rutiinis, soe auto, laitmatu sõit probleemi vabalt... ja nüüd see... eks esimese hooga tekib alati pidi nüüd küll see juhtuma...
Tänu oma lähedaselt kallitele lastele olen ma siiski nagu turvatud... Ühtepidi probleemid õpetavad, kuidas me tuleme toime... Ja mida me kelleski lõpuks hindame... 

Laupäev sai lisatud taas uus pang karjamaa mineraalidega, mis juba mõeldud mahetootjate loomapidamisse, katsetan ja siis näen ära, millised mineraali panged on mu kabjalistele vastuvõetavad.
Küüslaugu pang söödi ka tilgatumaks, tänagi märkasin kuidas nooliti ja lammutatud mentooli pangest ainult riismed järgi jäänud. Ükskõik mida ma ei püüa teha, et sinna pange ikka kapjadega sööma ei pääseks, kuid nagu näha olen mina oma mõtlemisega ei suuda hobuste jõule vastu seista. 
Muidugi oli nädala lõpp väga tegus.

Kui neid probleeme tuleb, siis ikka tuleb. Nordikul avastasime, et on korjanud endale kärntõve külge, kui see avastatud, siis sai juba vetiga kohe ühendust võetud. Tegemist spetsiifilise raviga ja mulle kohe mitte üks gramm kohe ei meeldi see teema. Alguses mõtlesin, et tegemist Pipi vastu nühkimisega selja pealt natuke verine, kuid laupäeval hakkas silma pigem kärnadega ja silma ümbruse karva kaotusega., kuid silma torkas vahetpidamata sügamine. Vet käis kodus, kes siis viis kohase menetluse koos kohaste protseduuridega. Ohkama võtab, kuid nüüd peab ootama kui ravim oma töö teeb. 

Viimaste nädalatega on saadud tegelda lisaks olemas olevatele   hobustele ka noortega. Olen võtnud oma südame asjaks, et saaks Anne-Mai ,,koll"i hirmu välja koolitamisega. Sai paar päeva, kuid tööle minek ja eks talvine lühike päev kipub panema ajalimiite. Ja muudki argised tegemised...
Vahelduseks ka muid tegemisi, küll koolis või lasteaias.
Pipi sai kenad matused ja tema haua kohake sai siis Lara kõrvale... Hetkel saavad ka teised koerad aru, et enam ühte sõpra pole. Olid nad väga kollektiivsed, kuid Pipi iseärasus oli see, et tema tahtis vahel ikka üksi magada, ei soovinud kellegagi oma pesakohta jagada. Kuid viimases lõpus isegi Nordikuga mõne päeva rahujalal pesa jaganud. 
Nojah, aga kui ma tegelesin sadula ruumi koristusega ja pärast tuppa läksin, mõtlesin aja poolest on hobuste toimetamisega veel vara. Jõudsin veel natuke isegi suikuda. Kui siis õue naasesin ja hobustele heina varjualusesse vedada. Imestasin, et miks hobused ei tule. Ja eks siis selgus tõde, et hobused olid maha vajunud karjuselindist lihtsalt üle astunud ning ilma elu kaema kapanud. Kui ma avastasin nende vabadusse pääsemise, käisin hõikasin endale abi ning otsima suundusime.
Kuna ilm oli eile ikka väga vesine, siis Pokkeri ja Fryci jätsin sisse. Õhtul kui lapsed koolist või teine töölt tuli, küsisid, et miks ma nii tegin. Kuna ma oma teist karja teisele karjamaale ei hakanud laskma, sest kallas ju vihma. Kuid õhtuks hakkas külmetama. Tee peale jäänud jälgi mööda liikudes leidsin suuna, kuid see koht mis pimedas enam ei andnud selgust, kuhu suunas tegelikult kari liikunud on? Tiirutasime tütrega ikka mitu tundi, kui asja katki jätsime. Ega mul otseselt hirmu, et midagi nüüd juhtub. Esimene asi teavitasin mõnda inimest. Öösel uni oli heitlik, käisin mitmeid kordi väljas kontrollimas, et järsku on tagasi jõudnud. Kuid mitte... Ja eks kui loomi ikka tagasi ei tule, hakkab mure sügavamalt närima... Mu öö uni oli suht katkendlik...
Hommikul niikui esimene valgus ikka otsimisele tagasi lubas, sai mindud sinna kus veel viimaseid jälgi taskulambi valgel nägime. Ja siis kuna õhtuse pinnatuisu tõttu olid jäljed lumes aimatavad. Kuid suuna sain teada ja sai autoga sõidetud siis Kabalasse ning siis nägime peaaegu jõeäärsel heinamaal hobuseid nõutult seismas. Aade läks ja hüppas Katile selga, enne muidugi pani pähe päitsed ohelikuga. Ja alustas siis sama teed tagasi, mina jõudsin täpselt sinna, kust siis hobused oma teekonda üldse Kabala taha alustasid. 
Kui Aade juhtponiga teepeale sai, kui kena mõnusa traaviga kodu poole sörgiti, keegi ei kihutanud ette, pigem hoiduti kummagile poole küljele. Kuna sai kohe varjualusesse pandud ja uksed ka kinni, et las olla sees päeva. Ei ole vaja uut jalutuskäiku. Pokker ja Fryc veetsid siis päeva väljas oma partneritest ponidega. 
Tütar Laura räägib pea iga päeva hommikul, kuidas Pokker või Fryc öösiti magab. Alati teravdan kuulmist ja olen tähelepanelik. Imestasin üks hommik kuulduse üle, et Pokker ja Fryc koos ühel ajal magasid, ponid olid siis nende und valvanud... 
Loomade jälgimine on vahva...

Hommik, ei tea kas on sünnis kohe oma blogimist kurbade uudistega alustada. 
Kuid meil on lahkunud väärikas matka abiline Pipi. Kuidagi ei taha sõnad tulla, kuid tunnen, et pean välja rääkima.
Viimane nädal keeldus söömast, tegemist taas innaperioodiga, kuid seekord enam vastu ei pidanud. Otsis varjatud kohti, kus magada ja lihtsalt magada. Isegi head meelt tegi, kui jõi vett, ikka hinges, et ehk veab välja. Sai proovitud tuppa tuua, ei suutnud rahulikult paigal olla, sisemine hirm (olgugi, et probleemne inimene majast üldse puudus). Sai teine sadula ruumi viia, kus tal ase paksu mõnusa madratsi peal ammu olnud, kui tal jooksuajad olid. Lisasin talle peale soojenduseks tekke,  ruumis oleks veel mõnusam sai veel soojenduski sisse pandud. 
Öösel paaril korral limpsis minu pakutud soolakat süldipuljongit Praktiliselt veetsingi koera jälgimisega. Viimane kell  00.06 oli koer veel elus, kus ta limpsis. Ütlesin võta nii palju kui soovid. Kella 2 paiku oli ta juba lahkunud. Kuid jah oli vast alles koer...
Meenutuseks mainin, et kui ma Pipi tõin olid lapsed veel väiksed, kuid koolis käisid juba. Sai ta toodud Tartust Kivilinna ja Annelinna vahele jäävast linnaosast. Mis mul juhtus, kui ma talle bussi sõidu ajal vett andsin... kus ta oksendas, mu kõrval olev härassmees aitas mul koristada... oli vast inimene, kes toetas oma abivalmidusega (mul oli see hirm, et mis ma siis teen kui mind 2 kuuse kutsikaga bussist välja visatakse... aitäh sulle tundmatu...
 Mäletan kuidas Anete alustas aktiivselt koera dressuuriga, mina uudistasin jahikoera õpetamisraamatuid. Oi oli ta alles tulesäde, mu unistus oli saada omale koer kes saadaks matkadel. Olin eelnevalt tööd teinud erinevate tõugude vahel. Kuid hinges kinnitust sai, et tuleks proovida linnukoeraga.
Ammu ilma hinges kriipis nähtud vene filmist koer nagu oli seda inglise setter. Pipil jooksid iiri setteri geen, kuid isa jäigi teadmata, aga see ei loe. Luges pigem see, et mida Pipi meile õpetas, vaatamata raskele piimanäärme ja põrnakasvajale oli ta rõõmus ja hakkaja koer lõpuni, v.a. see viimane nädal, kus ma teda nägin praktiliselt harva liikumas, ainult magamas... Nii harjumatu ...

Pipi oma ainsa pesakonna kutsikatega. 2015 aasta pilt. Suhtlen aeg ajalt nende kutsikate omanikega, kellele hoolega kodud valisin. Ainult ühel kutsikal tuli vahetada kodu, aga nüüd on ta suurepärases kodus.

Aitäh Pipi... ja head teed seal teisel pool vikerkaart...

Head uut ... veelkord, pilt võetud internetist. Kuna shampadest ei tea suurt miskit, aga vanadest aegadest, et ilma pudelita enam peale kolme kuninga päeva soovida ei tohi. Nii ett scall tervituseks ja kõll mõtteliselt kokku löömiseks.
Elu on nii mõnusalt rutiinis, et rohkemat ei taha. Pokker ja Fryc on elanud sisse ja teavad meie harjumusi ja kellaaegu. Oskavad tulla õhtul väravasse või hommikul koos välja viies ei ole ka probleemi. Mõnus...mõnus... mõnus...
Eile sai siis allapanu toomas käidud, olin jälle ära kaotanud saepuru omaniku numbri, kuna omaniku poolt roheline tuli tulla millal soovin. Kuid mul ikka harjumus ette teatada, kuid eilne natuke teistmoodi välja kukkus. Eks ma täna parandan ja otsin ning salvestan numbri mobiili.
Aasta lõpus sain siis lõpuks taga aetud e-seleeni mineraga pange kätte. Mainin hobusekarjale läheb peale küll. Uuel aastal hangitud aga teise firma küüslaugu pang ei maitse üldse. Ootan ära, kui e-seleeniga otsa saab ehk hakkab seegi maitsema. 
Pokker ja Fryc saavad kaera, vaatan mis siis toimub kui ma leotatult andma hakkan. Siiani kuivalt. 
On ka kurbi uudiseid, 5.01. koju naastes ootas mind kurb uudis, oli surnud meie nümfkakaduu Taadu. Esimese hooga võtab ikka hingest nukraks küll, nad olid kolmekesi nii vahvad seltskonna linnud. Hommikuti kohvi nautides, nad kohe juurde tulid ja kõike uudistasid, et mida joon või söön. Kuna ühtegi märki eelmisel päeval koduste poolt ei täheldatud, et miskit tervislikus seisundist kõrvale kaldumist oleks näha olnud. Kahju ikka, kuidagi nagu üks liige vähem. Mis sellest, et hetkel veel 7 lindu. Kuid nümfkakaduud on saanud mu erilisteks lemmikuteks. Nende ilme ja oskus kaasa suhelda on teinud nad mu lemmikuteks. 
Eile kui üle pika aja mõnus kompott kokku sai. Märgati taas, et koerad liiguvad igal pool kaasas, kuid minu jaoks ei ole probleem. Koerad on õpetatud mind jälgima ja omapäi kuhugile minna siiski ei tohi. Vahel kui mu kontroll on nõrgaks jäänud, kipub Nordik kohe oma jahikirele alla vanduma. Kuid ma aeg ajalt tugevdan oma kontroll-tähelepanu, siis koerad kogu aeg kodus.
Teab mitmendat õhtut näen vaeva partidega, kes ei taha kuidagi oma kuuti minna. Ja siis palusin kollist Sofil abi, kes aitas oma haukumisega pardid oma kodu poole liikuma. Koerad vahel aitavad siis, kui ma abi palu, vaid nad oskavad näha mu probleemi, kui mõni hobune keeldub karjaga kooskõlas liikumast. Siis abivägi kolme koera näol tagant poolt ajamas. Hindan oma neljajalgsete abi ja toetust.

Täna tabas mind ootamatu üllatus vana aasta sees tehtud blogi postistuse kommentaariumis. Kuigi olen kursis Niitvälja ratsakooli hobuste endiste ratsutajate tegemistega oma laste kaudu, kes uurisid väga põhjalikult interneti vahendusel Pokkeri ja Fryci tegemisi koos kaasosalistega nii ratsaspordimaailmas kui trennis õnnestumistest ja mitte õnnestumistest. Imetlesin vaikselt enne Niitvälja ratsude meile jõudmist tüdrukute aktiivset huvi nende eelneva käekäigu suhtes. Küll interneti maailm on imeline. Ja nüüd seda enam, kui veel siitki otsiti midagi tuttavlikku... 
Ahjaa, unustasin mainida, aastavahetuse eelsel õhtul said hobused käik porgandimaiust. Soovisin vana aasta lõppu, kuna teadsin, et varastel hommiku tundidel olen mina juba Tallinnasse minemas tööle. Siis soov oli uue aasta tuleku puhul kõiki loomi tervitada porganditega.
Tänane ilm kujunes suht tuisuseks, õhtune toimetuse kulges varakult ja kambas, kes vedas heina, kes jälle sisse ponisid. Pokker ja Fryc veedavad jätkuvalt kitsede ja väikeponide seltskonnas.  
Vaja oleks taas laua materjali. Nüüd mil ehituses käsi roheliseks tehtud, kibeleb juba meeltes pidevalt miskit korda saatma. 

HEAD UUT AASTAT

Ongi siis uus aasta käes. Pole midagi kirjutada, kuna mõte aasta viimasel päeval teha ratsamatk jäigi mõttesse. Kallas vihma ja lörtsi segunenult säherduse ilmaga ei hakanud üldse mingit matka korraldama ja selle asemel sai käidud spas tütrega. 
Uus aasta tuli siis nii, et 24 tundi tööl esimesel kuupäeval.  Kodus tegutsesid pereliikmed Aade ja Laura ning koduabiline Olav.

Aasta viimased päevad tunduvad ilma poolest suht vesise võitu. Nii vähe saigi saani ja rege proovitud.
Ja kaks päeva veel, siis aasta vahetub. Kuigi eks viimastel päevade sees on jagunud ka mõni matk ja platsi trenne. 
Kuid nüüd on uued tellimused esitatud ja otsitud uued kuljused kui ka shtelandi rakenduseks aisad. Loodame ja usume, et peatselt uus lumi meie maad katmas. Tahaks ikka mõnel talvel korralikult suusatada kui ka saani-reega sõita ja teisi sõidutada või sootuks mõnda noort ette õpetada. 

Muidu vaadates teiste lumiseid pilte, siis ainus koht Eestis kus lund leidub on Lõuna Eesti Haanja kant. Tiba kadedaks teeb kohe...
Kõige mõnusamad hetked on õhtused hobuste toimetamised. Kui hobuseid öömajale kutsudes ja avades karjamaade väravaid. Kuidas Pokker ja Fryc on omaks võtnud kella 21 paiku sisse saamised. Enam ei häiri neid miski, võivad tulla üksi kui ka kahekesi. Kui hästi on kohanenud. Fryc käib korra nädalas sadula all, aga Pokkerile oleme andnud üldse puhkuse. Laseme tal nautida mõnusat hobuse elu. Mis tähendab koos ühtse karjana kas teha siis vabalt valitud tempos, kui seda karjajuht ette näidatud olukorras nõuab, siis ka mõlemad seda ka teevad. 

Amanda oma väikseaaniga, lihtsalt võrratu. Mannule sai kunagi ostetud sori rakmed, ammu oleme mõelnud ka väiksele vankrile. Ja eks see ka uuel aastal on plaani võetud hankida. Igal juhul uude aastasse ikka uute unistustega... 
Toredat  uut aastat teile lugejad ja kohtume siis taas siin uute ridade ja uute juttudega enda tegemistest... Jätkame ikka suure rõõmuga...

Tänane hommikune söötmise ring tehtud ja ongi uuele päevale algus tehtud. Hetk hommikutundi kohvitassi ääres mõnuledes. Pidades plaane, et milline tegevus järgmiseks, et kas minna hobusega saepuru tooma või autoga. Plaan on oma tori mära Herta ette rakendada ja natuke koormust tekitada. Ja ühtlasi ka Laoumrellat kaasata emme tegemistesse. Üks päev kui kodus vaba päeva nautisin, tegime Aadega diili, kes tegeles Laoumrella ohjamistöö koolitusega. Ma ise nautisin Hertaga käe kõrval jalutamist. Parim kool noorele hobusele, kui ta enda lähedane kaasa tegemas.
Miks saepuru, kuna teen päeva valges õhtuseks hobuste sisse laskmiseks asemed valmis. Läheb õhtune toimetus niimoodi märkamatult, et muud ei olegi, kui uksed kinni ja viimane pilk uksepraost, kuidas hobused oma õhtueinet võtma asuvad. 
Eile torisesin Fryciga, kellel taas jälle säravad päevad tekkinud. Kahel märal taas ripsmeplaksutamine käsil. Muidugi Fryc unustab ennast siis ära, ta sööb siis väga nigelalt ja tähelepanu on koodunud tähelepanuga Katile ja Teebale. Kes siis üliaktiivselt Fryci ümber tiirlevad. 

Elu veereb ikka päris kiirelt, seda annab kohe tunda, kui ma 24 tunnises valves olen ja selle järel koju naasnuna, et oot, kuhu kadus üks päev. Kuid nii see on, kui töölt lahkun ühtegi probleemi ega poolikut ülesannet endaga koju kaasa ei too. Fun tunne, et selline oskus ja alati suur rõõm kui tööle saab minna. 
Ja mis uut, lõpuks sai vabapidamise tallile katus peale ja uued uksed ette. Mõned viimistlused veel, siis on hobuste paradiis valmis. Kuid nende pisikeste ehitus-tehniliste probleemidega saab juba hoonet edukalt kasutada. Olen häppi tundes... Ei pea öösiti mõtlema, et tahaks kõik hobused magamistuppa kaissu võtta. 
Lähimatel päevadel vaja Pokkeril ja Frycil rauad eemaldada siis saab näha milline on nende kabjastruktuur ehk siis edaspidiselt mõelda, milliseks ajaks neil raudu vaja kas üldse vaja on. Kuna meil pole koormus suur, siis just see annab eelise rautamise analüüsile.

Olles seekord siis tiba oma ajagraafikuga jänni jäänud, ei jätnud loomad meid seekord hätta peale laadimisel. Kui kenasti Mann ja Kellukas treikusse jalutasid ja seepeale kitsed. Jah, kitsed reisisid koos ponidega ühes treikus. Kitsed ja ponid saavad hästi omavahel läbi, siis neid võib koos transportida. Pokker armastab neid väikseid ponilaadseid erilisel viisil. Ja olemegi neid ka koos pidanud.

 Kitsi peame selleks, et nad aitavad võsa hävitada, eks vahel juhtub, et käivad ka aias natuke toimetamas. Kuid oleme püüdnud niimoodi neid pidada, et neist rohkem võsahävituspataljonina kasulikud oleksid. Ja järgmisel aastal pole ühtegi poegimist oodata. Sokku pole majas, hoian poegimise osas kontrolli peal. Kas on mõtet karja suurendada niisama või hoida lihtsalt töös, kui ainult lasta poegida iga aastaselt. Kohvi jaoks saab neilt alati piima, rohkem pole meile vaja.

 Nordik võitis südameid oma pulgatoomise kombega. Kuid sellele tõule on iseloomulik, mitte kergelt omaks võtta uusi inimesi. Tasa ja targu ja nii me pidime ikka lastele, kes kippusid koerale tormi jooksma korrale kutsuma ja mainima, kuidas on õige lähenemine.

 Piiblimuinasjutt, kuidas sündis siia maailma Jeesus Kristus. Ja siin taas uuesti lavastatud siis koguduse inimestega...

Meie roll on selles muinasjutus kaasa lüüa kui karjused, kes siis valvavad ööpimeduses karja, kui rahvas otsib tähevalgusel sündinud jõululast... edasi peab juba ise surfama ja kokku looga viima.

Ehh taas on poisid tõrjutud seisuses. Märakarjal on möödas silmaheitmine või ripsmeplaksutamine Frycile ja Pokkerile. Olles jälginud inna aega erinevatel märadel ja nende huvitatust ruunadele, siis kõige populaarsema koha karjas märade inna ajal saavutas ülekaalukalt Fryc. Pokker pidi leppima kahe mära poolehoiuga. Kõige huvitavam tegelane on meil Mann, kes kõikus oma meeldivuse näitamisega nii Pokkeri ja Fryci poolehoiu võitmisega, kuid jah poisid polnud Mannu tähelepanust huvitatud. Nende keha keel väljendas, et ohh mis päkapikk meil siin on ja jalutasid lihtsalt tast mööda. Mainin, kui pidin sellisel perioodil käima lasteaias Mannuga, siis jah probleeme kui palju minemise peal. Vahepeal heideti silma koos kahele jalale tõusmisega naaberaias elutsevale kirjule ponitäkule... 
Kuid aastaid meenub mulle iga kord üks jõululugu, kui helistajaks oli kadunud naabirmees M.Kütt. Kes ette taha vabandas, et kogemata esisilla veol meie hobuste koplist  läbi jalutas ja mu ,,tüdrukud" vabadusse päästis. Kuna ise hetkel Tallinnas abikaasaga Oleviste kirikus mehepoolse sugulase pulmalauas just viibisin. Ohkasin ja helistasin koju, kus siis tüdrukutele selgitasin mis juhtunud ja prooviksid karja minna püüdma. Kui tüdrukud läksid karja püüdma, siis hobusekari näinud, et lapsed tulevad olid sabad selga võtnud ja panid pimedas punuma. Kuna lastel puudusid lambid, sest kella aeg oli 19 paiku õhtul. Tagasi helistajaks oli mu vanem tütar, kes nuttis ja teavitas, et Anete keeldub hobuseid temaga otsima tulemast. Ja ta üksi ei julgenud minna. Teate mis tunne tekib, kui kodus on seis null ja mingit lahendust ei suuda koheselt välja mõelda. Nii oligi, et pärast tütre kõnet veel pool tundi pulma lauas istumist ja õnneks pidu pikalt ei kestnud, tegemist siiski läbi-lõhki usuinimese pulmaga, kus tegemist siiski karsketega. 
Koju saanud läksin üksi  hobuseid kella 22 paiku  otsima. Lamp mis minuga kaasas, ei näidanud hästi ja ei suutnud lugeda millises suunas kari kappas. Kuna oodata oli -20 kraadi pakast. Ühtepidi suur mure ja hrim, sügav lumi, et miskit hamba alla saada hobustel. Kuhu nad läksid või kuhu nad end küll peitsid. Ja üks tund kulus mul siis jälgede lugemisele. Jõudsin veel teavitada Rapla politseid, et kui peaks suurele maanteele välja jõudma, et siis teavad kohe ühendust võtta.
Surusin hirmu ja mure sügavale peitu, kuid öö möödus magamatta.
Hommikul aga juba aegsasti kella 6 paiku uuele ringile. Siis ma veel ei leidnud ja kuna mul ka graafikujärgne kella  7paiku tööle minek. Aasta oli siis 2009 ja 26 detsember.
Kell 8 tuli kõne Anetelt, kes teavitas, et leidsid hobused ja viisid koju. Milline kergendus... 

Kõige mõnusam hetk on see, kui karjamaa servas hobunaid hõigata ja siis kuskilt metsast kuulda hirnumist ja kari voolama kas siis kahe või üksteise järel välja voolama hakkab. 

Kaunist advendiaega lugejad.

Suurimad vabandused ette taha teie ees, kes viitsite ja aega leiate siia kiigata. Kuna eelmise nädala kolm päeva möödus enamusest haigusevimmaga võitlemiseks. Kõige raskem oli kolmapäev, õnneks ja hea meel, et majas ka abiline Olav eksisteerib, kuna vanem tütar veel töökeskkonnas vajalikke tegevusi toimetas, siis teda päeva ajal kodus polnud. Kaks päeva olin dieedil ainult tee, alles reede õhtul vajas juba organism soolast toitu.
Kolmapäevase lõuna toimetas Olav, ise üritasin õhtul läbi haiguse ise ka miskit teha ja õhtusöötmine koos tütrega oli väga meeldiv. Soov oli kangesti hobuseid näha, see on lihtsalt mõnus, ma ei saa neist niisama mööda minna. Pean nägema kõiki, kuda nende söögiisud või keegi pole viga saanud. Jälgida igat kriipsu ja kraapsu hobuse kehal. Kui pika ajaline kogemus on näidanud, et päris ükskõikselt suhtuda ei tohi.
 Kuda hobustega, vahepeal nagu kaane pildist näha sadas meil kogus uut lund sellel sügishooajal maha. Ja mõtted liiguvad ühe noore hobuse ree ette paneku proovimist. Muidugi hing ühtepidi hõiskab tahaks nagu saani või reesõite teha. Herta on juba sellises vanuses, et aeg seal maal, et peab olema kõrval juba noor hobune ja muidugi seda mul ka on.
Eile olin juba välja, lasin seekord Anetel treener olla, kuna Fryc oli väga ärevil, pidin siis tooma trenniplatsile  Pokkeri. Kuna algne plaan oli Anne-Maiga tegeleda, kuid selgus, et seda soovis ka Aade teha, siis mul ei jäänud mul midagi üle.
 Mainin juba ette ära, et kogu tegevus oli lihtsalt maas ja käe kõrval. Proovisin vaikselt  kõiki koolissõidu elemente. Lõpuks, kui hakkasin ise ära väsima, panin Pokkeri seisma ja küsisin jalga, kui asi ikka massaažiks läheb on Pokker kohe nagu naelutatud ja pilguga kõigi mu liigutuste juures ja kõige lõpus venitasin teatud minut-kaks kõiki jalgu eraldi, mida nauditi ikka täiega ehk siis hobuse kehakeel väljendas suurt tänulikkust, selles suhtes mida ma talle pakkusin.
Mulle meeldib loomade puhul see, kuidas nad oskavad oma tänulikkust väljendada....
Lihtsalt kaunist kõike selle uude nädalasse ja aasta viimase kuu algusega...
 

https://www.facebook.com/BarefootHorseMag/photos/a.213700588806668/1130967967079921/?type=3&theater&ifg=1

Õnneks leidub meilgi juba neid müügis, kuid veel tellimusel kusagil hobuvrasustuse poest välismaa kaudu. 
Hoian ennast pidevalt kursil uute teemadega. Kuna mu ühel hobusel on probleemsed kabjad, kuhu on võimatu rauda alla lüüa. Siis järgmise aasta ratsa hooajaks hangin need. 

Eilseks plaanitud saepuru vedu jooksis aia taha. Kohe mitte üks teps ei meeldi kiirustamine. Kõige rohkem kirun ennast, et vbiimasest sõnnikuveost unustasin ära, et põkal ei ole hüdrosüsteemis õli (aitab tõsta taga olevaid aiskasid, mille külge kinnitatakse põik latt, kuhu saab haakida vedamiseks sobiva haagise). Kõige pealt kulus hommikune aeg Raplasse ja tagasi tulles kui traktorit uuesti käima proovisin panna, et suht jälle nipiga käivitamine. Ja kui traktor käima pandud selgus, et tõstemehanism ei funka õli puudumisest... Ja kui andsin teada, et jätan asja katki, kus inimene proovis anda mulle lahendusi, kuid enam mulle ei sobinud üks. Mul kulub sinna sõiduks pea tund ja siis saepuru laadimine kottidesse ja tagasi sõit.... Tegin uba eelnevalt kalkulatsiooni ära, kuna tegu suht kärsitu iseloomuga inimesega, siis ma ei tahtnud ennast häirida lasta. Pigem eelistan omi tegemisi ja asjatamisi ikka rahulikumas ja mõnusamas tempos teha. 
Autoga hetkel omi sõite haagisega teha ei taha enne, kui tagumised amordid ka vahetatud. Kuid järgmine nädal kindel, et peab ka rehvid vahetama. Kuna vaja treikut vedada 9.12. Tegu taas ühe üritusega, kus me siis oma ponide, koera ja kitsekestega väljas.... Yes taas midagi põnevat...
Hein söötmiseks ok, õnneks on piirdunud ühe kehvema rulliga, ainus mis pähe on turgatanud on see, et tegu metsaheinamaalt metsa äärse mis jääb varju, muud ei midagi. 

Fryc ja Pokker koos Herta ja Laomurellaga. Kuna Hertal ja Laomurellal vahel harrastus aedadest läbi käia. Said nad koos uute suksudega kokku pandud. Muidugi Fryc oli sillas ja proovis Herta poolehoidu võita. Pokeril savi, kas on teisi või mitte, aga olla karjas koos teistega.